Minu suurejooneline elu

 

"Minu suurejooneline elu“ on suurepärase pealkirjaga lasteraamat Jenny Jägerfeldilt. Jenny on elukutselt psühholoog. Et lapsepõlv meelest ära ei läheks, on aeg-ajalt vaja lugeda lasteraamatuid. 😊 Ja käesolev oli päris tõsine ettevõtmine, sest raamatul paksust on.

Siggel on kohe-kohe käsil kuues klass. Ema jäi töötuks ja nii kolisid nad kõik (ema ja õed) vanaema pansionaati elama. Poiss on ootusärevuses, sest uus elukoht ja uus kool tõotavad uut elu. Sigge näeb kolimises võimalust tõsta oma populaarsust, mis tähendab lootust saada võimalus oma elu paremaks muutmiseks, ja unustada kõik halb, mida ta koges vanas koolis. Siiski see plaan ei ole kergete killast, sest mõelda võid ju küll, aga iseenda sisemised hirmud on jätnud juba sügava mustri Sigge olemisse, tema enesekindlusesse. Aga plaan olla igati äge ja humoorikas sell,  on olemas, ja õnneks on olemas ka tugi kaasaegse vanaema näol. Nagu ikka, kõik plaanid nii sujuvalt ka ei õnnestu, väikesed äpardused teevad tugevamaks ning aitavad luua loole selle õige puändi.

Raamatu teema on igal ajal aktuaalne, sest neid lapsi ja ka suuri inimesi, kes vaatavad end peeglist kõõrdsilmseteks ja küürakateks, ise seda mitte olemata, meil on. Täiskasvanu vähene enesekindlus tuleneb ikka lapseeast. Selline lugu, mis sisendab optimismi ja annab lootust, et selle enesekindlusega võib kõik minna paremaks, kui sul on kõrval inimene, kes sind hea sõnaga toetab, on igati vajalik. Tegelikult vajalik kõigile, ka  neile, kellel enesekindlusega mingeid probleeme ei ole, pigem on probleem see, et pisut teistsuguseid on raske mõista.

Lugu mulle meeldis. Vanaema oli äge, aga mitte liiga ülevõlli, pigem ikkagi traditsiooniliselt turvalise ninaga memm, kellele lapselaps pisut rohkem julgeb usaldada. Populaarsuse võitmiseks võtab poiss appi kaasaegsed vahendid: instagram, reisid mööda maailma, ning pisut pettust ka, mis tuletab meelde, et tegelikult sa ei pruugi olla see, millisena sa sotsiaalmeedias välja paistad. Lugu oli südamlik, pisut naljakas, peategelane armastusväärne, teised tegelased toredad ja kõik sündmused-seiklused hoidsid ka piisavalt pinget. Siiski kaldun arvama, et lapsed, kes n.ö loevad silmadega raamatu paksust, võivad seda raamatut eirata. Aga õnneks on olemas juba ka sisse loetud järjejutu osad. Küllap annab loo kuulamine ka tõuke lugemiseks. Ning tegelikult oleks see raamat ka äge päriselt ettelugemiseks, näiteks vanaema ja lapselaps omavahel.😊

Kirjastus: Varrak, 2020

319 lk

Minu Singapur

 

Liis Lassi nimi on mulle tuttav ajast, mil ta noore neiuna aktiivselt kirjutas ajakirjale Hea Laps. Ja nüüd siis on tema sulest tekkinud ka raamat, mis mulle tõsiselt huvi pakub. Olen minagi Singapuri pinnale astunud ja seal küll vaid ühe päeva veetnud, kuid sellegipoolest on natuke kogetud riigist lugeda hoopis teine tunne. Ja ootusedki on teised: loodad kohata nähtud paiku, loodad samastuda, loodad saada enda hinnangule kinnitust.

