Rändaja THE TRAVELLER

 

Urmas Espenberg on kirjutanud raamatu, mida võib mõtestada mitmeti. Ühtepidi on tegemist ühe inimese kujunemise looga ehk siis millisest inimtüübist kujuneb igavene rändaja, eneseotsija, ja teisalt ka kaugeid maid ja kultuure tutvustava raamatuga ehk siis reisiraamatuga. 

Keegi S (kes võiks ehk vabalt ka Esbenberg ise olla) on pettunud Euroopa Liidus ja Eesti elus. Oma koha otsimine päikese all ei ole just kõige lihtsam, ja et kõik pisut selgem oleks, vaatab ta tagasi ka lapsepõlve ehk millest kõik alguse sai. Tagasivaade on kohati põgus, mis aga puudutab reisidega seotud seiku, siis ikka pikem ja põhjalikum.  Nii viis soov end proovile panna, uusi maid ja inimesi kogeda, teda juba tudengieas Nõukogude Liidu aegsesse Kesk-Aasiasse, Kaukaasiasse. Edasi, nagu loogilise jätkuna  teekond, hakkamasaamise proov Ameerikas, mis läks paraku oodatust raskemalt.  Kodumaale naasmine ei toonud samuti rahuldust hinge. Elus on nii palju igasugust müra, et ülev oli kaotanud tähtsuse ja tähenduse. Tuli ju tegeleda igapäevase rahateenimise ja eluspüsimisega lk 13.  Juhuse tahtel satub S. tööle turismialale ja algab põnev ränduritee mööda erinevaid eksootilisi riike. Ta on reisikorraldaja, kelle prioriteetideks olid juba pikemat aega olnud keskmisest põnevam elu, mõni väike seiklus, piisav hulk päikest ning head armastust lk 10.  

Me kõik oleme teatud mõttes rändajad, aga mõni meist ongi igavene rändaja, kes ei leia asu kusagil ja ei rahuldu millestki ega kellestki. Imelikul kombel ka naised, kes  satuvad S-i teele on kõik eranditult rahaahned tema ärakasutajad. Kogu loost õhkub sellist mõnusolemise ihkamist - tahaks sooja, nautlevat elu. Sekka ikka tööd ja vaeva ka, aga see kõik võiks olla seal, kus  on võimalikult mugav, kus ei peaks arutult tarbima vaid saaks hakkama elementaarsega, kuid see elementaarne peaks olema siiski  luksuslik. Raamatu lõppedes tajub S, et ega see ränduri elugi kõige mugavam ja lihtsam ei ole.

Reisiraamatuna on lugemine küllaltki informatiivne, lühidalt on kajastatud erinevate maade kultuuri, pisut ajalugu, loodust ja praegust elu-olu. Samas kui ise käinud ja näinud ei ole, siis selle raamatu kontekstis jäi see pisut kuivaks, palju käinud-näinud reisisellidele peaks aga äratundmisrõõmu küllaga olema. 

Ta oli lõpuks jõudnud arusaamisele, et maailma on siiski ümmargune ja kord jõuab iga rändur ringiga koju lk 188.

Riikidega on nagu naistega, et neid ei maksa väga kollektsioneerida. Nagunii ei ole võimalik kõiki oma kogusse saada lk 207.

Lenduri naine

 

Üllatav, et ka kuueteist abielus oldud aastaga ei paljastunud abikaasa salaelu, selleks, et see saaks juhtuda, pidi toimuma katastroof. Sellise loo on kirjapannud Anita Shreve.

Kui selgub ootamatu tõsiasi, et su mees on surnud ja sa tegelikult ei teagi, kes ta oli, siis need tunded, mis sellel hetkel valdavad on küll leinast kaugel. Pigem tunned trotsi, viha ja tahad teada, miks, kuidas on see võimalik, kas ma ise olen olnud vale või milleski süüdi. Kõik sellised meeleolud valdasid ka Kathryni kui ta sai teada, et tema lendurist abikaasa hukkus ühel järjekordsel reisil ja päevavalgele tõusis kuuldus, et mehel oli teine, salajane elu.

Kogu raamat ongi üles ehitatud meenutustele, tagasivaadetele, analüüsile, tunnetes selgusele jõudmisele. Aeglaselt  koorub tõde ja lõpuks on see isegi üllatav. Iseenesest väga tüüpiline kergelt loetav lugu pikkade heietustega. Kogu loo moraal – kui endastki aru saad on hästi, teine inimene ei ole mina ja tema sisse juba põhjani ei näe. 

Restart

 

Restart tee elule, sa oled seda väärt… (Berit Sal-Saller).  Rohkem infot raamatukaas ei sisaldagi. Loo autor, keegi R.R Ravic on tundmatu (teadupärast on Ravic Remarque „Arc de Triomphe” üks peategelane). Küsimärgid mõttes, sai see õhuke raamatuke siiski läbi loetud.

