Koer ja kuu

Kirjandusklubi kokkusaamise teema ajendas otsima raamatut, kus kahe sõna vahel on ühenduslüliks ja. Esimesena ettesattunud Kärt Hellermaa „Koer ja kuu“ näis sobivat. Seda enam, et hiljaaegu ühel hommikul oli taevas nii kuldne kuu, et lausa kutsus pildistama ning ka meie koer jäi juhuslikult kaadrisse. Loed, mida näed või vastupidi 😊

Maria, Nastja, Maksim ja Aaron on raamatu neli keskset tegelast, kes elavad viiekordse kortermaja ühes trepikojas, erinevatel korrustel. Viienda korruse elanik on kadunud, ta on muundunud uduks. Neli inimest, neli elu ja üks nädal meie sajandi teise kümnendi algusest. Nad elavad ja on ning nende mõttelõngad veerevad individuaalselt,  vastavalt igapäeva vajadustele, kohustustele, mälestustele, külalistele, seostele, unenägudele - nii nagu see mõtlemine inimesel on. Elanikud teavad üksteist, aga tihedam läbikäimine neil puudub.

Maria on lesk ja pensionieas venelanna. Suur osa elust on elatud ning pensionäride käsitööklubis tegeletakse mälestuskarpide kogumisega. Vaatab Mariagi kodustele asjadele sellise pilguga, mida sinna karpi panna. Nastja on lapseootel noor venelanna, kes unistas baleriini elukutsest ja Dimast, kuid Dima ei osutunud siiski unistustemeheks, pigem on seda Riks. Maksim elatab end juhutöödest ja käib klubides auru välja laskmas, tema kapis elab luukere veidrate sädelevate riiete näol, Maksim on transvestiit. Aaron on pensionealine endine arhitekt, kes võiks olla samavõrdne ilmasammas hästi projekteeritud hoonetega, kuid hoonedki lähevad moest ja nende asemele ehitatakse uued ning inimene on surelik. Aaron on nagu filosoof, kes mõtiskleb elu, arhitektuuri, raamatute, muutuste üle. Elud nagu elud ikka, osa sellest on nähtavalt avalik ja teine osa jääb varju korteriukse taha.

Silma hakkasid mõtisklused raamatutest- mõni tegelane neid armastas ja mõni kõndis neist mööda, kuid oskas ka põhjendada, miks ta mööda kõnnib. Ja muidugi armastusest, kellele oli see etapp elus vaid mälestus, kellele reaalsus.

Filosoofiline raamat, mille lugemiseselgus ja –kiirus kulges kuidagi kaootiliselt. Mõni osa haaras ennast hästi kaasa, mõned mõttekäigud ei läinud nii korda ja olid raskesti jälgitavad. Kes ühtlast lugu ootab, see peab pettuma, sest iga inimese päevad on kui eraldi lood. Eks neid trepikojaromaane on varemgi ilmunud, näiteks Nata Pino „Trepikoda“, Anne Radge „Ma teen su nii õnnelikuks“, kuid käesolev on tunduvalt keerulisem ja nüansirikkam lugemine.

Raamatud andsid talle juurde terve teise elumõõtme, mis oli nähtamatu, aga väga elav. Selles elumõõtmes oli nii palju tegelasi, sündmusi ja lugusid, et alati kui argielus mõni suurem sündmus aset leidis, oli tal sellest teisest, raamatutest pärit elumõõtmest võtta kõrvale mõni sellega haakuv lugu, sündmus või tegelane lk 23.