Liisi Singapur asub üsna kõrge mätta otsas, vähemalt pealtnäha. Tal läheb hästi, ta on edukas, tal on võimalus nautida elu, mis on suuremale osale inimestest ilus unelm, ta tunneb end võõras keskkonnas koduselt. See on rahaka inimese Singapur. Siiski, oma mätta otsast ei pea ta end paremaks madalama mätta otsas istujaist (ei näita seda välja).  Seega ei ole raske ülistada maad, kus sul läheb kõik hästi. Ülivõrdes Liis Singapurist kirjutab. Kirjutab riigi korraldustest, haridussüsteemist, migratsioonist, riigi edukusest ja mis selle edukuse on tinginud. Tegelikult on ta lähenenud teemasse süvitsi ja kirjutab laias laastus kõigest, mis ühe riigi toimimise lahti seletab. Turistile oluline info on siin samuti olemas, soovitakse ju ikka teada, milline on kliima, kuhu minna, kus süüa, mida vaadata, kuidas kuhu pääseb jne..

Liis on väga hea sulejooksuga, sõnu  seab hästi ning mõtted on ka toredad. Vaatamata positiivsele üldmuljele jäi minu jaoks selles raamatus midagi puudu. Ilmselt Liisi ennast, selliseid seikasid, mis kajastaksid just tema hetki ja olemist. Päris null ju selle koha peal ei olnud, aga …. Ta jagab ka üsna mitme koha peal nõuandeid, mida Eesti võiks mõnes või teises situatsioonis teisiti teha, et saada paremaks, et olla nagu Singapur, et olla edukas. Ma ei tea, kas need nõuanded kõik asjakohased on ja eks me kõik tea kõige paremini, mida teine tegema peaks, kuid samas: miks ka mitte tuua välja oma arvamus.

Selline kahetisi tundeid tekitav raamat oli see Minu Singapur. Selge on see, et Liis ei ole kunagi kartnud üles keerutada tolmu ja tagasihoidlikkus ei ole tema trump.

Aga minu väikene jalajälg Singapuris, mis jäi peatuspaigaks Helsingi-Perth trajektooril, kirjutan ka sellest mõne rea. Kui tagasi tulles oli valida, kas hängida lennujaamas 6h või olla siis juba terve päev Singapuris, siis valisime viimase kasuks. Selle eest kiidan end siiani. Ma ei tea, kas kunagi elus üldse sellist võimalust tuleks?! Muidugi on lennujaamgi üliäge, ning päev ja rohkemgi oleks kulunud ära ka seal. Singapur võttis meid vastu niiske kuumusega, õhk oli äikese-eelselt paks ja seda oli veidi raske taluda. Võib olla ilm ei olnud kõige parem, kuid kõik muu sujus küll hästi. Singapuris oli lihtne liigelda, meie kasutasime taksoteenust nii kindluse mõttes. Külastasime kesklinna, mis on absoluutselt paras läbi kõndida ühe päeva jooksul. Seega jalutasime korraliku tiiru ümber veekogu, mis jääb Marina Bay Sandi  ja vett purskava  pooleldi merineitsi, pooleldi lõvi – Merlioni vahele. Samuti jalutasime Gardens by the Bay´l – botaanikaaias, kuhu on loodud tehis supertree'd, mille ümber kasvab ilmselt tuhandeid taimeliike, ja seda eeldusel, et nad taluvad sellist vertikaalset kasvamist. See oli väga-väga-väga ilus ja meeldejääv elamus. Külastamata ei saanud jätta Marina Bay Sandi šopingu keskust ning sõidutasime end liftiga üles MBS-i katusebaari, et siis nautida vaadet üle Singapuri. Vaade oli võimas! Linn ise oli tõesti puhas ja korras. Ohtralt lilleõisi, ja üldse oli rohelust nende kõrghoonete vahel palju. Ilmselt ei ole neil maalapikestki, mis on hooldamata. Kõik oli absoluutses ornungis. Teenindus oli sõbralik ja absoluutse võhikuna saime käidud kõik internetist väljaotsitud kohad ilma, et oleksime pidanud teed küsima või muidu ekslema. Kõik oli kuidagi loogiline ja arusaadav. Kui ma aga hakkan võrdlema meeldivust Singapur vs Perth, siis minu jaoks jääb Perth ettepoole just selle loodusesse sulandumise ja kergemini hingatava õhu poolest.

Kirjastus: Petrone Print, 2020

270 lk

 

Jooks

 

Olen sattunud Loomingu Raamatukogu lainele. Minu kätte sattus Jean Echenoz´i “Jooks”, mis kõneleb Tšehhimaa jooksukuulsusest Emil Zatopekist.