Tuleb välja, et lugu on viie naise sõprusest, tegelikult n.ö sõprusest, mis tähendab, et sel juhul, kui ühte neist parasjagu silmapiiril ei ole, saab teda rõõmsalt tagarääkida ja kahjurõõmu tunda. Ei lähe neil naistel kõigil hästi. Loo jutustaja  tegi oma senisele elule restardi ja võib kogeda ka õnnelikku olemist, paraku küll välismaalasest mehega. Aga sõbrannad? Ühel on mees vägivaldne manipulaator, teine on lahutatud ja kardab uusi suhteid luua, kolmas limpsab vahetevahel kangemat kraami ja on omadega pahuksis, neljas oskab näiliselt intriige luua ja on oma pereelust loobunud. Paraku restarti ei ole osanud  neist teha ükski. Aga peategelane arvab, et seda on neile vaja…

Lihtne lugemine, nagu elust enesest.   Kui raamat algab asjade vajamise ja mittevajamise lahkamisega, siis edasi kulgeb see mööda neid tundeid, mida inimene tegelikult kõige enam vajab? Selles loos arvatakse, et Eestist seda ei leia. 

Veel luges ja rääkis:

 http://loterii.blogspot.com/2012/10/rr-ravic-restart-2012.html

Õnnelikud päevad Jaago talus

 

Jõuluaeg on imede, headuse, mõnusa olemise aeg. Kui kellelgi tekkis küsimus, mida jõulude ajal lugeda, siis väga õige valik on küll Jaago talu raamat. Kui inimene on õnnelik ja oskab seda ka teistesse süstida, siis on eriti tore, kui innustavad mõtted ka raamatuks saavad. Inga Talvis on oma väärtushinnangud lugudesse  pannud. Positiivsed jutukesed  perest, lihtsast elust, asjadest, isetegemisest - neid lugedes on energiasüst garanteeritud.  Mõelge ise, - kui kirjutaja usub iga päeva võimalustesse ja käitubki vastavalt sellele, tehes pähe ka kõige tavalisemal hommikul soengu, pannes selga kleidi, tolmutades põsed roosaks –  kas see ei innusta, ei pane mõtlema, et mina võin ka :)

Raamat hõlmab kogu aastat  - natuke talve, keskele kevadet ja suve ning lõpuks jõutakse jõuludeni välja. Ongi aastaring täis. Aga igas aastaajas on omad tegemised ja nii on ühte aastasse mahtunud palju käsitööd, ilusaid lillepeenraid, aga  ka mõnusaid raamatu ja kakao õhtuid. Põhjalikud õpetussõnad võimaldavad ka endal midagi järgi proovida. Minul hakkas küll mõte tööle :)

http://www.jaagotalu.eu/ 

http://jaagotalu.blogspot.com/ 

Kupee nr 6

 

Meeldib või mitte, aga ühte vagunisse, ühte kupeesse satuvad inimesed juhuse tahtel. Selles loos on kokku pandud Soome tüdruk ja karmi elutaustaga vene mees. Reis kulgeb Moskvast Mongoolia pealinna Ulanbaatarisse (ehk siis Ulan-Bator – õppisin mina koolis) mööda lõputut  Siberit rongiga loksudes. Kui rong on teada-tuntud nõukogude filmi sümbol, milleta peaaegu  ükski film ei möödunud, siis ka selles  nõukaaega taasmeenutavas raamatus on rong vägagi aukohal. Toimub ju tegevus nõukogude ajas, mil kõik on aastaid vanaviisi olnud, kuid üksikud tuulekesed läänest juba puhuvad ja näitavad uutmise valgust.

Kui inimesed satuvad ühte ruumi teatud perioodiks, tekib neist hetkeks nagu sunnitud perekond. Nii ka selles kupees. Mees on jutukam, kild-killu haaval avab enda olemust, võtab endale teekeetja, otsustaja rolli. Tüdruk vaikib, jälgib meest, meenutab, vaatab iseendasse ja siiski enda üle valitseda ei lase. Kuigi peategelane on tüdruk, avatakse rohkem mehe olemust. Mees on kahepalgeline nagu nõukogude aeg - õhtul joob viina, hommikul treenib oma keha vormi. Tahes tahtmata sünnitab selline kooslus nii vihkamist kui teatud meeldivust, tüdruk kuulab ja peab tunnistama, et mehe jutus on midagi köitvat.

Rong sõidab, peatub jaamades, mõnes põgusalt, mõnesse jääb pikemalt. On õhtu ja siis hommik. Ka lugu jookseb episoodidena, kord pikemate, siis lühematena. Nagu kõik on liikumises, lumi, vesi, õhk, puud, pilved, tuul, linnad, külad, inimesed ja mõtted, muudab reis nii tüdrukut kui meest.

Mis sellest, et suuri sündmusi ja silmapaistvaid vahejuhtumeid ei toimu, on teatud ootusärevus üleval. Ootad millisena kirjeldatakse päikest järgmisel hommikul,  millisena järgmist jaama…. Eriliseks teevad selle jutustuse kirjeldused, Siberi loodus, linnad, külad ja ajalugu, mida enam meenutada ei taha, kuid sellegipoolest, nõukogudeaegse inimesena tärkavad mälukillud koledatest vaksalitest, sardelli-hapukapsa lõhnalistest puhvetitest, tähtsust-täis vagunisaatjatest.

