Minu sõbrad

 

Fredrick Backman „Minu sõbrad“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

358 lk

Sellel maailmakuulsal maalil on kolm väikest kuju, keda enamus ei märkagi (nad näevad vaid merd ja paadisilda). Louisa aga näeb ja on neist kujudest lummatud. Tüdruku minevik on keeruline ja tulevikki näib trööstitu. Järjekordsel põgenemisel jookseb ta ühe vanamehe pikali, sealt alates muutub elu. Algab seiklus, mis viib teda kahekümneviie aasta tagusesse lugude maailma, mil need pildil olijad olid neljateistaastased noored. Nad  kõik on üks meie hulgast.

Taas Backman oma headuses. Ta võtab ühiskonna poolt väljatõugatud, eluhammasrataste vahele jäänud, annab neile hääle, mida mõistad, ja elad sellele kogu hingest kaasa. Mina küll tundsin nii. Ta hoiab nõrgemate poole, kohtleb neid võrdselt ning annab võimaluse. Nagu ka varasemate raamatute tegelaste puhul, on siingi kõigil midagi katki: kellel kodu, kellel suhted, kellel enesehinnang. Palju on vägivalda, aga on ka palju ilusaid hetki. Kord on nii kole, nii kole ja siis jälle heldimapanevalt ilus. Elus on paraku nii, et kõige ilusam ja kõige koledam võivad käia käsikäes ja siin loos on need nagu kaks vastandlikku poolt, mis kaaluvad üles ja alla. Raamat kulgeb nii, et pole võimalik ette ennustada, kuhu ta välja jõuab. Kui juba mingi mõttepojuke on pähe tekkinud, siis keeratakse aga vinti juurde ja selgub, et see mõttepojuke ei viinud kusagile.

Backmani võlu on see, et ta oskab nii lihtsalt ja nii palju öelda. Kirjutaksin välja vähemalt veerandi raamatust. Ta loob nii omanäolised karakterid ning süžeegi keerleb nagu karussellil ning  hoog peab alati lõpuni välja. Tema lugudes on indu ja ilu, inspiratsiooni ja tarkust.🙏

Olen Backmani andunud fänn. Iga tema raamat, mis loetud saab, kinnitab minu usku temasse, minu kiindumust ja armastust. Ma võtaksin tal käest kinni.💗

Kui raamatu lõppedes kurgus kriibib, silmis on pisarad (sa ei saa arugi, mille pärast sa nutad, sest kirjanik ju tegelikult säästab lugejat), saad aru, et see oli lugemisnauding.🙏

Kehv eneseusk on laastav viirus. Selle vastu pole ravimit lk 71

..kui rikkad väljas magavad, siis pole nad kodutud, vaid lihtsalt matkal lk 115

Sa oled kunstnik, kui sa lood. Sa oled kunstnik, kui sa näed maailma sellina, nagu see ei ole, kui sa vihkad valgeid seinu! Ükski sitapea kusagil ei saa otsustada, mis on kunst, keegi ei saa sind takistada armastamast seda, mida sa tahad, kogu muu jama üle maailmas võivad küünikud ja kriitikud võimu võtta … aga nad ei saa mingi kuradi nipiga otsustada, kui kõvast su süda lööb. … kunst on niigi piisavalt õrn küünal, selle võib üheainsa ohkega kustutada. Kunst vajab sõpru, kes varjavad tuult oma kehaga ja hoiavad käsi leegi ümber, kuni see suudab omaenda jõul suurelt ja eredalt põleda. Kuni see on põleng. Ohjeldamatu. Lk 176

Kedagi ei ole võimalik sõltuvusest välja armastada, kõik maailma mered on nende pisarad, kes on seda proovinud. Me ei tohi oma laste pärast surra, universum ei lase meil seda teha, sest siis ei jääkski enam emasid lk 179

Vägivald ei ole geneetiline haigus, vägivald on nakkus, see kandub nahalt nahale. Süda nakatub. Lk 267

 

Tüdrukune

 

Eia Uus „Tüdrukune“

Kirjastus: Postimees, 2019

217 lk

Kirjandusklubi suunab traditsiooniliselt lugemisrajalt välja astuma. s.t annab teema kätte ja nii satud lugema midagi sellist, mis muidu võinuks lugemata jääda. Seekord oli meil lugeda raamat, kus sõna UUS kas pealkirjas või autori nimes. Lähenesin ülesandele otse.