Tegemist on Zatopeki elulooga, mis hõlmab spordiga seotud aastaid ja ka tema hilisemat elukäiku lühidalt. Selgub, et tegemist on ülimalt heatahtliku, malbe talendiga, kes lihtsalt läks ja jooksis toore jõuga ja võitis. Samas oli ta sündinud aega, mil Tšehhis olid segased lood – sotsialistlik režiim kallutas sportlast samamoodi nagu Nõukogude Liit – sa näitasid tulemusi küll, kuid kus, mis ja kellega sa võistled, seda ütlevad ette organid. Ja eks karjääri lõpp toonasel ajal oli pigem autu, rahvas teadis ja armastas, kuid valitsus proovis seda aupaistet iga hinna eest peita, kuna Zatopek julges pruukida liigselt suud.

Ma ei ole suur spordi fänn ega ka elulugude fänn. Seda, kes on Zatopek, ma muidugi teadsin, aga teadlikult ma seda raamatut kindlasti lugemiseks ei oleks valinud. Õnneks läks lugemiseks ja mulle meeldis see raamat. „Jooks“ oli nagu jooks läbi Zatopeki elu, haarates kaasa tükikest ajalugu ja ühe lihtsa inimese, lihtsa sportlase olemuse. Kerge oli lugeda, sest raamatus kuiva biograafiat ei ole, pigem on tekst ikkagi ilukirjanduslikult ilustatud. Mulle näis see lühike lugu hoopis suuremana ja läks väga korda. Sest mõelda vaid, ka geeniused võivad sündida valesse riiki, valesse aega ja neid lihtsalt represseeritakse.

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2019

71 lk

Issi, kus me lähme?

 

Mõnikord on hea, kui lapsel on vaja kirjanduse tunniks lugeda, siis satun ise ka lugema. Nii jõudis minuni teave raamatust Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“.

Mõne inimese elu kohal istub küll koletu ebaõnn, kuidas muidu on võimalik saada perre kaks raske puudega poega. Oma poegade, Thomase ja Mathieu isaks olemisest Fournier selles raamatus kirjutabki. Ta teeb seda kergelt haarava päeviku vormis. Kui lapsel on tugev vaimne ja ka teatud kehaline puue, siis jääb lapsevanem paljudest asjadest siin maapeal ilma ja tunneb end läbikukkununa, ebaõiglase saatuse soosingu ohvrina, tunneb end ilmajäetuna kõigest ilusast, mis käib kaasas tavalapse kasvatamisega. Samas jääb ta ka teatud muredest ilma, sest tema ei muretse koolihariduse, elushakkamasaamise, peol esinemiste, sõpradel külaskäimiste… mitte millegi sellise pärast, mis kehtiks tavalapse puhul.

Need, kes pole kunagi kartnud, et võivad saada ebanormaalse lapse, tõstku käsi. Mitte keegi ei tõstnud kätt. Kõik mõtlevad sellele, nii nagu mõeldakse maavärinale, nii nagu mõeldakse maailmalõpule – see on asi, mida juhtub ainult üks kord. Minul oli kaks maailmalõppu. Lk 8

Hingekriipivalt kurb on see raamat, sest kui mõtteski proovida panna end selle isa olukorda, siis ma ei taha seda teha. Samas suhtub autor paratamatusse ka teatud huumoriga, küllap teeb see tema elu kergemaks. Loodetavasti must huumor on teda aidanud. 

Õnneks ei saa  vähemalt koolis keegi nende üle naerda. Nemad nimelt ei lähegi kooli. Lk 68

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu/2012

102 lk

Valguse aastad

 

Perekonna kroonikaid  on mulle alati meeldinud lugeda ja nii valisin lugemiseks Elizabeth Jane Howardi “Valguse aastad”, mis on Cazalet´ perekonna kroonika 1. osa. Howard on inglise kirjanik ja raamat on autobiograafiline, kirjutatud autori mälestuste põhjal.

