Umbes ülehomme

 

Marta Karu „Umbes ülehomme“

Kirjastus: Varrak, 2008

212 lk

Ann on 40aastane kõrgharidusega naine, abielus ja poja ema. Vanus on sealmaal, et abieluõnne asemel on alles vaid rutiin ning kui siis Anton, rikas ja meeldiv ülemus silma teeb, on Ann omadega sees. Raha mängib elu põhirolli, raha see on õnn ja armastus, saab selle abielu sisuks. Ilusa omandi roll jõukale mehele ei kesta kaua, sest mehel jätkub silmi teistelegi naistele, Annil jagub seevastu selgroogu minema kõndimiseks. Tühi koht asendub Oliveriga, noore haige mehega.

Lihtne eluline lugu, kust kumab raha ja jõukuse teema igat pidi läbi. Üks mees on rikas, aga mölakas, teine on ka rikas, aga tervist ei ole antud. Ann ise on ka heal järjel, aga hingerahu jõukus ei loo. Nii et teemat ja mõtlemisainet on, pisardamise kohti samuti. Kes ei taha lugeda noore inimese allavandumisest vähile, siis on targem jätta raamat lugemata.

Minu jaoks liigitub see oli kah lugemiseks. Selline ei midagi erilist, aga pole ka paha.

Hiirekõrvul

 

Piret Eesmaa „Hiirekõrvul“

Kirjastus: hapax legomenton, 2025

151 lk

Võtsin raamatu täiesti suvalise koha pealt lahti ja tundsin, et see kõnetab mind. „Hiirekõrvul“ ei ole tavaline raamat, siin on fragmendid ühe naise mõtetest, mis moodustavad tervikliku loo. Teema on naiste keskne – rasedaks jäämine ja raseduste kaotamine. Mõnikord on nii, et hing soovib, aga keha ei vea seda soovi välja. Seega keeruline teema. Eks neid klomp kurgus kohti oli mitmeid, sest see lugu äratab kaastunnet ka siis, kui endal taoline kogemus on olemata. Väga hästi joonistuvad välja meeleolu muutused ning lõpuks jääb ikkagi alles elujaatav ja helgem toon. Ma ei tea, kas see on autori isiklik kogemus, kuid need kirjeldatud tundmused on väga ehedad ja ausad, need puudutavad.

Aitäh selle puudutuse eest!

P.s Hiirekõrvul on armas öökapiraamat, ilusad mahedad värvid, minimalistlik ja mõjub kuidagi turvaliselt J

Elas kord tüdruk.

Ta oli väga õnnelik.

Tal oli tore pere.

Ja toreda sõbrad.

Ja head hinded.

Teda ei kiusatud kunagi.

Ega koheldud mingil moel halvasti.

Tema tulevik oli helge…..

Eisen

 

Guzel Jahhina „Eisen“

Vene keelest tõlkis Erle Nõmm

Kirjastus: Tänapäev, 2025

562 lk

Praegu ilmub üsna palju raamatuid päris inimestest ilukirjanduslikus võtmes. “Eisen” on üks nendest. Sergei Eisestein oli Nõukogude filmilavastaja, stsenarist ja ka teoreetik, kelle tegutsemisaastad jäid Nõukogude Liidu sündimise, kasvamise ja sõja aega.  Keerulise natuuriga mees tekitab küsimusi, et kes ta siis õigupoolest oli? Ellu jääda ja luua võimule sobivaid filme oli tol ajal üpris keeruline. Eisen aga jäi, kõige kiuste. See raamat räägibki mehe kujunemisest, s.h lapsepõlvest ning elust filmirežissöörina, mis on ohtralt kokku seotud ajaloolise õõvaga (näit. ohvrit peksti nii kaua, kui ta oli nõus allakirjutama oma süüle, jne). Kunst k.a filmikunst oli poliitilisele propagandale tugev relv ja ilmselgelt said sellel alal karjääri teha vaid need, kes survele allusid. Kas nad ka südamest nii tundsid, on teine teema. Mulle tundus, et Eisenile oli oluline luua ja läbilüüa, kuid mingi sisemine konflikt ideede ja loodu vahel temas oli. Igatahes oli tegemist tõesti väga huvitava persooniga, kes oskas kuidagi eriliselt hästi ujuda antud tingimustes.

