Meie teie vastu

 

Taas saab rääkida Fredrik Backmanist, sest tema “Karulinnale“ on ilmunud järg. Ma fännan teda täielikult ja püüan nii, et ma ühtegi Backmani vahele ei jäta. Lugemata jätmine oleks kindlasti kaotus J

Nii et taas kord oleme Karulinnas, kus kõik vanad tegelased elavad oma erilist elu. Kogukonna vaim on jätkuvalt tugev ja hokiteemad endiselt päevakorral, sest hoki on sealsete inimeste eluviis nii otseselt kui kaudselt. Kuna aga konkurentsi pakub Härjala võistkond ja üleüldse näib kogu valla raha, töökohtade jaotus voolavat Härjalasse, siis rivaalitsemist on. Lisaks on kogukonna liikmetel saladusi, mida nad ei taha avalikustada, kartes saada hukka mõistetud. Elu sõidab nagu alati sajaga sisse…

Juba „Karulinn“ oli pisut tõsisem lugu ja siin see tõsidus jätkub. Tegelasi on palju, kuid kõik nad on meeldejäävad, erilised karakterid ja nende meeles pidamine pole raske. Backmani üks võludest on see, et tal on absoluutselt oma stiil, ta ei aja asja keeruliseks, paneb nii nutma kui naerma ning oskab inimest imehästi mõista, paljaks koorida ja riidesse panna, ning sellest n.ö paljaks koorimisest ei jää halba maiku. Ainult Bakcman tuleb selle peale, et tundmust kirjeldada sõnadega:  „abielusõrmuse alune nahk külmetab“ või vaikust kirjeldada: „võiks kuulda õlekõrre kukkumist vatile“. Ta armastab oma tegelasi võrdselt, annab neile usku ja lootust, ei häbista kedagi ning on mõistev ka nende vastu, kes esmapilgul nagu mõistmist ei vajagi. Mina küll vahepeal kiskusin juukseid ja mõtlesin, et miks nad küll nii käituvad, miks nad peavad nii õelad, vägivaldsed, isekad olema. Seega tekib palju küsimusi, aga vastuseta ei jää lõpuks neist ükski.  Lisaks pastakas ja paber on lugemisel hädapäraselt vajalikud elemendid –  lauseid, mõttekatkeid, mis eriliselt kõnetavad, neid on palju.

Kui ma sageli kurdan, et lugemise aega napib või tuleb lugedes uni peale, siis seekord ei lugenud muud tegemised ja uni samuti – lugesin kahe jutiga J Ma lihtsalt kaifisin!

…inimesed eelistavad alati lihtsat valet keerulisele tõele, sest valel on üks kindel eelist: tõde peab avaldama kõik, mis juhtus, valet peab olema ainult kerge uskuda lk 18

…kui keegi õpetab sind väiksena metsas olema, siis sa omandaksid nagu veel ühe emakeele lk 52

Osa lapsi ei saa iialgi oma vanematest päris vabaks, nad juhinduvad vanemate kompassist, elavad oma vanemate silmadega. Kui juhtub midagi hirmsat, saavad inimestest enamasti lained, aga mõnest saavad kaljud. Lained visklevad tuule käes edasi-tagasi, kaljud võtavad hoobid vastu ja seisavad liikumatult paigal, oodates tormi lõppu lk 164

Meie spontaansemad reaktsioonid on harva meie uhkeimad hetked. Öeldakse, et inimese esimene mõte on kõige  ausam, aga enamasti ei ole see ju tõsi. Enamasti on see ainult kõige rumalam. Miks me muidu järele mõtleme? Lk 244

Inimesi on nüüd kahte sorti: mõni vajab rohkem aega ja mõni vajab rohkem mõistust. See viimane sort on lootusetu, aga  võib olla tasuks oodata ja vaadata, kui palju neid esimest sorti inimesti on, enne kui hakkame neile midagi pähe peksma lk 292

