Ja mägedelt kajas vastu

Khaled Hosseini „Ja mägedelt kajas vastu“

Tõlkis: Hels Hinrikson

Kirjastus: Hea Lugu, 2013

382 lk

1952. aasta Afganistan. Abdullah elab koos oma väikese õe Pari, isa ja kasuemaga väikeses külakeses suures vaesuses. Õde-venda on üksteisele nagu kogu maailm – teineteist hoitakse ja armastatakse seni, kuni nad pereisa nõusolekul lahutatakse. Pari saadetakse peresse, kus laste saamine on välistatud, tühja kohta täitma. Elutee viib teda üha kaugemale Abdullahst ning lõpuks ka Afganistanist. Vaid üks niidiots oma maa ja perega on nagu läbi nõela silma pistmata. See niidiots toob aastakümneid hiljem juba vananeva Pari tagasi sünnimaale. Kuid elud on elatud.

„Lohejooksja“, mis oli väga loogiliselt ja kompaktselt ülesehitatud, meeldis mulle väga. Ka käesolev lugu on hea.  Imearmsalt kirjeldatakse õe ja venna kiindumust, kuid aegamisi lisanduvad teised tegelased, teised maad, uued ajad ja neid sai lõpuks liiga palju. Kuigi et jah, nende teiste tegelaste lood ka ikkagi põimuvad Afganistani ja Abdullahi ning Pariga, kuid minu jaoks just seetõttu valgus lugu liiga laiali. Teemad selles raamatus on pigem inimesekesksed. No tegelikult ju sõdagi on inimesekeskne, kuid siin jääb sõjateema pigem taustaks. Läbi aastakümnete kestev sündmustik näitab hästi ajastu ja inimeste mõttemaailma muutumist, Afaganistani muutumist erinvate mõjuriikide tuultes. Eepiline ja suur lugu, aga jah, kaks Hosseini järjest lugeda oli vist liiga suur doos ühte autorit. 

Kahtlustan, et tõde on see, et me kõik ootame ületamatute takistuste kiuste, et meiega juhtuks midagi erakordset lk 103

Lohejooksja

 

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Tõlkinud: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Ekspress, 2008

343 lk

 

Parim tekst „Lohejooksja“ tutvustamiseks on selle tagakaane tekst:  „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Raamat on nii intensiivse ja ootamatu süžeega, et selle sisu täpsemalt ära jutustada ei olegi mõtet. Ja nagu raamatuski öeldakse, eurooplased ei soovi raamatu lõppu teada, Afganistanis aga peetakse oluliseks just lõpu ära jutustamist. Mina olen eurooplane.

„Lohejooksja“ oli tõeline lugemiselamus, sest raamat on niivõrd mitmetahuline, hõlmab ajalugu, traditsioone, inimsuhteid, sisemisi heitlusi. Mind puudutas väga minajutustaja hingeline segadus ja tunnete virr-varr - ei ole ju alati seletust, et miks me käitume nii nagu me seda teeme. Eriti lapsena tehtud valed otsused võivad painama jääda terveks eluks, vaid lunastus õilsa teo abil võib olla vabastaks sellest koormast. Igatahes vaatamata kõigele on raamatu minategelane Amir sümpaatne tegelane. Ka  raamatu tugev ajalooline taust oli väga haarav, mis on koos perekonna looga kandikule pandud ja tuleb kuidagi lihtsalt kätte. Õige pisut tekib ka äratundmist, sest mindi ju meiltki armeesse aega teenima ning satuti Afganistani. Ka Afganistani traditsioonid, inimeste nimed, hellitusnimed, kombestik, seegi tuleb nii mitu-ühes kujul kergelt teadmisse. Ning lõpuks need perekonnalood, saladused, valed, saatuslikud sammud, need on lihtsalt nii põnevate pöördkäikudega, etteaimamatud, nii et lugemisisu tekkis igal vabal hetkel.

Kui sa tapad mehe, siis varastad temaelu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse asususele. Lk 24

Uste maja

 

Tan Twan Eng „Uste māja“

Tõlkis Tiina Randus

Kirjastus: Varrak, 2024 

351 lk

Sündmused raamatus viivad 20. sajandi algupoole Kagu-Aasiasse ja ka Lõuna-Aafrikasse. Kuulus kirjanik William Somerset Maugham reisib koos oma armukese Geraldiga Penangi saarele. Kirjanikuhärrale on abielu Syriega vastumeelne ning inspiratsioon raamatute kirjutamiseks on otsakorral. Seega on tema eesmärk olla eemal ebameeldivast abielust ning otsida teemasid uutele kirjatöödele. Ta peatub oma vana sõbra Roberti juures, kelle abikaasa Lesley kasutab Williami n.ö pihiisana. Kirjanik on aga varmas lugusid kuulama, sest nendes lugudes on palju sisu. Nimelt pajatab naine armastusest, seksuaalsusest, revolutsioonist ja ka mõrvast. Jah, saladused on need, mis köidavad ja ka liidavad. On ju ka hr Maugaham ise nagu saladus. 

