Selgusetus

 

Elizabeth Jane Howard „Selgusetus“

Inglise keelest tõlkis Ann Alari

Kirjastus: Varrak, 2025

439 lk

Cazalet´ perekonna kroonika on jõudnud 3. osani. Esimene "Valguse aastad"  ilmus 2020., "Ootamise aeg" 2023. aastal.

Sõda liigub lõpu poole, perekond pendeldab endiselt Londoni ja vendade lapsepõlvekodu Home Place´i vahet. Noorem põlvkond elab noorusele omast elu: Louise abiellub ja sünnitab lapse, Polly särab kaunidusest ning on omamoodi iluetaloniks paljude silmis, Clary kirjutab päevikut oma kadunud isale. Vanem põlvkond püüab alles hoida perekonna ühtsust, kuid omad salakäigud on neilgi, millest keegi nagu teada ei tohiks.  Sõda on muutnud elamistingimusi, harjumusi ning paljuski ka suhtumist ellu. Daamid, kellel olid teenijad, on nüüd valmis ise käsi määrima, toitu hankima. Vendade ärivõimalused on muutunud. Pinnale on tõusnud sotsialistlikumad vaated.

Elu on pidevas muutumises ja Cazaletide kroonikas joonistub väga hästi välja, kuidas suhtub muutustesse noorem põlvkond ja millesse takerdub vanem, kuidas armastus ja kohustus ning unistused ja tegelikkus moodustavad sasipuntra. Samas on keskendutud veidi rohkem nooremale osale perekonnast. Lugu on hästi voolav, otseselt suuri sündmusi ja põnevust kruttivaid tegevusi siin ei ole, aga samas on nauditav osa saada ühe perekonna eri vanuses inimeste elude sobitumisest hetke olukordadega, juhustest haaramisest ja valikute tegemisest. Hästi realistlik, psühholoogiline, soe ja südamlik lugemine.

On raamatuid, mida loed nagu jookseks maratoni, sest on nii põnev, et ei saa rajalt maha. Käesolev sinna klassi ei kuulu, see raamat on pigem nagu metsasörk, kus sa märkad puudekohinat ja linnulaulu ning  sa tunned naudingut sellest tegevusest ja kogetust. Cazaletide kroonika eri osad on ilmunud nii pikkade vahedega, et olin lugemist alustades üsna veendunud, et ma ei mäleta ei tegelasi ega tegevust. Tegelikkuses tulid nad minu mälusoppidest kõik kenasti välja, lisaks on raamatu algusesse joonistatud kena sugupuu, mis aitab meelde tuletada. Oodata peaks olema veel kaks osa. Põnev!

 

…oleks aeg härjal sarvist haarata …. – kui kord sarvist haarad, pead arvestama, et sarvede taga on härg lk 143

Kas tõesti on nii, et kui viskad oma leiva vee peale, siis pikapeale saad lausa koogi?

Mõnes mõttes ehk küll – aga sa ei pruugi seda ära tunda lk 314

Esimene osa: Valguse aastad

Minu Tšehhi

 

Kristel Halman „Minu Tšehhi“

Kirjastus: Petrone Print, 2017

304 lk

Minu Tšehhi lugu on ehe näide sellest, kui suurt rolli elus mängib juhus, millest kasvas välja midagi suuremat ja elumuutvamat. Kristel otsustas veeta ühe suvenädala Prahas, kuid sellest külastusest hakkas arenema armastus Tšehhimaa ja tšehhi vastu, mis viis teda ka aastateks sinna elama.

Minu jaoks oli see hästi balansis „minu“ raamat,  eraelulised seigad vahelduvad kultuuri ja muu kohaliku teabega. Reisijuhiks see raamat ei ole, pigem ikka elamuslugu, aga miskit aimu ja inspiratsiooni pakub sellegi koha pealt. Igatahes elu on seiklus ja neid seiklusi on raamatu autoril jagunud erinevaid. Ning üldiselt saab ka aimu, mida need tšehhid endast tegelikult kujutavad 😊Kirjutatud on loogilises järjekorras ja hea tundega läbi kerge huumori - raamatut oli hea lugeda.  