Kui armastad kedagi, siis muutub ta sinu jaoks ingliks. Tal ei ole ühtki puudust. Ta kasvab su jaoks terve maailma suuruseks. Kõik sinu püüdlused on suunatud temale. Tahad temaga koos olla, olla tema  moodi. Tahad, et ta sind vastu armastaks. Ja, ka seda sa tahad. Aga inglite ja inimeste vahele jääb alati piir. See piir on terav a toob pettumusi. Lk 113

Kirjastus: Tuum, 2018

359 lk

Nähtamatud

Seekordsele raamatuvalikule aitas kaasa Kirjakoi. Ta rääkis Roy Jacobseni triloogia teisest osast (Valge laam) kenasti ja tõi selle kaugetest mälusoppidest taas esile. Mulle meeldivad sellised karged põhjamaa lood ja lugemisvara oli otsustatud. „Nähtamatud“, „Valge laam“ ja „Rigeli silmad“ on triloogia järjestus.

Norra rannikul on tuhandeid väikesi saari, millel möödunud sajandi alguses kees elu.  Raamat viib meid ühele sellisele saarele ja kajastab sealset elu 1913 – 1928 aastatel. Elu ja aeg väikesaarel käib loodusega ühes rütmis: kui on tuuled ja tormid, siis on elu võitlus, kui loodus näitab rahulikku meelt, siis on elu (vähemalt näiliselt )nagu paradiisis. Elamise heaks tuleb vaeva näha ja leidlik olla. Traditsiooniliste tegevustena lõigatakse turvast, korjatakse kajakamune ja hahasulgi, vaesemal aja keedetakse adrust lõssi ja segatakse heina sisse kaseoksi, et loomad kauem mäluksid.   „Nähtamatud“ on ühe perekonna lugu. Pere on ju nagu pere ikka, omad tööd ja tegemised, kuid hakkama saamist mõjutab vägagi vaene maalapp, mis ei anna piisavalt talvevarusid ei enestele ega ka pudulojustele. Ajuti tuleb meestel minna pikemtele retketele Lofootidele ning pere jääb koduste toimetustega tegelema ja ootama. Ühte keskset tegelast selles loos ei ole, kuid suurem rõhk on siiski väikese Ingridi peal, kelle osaks on karedad paitused, ootamine, vanemate aitamine, mängimine ja kasvamine saare tulevaseks kodanikuks.

„Nähtamatud“ on väga ajastu- ning kohatruu raamat. Kuigi ise ma neil Norra saartel ju käinud ei ole, tekkis kujutluspildis neist oma nägemus küll. Üsna karmide tingimuste ja võimalustega paiga kujutluspildi lõi see raamat samuti.  Kusjuures lapseks olemise aega said lapsed kasutada vaid miinimum aega, kui ikka jalg kandis ja kätes juba pisutki rammu oli, tuli võtta aerud ja merele minna või asuda tegema muud jõukohast ja tegelikult ka mittejõukohast tööd. Ja mõni ei saanudki olla laps, tööd nõudsid teda juba kohevarsti pärast sündimist. Tänasega võrreldes näisid need inimesed seal saartel lausa üliinimesed. Väärtushinnangud ja unistused on ka eraldatud saarel teisemad kui maismaal elades, ja ega siingi ei unistata ühtemoodi. Meestel ikka suuremad perevälised unistused, naisel koduhoidja unistused.

Kahetseda oma unistust on kõige laastavam tegevus, mida inimene teha võib lk 184

Kirjastus: Eesti Raamat, 2014

190 lk

Pitsikuduja

Teave Lauren Chateri „Pitsikuduja“ (The Lace Weaver) kohta jõudis minuni läbi sõbranna Austraalias elava tütre. Tema sattus juhuslikult lugema raamatut, mis rääkis Eestist. Minul hakkasid muidugi kõrvad liikuma ja otsustasin googeldada, sest tundus uskumatu, et üks päris austraallane kirjutab meie maa teemadel raamatut. Mis teda selleni võis küll viia? Selgus, et Lauren sattus ühes raamatukogus nägema raamatut Haapsalu salli pitsist. See kudum meeldis talle ja andis inspiratsiooni kirjutamiseks. Pärast meie ajaloo uurimist, eestlastega konsulteerimist ja ka Eesti külastamist sündis "Pitsikuduja". Mina ootasin aga õhinaga, millal seda ometi meie keelde tõlgitakse. Olen alati väga suures vaimustuses, kui väliskirjanduses mainitakse Eestit ja eestlasi.