Raamatus kajastatakse 20. sajandi alguse brittide elu Penangis, kuidas nende elu on kujunenud koloniaalimpeeriumis, millised on suhted kohalikega. Lisaks Maughamile on siin tegelaseks ka teine tuntud ajalooline isik, Sun Yat Sen, Hiina revolutsionäär, Hiina Vabariigi esimene president.

Raamat on sündinud tõsieluainetel, aga loomulikult on see lugu väga läbipõimunud fiktsiooniga. Sellisel ilukirjanduslikul kujul tulevad ajaloolised sündmused, tegelased ja olustik kuidagi lihtsamalt kätte. Lugu veab hästi kaasa, on natuke mõtlik ja kurbloolinegi. 

Mulle meeldis see raamat väga. Miks? Kirjanikuhärra oli kohal, kuid ta ei domineerinud, vaid kuidagi sujuvalt suunas vestlusi. Raamatul on mitu kihti, palju teemasid ja ka süžeeliine, millest ükski ei tõmba tähelepanu vaid endale ja mille üle on põhjust pikemalt mõelda. On lood, mis peaksid olema saladus, aga neis on nagu avaliku saladuse magusvalus mekk man. On intriigi, mis hoiab meeled elevil ning on ka romantiliselt kauneid hetki.  

Ükski tera pole nii vahe nagu inimese keel lk 92

Mägismaa

Steinar Bragi „Mägismaa“

Islandi keelest tõlkinud Askur Alas

Kirjastus: Varrak, 2017

230 lk

Kaks meest, kaks naist lähevad Islandi asustamata keskossa reisima. Reis ei kulge siiski ootuspäraselt, sest keset tühermaad, pimeduse ja udu varjus, sõidetakse otsa ei tea kust väljailmunud majale. Kummituslikus majas elutsevad vana naine ja hirmuäratavalt imelik mees. Veider paar pakub küll peavarju, kuid seltskonna soov on siiski edasi liikuda. Pääsemise võimalused on nigelad. Auto on kasutuskõlbmatu, internetilevi ei ole ning katse vanapaari autoga sõita luhtub samuti. Ka jalgsimatk tsivilisatsiooni ei lähe nii nagu loodetakse. Matkal kogetu on pigem ebareaalne, sama tunne on ka vanapaari suhtes.

Ma isegi ei oska sellele raamatule seisukohta võtta. Omamoodi põnev ju oli, sest lootus pääsemisele on kogu aeg mõttes, samas kogu see põnevus jääb miskit pidi õhku rippuma. Loosse sisenevad väga segased seigad ja ebareaalsed olendid, ning lõpuks ei saa enam tuhkagi aru, mis on tõeline ja mis mitte. Mõistetavam osa on sisekaemus tegelaste minevikku. 

Segane lugu on ka sellega, et ulmelisi sugemeid ma üldiselt ei armasta, kuid mingil veidral kombel sundis mind miski ikkagi raamatu lõpuni lugema. 😉

 

Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu

 

Beatrice Masini „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“

Fabian Negrin´i joonistused

Kirjastus: Koolibri, 2020

140 lk

 

Kui ainest on, siis saab raamat sündida. Miks mitte kirjutada nendest raamatutegelastest, kes on meid inspireerinud või mingil viisil mõjutanud.  „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ on raamat raamatukangelannadest. Selles raamatus on nende kangelannade iseloomustus, on edasi antud emotsioon, mis on raamatuautoril tekkinud ühe või teise tegelasega seonduvalt ning iga loo juures ka üks tähenduslik raamatukatke. Samas on see ka imeilus pildiraamat ning miks mitte ka väljakutse raamat. See tähendab, et kui need raamatus nimetatud kangelannade originaalteosed on lugemata, siis võibki luua endale raamatute „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ väljakutse. Esimene väljakutse raamat oleks „Salaaed“ ja tema kangelanna Mary, teine „Armunud Orlando“, kolmas „Pipi Pikksukk“ jne. Minu jaoks on enamus kangelannad tuttavad, kuid päris paljusid raamatuid neist ma siiski lugenud ei ole.  

See raamat liigitub nende hulka, et tahan natukene lugeda, aga pikka loo jaoks tuju pole. Või siis ka unejutuks täiesti sobiv raamat. Lisaks on siin ka mõned toredad mõtteterad.

