Puruvaesed

 

Szilárd Borbély „Puruvaesed“

Ungari keelest tõlkis: Leelo Jõulu

Kirjastus: Puänt, 2025

247 lk

Ungaris Rumeenia piiri ääres asub väike küla, kus elatakse kogukonnas valitsevate uskumuste pimeduses ning väga suures vaesuses. On 1960ndate lõpp, 70ndate algus. Selles peres on juudi päritolu isa ja kulakuperekonnast pärit ema, kolm last ja tädi Máli. Perepoeg jälgib ja kirjeldab seda elu oma lapsepilguga. Elu on trööstitu, sest lisaks vaesusele on probleemiks isa alkoholism ja suutmatus pere toita, ema lootusetus, külaelanike tõrjuv suhtumine juutidesse ning Horthy režiimi pooldajatesse (poisi emapoolne liin). Poiss kannatab tühja kõhtu, halba kohtlemist ning leiab lohutust algarvudest. Kuna romaan põhineb suuresti Szilárd Borbély enda lapsepõlvemälestustel (sündinud 1964), peegeldab jutustaja kogemus autori enda elu kirde-Ungari külas sel ajaperioodil.

„Puruvaesed“ on hea ja õudne raamat, siin ei ilustata midagi. Poisi kirjeldatud elu ajal, mil usutakse kommunismi võidukäiku, on üdini vildakas, kuid samas siiras. Tänapäeva mõistes ei kujuta ettegi, et elu 60ndatel võis veel nii algeliselt kujuneda. Lapsepilk on aus, kui ta kirjeldab tavalist argipäeva: peksmist, nälga, loomade tapmist, põrandale sülitamist, ropendamist, külaelanike põlgust… Elu, mis kulgeb ühes rütmis põlluharimise, sigade tapmise, talvise külma ja näljaga, selles pole tröösti ega lohutust, on harjumuspärane normaalsus. Vaid lapsepilk on see pisike pehmus. Mingit voolavat lugu siin ei ole, ongi vaid argieluviletsus, mis on kirjeldatud lühilausetega. Omamoodi mõistmist proovivad luua algarvudega loodud seosed:  meid lahutab kakskümmend kolm aastat. Kahtkümmet kolme ei saa jagada. Kakskümmend kolm jagub ainult iseendaga. Ja ühega. Sellinde üksildus on meie vahel. Seda ei saa osadeks jaotada. Peab ühes tükis kandma. Lk 7

Jällegi on imelik öelda, et see lugemine mulle meeldis, aga nii on. "Puruvaesed" oli midagi täiesti teistsugust ning tõstab enda elu pisut kõrgemale levelile. Aga jah, pärast raamatu kaane sulgemist ei saa seda elu kohe peast välja.

Sügav kummardus ka tõlkijale!

On hetki, kui inimene on arukam ja näeb selgemalt kui eales varem. Või kunagi hiljem. Arukam kui ta muidu on. Ükskord avanevad ta kõrvad ja silmad, otsekui kukuks tal kae silmilt, ja ta näeb saatuse saladusi. Näeb, aga ei mõista. Ainult aimab midagi, mille kohta teab täpselt, et just nii see on. Lk 227

 

Vanaema ellujäämisõpetus

 Väike Myy (Ülle Solovjova) „Vanaema ellujäämisõpetus“

Kirjastus: Petrone Print, 2025

223 lk

Viimaste aastaste sündmuste valguses on päevakorda tõusnud kriisi teemad, et mida siis teha, kui meie turvatsoon on kõikuma löödud ja need toimingud, mis elementaarsed on seni olnud, ühtäkki enam pole. Karta on, et meie tänapäeva vanaemad-vanaisadki enam neid vanaaja elamise nippe, mis hädast välja aitavad, ei tea. Väike Myy arvab, et parim rahuliku une tagamiseks on halvim stsenaarium läbi mängida ehk siis teisisõnu, läbi lugeda. Seega sellest raamatust saab teada, kuidas hakkama saada ilma elektri, vee ja soojata. Milliseid varusid koguda ja kus-kuidas neid hoida. Kuidas metsas orienteeruda ja kuidas käituda linnas kriisi ajal. Läbi on mängitud erinevad olukorrad ning kõik puust ja punaseks tehtud. Nutikamatele ka QR-koodide taga olevad allikad.

Nõukaaegsena on endalgi mälus erinevad nipid toiduainete säilitamiseks, seenel käiguks ja paljuks muuks. Aga ilmselgelt on minu hakkamasaamise laegas võrreldes raamatuautoriga kesisem. Seega oli raamatus minugi jaoks uusi olukordi ja nende lahendusi. Näiteks täid on sagedased parasiidid, aga kui apteegist tõrjevahendit ei saa, siis kukekannuse seemned ja kamm aitavad. Sellistest asjalikest näidetest see raamat koosnebki. 