Ma ei taha, et sa minu pärast kakled! Ma ei taha, et sa teed midagi minu eest! Ma tahan, et sul oleks minusse USKU. Ma ei taha, et sa mind kuhugi viiks, ma tahan sinu tuge, et suudaksin jõuda sinna ise! Lk 357

Kirjastus: Varrak, 2022

392 lk

Ei öelnud, et kahetseb

 

Kui väga sageli ma ühelt autorilt loen vaid nii tutvumise mõttes ühte romaani, siis Tommi Kinnunen on autor, kelle looming on mind rohkem haaranud ning tema looduga tahan ma tahan tingimata kursis olla. Seekord siis rännakuromaan „Ei öelnud, et kahetseb“.

Teine maailmasõda on lõppenud ja segipaisatud elud püüavad taas leida turvapaika ning naasta oma koju. Ireene koos paljude teiste naistega oli sakslaste teenistuses. See teenistus oli erinev, kes oli lõbutüdruk, kes armuke, kes haavade plaasterdaja, masinakirjutaja jne. Ühine nimetaja kõigil: sõjale kaasa aitaja, nad tegid oma tööga armee toimimise võimalikuks. Küll kaudselt, aga siiski.  Kaugelt Põhja-Norrast Narvikist Soome kulgev kodutee on pööraselt pikk ning seda läbitakse jalgsi. Naised kõnnivad läbi kauni looduse, mil igal sammul on oht sattuda miini otsa, saada hukkamõistetud kaasmaalaste poolt, lisaks toidupuudus, valu kõndimisest ning samas ei tea nad, kas neil ongi seda kodu, kuhu naasta.

Rännakuromaan on see lugu igas mõttes. Lisaks otsesele rännakule mööda Lapimaa metsi, läbi mahapõletatud külasid, on see rännak ka iga naise sisemuses. Kangastub möödunu ning ootel on tulevik, kuhu mõte rändab kiiremini kui füüsiline keha seda suudab. Lisaks mure on kaaskannatajate pärast, kas ja kes suudab, ning kui ei suuda, mis saab siis?

Mulle meeldib väga Kinnuneni stiil, ta loob nappide lausetega suure, väga mitmekihilise pildi, paneb võimatuna näiva kuidagi nii toimima, et sellest allaandjana välja tulla oleks väga vale. Mingil hetkel tundsin küll, et see kõik on nii kohutav, ebainimlik, liiga karm ning Ukraina uudiste foonil veel eriti rusuv, kuid ma ei saanud ka loobuda lugemisest. Sest selles loos on ka nii palju tahke, mille üle pikemat mõelda, mida proovida mõista ning minu arvates peaks ka lugeja tundma, kuidas tõuseb empaatia kõigi natuke „valesti“ otsustajate vastu. Sest inimene ju elabki juhuslikkuses, valikud tehakse vaid juhuse ja hetke tahtel, mis paraku mõjutavad. Minevik aga kannab igavesti.

Mulle väga meeldis! Ja soovitan neile, kes suudavad raamatulugusid endast läbi lasta oma vaimu murdmata.

Kas ongi võimalik teise otsuseid kunagi päriselt mõista, isegi kui ta ise kõik ära räägib? See oleks vaid seletamine ja läbi kurna laskmine. Lk 205

…nagu pooltuttava matustel sa vaid vaatad leinavate omaste musti riideid ning arvutad kokku kohvilaual serveritud küpsisesorte ega saa aru, et varem või hiljem külastab lein ka su enda kodu. Lk 245

Kirjastus: Varrak, 2022

254 lk

Kadunud maa

 

Pilk jääb praeguses maailma keerulises olukorras peale raamatutele, mis kajastavad mingilgi määral ükskõik kumma sõja osapoole elu. Nii jäin lugema Julia Phillipsi „Kadunud maa“ tutvustust, mis lubab viia lugeja Venemaa kirdeossa, Kamtšatka poolsaarele.