Raamaturiiulis, teiste raamatute vahel jääb paraku selline väikene, esmapilgul silmapaistmatu raamat, millegipärast tähelepanuta ka vaatamata sellele, et sisu igal kaane osal veidi avatakse. Soomlannast autor Rosa Liksom on tõeline vene ekspert, kes oskas avada venelase hinge ja olemust.

Oli tõesti tähelepanuväärne lugemine.

Ka teised on lugenud:  

http://sehkendaja.wordpress.com/2013/08/09/29-rosa-liksom-kupee-nr-6-rong-kihutab-itta-ja-koik-ootavad-hommikut/

http://kirjads6gedatekylast.blogspot.com/2013/08/kupee-nr-6.html
http://arvamus.postimees.ee/1227342/neetud-ja-armastatud

Kaika Laine inimesed

 

Mingid kokkupuuted on mul sensitiividega aastaid-aastaid tagasi olnud, aga teatud skeptilisus oli olemas siis ja ka hiljem. Tajusin küll mingeid võimeid, aga see oli ka kõik. Ilmselt meedia mõju ja tabav kaanepilt kutsusid haarama riiulilt just seda raamatut. Kui seni olin Kaika Laine paigutanud posijate ridadesse, siis tänaseks olen ümbermõelnud - ta oli ikka palju enamat. Sellise impulsi andis mulle just selle raamatu  lugemine. 

Raamatus on kahesuguseid lugusid – Laine kui imetegija ja  Laine kui hea tuttav, sõber. Ka rääkijaid on kahesuguseid, lihtsate inimeste lood, mis jutustavad Lainest kui tervendajast, tema seletamatust väest, imest, miks ja kuidas Laine neid aitas. Ja Laine tuttavate sh arstide, teletöötajate, jt tunnustatud  inimeste lood, mis räägivad Lainest kui erilisest inimesest, püüdsid tõlgendada Laine fenomeni.   Mulle tundub, et Lainet ei ülistata ja tõsteta kõrgustesse, vaid esile tuleb tema lihtsa, konkreetse, erilise väega  inimese kuvand.  Laine oskas usku sisendada.

Kirja panid Einar Ellermaa ja Inge Pitsner.

Kartulirahvas ja burgeriinimesed

 

Mõnikord on pealkirja kõla ja sisuline lubadus suurem, kui loetu tegelikult. Kaaneinfo põhjal eeldasin teistsugust lugemist. Aga ilmselgelt selline pealkirja püstitus täitis oma eesmärgi.

Greete Kõrvits on raamatukaante vahele koondanud esseed, mis on kirjutatud tema Ameerikas olemise ajal.  Raamatuks ta millegipärast ei julge oma kirjutist nimetada. Ilmselt on jäänud õhku rippuma väikene ebakindlus - kas ikka on kõik nii hästi ja mine tea…. Minuga oli nii ja naa.

Pessimistliku alatooniga kirjapandud jutukesed räägivad igatsusest, iseendast, kohanemisest, vanematest, oma uuest perekonnast, Eestist ja  Ameerikast. Palju on võrdlemist, ütleb seda pealkirigi. Kirjutaja tajub ka ise, et selline võrdlemine on stressitekitav. Minu arvates noore inimese kirjutatus oli väga palju negatiivsust, stampides kinni olekut, ennatlike järelduste tegemist või siis hoopis tahtlikku ülevõlli keeramist. Samas teksti oli hea lugeda, kohati ootamatud mõttekäigud, huvitavad võrdlused. Kirjutatud on nii, nagu mõtted tulevad, vahel  lähevad veidi lappama, aga siis on taas jälle loogilisel joonel.

Kõigega ei peagi nõus olema. Mina ei nõustu mõne teemakäsitlusega. Kui Sulev Nõmmiku kehastatud Aadu teatas Kohviveskile: „So ma panen laulu sisse – seal seisad sa sada aastat ja mette üks ainsam palumine sind sealt lahti ei kisu“, siis ilmselgelt oleksin mina oma ebameeldivad vanavanemad jätnud raamatusse raiumata. Vaevalt, et nad isegi seda oleksid soovinud. Ka mõttekäik vanadest ja vanakeste austamisest oli kummastav. […] käituda, nagu vanadus oleks mingi saavutus, mille üle tuleks uhke olla ning mida tuleks austada, on üsna tobe.  lk 109. Ja mina ei jaga mingil moel arvamist, et kes midagi saavutanud ei ole, siis seda austama ei peagi. Analoogseid mõttekäike oli selles raamatus veelgi.

Avameelne kirjandus või ühemaailmavalu põdeja pihtimused,  nii võib vist seda nimetada. Igal oma põhjus, miks ta seda teeb. Raamatus on tegelikult öeldud, miks ta seda tegi.

„Luba siis mulle, et meist ei saa kurjad vanainimesed.”

„Me oleme juba kurjad noored inimesed,” naeratas Colin. lk 112.