Kahjuks ei kasva raamatutegelased kuinagi suureks. Me jätame nad maha oma saatusega tegelema viimasel leheküljel ning ülejäänu on üksnes ettekujutus või vaikus lk 34

…kui sa oled eriline maailmas, mis ise pole kuigi eriline, siis on vaja kedagi, kes seda märkaks lk 82

„Matilda“ on romaan, mis pühitseb lugemist kui pääseteed, võimalust saada kaitset ja lõpuks isegi võita. Kes loeb, ütleb Dahl, saab alati hakkama ja oskab end kaitsta igasuguse häda eest. Isegi olukorras, kui ta on sündinud valesse kohta valede inimeste keskele lk 85

Elu alles ees

 

Romain Gary „Elu alles ees“

Tõlkis Tõnu Õnnepalu

Kirjastus: Tänapäev, 2021

199 lk

 

Sündmustik raamatus viib kuuekümnendate Pariisi oma täies elurikkuses, kus iga indiviid on vaid üks väike kärbes suures paablis. Momo on litsilaps, kes elab juudimuti Rosa n.ö hoiukodus. Nimelt endise prostituudi südameasjaks  oli võtta oma hoole alla ametiõdede lapsi, kellel muud kodu ei ole. Kuid nüüd, mil Rosa on juba eakas ja tema tervis hääbub silmnähtavalt, on ka viimaste hoiulaste tulevik hämar. Heatahtlik juudimutt on nagu ikoon, teda armastavad peale oma kasulaste ka transvestiit Lola, araabia vaibakaupmees Hamil ja teised kodutanuma inimesed. Rosast sõltuv on siiski ainult Momo. Hirm hüljatuse ees kannustab poissi välja mõtlema valesid. Kui see vaid oleks lahendus.

Väga iselaadi lugemine. Juba see värvikas tegelaskond on eristuv, kellest eelkõige sümpatiseeris minategelane Momo, ülimalt pühendunud ja hooliv laps.  Ning muidugi ka temaatika, mis hõlmab elu ja ühiskonna päris mitut kihti, s.h holokausti mõjud, prostitutsioon, seksuaalvähemused, üksildus, immigrantide olukord, tänapäeva meditsiini püüd hoida inimest vegeteerivas seisundis ning ka vananemise kurbloolisust. Tegelikult oli see ju sisult kurb raamat, kuid mingi koomilisus erinevate olukordade näol oli samuti olemas. Samas on see empaatia ja hoolimise raamat ning ka tingimusteta armastuse raamat. Nii et päris palju sisu mahult üsna õhukeses raamatus.

Soovitan!

 

Tal oli kapis terve hunnik vapustavaid hilpe, ta ostis neid täikalt, kui tal pappi oli, mitte selleks, et neid selga panna, vaid selleks, et nende juures unistada lk 190

Sügisraamat

 

Johanna Venho „Sügisraamat“

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid

Kirjastus: Varrak, 2023

255 lk

Võib olla peaks kevadel lugema tärkamisest ja ärkamisest, aga minu lugemislauale sattus hoopis vastupidise temaatika ja tunnetusega raamat. 

Tove on koos elukaaslase Tootiga viimast suve oma suvesaarel, Klovharul. Vanus on sealmaal, mis on toonud otsuse enam mitte naasta. Nii et sel suvel pakitakse asju jäädavalt. Mälestustes naaseb aga Tove olnusse ja selles olnus on palju erinevaid tundmusi ning loomulikult loomingut. Sellel Tove viimasel suvel on saarel ka Maria, kes loodab kohtuda oma kirjanikust iidoliga. Noorel naisel on elu ees, aga elukogemust üsna palju ema haiguse ja äärmustesse kalduva suhte näol. Siiski jääb see Maria liin kõrvaliseks, see on Tove raamat.

Hästi rahulikult kulgev lugemine, mis on risti-rästi läbi põimitud Tove lugude loomisega. Samas on see lihtsalt ka üks kulgemise lugu, tagasivaade elule,  mis on mõeldav iga elava puhul. Selles raamatus ei ole midagi, mis paneb küüsi närima, südant pekslema, kuid ometi on omamoodi ootus üleval. Siiski oli raamatu toon minu jaoks pigem nukravõitu, on ju tehtud otsus, mis näib lõplik ja need lõplikud otsused teevad alati pisut kurvaks. Kuid tekst on hästi kõnekas – raamatus on nii palju toredaid mõtteid, et neid kõiki välja kirjutada lihtsalt ei jõudnud.

Vahel oleks kõige parem otsustada, et kunst ise on piisav vastus. Kunstiteos on sõnum. Lk 33

Igasugune kunsti tegemine põhineb tahtmisel, ilma selleta on tulemus poolsurnud ja punnitatud, sellepärast algabki kunst tahte otsimisest lk 37

Kui aju tööga ära väsitasid ja tumeduse meeltest paberile valasid ja selle ümber midagi sarkastilist või lõbusat kirjutasid, püsis raskemeelsus eemal lk 59

…ebakindlus oma valikus hajub, kui hakata selle suurepärasust teistele taevani kiitma lk 140

Parimad lood on need, mis jutustavad ennast ise, sedamööda kui sünnivad lk 203

Raamatud sunnivad lehekülge keerama, aga lugejal tuleb hoogu maha võtta ja mõelda lk 245