Lõikejoon

Carolina Pihelgas „Lõikejoon“

Kirjastus: Lünk, 2025

112 lk

Liine kolib suveks maale Tsõriksoole, oma vanavanemate koju, et mõtteid koguda ja edasise suhtes selgusele jõuda. Tühjana seisva maja ümbruses surub loodus end üha rohkem peale, sellega tegelemine on naisele teraapia eest. Samas ei mõista tema lähedased selle talu fenomeni, nagu ka naabruses asuv polügoon, mis tuletab end laskudega pidevalt meelde. 

Õhuke ja paljuütlev raamat. Iga lause on pärl ja neist paljusid lugesin mitu korda. Alati ei ole vaja kirjutada paksu romaani, mõnikord teeb teksiilu ja sügavus raamatu suureks. Nii et „Lõikejoon“ oli minu jaoks lugemiselamus. Selles on seletamatu igatsuse maik man. On ju sageli nii, et tahaks peita end selle maailma halvema poole eest, aga samavõrd nagu ootaks, et sind leitaks. Selline tunne jäi minusse Liine lugu lugedes. Kõik need tema sisemised heitlused, lapsepõlve taak, suhted ja tähelepanekud olid ustutavad, tõetruud ning ka äratuntavad. Nagu ka see kirjeldatud olukord laskepolügooni naabruses elavatele inimestele.

Igal juhul soovitan! 

Need üksindused, millega olen terve elu koos elanud, erinevad praegusest nii mitmel moel – minu üksindus nüüd on natukene kergem, selle on igatsust ühenduse järele, aga pole püüdu olla meele järele... lk 34

Kujutluse hävimine on enamasti hirmsaim osa lahkuminekust lk 40

Viimane kunstiteos

 

Sofia Lundberg „Viimane hingetõmme“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2025

417 lk

Hanna on maailmakuulus kunstnik, kelle lapsepõlv möödus kasuperes. Tüdruk oli jäänud oma vanaisa kasvatada juba päris beebina. Vanaisad aga ei kesta igavesti ning laps sattus naabriperre, kuhu oli asunud elama lastetu, kuid lapsi sooviv abielupaar. Hannast sai alguse Ingridi kasuemaks olemiste jada.  Kui nüüd kunstnik Hanna viib uue kunsti muuseumisse näitusele ühe vana kummuti, on see pettumus vaatajatele. Samas on see kummut oma detailidega nagu naise elusaatuse sümbol.

Lihtne lugemine tõsistel teemadel. Lahatakse ju ikkagi laste hülgamise, probleemsete vanemate elusid ning neid tagajärgi, millega peavad need hüljatud tegelema. Igaüks ei tule selle valu ja leinaga, mil  ema sind võtab ja taas jätab, toime. Minu arvates on see ka keerulises olukorras toimetulemist õpetav lugu, ning kuidas läbi raskuste ikka minnakse oma sihtide poole. Nii kasuema kui ka laste vaatenurgast. Muidugi on see paremini toimetulek tugevamatele natuuridele. Ka nõrgemad on loosse haaratud, seega nagu päris elu. Lugu kätkeb ka saladust, mis tuleb ilmsiks raamatu lõpus. Nii et põnevust jagub.

Igal juhul soovitan! Lihtne suvine lugemine 😊

Mõnikord langeb ta maale.

Öötaevas

Kärgatuse

või tasase silitusena,

mis uputab kõik aeglaselt pimedusse.

Varjab väikestel vaatevälja.

Neil, kes juba teelt eksivad.

Põletab hinge kriimud,

kui nad vaevaliselt ülespoole ronivad.

Need väikesed.

Kerge on pimedas kukkuda.

Komistades häbist läbi minna.

Siruta mõnikord käsi,

sa ju saad?

Valgusta nende teed südame jõuga.

Nii, et nad jälle tõusta suudaksid.

Need väikesed.

Malnata nõiaplika

 

Beatrice Salvioni „Malnata nõiaplika“

Itaalia keelest tõlkis: Kaidi Saavan

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

283 lk

Maddalena, hüüdnimega Malnata, on kaheteistaastane metsiku olekuga tüdruk. Temal nagu lasuks nõiduslik mõjuvõim, sest kõik sajatatu näib tõeks saavat. Francesca, igati korralikust perest pärit tüdruk, ihkab väga Malnataga sõber olla. Ta on valmis pea kõigeks, et nõiaplika sõprust pälvida. Eesmärk kannab vilja ja tüdrukud seisavad üksteise eest nii heas kui halvas ning võitlevad tulihingeliselt ebaõigluse vastu.  Samas on 1936. aasta, mil Itaaliaski fašism tõstab pead. Inimesed on segaduses, ei olda kindlad, millise partei poole hoida. Mehi saadetakse rindele, noored elavad oma emotsioone erinevalt välja.

