Hirmus halva ema pihtimused

Lugema ajendas uudishimu – millised need pihtimused siis ikka olla saavad, hirmus halvaks emaks ei pea end enamasti keegi. Või siiski? Kuigi kõik emad tunnevad end mõnikord äpardununa.

Jill Smokleri pihtimused olid nii ehedad, ausad ja äratuntavad, et lugemine oli tõeline nauding. Nagu ta ise ütleb lugupidamatu pilguheit emadusele. Jah tõepoolest, kes on olnud tõelised musteremad ja oskavad end 100% rolli sisse elada, neile ehk võivad näidagi selliselt serveeritud tunded pühaduse teotusena, kuid võib-olla nad pigistavad kusagilt silma kinni ja jätavad midagi meenutamata. Mina võin ausalt tunnistada, et oman paljugi neist „halbadest” omadustest.

Ühe osa raamatust moodustab autori jutustus ja teise kaasarääkijate ausad ülestunnistused. Piisava, laheda huumoriga ja siiralt on väljatoodud tunded alates sellest, mis saadavad naist kõige algusest, mil saabub arusaamine oma rasedusest, ja jõuab välja ajani kui lapsed on suuremaks kasvanud. Lapse saamine muudab naise elu totaalselt, see on selge.  Aga nagu ka raamatus on öeldud, emadusest armastatakse maalida piltilus pilt musterlaste ja säravate emmedega.  Tõepoolest, silme ees kangastub pilt: valges kleidis ema, väike ingel süles. Kuid igal asjal on kaks poolust. Esialgu harjumine uue rolliga ja asjad, mis enam kunagi ei muutu – suhe abikaasaga, iseendaga, vanematega jne. Räägin emaga tihedamini kui kellegi teisega. Millal temast mu sõbratar sai ja kuidas see juhutus? 

Neid kohti, kus iseennast ära tundsin oli ikka oluliselt rohkem kui neid, millega ma ei nõustunud.  Eriti minu kiiks lisan kõigi laste toitudesse salaja keedetud aedvilja. […] see teeb mind napakalt õnnelikuks. Või teen lauamängudes sohki, et need rutem lõppeksid.

Kõik kaasarääkijate ülestunnistused on ehtsad, mitte kommertslik klants. Ja selline ausus süvendab mõistmist, et ka meie, emad oleme ainult inimesed. Vabatahtlikult oleme ära andnud oma vabaduse, kuid ometi neid vabadusevõtjaid armastame üle kõige.

Selline lugemine tuletab meelde – naudi, kuni see kestab. Emaks olemine ei muutu kunagi, aga rollid selle sees lihtsalt teisenevad.
 

Indigo

Kuna ei ole lugenud varem ühtegi Peeter Sauteri teost, siis otsustasin tema esimese- „Indigo” kasuks. Üks põhjus kindlasti lootus äratundmisele, ikkagi minuaegne - raamat eakaaslastest.

„Indigo” on ühe linnavurle lugu või õigemini pajatus, mis lihtsalt kulgeb kuhugi ja ega ta kusagile välja ei jõuagi. Kirja on pandud kõik, mis hetkel mõttesse on tulnud. Lugu on lihtsate lausetega, puuduvad keerulised mõttekäigud. Minajutustaja on ilmselgelt elunautleja, kes elab suhteliselt muretut elu hetkes. Mingid unistused on, kuid needki rohkem elupõletajalikud. Samas elupõletaja ei ole ta mingis halvas tähenduses, pigem proovib ta massi sulanduda, end igal pool hästi tunda. Viltuvedamised on põhjendatud natuke nukra alatooniga, aga laadis „kui läks siis läks”. Valves oli pärsi hea. ..[…]Igal pool käib kokkuvõttes selline jama – pundar reegleid… siis mul viskab jälle üle, jätan asja nurka ja jalutan minema. Ühest küljest vaadatakse ümbritsevat vaimustusega, teisalt on ka tülpimust, tüdimust olemasolevast. Mingi igatsuse maitse jääb asjadele külge.