40 aastane Lilian on karjäärinaine, kel pole lapsi, koduloomi, tema elustandard  sisaldab ilusaid rõivaid, õhtusööke-jooke, seltskondlikkust. Elus on ikka ootamatused ning ettearvamatu koondamine lööb naise turvalisuse kõikuma. Nii elustvad ka vanad mälestused. Kohtumine Monaga, temas kakskümmend aastat noorema naisega, äratavad Lilianis aga hoopis teised tunded ning Mona jääb teda kummitama igal sammul.

Tüdrukune oli feministlik lugu, kantud naise kehadest, väärkohtlemistest, solvangutest, mis lastakse lendu meeste poolt, s.o ka hingelistest traumadest, mis on pigem vaimsed, kuid ka füüsilised ning mille algus on juba lapsepõlves. Mingil hetkel sai seda Mona järgi õhkamist palju ning dringid näisid liiga suur normaalsus, enam-vähem igapäevaelu osa. Umbes nii, et oleme nii erudeeritud, kuid samas ka kombelõdvad. Kuid lõpplahendus muutis minu arvamust ning lõpuks jäid mul loost ikkagi positiivsed muljed. Ma ei ole kunagi osanud mõelda  kooliaegsetele poiste lollustele tüdrukute suunal kui ahistamisele. Samas nii see ju siiski oli. Selles suhtes on see raamat vajalik lugemine eriti meestele. 

…naise raam on iseseisev, püss, võimekas, haritud, kõrgkultuurist läbiimbunud, hästi teeniv. Aga võib olla pole see mina? Võib olla ma tahan olla üle kõige kodune, kolme last trenni viia ja maniküüris käia ...? Või mis siis, kui ma tahan eskordiks saada, kui minu unistus on elu täis seksi ja raha? Kui minu suurim soov on saada missiks, kui mulle meeldib tähelepanu? Kui mulle meeldib olla sommeljee ja teenindada iga päev aina uusi ja uusi inimesi, võõraid õnnelikus teha oma tähelepanu ja toiduteadmistega? lk255

Siia lõppu sobib väga hästi Anne Velli lauldud "Südamevalu"

Näguripäevi naised näevad

juba plikast peast

istuvad tüdrukud tantsusaalides

seina ääres reas

saatus neil selline

ela ja oota

just nagu leti peal leib

tulgu siis keegi või ärgu tulgu...

 

Kõik, millele naisel on õigus

 

Autor Naine “Kõik, millele naisel on õigus”

Väljaandja: Ladõnskaja OÜ, 2025

96 lk

Iga naine on indiviid ja igaüks kannab endas oma mina, saatuselööke, igatsust ja ihasid ning mitte üks ei ole identne teisega. Igal oma eluraamat. Kelle raamatusse mahub lisaks oma mehele palju armukesi, kes on me-too ohvrid, kelle eluplaanidesse ei mahu laps, kes tahab palju lapsi, kes otsib endast nooremaid mehi, kes vanemaid, kes on tagasihoidlik raamatukoi, kes tähelepanupüüdev seltskonnahing; kes armastab omasoolist…. Nendest ja teistest naistest see lugu jutustab. Teeb seda lühidalt ja löövalt, nii et poeb mõtteisse. Raamatus on üheksa peatükki, s.o üheksa naise lood, mis võivad vabalt olla ka ühe naise lood, sest miski ei ole must-valge ja mõni elu mahutab rohkem. Aga ühiskond räägib üha enam naise vabadusest, see võib siiski olla vaid meelepete. Ka naine ise on sageli meessoo suhtes sallivam, s.t mis meestele lubatud, see naistele üsna sageli ei ole ka naiste endi arvates.