Taas kord olin lugemise lummuses, sest raamat lihtsalt oli lugemise nauding.  Lugu on hoogne ja itaallaslikku temperamenti kandev.  Romaan peegeldab 30ndate elu Itaalias nii poliitilises kui ka sotsiaalses mõttes. Loo esirinnas on tüdrukud ja naised, kes seisavad silmitsi rõhumise ja ebaõiglusega. Ning muidugi on teemaks seisuste vahe: vaesus vs ühiskondlik positsioon, millel püsimiseks ei valita vahendeid.  Mingi sarnasus oli siin just olustiku kirjelduses ja nende tüdrukute sõjakas olekus  Elena Ferrante Napoli-sarjaga. 

 

Väga haarav lugemine oli!

Kuidas keeta muna

 

Mari-Liis Ilover „Kuidas keeta muna“

Kirjastus: Varrak, 2025

200 lk

Muna keetmine ei tohiks olla mingi kunst, aga küllap on sellel lihtsalgi toimingul omad nipid, mis teevad protsessi tulemuslikumaks. Igatahes ei ole pealkiri „Kuidas keeta muna“ ainult üheselt mõeldud, siin on ideid, lihtsaid teadmisi, häid retsepte tegelikult kõigile, mis sellest, et raamat on mõeldud rohkem n.ö elluastujale. On ju siin ka õpetusi, millist kastrulit-panni valida, millisel kuumusel küpsetada jne. ja kuidas teha seda soodsamalt, rahakotti liigselt koormamata. Mulle tundub, et need nipid ja teadmised kuluvad ka kogenud perenaistele ära. Vast eriti meile, nõuka-aegsetele, kes me sousti-kartuliga üles kasvasime ning toidu tegemisele nii väga loovalt läheneda ei oska.😊 Selles raamatus on lihtsad retseptid, tegelikult ka üsna lihtsad koostisosad ning nende valmistamine ei olegi väga ajamahukas. Igatahes, kui on ideede nappus, mida süüa teha, siis siit raamatust neid ideid leiab.

P.s näeb raamat väga ilus välja. Ja kui süüa teha ei tahagi, siis on selle raamatu lehitsemine tore ajaviide lihtsalt silmadega söömiseks.👀

Suurepärane abielu

 

Frances Mayes „Suurepärane abielu“

Inglise keelest tõlkis: Anne Kahk

Kirjastus: Varrak, 2025

340 lk

Dara pereliini naistel on olnud eeskujulikud abielud – nii vanemate kui ka vanavanemate suhted on kantud harmooniast ja mõistmisest. Dara vanaema Charlotte, kes on elukutselt psühholoog, on isegi kirjutanud abieluteemalisi raamatuid. Ka Dara näib astuvat samale rajale: tema kihlatu Austin on tark, nägus ja intelligentne – igati vääriline kaaslane. Ometi tuleb ilmsiks asjaolu, mis paneb Dara langetama ootamatu otsuse: pulmad jäävad ära.

„Suurepärane abielu“ on rahulik ja mõtlikult kulgev romaan, millel algusest saati näib õnnelik lõpp olevat käega katsutav. Kuigi loos leidub ka kurbust, puuduvad selles viha, vägivald ja vaen. Frances Mayes’ile omaselt on tekst täis olustikukirjeldusi – maastikud, tänavad, toidud ja argipäevased detailid loovad tasakaaluka ja mõtiskleva meeleolu.

Romaanis on palju kohalolu ja sisekaemust: tegelased analüüsivad oma olukorda, elukäiku ja võimalikke valikuid. Tsiteeritakse tuntud kirjanikke, eriti Yeatsi – see on loogiline, arvestades, et suurem osa tegelastest on kirjandusega seotud.

Kui võtta see lugu kui eluõpetus, siis selle keskne sõnum on andestamise oskus. Ka andestamine on valik – kui on tahe, on ka tee selleni.