Teatud mõttes ka nostalgia teos- 80-ndate Tallinna kohvikud, linna olustik, inimtüübid on hästi edasi antud- neist peegeldub tollane reaalsus. Minajutustajat köidavad vaateaknad, kohvikud (tuttav Pegasus, Harju tänava kohvik, oli alles amet-šveitserid), aga ka inimsuhted, sulandumine linnaellu ja leida oma elule mõte.

Eks see lugemine oligi rohkem selline lihtsalt lugemine lugemise pärast. Kes otsib põnevust ja meelierutavaid elamusi, siis siit neid ei leia, küll aga lihtsalt olemist ja hetkes olemise äratundmist. 

Me peame rääkima Kevinist

Tundub, et peab rääkima, kuigi temaatika on kurb ja õudusttekitav.  Erinevad teabekanalid toovad aeg-ajalt meieni võikaid uudiseid koolitulistamisest. Päris külmaks selline teave ei jäta kedagi. Lionel Shriver oma romaanis toobki esile keskkoolis toimunud tapatalgute tagamaad. Tegemist ei ole siiski otseste põhjuste väljatoomisega, vaid järk-järgult oma tundeid analüüsides jõutake välja haripunkti.
Tegemist on minajutustaja Eva kirjadega oma poja isale Franklinile, kus ta juurdleb oma tunnete üle, minnes tagasivaatavalt aega, kui laps oli alles n.ö plaani võetud. Eva oli oma karjääri tipul, tal oli ilus kodu, palju reise seljataga ja ilmselgelt kõik, mida enamus ihkaks. Puudu oli laps. Ausalt Franklin, järsku me peaksime lapse saama kas võ ainult selleks, et meil oleks millestki muust rääkida (lk35). Kas kainelt kalkuleeritud otsus, saada laps, või lihtsalt oli tunne vale, kuid Eval ei tekkinud juba eos sidet lapsega, pigem võis seda tunnet nimetada vastumeelsuseks. Kõik, mida laps tegi, oli emale liiga tüütu, rõõm lapsega tegelemises puudus. Vastukaaluna tuimale suhtlusele ema poolt süvenes Kevinis trots, kiuslikkus.
Teine äärmus oli isa. Tema jumaldas oma poega, pidas teda üleliiagi arukaks, osavaks, ja seda ka siis kui viimase käitumine oli halb. Kuidas siis pidi käituma ja hakkama saama laps. Kas kõigi sinu halbade tegude ülistamine pimestatuna tingimusteta isaarmastusest on hea? Või vastupidi, kas tuima ema armastuse võitmiseks tehtud üleannetused õigustavad tehtut. Igatahes kurjusepall hakkas veerema juba lapsepõlves ja jõudis pärale õõvastava kuriteoga.
Raamatu lõpuks ei ole jäänud minajutustajale ühtegi teist lähedast, peale oma mõrtsukast poja, keda vanglas külastada.
Iseenesest lugemine oli  veniv. Pikad sisemonoloogid, arutlemised muutusid natuke tüütuks. Kuid sisekaemuslikud stseenid tõid silmeette tervikliku kujutluspildi.
Õhku jääb küsimus, kas mõni inimene sünnibki halvana siia ilma, või kasvab ta halvaks?

Minu Jamaica

Üks vähestest maskuliinsetest minudest. Eks ta pisut teistmoodi ikka oli. Lugema meelitas mind põnev kaanepilt ja ikka igatsus kaugete eksootiliste maade järgi. Kuna Jamaicast ja reggae-muusikast on palju kuuldud, aga ise kunagi ilmselt sinna ei satu, siis raamat ajab taas selle esmase uudishimu ära.
Tarrvi Laamann oma suhtliselt ostekohese ütlemisega annab palju teada pidudest, loomulikult sealsetest inimestest ja reggae-muusikast. Emotsioonid on hästi ja humoorikalt edasi antud ning raamatu autor on ilmselgelt  oma südame reggaele ja Jamaicale andnud. Vägagi tuttav tuli ette - võõral maal tekitab ka sugulasrahvuse soomlaste nägemine äratundmisrõõmu
Üleüldises plaanis loetu meeldis, kuid  midagi natuke jäi puudu!? Võib olla minu kiiks? Ilmselt sellised lühiajalised süstid ühele võõrale maale ei anna täit ettekujutust kultuurist, kommetest, erinvatest elulaadidest. Üks asi on võõral maal korraks ära käia, teine siiski koha peal proovida elada ja ennast elatada. Kuigi võib-olla kogu see elu Jamical ongi selline reggae`lik ja suhteliselt muretu, mine tea. Aga üks on kindel, pole probleemi - lugesin ja raisatud aeg see küll ei olnud!!!

