Tragöödia kolmes vaatuses

 

Agatha Christie „Tragöödia kolmes vaatuses“

Inlise keelest tõlkinud Urve Liivamägi

Kirjastus: Varrak, 2007

223 lk

Vaatamata sellele, et motiivi pole, tapetakse kolmeteistkümne külalise ühisel õhtusöögil pastor. Kadunukest teati väga rahumeelse ja lugupeetud inimesena, kellel ei näi olevat ühtegi vaenlast. Pole ka teada, millega surm põhjustati. Seda enam, et kokteliklaasid mürki ei sisaldanud. Miks aga tappa, kui motiivi pole? Poirot uurib.

Ei olnud see uurimine ja lugu ise ka üldsegi minu maitsele. Arutletakse ja juureldakse, natuke põnev on ka, et kes siis?, aga millegipärast sellist traditsioonilist teadatahtmise õhinat, nagu krimi lugemisel tavaliselt teikb, ei tulnud. Olen vist üks vähestest, kellele ei meeldi ka Poirot filmid. Mulle meeldiks, kui oleks rohkem kihte mõrva ümber, näiteks loodusekirjeldusi või muud olustikku, inimkäitumise üle juurdlemist. Selles loos oli seda väga vähe, pigem ongi ainult mõrvari mõistatamine. Kuna Agatha Christie oli meil kirjandusklubi kuu teema, siis pingutasin 😊

 

Borgo Sud: õdede lugu

 

Donatella Di Pietrantonio „Borgo sud“

Itaalia keelest tõlkis Kaidi Saavan

Päikese Kirjastus, 2024

219 lk

Raamatu minajutustaja naaseb kodulinna, Borgo Sudi. Teekonnal saadavad teda mälukillud olnust: abielust, õest, lapsepõlvekodust, kaotustest ja leidmistest ning ka võimalustest. Õde on talle olnud lähedane, kuid elud on neid lahku viinud. Õel on laps, temal näivalt õnnelik abielu ajani, mil selgub, et Piero ei saa lõpuni selles suhtes õnnelik olla ning see elu on ehitatud valedele. Kui Adriana laps süles, oma õe ellu naaseb, selgub, et temagi elus ei ole kõik läinud voolavalt.

Borgo Sud ongi mõtterännak olnust. Mälukatked jõuavad minajutustajani, s.t Arminutani vahelduvalt, nii kuidas mälu neid ette söödab. See tähendab, et see lugu ei edene sirges joones ja ajalises kronoloogias. Tegemist on hästi naistekeskse looga: õdedest, emadusest, abielust, andestamisest, lapsepõlvetaagast.

Üldiselt mulle meeldis, sest ka kõige väiksemad hetked olid hästi elavad ja see fragmentaarsus pigem oli boonus. Sisu ise oli veidi etteaimatav, vähemalt selles osas, mis puudutas Arminuta abielu. Raamatu esimest osa “Arminuta”, ma ei ole lugenud. Kaldun arvama, et seda lugu võib täiesti vabalt ilma eelnevat teadmata lugeda.

Kateriin ja kurjad onud

 

Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud“

Kirjastus: Varrak, 2024

264 lk

Kateriini elu näib ideaalne, sest tal on loominguline vabakutselise töö, doktorandist mees, armas lapsuke ja maja idüllilises Pääskülas. Lisaks saab kõik mured puistata sõbranna Mariannile ja tänutunnet väljendada kasuisa Holgerile. Nagu ikka, elus ei jookse kõik alati õlitatult, kui tuleb majanduslangus, hakkab Kateriini elu murenema. Üks juhus sõidab teisele sisse ning saavutatud elustandardit on raske hoida. Seda enam, et Kateriin on kogu pere elu oma õlgadele võtnud. Pääseteena otsustab naine asuda väljapressima. Süües kasvab isu ning pahanduste sasipundar üha kasvab. Kas see on kõik armastuse või millegi muu nimel?