Minu Tšehhi piirdub Karel Gotti ja Tšehhoslovakkia lõbustuspargiga 😀

Ja üks nunnu kohalik vanasõna:

Ilma tööta pole kooke lk 74

Süda nagu kodu

 

Christine Nolfi „Süda nagu kodu“

Inglise keelest tõlkis Krista Liidaru

Kirjastus: Ersen,

318 lk

Nova on pakkunud asenduskodu teismelistele, kuid nüüd palutakse tal enda juurde võtta üheksane Henry ja tema seitsme aastane õde Bella. Naise hooliv loomus ei lase keelduda ning algab ühine teekond koos kahe lapsega, kellele elu on pakkunud seni vaid mõrusid sidruneid.  Pildil on ka lastes vägivaldne isa Egan, kes võitleb agressiivselt laste tagasisaamise nimel. Siiski on varuks veel palju üllatusi, mis muudavad kogu olukorra veelgi üllatavamaks.

„Süda nagu kodu“ on lihtne ja põnev lugemine, kuhu jagub nii iselaadi inimhingi, ootamatuid üllatusi ja ka armastust erinevatest vaatenurkadest. Kuna on tegemist laste saatuse ja heaoluga, siis see lugu puudutab eriliselt. Turvaline perekond on võimeline parandama ka vanu hingetraumasid ning selles loos neid traumasid jagub nii lastele kui ka täiskasvanuile. Samas on aimata üsna vara, et kõik liigub ikka paremuse suunas ning midagi painavat piinama ei jää. Nova tegelaskuju on kuidagi väga turvaline võitlejahing, mis ennustab head lõppu.

Nii et üsna mõtlemapanev lugu, mis kutsus lugema.

Hea ja lihtne ajaviide.  

Minevikuga on selline asi … Me valime, mida mäletada. Me heidame kõrvale mälestused, mis ei klapi meie vaatenurgaga lk 249

Laul raamtust: 38 Special - Caught Up In You 

Maali Almeida seitse päeva

 

Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“

Tõliks: Riina Jesmin

Kirjastus: Postimees, 2023

563 lk

Olen seadnud endale isikliku väljakutse lugeda äsja reisil käidud maaga seotud kirjaniku loomingut. Aasta esimeses pooles õnnestus käia Sri Lankal ja nii ma Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“ lugema sattusin.

Maali Almeida oli sõjafotograaf. Nüüd on ta surnud ning on vahepeatuses, n.ö ootemaailmas, kus igale hingele antakse seitse kuud möödunud elu meenutamiseks ja unustamiseks. Hing saab rännata sinna, kus sa oled elus olnud. Maali ei tea, kes temalt elu võtsid. Kuid tema valduses olid tema fotod, mis paljastaksid Sri Lanka ajaloolised sündmused. Maapeal otsitakse Maalit ja fotosid. Maali oma vahejaamast püüab mõjutada sõpru, et nad avaldaksid need fotod. Samas peab ta tegelema nii oma isiklike mälestuste ja suhetega kui ka kummituste, hingede ja tumedate jõududega, kes teda vahepealses maailmas ümbritsevad.

Kunagi uudistest olen kuulunud Sri Lanka mässulistest, Tamili Tiigritest, mis on veel üsna lähiajalugu meile. Samas ei ole kunagi sellesse teemasse süvenenud, sest kauge maa näib võõras mure. Maali Almeida lugu on Sri Lanka ajalugu läbi ilukirjanduse. Kerge lugemine see ei olnud. Mingi osa vedas väga kaasa, ja siis oli see teine pool, mis liikus poliitikasse, korruptsiooni, mässuliste ja valitsusvägede vahelisse intriigi ja tegi lugemise keerulisemaks. Ka kummitusliku vahejaama kujutamine oli ebamäärane ja raskelt mõistetav.  Ning muidugi oli teemagi väga tume, ei ole ju surmast, vägivallast, sõjakuritegudest kerge lugeda. Igatahes tegelasi oli palju ja lugu oli keeruliselt üles ehitatud, samuti on Sri Lanka poliitika, ajalugu, kombed ja traditsioonid päris võõrad ning seda kompotti kokku oli raske jälgida.