Ühel augustiõhtul kaovad Kamtšatka poolsaare rannalt kaks väikest tüdrukut. Uurimine ei vii mitte kusagile. Keegi midagi küll nägi, kuid sellest ei piisa. Selgub, et aastaid tagasi on sealt veel üks tüdruk kaotsi läinud, kelle kadumine keerati uurimisorganite poolt mittekriminaalseks. Nii elavad inimesed teatud hirmu ja kaotusega, sest kunagi ju ei tea. Raamat teeb aastale ringi peale, algab augustiga ja lõppeb juuliga, s.t iga peatükk on ise kalendrikuu, mis viib tüdrukute kadumist ajas üha edasi. 

Väga omamoodi raamat oli. Tüdrukute kadumine eeldaks kriminaalset lugu. Tegelikult see kadumine jäi vaid suuresti faktiks, pigem koondub selle kadumise ümber palju muud elu. Siiski raputab ja hirmutab see sündmus kogu sealset ühiskonda.  Minu arvates oskas autor meisterlikult portreteerida inimest. Ta toob inimese ootusi ja lootusi kuidagi eriliselt välja. Mulle meeldis, et iga peatükk on nagu omamoodi novell, mis mingit otsapidi haakub eelmisega. Ning lisaks muidugi Kamtšatka loodus, Petropavlovksi linn, millest ei loe just sageli. Sealne piirkond on põimunud põlisrahva (korjakkid, itelmeenid, eveenid) ja vene kultuuriga ning sellest põkkumisest ja kultuuriliste erinevuste taustaga on see lugu samuti läbi imbunud. Ning lisaks ka nõukaaegset taaka ning tänapäevast elu, mil külad tühjenevad sealgi ning vanadest traditsioonidest tuleb kümne küünega kinni hoida selleks, et need ei häviks.  Nii et kokku tuleb selline omamoodi kombo, mis teeb lugemise nauditavaks. 

Kirjastus: Postimees, 2021

372 lk

Mälestuste toad

 

Sarnase pealkirjaga raamatut olen varemgi lugenud, kuid millegipärast kõnetas see pealkiri mind taas Raamat Jenny Eclairilt.

Raamatu info räägib vaid Edwinist, kuid tegelikult on jaotatud osadeks ja keskendub eraldi mitmele läbivale tegelasele. Edwin on selles majas elanud viiskümmend aastat. Nüüd, mil ta on üksinda jäänud, otsustab ta kodu maha müüa. Kinnisvaramaaklerile tube näidates tulevad esile mälestused igast maja nurgast. Fern ihkab näitlejaks saada ning kodust välja kolides elab pisut crazy elu. Peod ja peikad võtavad oma osa, kuid elu astub vahele. Lucas on Edwini kasupoeg, kes vihkas oma kasuperet. Nüüd, mil ta astub taas üle aastate oma koduläve, on päevakorral temagi mälestused, mis äratavad pealtnäha kalestunud hinges midagi süütundelaadset.

Seega raamat läbi ja lõhki suhetest, kuidas kärgpere toimib või ei toimi, millist rolli mängivad vanemad, kui suur on nende näimise ja lapse üle uhke olemise soov. Vaimustusse ma ei sattunud, kuid mõtlema mingil moel see lugu pani. Mõned kohad lasin ka lihtsalt üle, sest pidasin oma aega väärtuslikumaks, kui lihtsalt raamatu mahtu. Natuke palju oli selliseid tulin, olin, arvasin laadi hetki. Aga lihtne lugemine, sulaselge ajaviide, mis küll ei ole originaalne ei teema ega loo arenduse poolest, kuid siiski köitis niipalju, et tahaks ikka teada, mis ja miks juhtub. Kuigi uute lugude lisandudes haakusid  ju kõik tegelased omavahel, jäid nad mingil moel ikkagi eraldiseisvateks.  Ütleme nii, et tavalised elud oma tavaliste isetekitatud probleemidega.