„Suurepärane abielu“ on ilus, soe ja südamlik armastuslugu – just selline, mis sobib suurepäraselt rahulikuks suviseks lugemiseks.

Inimesed, kes suudavad nutta, on endaga sina peal lk 31

 

Täiskasvanud inimesed

 

Marie Aubert  „Täiskasvanud inimesed“

Norra keelest tõlkis Sigrid Tooming

Kirjastus Tänapäev, 2023

152 lk

Neljakümnene Ida teeb ettevalmistusi munarakkude külmutamiseks, võib ju olla, et tuleb veel see õige mees, kellega tahaks lapsi saada. Naine sõidab perekonna suvilasse, kus plaanis tähistada ema 65. sünnipäeva. Kohale tulevad õde oma mehe ja mehe tütrega ning ema ja tema uus elukaaslane. Ja kui siis selgub, et noorem õde Marthe on ka lapseootuses esimene, läheb Idal kops üle maksa.

Üsna õhuke raamat ning tegevus raamatuski paar päeva kestev, kuid samas on see lugu kuidagi väga kõnekas, sest meid viiakse nende tunnete keskele, mis on inimlikult enamasti kõigis olemas, aga neid tundeid ei taha tunnistada, need on ebamugavad ning ikka tahaks ju ennast paremast küljest näidata. Kui aga kadeduseuss närib, siis toob see uss välja ka nõmeda käitumise. Ja muidugi on teemaks see bioloogiline kell, mis armutult tiksub, antud juhul Ida kahjuks.

Nii et loetagu! Sest teemad on vägagi aktuaalsed ajal, mil lapse saamine on sageli lükatud üha hilisemasse vanusesse. Lugu on kirjutatud väga ladusalt ning lugemine edenes kiiresti. Oli hea raamat!

Ühe kassi ülestähendusi

 

Katja Kettu „Ühe kassi ülestähendusi“

Soome keelest tõlkis: Kadri Jaanits

Kirjastus: Koolibri, 2025

290 lk

Sündmused raamatus viivad möödunud sajandi alguse Põhja-Soome, Vene piiriäärde Näljanukile, kuhu seavad oma elu ühiskonna poolt põlatud kerjusplika Eeva ja perepoeg Mahte. Neid seob tõeline hingeside, sestap lepib naine mehe kommunismihulluse, ärakäimiste, ämma vastumeelsuse ning Mahte liiga leebe, lepliku, unistajaliku loomusega. Ikka Eeva on see, kes teeb ja toimetab, püüab valitsevat vaesust võita ning elu hoida. Seda enam, et on kelle eest hoolt kanda. Esimese looga jookseb paralleelselt ka Kirjaniku lugu, kes on lisaks kriisile armastuses ka loomisraskustes. Naasmine Näljanukile, oma vaarema koju, annab tallegi uue loomingulise võimaluse.

Lugu on lahendatud nelja osapoole vaatenurgast: Eeva päevikute, Mahte kirjade, Kirjaniku sisekaemuse ja Kassi märkamiste kaudu. Eeva jutustab seda elu ja meelsust, mis 1917. aasta paiku Soomes Vene piiri ääres valitses. Kass pendeldab kahe ajastu vahel. Kirjaniku hingel on ka lapse kaotusvalu ning bioloogiline kell, mis tiksub tema kahjuks. Tema päritolul on lugu, aga Kirjanikuga näib see liin katkevat, ja ainus viis seda mingil viisil päästa on kirjutada raamat.

Need perekonna lood on pea alati kümme kümnest. Siin on  „tee tööd ja näe vaeva“ ja unistus paremale homsele olemas,  ka ajalooline vaatenurk ning naise vastu suunatud vägivalla teema olemas. Samas on see lugu mütoloogiliste sugemetega, selles on nagu mingi nõiduse vägi ja salapära, mis seob oma võrku ning paneb märkama märke.  Väga meeldis mulle see murde tekst, mis tuli endagi esivanemate kõnet meenutades osalt tuttav. Siinkohal kiidusõnad tõlkijale, kujutan ette, et see töö lihtne ei olnud. 

Oli taas lugemiselamus, selline mis puudutas, pani sügavuti mõtlema erinevate ajastute elude ja olude üle. Kõige krooniks on muidugi see hurmav kass raamatu kaanel.

Inimeste sõnadel on säärane vägi, et need tungivad sisikonda, uuristavad end mõtteisse ja teevad sinna pesa lk 69.