Mida pole olnud, seda ei oska karta, aga ilmselgelt on tark olla teadlik. Õhtu-õhtu järel, aegamisi selle raamatu abil saab end teadlikumaks teha küll.  

Vajalik lugemine!

Üleastumised

 

„Üleastumised“

Inglise keelest tõlkis: Krista Kaer

Kirjastus: Varrak, 2025

278 lk

70-ndate Põhja-Iirimaa. Cushla elab koos alkohoolikust emaga, töötab katoliku kooli õpetaja ja ka poole kohaga baaridaamina ning on Belfasist pärit protestandi Michaeli armuke. Riiklik taust on segane: on katoliiklased ja protestandid, kelle vahel keeb vihkamine usulise kuuluvuse pärast. Sõjaväelised kontrollid, süütepommid, plahvatused, vaen ja vimm on igapäevased. Kõige selle keskel tahab naine uskuda, et tema armastus on õige, ning et ka n.ö vastaspooli on inimlikult õige abistada.

Olen sattunud järjepanu mitut Iirimaa-teemalist raamatut lugema. Selle maa ajalugu on omamoodi keeruline ning nii hilisel ajalooperioodil toimunu on hirmutav. Keegi tapab kedagi ja keegi võtab vastutuse, aga mida see vastutus enam aitab, kui inimest enam ei ole. „Üleastumised“ ongi piiride katsetamise, nihutamise lugu. Piirid nii armastuses kui ka poliitilisel või usulisel maastikul. Astus ju Cushla omast maailmast Michaeli maailma, mis oli ühteaegu paeluv ja ohtlik.

Taas kord selline kulgev ja väga hästi jutustatud raamat, kus kõik erinevad emotsioonid ning paljud hirmutavad olukorrad esindatud. Samas püütakse õnnelik olla. On ju loomulik soovida elada tavalist elu ka siis, kui su ümber on nii palju valesti.  Armastuslugusid võib olla igat masti, aga selle loo teeb põnevaks ikkagi taust, see ümbrus, miljöö,  mis annab sisu argipäevale ning ilmestab suhteidki. Kirjutatud on üsna detailselt, s.t et kujutasingi reaalselt ette Iiri pubi sigaretisuitsu lõhna ja klaaside kolinat, Cushla ema joobnud lalinat ning Michaeli arrogantsust.   Lisaks jäävad meelde huvitavad nimed: Cushla, Eamonn, Davyl.

Mulle meeldis see lugemine! Lisaks kasvatas huvi Iirimaa vastu laiemalt.

Laul raamatust: 

Orelimängija tütar

Anneli Fichtelius “Orelimängija tütar”

Rootsi keelest tõlkis: Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2025

424 lk

On aasta 1886. Rootsi verd tüdruk Tio kasvab Eestimaal, Noarootsis oma suure pere keskel. Nähes vaesust ja viletust, unistab tüdruk õpetaja elukutsest. Terase loomuga laps mõistab, et see oleks tema väljapääs naise raskest elust, mis tähendaks pidevat sünnitamist, rasket talutööd ning milles on nii vähe rõõmu. Tüdrukut märkab leskparuness, kes kasvatab temast oma teenija. Tüdrukut märkab ka noorparun…

Vana aja lood, mis ei ole väga ennemuistsed, mulle meeldivad. „Orelimängija tütar“ on hästi jutustatud, tal on ajastu ja isiklik puudutus juures, sest loo alus on kirjaniku perekonna ajalooline pärand. Hea kirjanikusulg on teinud selle hästi loetavaks – ühesugust pinget hoiavad kõik erinevad liinid.  Elu toona, mil pered suured, arstiabi kasin, oli raske. Samas väärtustati ühtehoidimise tunnet ja traditsioone. Omamoodi üllatav oli Tio suhtumine ja suhestumine uude mõisa-maailma. Nii et vaatamata süžee aimatavusele, oli siin ootamatusi ka. See rannarootslaste lugu on omamoodi nähtus Eestimaal ja kõik need rootsipärased nimed tekitasid toredat äratundmist. Alati on ju hea lugeda, kui äratundmisrõõm on olemas.

Järgmised osad on tulemas, esimese osa muljeid on head, seega ootan neid.  

Selle talve päevik

 

Laur Lomper „Selle talve päevik“

Kirjastus: Helios, 2025

79 lk

Jõuluootuses on ilus, kui on luulet. Ja Laur Lomper kirjutab taas mõnusalt, muhedalt, väikese kriiksu ja kiiksuga. Vahva on lugeda autori hääl helisemas kõrvus.