Kirjastus: Rahva Raamat 2021

446 lk

Margarita

 

Anni Kytömäki „Margarita“ köitis mind juba raamatupoes ning sattus seega lugemise plaanidesse. Tavaliselt ma nii paksu raamatu valin lugemiseks üsna pika hambaga, aga soome kirjandus on minu veretüübile väga sobinud ja ega ma ei tahtnud paksuse pärast nüüd lugemata jätta.

Kui hakata lühidalt süžeest rääkima, on see üsna keeruline. Sündmuspaik on enamasti 50ndate Soome, peamiselt Helsingi, aga ka Vehkasalo ümbrus. Raamatu keskne tegelane on Senni, noor naine, kes teeb suveturistidele sanatooriumis massaaži. Üks vihmane öö muudab tema elukäiku kohe väga. Naine on väga tundlik ja oma natuurilt ning mõttelaadilt sulab ta loodusega ühte. Mikko on sõdur, kes ei pane pingele vastu. Antti on looduse mees, kelle võimuses on otsustada sõjajärgsel perioodil metsade püsimise või hävimise üle.   

On sõjajärgne periood, mil elu hakatakse taas vanadesse või ka uuematesse rööbastesse pöörama. Kuid ega kõik ei suju ideaalselt. Levib lastehalvatus ja päevakorral on küsimus, kuidas juurida välja ohtlik viirus, mis halvab laste ja ka täiskasvanute kehasid?! Inimeste psüühikad on sõjas kannatada saanud, kuidas neid vabastada painajast? Kuidas kaitsta selle naise üsa, kelle keha ja vaim ei kanna lapsekandmise koormust välja? Ulatuslikud metsad peavad hakkama raha sisse tooma. Samas on ohus ebapärlikarbid, mis elutsevad neis ürgsete metsadega ümbritsetud jõgedes. Kuidas neid kaitsta? Need ja paljud teised küsimused on selle loo teema.

„Margarita“ on hästi tundeline ja hinge pugev raamat. Üleüldse on raamatus väga ootamatud pöörded ja käigud. Kõige foonil hõljuvad ka möödunud sõja mälestused. Sõda ju siin otseselt enam ei ole, aga mingi õud või äng on veel õhus ja sellest ka raamatu toon. Või võimendab seda tooni meie Ukraina lugu. Igatahes pisut ängistas see lugemine, aga samas muidugi meeldis. Meeldis just looduse tunnetus, metsadega ühte hoidmine, veevoolu tajumine, märkamine, meeldis see sensitiivsus, kuidas Senni maailma tajus, kuidas ta iseennast tajus. Nii et mingil määral üsna samad teemad, mis tänapäeval puudutavad: viirused, sõda, metsade hävimine ja kõige selle keskel me siiski ju elame, hoolime ja armastame.

Natuke Eestit oli selles raamatus ka, mis on nagu armas pärl kogu jutu keskel: Ööl vastu hommikut võtab mets ka ükskord seisukoha. Veidi üllatuslikult on see mähkunud Eesti lipuvärvidesse: sinistesse ja mustadesse varjudesse ja valgesse kuuvalgusesse lk 210.

Kõik peaks maad harima, siis valitseks maapeal rahu, nii me mõtlesime. Kellelgi poleks aega sõdida, valitsejadki ei saaks oma põllutöödelt ära tulla, kui valitsejaid siis üldse olekski. Ja nad oleksid vähemalt arukad, kui alluksid seadustele lk 464

Juhus on halvem kui saatus. Saatuse vastu ei aita midagi, juhuse pärast võid ennast ja teisi lõputult süüdistada lk 163

Kirjastus: Vesta, 2021

581 lk

Mees, kes nägi kõike

 

„Moodne aeg“ on selline sari, mis pakub üllatusi, ja üldiselt ei oska ennustada, kas tuleb elamust või mitte. Ja sellepärast ma aeg-ajalt end üllatada lasen.😊 Seekord siis Deborah Levy „Mees, kes nägi kõike“.