„Kateriin ja kurjad onud“ oli väga hoogne raamat, lausa ootasin seda hetke, kui oli aega lugemisele pühendada. Stenaarium on ülevõlli nagu Õnne-seriaalgi, aga selle humoorika pealispinna all avaneb ikka sügavam elufilosoofia, mis paneb pikemalt mõtlema. Naine olla ei ole sugugi lihtne. Miks naised ei pea sõdu alustama ja maanteel lolli mängima? Nad lihtsalt ei jaksa lk 50. Lugu on seda toredam, et ta on meie oma Eesti lugu, meie endi elu, seega mingid olukorrad on täiesti argiselt tuttavad. Loomulikult ei ole me kõik väljapressijad, aga see argielu kiirus ja kohustuste rohkus ning tahtmine näida ka teistele on nii inimlikud. Ja muidugi on siin selline kriipimise kohtgi, mis läheb hinge. Aga selleks tuleb lugeda raamat lõpuni, sest minu jaoks on selliseks lauseks just see viimane. Kriibib muidugi ka vägivalla teema.

Käesolev oli Andra Teede debüütromaan. Mulle väga sobis tema kirjutamise stiil ja teemade käsitlus, seega ootan järgmisi või miks mitte ka antud loole järge 😊

Minu Euroopa

 

Myrakas alias Üllar Priks „Minu Euroopa“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk

Kui sulle kingitakse oliivipuu, mis asub kusagil Itaalia-kannas, siis tahaks seda kingitust ju oma silmaga vaadata ning käega katsuda. Myraka kaasa Muti sellise kingituse oma kallile mehele tegi (milline lahe idee mehe reisile meelitamiseks)  Kas see nüüd just meelitamine oli, ei tea, sest Itaalia reis ei olnud neil esimene. Paralleelina Itaalia looga jutustab ta ka varasemat Horvaatia retke. Kuid seekord mindi piraka matkabussiga, millega liiklemisel on juba eos mõni seiklus sisse kirjutatud.  

Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud. Muie on suul lugedes kogu aeg ja naeruturtsatusi jagub ka. Nii et hoiatus: kui sa avalikus kohas üksinda loed, võid tunduda kohtlasena  

On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära. Kui aga osata sõnu seda nii nagu  Myrakas on seda teinud, siis saab vast iga lugu endale ka publiku taha. Oli väga hea  meelelahutus. 

Valge laev

 

Xavier Bouvet „Valge laev“

Prantuse keelest tõlkis Reti Maria Vahtrik

Kirjastus: Varrak, 2024

232 lk

 

Otto Tiefist on raamatuid ilmunud, kuid minu lugemislauale ei ole need sattunud. Raamat on seda tähelepanuväärsem, et autor on pesuehtne prantslane, kuid elab Tallinnas.

On 1944. aasta september. Saksa väed põgenevad Eestist ning idast läheneb Nõukogude armee. Seda vahepealset aega proovib ära kasutada väike grupp poliitikuid, et taastada Eesti Vabariik. Üks neist meestest on Otto Tief, rahuliku loomuga advokaat, kes omas Läänemaal Jaanika mõisa ning oli ka talupidaja. Naisel ja lastel oli eelnevalt võimalus evakueeruda Rootsi. Plaan oli temalgi järgneda, kuid tõotatud valget laeva oodati päevi ning hr Tiefi jaoks seda laeva ei tulnud. Tema elukäik koos vahevalitsuse loomise etappidega on selles raamatus.

Valge laev oli tõesti väga huvitav ja ka haarav lugemine.  On ju loetud varemgi küüditamistest ja vangilaagritest, aga siin tulevad konkreetsed tegelaskujud ka loole taha. Näiteks oli üllatav teada saada, kuidas SS-lasest liigkasuvõtja laevaga ülesõite korraldas, silme-ees endalgi unistus. Mida uskusid ja lootsid Tuglased, Under ja Adson. Või kuidas Tief tõesti püüdis vaid oma teravale mõistusele tuginedes päästa maad ja rahvast. Samas oli loosse toodud ka nõuka poole pealt Eesti Laskurkorpuse polkovnik Pallase reaktsioonid nähes laastatud kodumaad. Sõjas kaotavad kõik midagi.

Mina sain nüüd kindlasti ka targemaks, sest need tegelaskujud hakkasid silme-ees elama sedavõrd, et tegin veel lisaks loetule ka uurimistööd. Paraku mõni päris elu on kirevam kui väljamõeldud seiklusjutt, antud juhul toovad need üleelamised siira kahjutunde. Raamatu lõpus on kirjanik fantaseerinud, et mis oleks teisiti läinud, kui Tief oleks koos Maandiga laevale pääsenud ja tema edasine elu oleks vabal maal kulgenud. Jah, oleks ju võinud.  Raamatu lõpus on register ulatuslikust abimaterjalist, mis aitasid kaasa raamatu valmimisele, nende kogus tekitab aukartust.

