Valgus ookeanide vahel

M.L.Stedmani „Valgus ookeanide vahel“ on kajastatud päris mitmes blogis, raamat on ka kinolinale jõudnud, ja need on juba päris kaalukad põhjused, miks ma selle raamatu järele haarasin.

Lühidalt sisust. Naasnud sõjast võtab Tom vastu erakliku ameti - majakavaht üksikul saarel. Saatuse tahtel tutvub ta Isabeliga. Neil on ilus unelmate armastus, mille tunnistajaks on vaid üksildane saar ja tuletorn.   Korduvad nurisünnitused aga väsitavad naist ja kui randa maabunud paadist leitakse imik, siis äsja üsast väljutanud surnud lapse ema näeb selles titas oma lapse aseainet. Beebi jäetakse endale, vaatamata Tomi seadusekuulekale loomusele. Armastus on tugevam kui seaduseraamatud lk 119. Kusagil on aga olemas lapse tegelik ema, kes samal ajal, kui Isabel rõõmustab leitud lapse üle, on murest hullumas kaotatud lapse pärast.

Selle loo tegevus toimub pärast I. maailmasõda Austraalia ranniku lähedal Janus Rocki saarel. See on saar, kus kohtuvad India ookean ja Lõuna-ookean. Need ookeanid on nagu raamatus olevad  kaks ühe lapse ema, kes kord põrkuvad, siis põimuvad. Nagu valgusekiireke pooluste vahel näib, et kord toimib üks pool õigesti, siis teine. Väga raske on lasta minna sellel, mis on nagu kinnisidee ja elumõte. Vajadusel muudab ka armastus oma vormi.

Raamatu ilusamad hetked jäävad kõik üksildasele saarele. Maismaale jõudes harutatakse lahti tekkinud sasipundart, milles ei oska isegi pooli valida, pigem kurvastadki koos Tomiga, siis Isabeliga ja siis Hannah´iga. Samal ajal tekib ka enda jaoks nii palju küsimusi, millele ei oska samuti vastust anda. Kuidas ümber käia leinaga, mida ei põhjusta surm? Mis on õnn, kas see on enesepettus teiste õnnetuse arvelt? Kas saab olla õnnelik, kui sa tead, et keegi on samal ajal sinu õnne arvelt õnnetu?

 „Valgus ookeanide vahel“ on traagiline armastusromaan, tõeline pisarate väljatirija, mille põhiteemaks ongi naiseks olemine, emaks olemine, emaarmastuse ulatus, ausus, kohusetunne, armastuse suurus, loobumine. Raamat on ühtlaselt kaasakiskuv ja mulle meeldis kogus see ülesehitus ning narratiiv.  Väga ilusad on ookeani ja tuletorni kirjeldused ning kujutluspildis jooksis üsna selgelt seni  nägemata film. Kaasa elasin  kordamööda kõigile tegelastele, sest nad kõik pidid midagi endast ohverdama ja igal oli omamoodi õigus.  

Kummaline on see, et loen juba kolmandat raamatut järjest, milles on mainitud Somme lahingut. Selles loos  tulevad esile sõja mõjud inimhingele. Tom tundis end süüdi selles, et temal oli õnne, aga nii paljud jätsid oma elud või kaotasid tervise.

Mõned väljanopitud mõtteterad:

Midagi ei tohi enesest mõistetavalt võtta, [...] olulisi asju on ohtlik edasi lükata. Lk 59

Õige ja vale võivad olla nagu paganama maod: nii üksteisega põimunud, et ei saa arugi, kumb on kumb, enne kui oled nad mõlemad maha lasknud, ja siis on juba liiga hilja lk 205.

Ta ei suuda omavahel lepitada seda kurbust , mida ta oma tegude pärast tunneb, ja sügavat kergendustunnet, mis temast üle uhab lk 256

Pole mõtet oma sõda niikaua üha uuesti üle võidelda, kuni täppi paned  lk 286 

Kirjastus: Pegasus

388 lk

Lugemise väljakutse 2. teema :raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia. Peab ütlema, et  raamatus kirjeldatud kant on ka sama, kuhu minekuks on olemas juba lootus ;)