Olen varasemalt lugenud ka Jahhina „Zuleihha avab silmad“, mis loo mõttes meeldis rohkem. „Eisen“ jääb üsna palju tema loomingusse kinni, mis nii eriliselt huvi ei pakkunud. Samas hr Eisen ise ja tema saatus oli põnev vägagi. Mixides kokku päris ja väljamõeldise, annab lugu edasist mõtteainet vast rohkem, kui oleks lugenud ainult kuiva elulugu. Nii et otseselt vaimustuses ei ole, aga mulle ikkagi pigem meeldis, sest jutustatud on hästi ning ka teisi tuttavaid nimesid Nõukogude filmist ja üldse ajaloost, kohtab raamatus mitmeid. 

Minu kangelased

Andrus Kasemaa „Minu kangelased“

Kirjastus Varrak, 2025

294 lk

Seekord tutvustab Andrus Kasemaa oma kangelasi - lood on emast, isast, vanavanematest, papist, ema sõbrannadest ja teistest inimestest, keda elu talle ette söödab, ning nii nad ongi lugulaulu sisse sattunud. Andrus loob oma lugusid tähelepanekute põhjal, et kuidas kunagi olid ja kuidas võiksid need asjad nüüd käia. Et siis mis asjad? Ikka kõik see, mida argielu on ette toonud, millise pagasi kanda andnud. Seega arutluse teemad on mõttevoona seinast seina ja enamasi nostalgiast kantud. Kusjuures lahkab ka oma unistusi, seiklusi ning enda olemustki. 

Nii et Andrus Kasemaa taas oma headuses - see on tekstiilu ja elu sügavuse raamat. Need 25 lugu on üsna seikluslikud, pisut iroonilised, natuke naljakad ja oma nukruseiva ka olemas. Mina tõesti nautisin. Ma ju tegelikult otsesõnu ei tunne huvi selle vastu, mis hullusi ajas tema isa või millega tegeleb ema või naabrimees, aga omamoodi läbilõike meie lähiajaloost kirjeldatud  inimeste kaudu annavad need lood küll. Ning lisaks, ka tavaline inimene oma tavalises argipäevas on kangelase tiitlit väärt, vähemalt iseenda või oma lähedaste silmis. 

Igatahes lugege teiegi!

Argipäevast taeva poole

 

Jaan Tammsalu „Argipäevast taeva poole“

Kirjastus: Hea Lugu, 2022

240 lk

Keeruline aeg nõuab lohutavaid raamatuid! Eks ajad on koguaeg keerulised, kui vaadata iseendast väljapoole: valimisvõitlus; kommentaariumid kubisevad halvasti ütlemistest; eksimine ei ole inimlik ja hukkamõist toimub väga kergekäeliselt (ka riiklikult); keegi mängib lihtsalt kellelegi mäkra; ja siis on kusagil jätkuvalt sõda; keegi on lootusetult haige….   Aga kui iseenda sees rahu leida ja seda hoida, siis vast ei olegi elu nii keeruline. Seda rahu aitavad leida ja hoida Jaan Tammsalu sõnad. Ta võtab ette tunded ja ükshaaval lahkab neid ning tuletab meelde hea sõna ja teo väge ning et andestamine kergendab südant ning andmine rõõmustab meelt. Kõik need lood on ilmunud varasemalt Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki lehel.

„Argipäevast taeva poole“ on armas öökapi raamat ka täiesti usukaugele inimesele. Pigem on siin näited elust enesest ning jumalasõna üleliia ei rõhutata.

Meil on sõna vaba. Aga kurjade sõnade vabadus… Kas see üldse on mingi vabadus või hoopis matslus, julmus, rumalus? Lk 123

Elu parim elu

 

Kertu Jukkum „Elu parim elu“

2025.a.

262 lk

Kertu särav naeratus ja hulljulged ettevõtmised äratavad tähelepanu ja külmaks kedagi ei jäta. Olen tema tegemistega kursis läbi Instagrammi ja varasemalt ilmunud raamatute kaudu, mis on mõjunud nagu värske inspiratsiooni- ja motivatsioonipuhang. Ikka tunned, et kui keegi suudab, siis tahaks ise ka natukenegi suuta 😀 Iseasi on see, millal see homme saabub, mil ma ise ka … 😊