Mulle meeldis väga! Oli parasjagu vaimukas, leidus toredaid seoseid, hoogne ja habras ühteaegu. Ma ei ole varasemalt kursis Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa loominguga, nii et see oli meeldiv üllatus. Anneli Akinde toredad illustratsioonid toetasid teksti samuti.  

Nii et loetagu!

„Me lähme lahku.“

„Mis asja?“

„Mul on tunne, et täna öösel elasin ma meie elu läbi.“

„Kas see oli õnnelik elu? See elu, mille sa täna öösel läbi elasid. Olid sa õnnelik?“

„Jah, väga õnnelik. Aga ma elasin selle juba läbi.“

„Aga, kas sa nüüd, kui sa lehitsesid teiste naiste eluraamatuid, kas sinu enda oma tundub endiselt läbiloetuna?“ lk 95

Kes tappis mu isa

Edouard Louis „Kes tappis mu isa“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Allik

Kirjastus: Varrak, 2025

70 lk

„Muutuda meetod“ meeldis mulle väga. Ka selles raamatus tegeleb autor oma perekonnaga ning püüab selgusele jõuda, mis viis tema isa elujõu raugemiseni juba enne 50-ndat eluaastat. Kõik teed viivad ikka lapsepõlve, kus on palju vaesust, vägivalda, vihkamist - see näib olevat nagu suguvõsa karma. Edouardi isa ka püüdis, aga pinnale jäi siiski midagi muud. Laps aga ihkab isa tähelepanu, tema kiitust, tema head pilkugi, kuid muud ei jagu. Poiss ei süüdista isa, pigem valitsust, kes alandab vaesed veelgi vaesemaks ning keskendub suuresti kõrgklassi hüvedele.

Väga õhuke raamat ja tõsine lugu. Kurb ja valus, kuid natuke avab mõistmist ja võib aru saada, miks isa nii käitus.

Ühe õhtu lugemine, mis istus minu peas mitu päeva. On ääretult kurb, kui inimesed, kes peaksid olema lähedased, elavad üksteisest mööda. Ükskõik, mis ajendil.

Kui sul oli tunne, et sa ei saanud oma noorust täielikult läbi elada, siis sa üritasid seda elada terve oma elu. See on probleem varastatud asjadega, nagu sinul oma noorusega, sa ei suuda kunagi päriselt mõelda, et nad kuuluvad sulle, sa pead neid igavesti edasi varastama, vargus ei lõpe mitte kunagi. Lk 34- 35

Kuue käepigistuse kaugusel

 

Anne Muhonen „Kuue käepigistuse teooria“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2025

165 lk

19-aastane Pihla on kuulnud teooriast, mille järgi kõik maailma inimesed on üksteisest vaid kuue käepigistuse kaugusel. Nüüd, mil poiss-sõber on ta maha jätnud, vajab tüdruk mingitki restarti. Tõestada kuue käepigistuse teooria tundub hea mõte ning möödnud aegade mälestuseks oma eks-poiss-sõbra lemmik jalgpallurini jõuda näib olevat tehtav. Esimene käepigistus tehtud, stardib Pihla elus esimest korda ja üksinda Hispaaniasse – kõik viited näitavad, et tõestus võib sealt tulla.

Kuue käepigistuse teooria kehtib elus paljude asjade (unistuste, eesmärkide, kavatsuste) puhul. Oluline on alustada ja edasi liikuda samm sammult. Võib tekkida ka paigaltammumise ja lootusetuse kohti, aga mõnikord aitab juhus ja teinekord kindel tegutsemistahe.  Väga vajalik ja motiveeriv mõte ning armas lugu, mis oli natuke reisikirja moodi, natuke ühe noore naise siseheitluste moodi. Igatahes eluline ja mulle meeldis väga.