Mu kiri sai igati kohane:

viks, viisakas. Jõulumeest toetav.

Komad said omale kohale

 ja sõnum on selgesti loetav.

Siis sahtlist tõin kinkide tabeli,

paar asja sealt tõmbasin maha.

Rullisin kokku kõik paberid

 ja torkasin vaasidee taha.

Varakult pugesin magama,

ma teadsin, et kiri sai ladus.

Seda ei õnnestunud tabada,

kuis kiri sealt akna pealt kadus.

Neli armastuskirja

 

Niall Williams „Neli armastuskirja“

Inglise keelest tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Hea Lugu, 2025

352 lk

Isabel ja Nicholas kasvavad erinevates paikades Iirimaal. Elud neil on mingis  suhtes sarnased, kuigi kulgevad omi teid. Siiski on nende ristumise määratus olemas, sest eludel on olemas saatus ja ning selle määratuseni jõudmiseni tuleb läbida omad etapid.

Loomulikult ei peaks üldse pealkirja kõlas ja sõnumis kinni olema, aga minu jaoks tõotas „Neli armastuskirja“ imalat naistekat ja küllap minagi oleksin tast mööda kõndinud, kui Mae poleks raamatut Instagrammis kiitnud. Igatahes hakkasin kiitusel sabast ja asusin isuga lugema ning olen siiralt tänulik selle soovituse ees.  Sest selles raamatus on lisaks toredale süžeele ka ohtralt teksti ilu, siin on alguse ja lõpu ilu ning vahepeal on kulgemise, ettemääratuse ning mõistuse hääle ilu ja valu. Armastust on muidugi iga kandi pealt, vanemate armastus laste vastu ja vastupidi ning romantikat ka.  Samas on see ka elude lugu, mis libisevad sujuvalt üle aastate ning lugedes ei märkagi, millal lastest on saanud täiskasvanud, keda saavad saatuslikud valikud ja piiravad otsused. Samas on veidi aimata, kuhu see lugu võib välja viia, kuid siiski on lõpp täiesti teistsugune.

Igatahes taas üks imeline lugemiselamus!

Raamatus on palju tähenduslikke lauseid, neist mõned kirjutasin välja:

Abielunaised loovad oma mehi. Nad hakkavad pihta sellest tahumatust toormaterjalist, sellest prohmakaid tegevast, heade kavatsustega ja nägusast nooruslikkusest, millesse nad on armunud, ning alustavad siis neljakümne aasta pikkust vankumatut tööd, mida on vaja sellise mehe tegemiseks, kellega nad on suutelised koos elama lk 69

Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma. Pole vagusiolekut, südamekella seiskumist, kus  õnnehetk jääbki igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad jälle kahtlused lk 163

…tähendus peitub süžees, vormis, et see kuidas ja kellega me ka oma kõige lihtsamate tegemiste käigus kohtume, on imekeerukalt ja –peenelt mingisse suuremasse mustrisse klapitatud, et meil pole vaja teha midagi muud kui järgneda märgile …. Lk 231

Filmi treiler ka: 

Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi : arstitudengipäevik

 

Toivo Tänavsuu „Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi : arstitudengipäevik „

Kirjastus: Pilgrim, 2025

288 lk

Sulgesin raamatu kaane ja mul ei olegi sõnu – Toivo kirjutatu paneb imetlema ja imestama. Milline energia, tahtejõud, töökus ja andekus temas on!  Õppida arstiks töö, pere, hobide ja fondi kõrvalt on midagi eriliselt suurt ja tähelepanuväärset ning kõik see lugu ka kirja panna nii, et lugeda on nauding, on omaette väärtus. Ööpäevas tunde ei jaotata inimestele võrdselt 😀

Igatahes, oma loo on ta kirjutanud nii mõnusa huumoriga, et lust oli lugeda. Huumor toimib kui ventiil tõsisemate teemade kõrval ja pehmendab neid.  Pisut targemaks erinevate haiguste teemal saab ka. Samuti toob ta välja üsna mitmed kitsaskohad, mis meil meditsiini ümbritseb. Nõustun täielikult sõõrikute, suitsetavate meditsiinitöötajate, rasvumise ja alkoholismiga.

Minu lemmik on foto mikrobioloogia konspektist – selline vahva sigri-migri ja värviküllus, kes selles küll orienteeruda suudaks. 😀

Väga motiveeriv ja innustav raamat!

Tänulik!

Erakorralise meditsiini osakond on nagu heasüdamlik vanamemm, kes võtab kõik lapsed avasüli  vastu ja serveerib neile pannkooke maasikamoosiga lk 180

Kerge on olla õnnelik hea tervise juures. Palju raskem on see tõbisena, elujõud röövitakse vägisi käest lk 210