Kirjandusklubi kokkusaamise teema ajendas otsima raamatut, kus kahe sõna vahel on ühenduslüliks ja. Esimesena ettesattunud Kärt Hellermaa „Koer ja kuu“ näis sobivat. Seda enam, et hiljaaegu ühel hommikul oli taevas nii kuldne kuu, et lausa kutsus pildistama ning ka meie koer jäi juhuslikult kaadrisse. Loed, mida näed või vastupidi 😊
Maria, Nastja, Maksim ja Aaron on raamatu neli keskset tegelast, kes elavad viiekordse kortermaja ühes trepikojas, erinevatel korrustel. Viienda korruse elanik on kadunud, ta on muundunud uduks. Neli inimest, neli elu ja üks nädal meie sajandi teise kümnendi algusest. Nad elavad ja on ning nende mõttelõngad veerevad individuaalselt, vastavalt igapäeva vajadustele, kohustustele, mälestustele, külalistele, seostele, unenägudele - nii nagu see mõtlemine inimesel on. Elanikud teavad üksteist, aga tihedam läbikäimine neil puudub.
Maria on lesk ja pensionieas venelanna. Suur osa elust on elatud ning pensionäride käsitööklubis tegeletakse mälestuskarpide kogumisega. Vaatab Mariagi kodustele asjadele sellise pilguga, mida sinna karpi panna. Nastja on lapseootel noor venelanna, kes unistas baleriini elukutsest ja Dimast, kuid Dima ei osutunud siiski unistustemeheks, pigem on seda Riks. Maksim elatab end juhutöödest ja käib klubides auru välja laskmas, tema kapis elab luukere veidrate sädelevate riiete näol, Maksim on transvestiit. Aaron on pensionealine endine arhitekt, kes võiks olla samavõrdne ilmasammas hästi projekteeritud hoonetega, kuid hoonedki lähevad moest ja nende asemele ehitatakse uued ning inimene on surelik. Aaron on nagu filosoof, kes mõtiskleb elu, arhitektuuri, raamatute, muutuste üle. Elud nagu elud ikka, osa sellest on nähtavalt avalik ja teine osa jääb varju korteriukse taha.
Silma hakkasid mõtisklused raamatutest- mõni tegelane neid armastas ja mõni kõndis neist mööda, kuid oskas ka põhjendada, miks ta mööda kõnnib. Ja muidugi armastusest, kellele oli see etapp elus vaid mälestus, kellele reaalsus.
Filosoofiline raamat, mille lugemiseselgus ja –kiirus kulges kuidagi kaootiliselt. Mõni osa haaras ennast hästi kaasa, mõned mõttekäigud ei läinud nii korda ja olid raskesti jälgitavad. Kes ühtlast lugu ootab, see peab pettuma, sest iga inimese päevad on kui eraldi lood. Eks neid trepikojaromaane on varemgi ilmunud, näiteks Nata Pino „Trepikoda“, Anne Radge „Ma teen su nii õnnelikuks“, kuid käesolev on tunduvalt keerulisem ja nüansirikkam lugemine.
Raamatud andsid talle juurde terve teise elumõõtme, mis oli nähtamatu, aga väga elav. Selles elumõõtmes oli nii palju tegelasi, sündmusi ja lugusid, et alati kui argielus mõni suurem sündmus aset leidis, oli tal sellest teisest, raamatutest pärit elumõõtmest võtta kõrvale mõni sellega haakuv lugu, sündmus või tegelane lk 23.
Kui armastad kedagi, siis muutub ta sinu jaoks ingliks. Tal ei ole ühtki puudust. Ta kasvab su jaoks terve maailma suuruseks. Kõik sinu püüdlused on suunatud temale. Tahad temaga koos olla, olla tema moodi. Tahad, et ta sind vastu armastaks. Ja, ka seda sa tahad. Aga inglite ja inimeste vahele jääb alati piir. See piir on terav a toob pettumusi. Lk 113
Kirjastus: Tuum, 2018
359 lk
No comments:
Post a Comment