Kui jumal oli jänes

Esmamulje raamatust jätab alati ikka pealkiri ja Sarah Winman`i jumalavallatu "Kui jumal oli jänes" kohe oli selline, mis kutsus lugema. Loomulikult mingit pettumust ei tulnud - nii väga minu teema. Sari "Moodne aeg" teenis taas minu silmis palju plusse.

Raamat on eelkõige tugevatest sõprus- ja peresidemetest, armastusest. Aga ka kõigist teistest tunnetest, mis käivad eelnimetatutega kaasas. Tegevus algab 70-ndate Inglismaal ja jõuab välja tänapäeva. Lugu on kirjapandud kahe-osalisena. Esimeses on minajutustaja Elly üheksa aastane, teises juba küps 27 aastane naine.

Elly oli enamasti täiesti tavaline laps, tal on tore pere, aga nagu ikka meie elud käisisd otsekui looded: sõprus, raha, töö, armastus - mitte miski ei olnud püsiv. Segu asjalikust ja ebapraktilisest, tuisupäisest ja igavast (lk 123). Lisaks tavalisele maailmale oli Ellyl oma fantaasia maailm;  jänes, kes temaga rääkis; sõprus Jenny Pennyga, mis ei saanud otsa ka siis, kui aeg ja saatus neid lahutas; eriline suhe oma venna Joega; filmistaarist tädi Nancy, kes oskas alati üllatada ja kellesse Elly oli väga kiindunud. See kõik on esitatatud väga värvika kirjelduse abil läbi lapsesilmade, kus on piisavalt huumorit, teatavat kurbust, oma iroonia ja traagika. Sündmused, millele täiskasvanud sageli ei pane suurt rõhku, võivad lapse jaoks olla midagi põnevat, teistsugust.

Selliseid lugusid, mis on ühtepidi natuke halenaljakad, pisut nukrad, on raamatu esimene osa täis. On ju lapsepõlv mööduv nähtus ja meie igapäevased tegemised sageli täiesti tähtsusetud teiste jaoks. Mõnikord peame maailmale meelde tuletama, et oleme erilised ja et me oleme ikka veel olemas (lk 107).
Väga meeldis Elly suhe iseendasse. Mina tahan ikka veel mängida [....] kõik teised minu klassis tahavad juba täiskasvanud olla. Nad ütlevad, et ma olen teistsugune [...]aga ainult nendega koos tundub, et see on vale (lk 129).

Kogu raamat on väga inspireeriv -  inimtundeid on kirjeldatud läbi looduse värvika prisma, samas ka mitte ülepakutult. ....hommikutuul nägi kõvasi vaeva, et mu kurbust peletada (lk 103).  Moodsal ajal, - kus kõige üle valitseb kiirus, tehnika, info üleküllus, soov omada asju, - on hea lihtsalt maha istuda ja lugeda midagi, mis on eluline ja mis puudutab ka kõige sügavamat hingesoppi.

Algarvude üksildus

Lugemishuvi tekitas eelkõige kummaline pealkiri, mis mõttes  arvud ja üksildased (minu isiklik suhe arvudega on absoluutselt negatiivne)?

Paolo Giordano esimene romaan, mis on minu arvates täiesti suurepärane - piisavalt tempokas, põnev. Laused, kus kõik on paigas, milles tühja juttu ei ole, iga sõna on vajalik öeldut väljendama.   Enne lugema asumist olin kuulnud, et teemaks koolikiusamine. Loetu põhjal päris nii öelda ei saa, pigem käsitleti seda muuhulgas. Millegipärast on üks tüüp inimesi, kes kiusavad ja teine keda kiusatakse.