Raamatusse „Elu parim elu“ on ta kokku kogunud oma sportlikud hullused – on ju mägironimine, maratonide jooksmine, triatlonide läbimine, keerulised matkad ja muu kestvussport vägagi crazy´d ettevõtmised, eriti neile, kes ise seda ei suuda. Kertu kirjeldab oma seiklusi sportlikul teel ausalt, mõnusa huumori, kire ning ladusa sulega. Väga mõnus oli lugeda. Isegi see, et üks spordivõistlus järgnes teisele ei muutnud spordikaugele inimesele lugemine igavaks, sest need võistlused olid lisaks ka seiklused. Õnnetundest ja optimistlikust meelest on hea osa saada. Oma raskeid hetki ta mainib küll, kuid ei jää neid halama. Siiski ei rõhu ta ainult iseenda saavutustele, vaid märgib alati ära ka sõbrad, kes on valmis toetama, ning teinekord on abi tulnud ka täiesti võõrastelt - Kertu usub inimeste headusesse. On siiralt hea meel, et elu andis talle ka emarolli täita.

Inimene vajab eeskujusid ning see raamat on selleks hästi sobiv. Ja ei pea ju tegema tervet rehkendust, võib ka pool või veelgi vähem.  😉

Mina lugesin pea ühe hingetõmbega, nii et soovitan soojalt!

“Mulle tundub, et meie elu on liiga lihtne. Meil on liiga palju mugavust ja me ei oska seda enam hinnata. Mulle tundub, et me peame ennast sundima mingisugustesse raskustesse ja kui me sealt väljume, oleme iseenesest õnnelikud.” 

https://aluik.blogspot.com/2021/03/ma-naeran-et-ma-nutan.html

https://aluik.blogspot.com/2024/02/onn-soosib-julgeid.html

Selgusetus

 

Elizabeth Jane Howard „Selgusetus“

Inglise keelest tõlkis Ann Alari

Kirjastus: Varrak, 2025

439 lk

Cazalet´ perekonna kroonika on jõudnud 3. osani. Esimene "Valguse aastad"  ilmus 2020., "Ootamise aeg" 2023. aastal.

Sõda liigub lõpu poole, perekond pendeldab endiselt Londoni ja vendade lapsepõlvekodu Home Place´i vahet. Noorem põlvkond elab noorusele omast elu: Louise abiellub ja sünnitab lapse, Polly särab kaunidusest ning on omamoodi iluetaloniks paljude silmis, Clary kirjutab päevikut oma kadunud isale. Vanem põlvkond püüab alles hoida perekonna ühtsust, kuid omad salakäigud on neilgi, millest keegi nagu teada ei tohiks.  Sõda on muutnud elamistingimusi, harjumusi ning paljuski ka suhtumist ellu. Daamid, kellel olid teenijad, on nüüd valmis ise käsi määrima, toitu hankima. Vendade ärivõimalused on muutunud. Pinnale on tõusnud sotsialistlikumad vaated.

Elu on pidevas muutumises ja Cazaletide kroonikas joonistub väga hästi välja, kuidas suhtub muutustesse noorem põlvkond ja millesse takerdub vanem, kuidas armastus ja kohustus ning unistused ja tegelikkus moodustavad sasipuntra. Samas on keskendutud veidi rohkem nooremale osale perekonnast. Lugu on hästi voolav, otseselt suuri sündmusi ja põnevust kruttivaid tegevusi siin ei ole, aga samas on nauditav osa saada ühe perekonna eri vanuses inimeste elude sobitumisest hetke olukordadega, juhustest haaramisest ja valikute tegemisest. Hästi realistlik, psühholoogiline, soe ja südamlik lugemine.

On raamatuid, mida loed nagu jookseks maratoni, sest on nii põnev, et ei saa rajalt maha. Käesolev sinna klassi ei kuulu, see raamat on pigem nagu metsasörk, kus sa märkad puudekohinat ja linnulaulu ning  sa tunned naudingut sellest tegevusest ja kogetust. Cazaletide kroonika eri osad on ilmunud nii pikkade vahedega, et olin lugemist alustades üsna veendunud, et ma ei mäleta ei tegelasi ega tegevust. Tegelikkuses tulid nad minu mälusoppidest kõik kenasti välja, lisaks on raamatu algusesse joonistatud kena sugupuu, mis aitab meelde tuletada. Oodata peaks olema veel kaks osa. Põnev!

 

…oleks aeg härjal sarvist haarata …. – kui kord sarvist haarad, pead arvestama, et sarvede taga on härg lk 143

Kas tõesti on nii, et kui viskad oma leiva vee peale, siis pikapeale saad lausa koogi?

Mõnes mõttes ehk küll – aga sa ei pruugi seda ära tunda lk 314