Igatahes vajab selle raamatu lugemine pisut rohkem taustatööd ja huvi, kui ainult teadmine Tamili Tiigrite olemasolust. Ning ka sealse religiooni mõtestamise teadmist. Minul jäi hetkel puudu ja ei olnud tahtmist ka süviti minna selle lugemisega. Nii et kes otsib meelelahutust, siis see raamat ei sobi.

Mina ei otsinud ka meelelahutust, mina tahtsin lihtsalt teada ja nüüd siis tean :D

P.s raamatust sain teada, et  Arthur C. Clarke elas ka 1956. aastast Sri Lankal.

Iga tsivilisatsioon algab genotsiidiga. See on maailmaruumi reegel. Muutumatu džungliseadus, olgu džungel või betoonist. Sa näed seda tähtede liikumises ja iga aatomi tantsus. Rikkad orjastavad rahatuid. Tugevad lömastavad nõrku lk 215

Seadusi kirjutavad inimesed, … kellel poleks midagi selle vastu, et halba juhtub nende inimestega, kes pole nemad lk 257

Sa tahad universumilt küsida seda, mida kõik teisedki universumilt küsida tahavad. Miks me sünnime, miks me sureme, miks üldse peab midagi olema. Ja universumile pole öelda muud kui seda: ma ei tea persevest, ära küsi. Surmajärgne elu on niisama segadusse ajav nagu surmaeelne. Vahepealsus on niisama meelevaldne nagu elu Seal All. Niisiis loome lugusid, sest me kardame pimedust lk 299

 

 

 

 

Aadlipesa

 

Ivan Turgenev ,,Aadlipesa,,

Vene keelest tõlkinud Virve Grimm

Kirjastus: Eesti Raamat, 1983

271 lk

 

19. sajandi esimene pool, O....kubermangulinna servapealses uulitsas  ilusas uhkes majas elab aadliperekond. Lävitakse teiste omasugustega, peetakse balle ja õhtusööke, veedetakse aega kaardimängu laua taga ning pööblil sinna asja ei ole. Lavretski armub malbesse neidu, abikaasa on tal kuulduste põhjal surnud ning mehele on see pigem kergendus. On ju naine olnud truudusetu ning elanud aastaid Pariisis. Nooruke Liisa jagab oma armastust jumala ja mehe vahel. Aga  ega sellestki armusuhtest midagi head tulemas ei ole.

Seadsin endale sel suvel eesmärgiks lugeda mõnda vana klassikut ja nii see Turgenev ette sattus. See Aadlipesa oli päris vahva lugemine. Kõiki neid kirjeldatud üllaid tundeid, peeneid väljaütlemisi, kõrgseltskonna kahepalgelisust oli vahva jälgida. Minnakse suguvõsati ka pisut kaugemale ajas tagasi ning see on Vene kultuurilugu. Härra Lavretski on sümpaatne tegelane ning tema sisemised heitlused tunnetega olid vägi tõetruud ning võikisid ju kehtida igal ajal. Kusjuures oli toonagi hinnas välismaa - peen oli omada guvernante Prantsusmaalt, heaks tooniks peeti prantuse keele oskust. Nii et see vene hing ei ole ka puhas sellest mujal on rohi rohelisem.

Igaahes lugedes kangastusid daamide kohevad kleidid ja härrade kaftanid.😉

 

Millekõige puhul olen ma vahel kärbseid kadestanud ja mõtelnud, et vähemalt nendel on maailmas hea elada: aga ükskord öösi kuulsin, kuidas kärbes ämbliku käes pirises – ja siis ma mõtlesin, et ei, et nedel on nisamuti omad hädad lk 232

Kolm

 

Valerie Perrin ,,Kolm,,

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev, 2025

635 lk

Adrien, Etienne ja Nina vannuvad juba varases koolieas üksteisele igavest sõprust. On 1986. aasta. Kaks poissi ja tüdruk teevad pea kõike koos, ka perekonnad, niipalju kui neil seda on, aksepteerivad sõprust. Koos plaanitakse minna Pariisi edasi õppima. Elu ja valikud tulenevad siiski juhustest, valikutest, võimalustest ning aastaks 2017 on alles vaid teadmine, et oli kord. Samas miskit püsivat on siiski jäänud.