 Vääramatus oli neelanud kõik selle, mis oli paistnud igavesena lk 33

Paigad muutuvad vastavalt sellele, kas neid asustavad teod või mõtted lk 66

Minu Omaan

Meeli Lepik "Minu Omaan"

Kirjastus: Petrone Print, 2011

311 lk

Kui aasta alguses oma visiooni tahvlit eelseisvaks koostasin, liimisin sinna ka helesinised rannad ja uhked mošeed. Juhtumisi sattus pildile ka tükike Omaani. Sellel visualiseerimise ajal ei olnud mul sellest reisist õrna aimugi. Aga võimalus tuli ja ütlesin jaa. Seega uurisin natuke Minu Omaani raamatut enne reisi ja koju naasnuna lugesin korralikult läbi.

Meeli läks Omaani tööle kruiisilaevale. Palju on selles raamatus kirjeldatud töökeskkonna probleeme, suhteid jms. Kuid samas on see ka päris korralik infoallikas sealse kultuuri ja kombestiku kohalt. Kuna reisisime n.ö omal käel, ilma giidideta, siis reisi ajal jäid mitmed tekkinud küsimused vastuseta. Sellest raamatust ma need vastused leidsin. Palju oli äratundmisrõõmu. Ööbisime meiegi Muttrah piirkonnas, mida kirjeldatakse selles loos üsna palju. Nii et mul oli Minu Omaani huvitav lugeda ka sellepärast, et ma olen ise siiralt huvitatud. 

Kuigi et meie nägime vaid ühte väikest nurgakest sellest maast, jätkub mul vaid kiidusõnu. Maanteed suurepärases korras, mitmerealised, valgustatud, vähe liiklust, palju kiiruskaameraid ja lamavaid politseinikke. Hea oli vaadata ilusaid hooldatud parke, valgeid pitsilisi maju. Kui mõned majad näisidki tühjad olevat, ei rikkunud need linnapilti. Äge Muttrah turg pakkus vastukaaluks linna valgele toonile palju värve ja kauplemise võimalusi. Ning veel ilus rannapromenaad, imekenad mustrid, mošeed ning väga head toidud – seda kõike jään mäletama hea sõnaga.  Suure miinusena võib välja tuua palju kodutuid kasse, kes nägid välja nagu luukered.  Ei tea, mis teema neil kassidega on?

Tagasi koju

Ann Josephson „Tagasi koju“

Inglise keelest tõlkis Raili Puskar

Kirjastus: Amor, 2002

255 lk

Jared naaseb kodukülla, et leida siit taas hingerahu. Tema stardiplatvorm ellu oli üsna kesine, kuid aastate jooksul saavutas ta elu, mis tõi rahalise sõltumatuse. Sellegipoolest ihkas mehe hing seda sama kodu, mis lapsepõlves. Endisest kodupaigast leitud tükike kangast äratab mälestused ning Jared laseb õmmelda endale analoogse lapiteki, milliseid tema emagi kunagi õmbles. Tekki hakkab õmblema Althea. Lisaks valmivatele lapiruutudele süttib ka ilus armastus.

Mesimagus lugu, otsast otsani kirge ja armastust täis. Lihtne ja ladus, veereb sirgjooneliselt ilusa lõpu poole. Kui siit mingeid õpetussõnu otsida, siis oleks see eht eestlaslikult öeldes: tänasida toimetusi ära viska homse varna,  või teisisõnu: kõik mida teha tahad, tee kohe, homne päev on teadmata. 

Valisin väikese formaadiga ja vahva pealkirjaga (reisida on tore, aga koju tagasi tahaks kindlasti) raamatu reisiraamatuks. „Tagasi koju“ aitas mul kenasti kolmel lennul aega viita. Ise tulin koju, kuid raamat jäi  minust maha Ramzu villa külalistemajja Thoddoo saarel Maldiividel. Loodetavasti avastab raamatu järgmine kaasmaalasest reisisell.