Tegevus raamatus viib 1941 aasta Tartusse, Moskvasse, pisut ka Narva ja Haapsallu. Stalini okupatsiooniväed on vallutanud Eesti ning kogu senine elu on pea peale pööratud. On alanud sõda ja oodatakse, et Saksa väed toovad vabastuse nõukogude ikke alt. Kaks noort naist Katarina ja Lydia, üks neist elab Eestis, teine Moskvas, võitlevad vabaduse ja armastuse eest./ Kui ma vaatan neid kahte naist postituse alguses olevatel fotodel, siis minu jaoks on Katarina pitsrätikuga tütarlaps ja Lydia oli minu kujutluspildis väga raamatu autori sarnane./ Saatuse keerulised keerdkäigud ristavad nende teed ja edasi astutakse ühte jalga. Kati koob õhkõrnu, peenekoelisi pitsmustreid, Lydial on vaid emalt päranduseks saadud sall, kuid need oskused ja see sall on hinnaline pärand, mida kantakse edasi põlvest põlve.

Ilmselgelt olid minu ootused sellele raamatule suured, samas oli  väikene kahtlusenoodike ka põues, et kui hästi üks absoluutselt võõras inimene meie ajalugu, olusid ja kombestikku tabab. Tegelikult ikka tabas küll. Tabas ka meile omase umbusu võõraste suhtes, meie visaduse ja ka kerge kadeduse. Esialgu oli lugeda pisut raske, laused tundusid pikad ja kohmakad ning kuidagi ei saanud rütmile pihta. Tekkis üsna sama tunne, nagu aktsendiga teksti kuulates, et oot-oot, mida ta nüüd ütles. Loo edenedes haaras see siiski endasse ja aktsent kadus ka ära. Ajaloolist teavet Eesti kohta oli tõesti palju. Võib olla oli esialgu liiga püüdlikult ja liiga palju proovitud seda teavet igasse lausesse lisada ja mõningaid ebakohti tabasin ka. Aga see selleks. Isegi Eesti on liiga suur selleks, et üks võõras inimene võiks lühikese aja ja põgusa kokkupuute tulemusena kõike peensusteni hoomata.

Loona on „Pitsikuduja“ tavaline sõjaaja romaan, kust kõige selle kõrgemate organite põhjustatud jõhkruse vahelt leiab ka armastust, igatsust, ootusi. Selliseid lugusid on üsna palju, ja selles mõttes see raamat ei eristu. 

Maksimum punktid annaksin muidugi Haapsalu imekauni pitsi loosse pikkimise ja Eesti ajaloo tutvustamise eest. Kindlasti tekib pärast selle raamatu lugemist maailma juurde õhkõrna imekauni Haapsalu salli ja Eestimaa fännajaid. Kummaline, et ükski meie kirjanik ei ole meie rahvusehet oma loosse põiminud (võib olla on, ja mul on see raamat lugemata😏). Igatahes, pärast raamatu läbilugemist koonduvad mõtted kudumise kui suurepärase oskuse ja võimaluste pakkuja juurde. Kudumine on teraapia: see on kui püüe unustada hetkekski reaalsus (sõda). Kudumine ühendab inimesi ja oskusi (kudumisklubi), sünnib imekaunis käsitöö. Ja see imeline käsitöö on meie pärand: kõik need mustrid, kudujad, kudujate lood ja laulud ning kudumisvõtted.

Mõnikord pole sall lihtsalt sall. See on hääl, see on jõud, see on viis, kuidas mäletada. Iga sall, mille oleme loonud, on hinnaline, nii õrn ja peen, et selle võib tõmmata läbi kuldse abielusõrmuse. See on meie lugu.

Intervjuu Lauren Charteriga: http://www.whispersandwonderings.com/blog/2018/4/18/interview-lauren-chater-author-of-the-lace-weaver

Kirjastus: Ühinenud ajakirjad

385 lk