Perrin on väga hea süžee ning ka tegelaskujude looja ja jutustaja. Tema varasemad eesti keelde tõlgitud raamatud meeldisid väga. Ja ega seegi siin ju alla ei jäänud. Kuigi et jah, ühel hetkel hakati natuke olnut kordama ning süžee läks pisut liiga upperpallitama – kriminaalsuse kahtlus ja veel mõned ootamatud juhtumised olid too much. Aga sellegipoolest ei vähendanud see põnevust ja lugemishoogu.

Kolme noore kujunemist, nende omavahelist toimimist - kord põkkumist, siis tõukumist ja taas põkkumist – oli huvitav jälgida. Mõnikord ei peagi ise otsustama oma elu üle, see pagas, mis on eluks ette nähtud on juba sündides kaasa pakitud. Ülejäänu on vaid juhuse tahe. Nii võib öelda nende kolme eludele mõeldes. Igatahes see lugu külmaks ei jäta, olgu ta siis ülevõlli või allavõlli. Need kolm tegelast jäävad hinge pisut kauemaks kui raamatu lugemine.

... aga armastusel ja ilul pole omavahel mingit pistmist. Neid topitakse ühte patta laiskusest. Sama hästi võiks sobitada kokku tähe ja naela, sest mõlema külge saab midgi riputada k 246

Lase süngetel mõtetel üle pea lennata, aga ära kunagi lase neil oma juustesse pesa teha lk 629

 

Vaata, kuidas vili kasvab

 

Jakob Hero „Vaata, kuidas vili kasvab“

Taani keelest tõlkinud Eva Hammer

Kirjastus: Tänapäev, 2024

268 lk

Iirise pere kolib pärast õnnetust kodusest Tartust eemale, teise linna, lootuses unustada juhtunu ja alustada otsast. Tüdrukul on uues kodus keeruline kohaneda ning ka koolis on ühist keelt klassikaaslastega raske leida, vaid Nastja oma kahe kahtlase kamraadiga pakuvad talle seltsi. Juhtub aga taas kohutav tragöödia ning põgeneda pole Iirisel enam kusagile. Vaid mets pakub lohutust.

Tegemist on väga kurva, dramaatilise looga, mis üsnagi raputab ja puudutab, ning ka salapärase looga, on ju esimene õnnetus pea raamatu lõpuni saladus. Omajagu müstikat lisab kõik metsaga seonduv. Kuid tegelikult on raamat loomulikest inimtunnetest ajal, mil oled hingest haavatud, sest kaotusvaluga tullakse toime erineval viisil ning iseenese taasleidmiseni võib olla pikk tee, seda enam, et 17-aastane on väga tundlik ka kõige välise suhtes (sõbrad, pilgud, ütlemised). 

Raamat on küll eelkõige mõeldud noorsoole, aga kõnetab vanemaid lugejaid ka. Isegi pigem vastupidi, on ju Iirisel ka vanemad ning nendegi hingehaavade üle mõtisklemist on. „Vaata, kuidas vili kasvab“ oli üsna minu raamat, sest ootamatud pöörded, segased inimsuhted ning mingis mõttes oli see ju nagu eneseabiraamat hingehaavadega toimetulemisel.

P.S Taani autor on loonud tegevuspaiga Eesti ning ka tegalased kõik eestlased. Selgub, et härra on seotud abielu kaudu Eestiga. Seegi fakt lisab raamatule toredust juurde.

Koletised ei ilmu ootamatult eikuskilt, nad kasvavad suuremaks tasahilju lk 86