Raamatu sündmustik viib esialgu kommunistlikku Ida-Berliini. Ajaloolane Saul Adler on kutsutud sinna uurimistööd tegema tingimusel, et ta peab näitama sealset elu paremas valguses kui see tegelikult on. Mees tahab aga viia endaga kaasa foto, mil ta jäljendab biitlite Abbey Roadi ületamist. Paraku saab ta teed ületades autolt löögi.

Minu jaoks oli see üks väga segane raamat. Võimalik, et ma lihtsalt ei närinud kõike kirjaniku mõeldut läbi. Eks selle „läbinärimisega“ on nagu on, teinekord lihtsalt ei oska kirjaniku pähe pugeda. Seda enam, et selles loos on veidraid ajahüppeid, imelikke suhteid, kohati kaob reaalsuse ning unenäolise piir ning ajaline kestus on ka pikk: 1988. aastast 2016. aastani. Paremini mõistetavad olid suhted kommunistist isaga, homoseksuaalsed suhted Walteriga, suhted oma lapse emaga. Ühesõnaga, elu oli segane ning lihtsaid ja loogilisi lahendusi see eluke ei pakkunud. Lugemise teeb vast keerulisemaks seegi, et ei ole siin ka sellist konkreetset sirgjoonelist narratiivi,  millest kinni haarata. Pigem on mingid katked, millest köidad siis kokku oma arusaama. Minu hinnangul peegeldati rohkem Ida-Saksa meelsust, mitte elu-olu ning ka ühe inimhinge eneseotsinguid. Nii et veidrad olukorrad ja veidrad tegelased.

Siiski ei saa ma öelda, et ei meeldinud. Pigem üllatas.

Kirjastus: Varrak, 2022

206 lk

Koos, see on kõik

Hea, tuntud ja turvaline Anna Gavalda oli seekord minu lugemislaual - kolleeg luges ja kiitis ning tekitas isu mullegi.

Camille on andekas kunstnik, kes olude tahtel töötab  koristajana. Tüdruk on väga kõhn ja traumeeritud oma lapsepõlvest, kes nüüd igatseb sõprust, armastust. Koduks olev külm katusekorter probleemide lahendamisele kaasa ei aita. Sama maja suures korteris elab aadliperest pärit Philibert. Mees päästab Camille raskest olukorrast ning pakub talle peavarju ja sõprust. Samas korteris elab ka Franck, andekas kokk ja naistemees ning lõpuks lisandub ka Francki vanaema Paulette. Moodustub omamoodi kummaline perekond, kus pakutakse üksteisele seltsi, sõprust ning kuhu jagub lõpuks ka armastust. 

„Koos, see on kõik“ on iselaadne raamat, kus lugemisenauding langeb just erilistele dialoogidele ja värvikatele tegelaskujudele. Suuri intriige siin ei ole, on vaid suhete aeglases tempos kulgemine, kuid ilusa armastuse ootus on olemas, ning sellesuunalist ilusat lõppu ma lootsin. Ilmselt oleks happy endini jõudnud ka pisut lühemat teed pidi. Raamat on üsna paks oma mahult, kuid lihtne oli lugeda ja kohati oli kergelt naljakaski. Ütleme siis kokkuvõtteks nii, et vaimustusest ei kilju, kuid nautisin seda lugemist sellegipoolest. 

Kaltse ja linikuid ei tasu ühte kapi panna, nagu mu memm ütleb.“ […] Ma saan vaevu muna praadimisega hakkama, aga veetsin täna terve päeva köögis, ja sina kuulad tavaliselt ainult tehnot, kuid uinud nüüd Vivaldi saatel. See kaltsude ja linikute jutt on jama. Inimesi takistab koos elamast hoopis rumalus, mitte erinevused lk 222

Üks päev tahame surra ja teine päev mõistame, et oleks piisanud paar trepiastet alla minna, lambilüliti üles otsida ja olukorrale pisut valgust heita lk 325

Kirjastus: Pegasus, 2004

493 lk