Seega mine tea, kui võtta Madonna käe surumine eesmärgiks, kas piisaks kuuest käest?!

„Julge,“ kommenteerib ta mu ettevõtmist.

Muigan.

„Mis vahe on julgusel, lapsikusel ja rumalusel?“

„Võib olla polegi neil vahet,“ ütleb Jose,

„võib olla panevadki need inimesi tegutsema.“ Lk 106

Kolmas tuli nii viimasel minutil

 

Claire Keegan „Kolmas tuli nii viimasel minutil“

Inglise keelest tõlkis: Krista Kaer

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

157 lk

Raamatu pealkiri kõlab kutsuvalt ja näib tervikuna. Tegelikult on siin üks lühiromaan „Kolmas tuli“ ja kolm lühijutustust, mis mahuvad pealkirja „Nii viimasel minutil“ alla.

„Kolmas tuli“ viib meid Iirimaa maapiirkonda, vaese pere ellu, kust isa viib tütre sugulaste juurde elama (üks suu vähem toita). Kinsellade peres saab laps tunda hoolitsust ja hoolimist, kuid ka selleski peres on saladus ja see suvi ei saa igavesti kesta.

„Nii viimasel minutil“ on lühijutustused naistest ja meestest, elust ja olukordadest, suhetest, kus midagi on valesti, aga keegi seda otseselt välja ei ütle.

Kõik lood kutsuvad lugema ning jäävad mõtetesse kinni. Ei saa öelda, et appi, kui hea, vaid see jõuab kohale pikkamisi.

Igatahes olid need mõnusad lugemisetunnid!

Kõik muutub millekski muuks, muutub mingiks versiooniks sellest,  mis see oli varem lk 28

Laul lühijutustusest "Antarktika" lk 138

Minu Kalamaja

 

Piret Tali „Minu Kalamaja“

Kirjastus: Petrone Print, 2022

283 lk

Põlise maakana olen mõelnud, et kui linn, siis võiks see olla Kalamaja kus elada. Ega mul muud teavet ei olegi, kui meediast kuuldu ja nähtu, mis on kajastanud kogukonnatunnet ja head atmosfääri. Nii et otsisin kinnitust oma arusaamale.😉

Ka Piret Tali ei ole sünnipärane kalamajalane, küllap seda terasemad on tähelepanekud, kui oled sissetungija (kohalik enamasti on nii harjunud oma ümbrusega, et ei pane tähele). Piret paneb siin kirja oma Kajamajja kolimise ja selle linnaosaga kokku kasvamise loo. Kuidas ta möödunud sajandil räämas korteri ostis, selle endale sobivaks kujundas ning kõrvalt jälgis ümbruse kujunemist ning ka enda kujunemist teiste hulgas üheks neist, kes sealsetes kohvikutes, parkides aega veedavad, kogukonna päevi väisavad. Linn kasvab ja ka inimesed koos linnaga. Ja mõni paik muundub kuidagi eriliselt.

Ajakirjanikule omaselt ladusa sulega kirjutatud, hea oli lugeda. Kõik olulised teemad, mida meediastki tähele olen pannud, on ära seletatud. Minu arvates oli tasakaalus autori isiklik olemine ja kogu selle atmosfääri kulgemise kirjeldus.

Minu lugemised on vaheldustega, kui olen romaane lugenud, siis vahelduseks võiks olla midagi muud ka ja selleks muuks sobib väga hästi mõni Minu … raamat. Nii et „Minu Kalamaja“ oli väga vahva vaheldus, mille lugemist ma nautisin.

P.S Võib olla teen sinna ka ühe tuuri, kui päälinna asja on. Huvi ärkas 😊