Raamat on kahest üksildasest hingest. Peategelased Alice ja Mattia kujunevad isiksusteks läbi sügavate sisevaatluste, õnnetuse, katsumuste. Ülimalt tundeerksad lapsed, peavad nad hakkama saama iseendaga, oma klassikaaslastega, vanematega (Alice oma suht autoritaarse isaga). Lapsepõlves elavad mõlemad läbi väga raske trauma, mis mõjutab kogu nende ülejäänud elu. Samas on mõlemas olemas mingid eraklikkuse, tavapärasest kõrvalekalde jooned  enne traagilist sündmust. Alice on anorektik, Mattias on geenius, kes elab end välja matemaatilisi valemeid täiuslikkuseni lihvides. Nad on isegi nii omas mullis, et tekitavad ka vanemates hirmu.

“Algarvud jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad seisavad oma kohal lõputus naturaalarvude reas, /…/ kuid ülejäänudest sammu võrra eemal". Kogu temaatika on tegelikult ääretult kurb, inimese loomuses ei ole olla üksik. On olemas ürgne kutse teise samasuguse poole.  Sarnane tõmbub sarnase poole, ka Alice ja Mattia tõmbusid teineteise poole, aga kui oled sündinud algarvuna, siis on see võimatu....Nad küll proovisid ka teineteisega jaguda, kuid selgus, et nad on jagamatud. Raamatu lõppedes näis, et Alice ei jagunud ka iseendaga...

Ega inimene ei olegi lõpuni läbipaistev, mõistetav, tema käitumine ei ole alati aimatav. Minu jaoks peab hea raamat jätma mingi tunde, millele mõtlen pikema aja jooksul. Selle ülesande loetu täitis ja rohkemgi veel...

Eugenie Grandet

Millegi pärast selliseid vanu teoseid enam vabatahtlikult lugeda ei taha, kuid õnneks on olemas ka kohustused. Ja  tõepoolest - pettuda ei tulnud.
Honore de Balzac´i esimene realistlik lugu räägib ihnsast pereisast Felix Grande´st, tema allaheitlikust naisest, pisut kergeusklikkust, kuid kindlameelsest tütrest Eugenie´st ja tema onupojast Charles´ist. Isa oli kohutavalt ihnus, ta valitses kõige üle: söögi üle, isegi valguse üle toas, ainus mis talle tõeliselt korda läks oli raha ja kulla nägemine. Hullem kui venna surm oli venna pankrot. "Teil ei ole mingisugust varandust"- neisse sõnadesse oli koondatud kõik maailma õnnetused. "See noormees ei kõlba kuhugi, talle on surnud tähtsamad kui raha". Vastupidiselt isale oli Eugenie valmis kinkima kogu oma kulla Charlesile. Pärast öist stseeni, kus onutütar annetas onupojale oma varanduse, järgnes ta südagi tollele varandusele.

Edasi on antud kogu ajastu süngus (minu jaoks on 19. saj algus süngetes tumedates toonides), süvausklikkus. Üks lause, mille surev isa ütleb oma tütrele, kannab minu arvates ka tolle aja ristiusu olemust. "Kanna kõige eest hästi hoolt. Sa annad mulle seal üleval siis aru", ütleb Grandet tõendades selle oma viimase sõnaga, et ristiusk peab olema ihnurite religiooniks. Ja ilmselt vana Grandet taoline ihnur ei olnud tol ajal mingi erand. Vaatamata sellele, et mingisugused tunded olid pereisas olemas,  mõjutas siiski raha suhtumist oma naisesse, tütresse, vennapojasse.

Ootasin pikka balzacilikku sissejuhatust, kirjeldusi - neid küll oli, kuid mitte tüütavaks muutuvalt. Samas tegemist ei olnud kaalult mahuka vaid pigem sisutiheda teosega.