Sündmused raamatus viivad 1937. aasta Inglismaale. Kolm venda Hugh, Rupert ja Edward veedavad iga-aastaseid jõulu- ja suvevaheaegu oma peredega lapsepõlvekodus. Kokku saab suur pere ja sel ajal on vendade lapsepõlvekodu Home Place nagu sumisev mesitaru, kus teenijatel ja majaperenaisel on käed-jalad töös täis, sest vaja on korraldada suure pere söömised ja vaba-aja veetmine. Elu tundub hea, kuid kusagil kostuvad juba sõjahüüded ning see hakkab varjutama igapäeva töid ja mõtteid. Näiliselt on kõik ju õnnelikud, kuid siiski on igas peres, igal pereliikmel omad probleemid. Lastel on laste probleemid: omavahelised suhted, suhted vanematega, koolimõtted, aga ka lapselik hirm ja arusaam läheneva sõja ohust. Täiskasvanuil muidugi oma probleemid: suhted oma kaasadega, lastega, üksteisega, perefirma teemad ning ka mõtted süttivast sõjakoldest.

„Valguse aastad“ on eluline, ajastutruu lugu. Raamatu tõlkija on teinud ka väikese kokkuvõtte raamatu lõppu, kus ta ütleb, et teos meenutab Forsytide saagat. Ka mulle kangastus lugedes Forsytide saaga, aga ka Downton Abbey ja kui mõtlen teleekraanile, siis ka Austraalia seriaalist  „Koduigatus“ Bligh´i  pere lugu. Cazaleti perekonna lugu meeldis mulle just hetkes olemise pärast – iga pereliige kirjeldab just oma tundmusi, omi kogemusi ja enda nähtut. Need kirjeldused on väga ehedad ja lugedes on tajuda, et igal nimel on taga konkreetne elav hing. Samas selles raamatus ei juhtu suurt midagi, miski ei pane närviliselt lehte keerama, ajusid ragistama, miski ei küta üles põnevikulaadset põnevust. Ometigi haarab see lugu hästi kaasa ja kogu aeg tahaks teada, kuidas neil kõigil edasi läheb. Kogu see miljöö, omavahelised suhted, ajastu, kus teenijatel oli oma ja vanaperenaisel oma roll, ja kuidas omavahel suheldi, kõik need maneerid ja toonased arusaamised on minu hinnangul selle raamatu väärtus. Kohati tundub lausa uskumatu, et 20. sajandi esimeses veerandis oli keskklassi mõtteviisis niipalju Victoria ajastule omast mõtteviisi. Igatahes oli see raamat nagu magus rosin jõuluaegses piparkoogikuhjas: selline armas, mitte liiga lääge ja köidab väga hästi.

Kirjastus: Varrak, 2020

519 lk

Käsitöökingitused

 

Hindan väga käsitööoskust - midagi ise luua, ise välja mõelda ja teostada on suur anne ning oskus. Väga andekas käsitööline on Siire Vanaselja, kes on koostanud oma toredatest tegemistest raamatu.

Need ideed, mida Siire jagab, on lihtsad, kergesti teostatavad ning hõlmavad kogu aastaaega ja ka teisi tähtpäevi peale jõulude. Kõik tegemised on täpselt sellised, mis mahuvad tuppa ja õue, taskusse ja põue. Häid ideid on kodule, on endale ja sõbrale.  Raamatus eksponeeritud tööd on kõik suurepärase kvaliteediga, väga korralikult tehtud. Ultraoriginaalset, sellist ideed, mida varem näinud ei ole, raamatus küll ei ole, aga ilmselt on siin maailmas juba kõik ära olnud ja raske on mõelda välja midagi enneolematut. Ja ega see eriti originaalne ei peagi olema eesmärk. Samas on oma nägu ja oma tegu igas töös olemas. Samuti on olemas õpetused, kuidas midagi valmistada. Minul hakkas küll seda raamatut sirvides mõte jooksma ja tegutsemise tuhin tuli peale. Panin järjehoidja ikka mitmesse kohta, et siis oleks hea meeles pidada, mis järgmisena. Esimese pääsukesena valmisid jõululõhnalised kaardid kolleegidele. Tegelikult on vist nii, et üks idee hakkab elama ja saab järgmise tegija käes uued ideed juurde. Minu kaart ka üks-ühele ei tulnud, sest materjal on juba erinev, mõned kaunistused on teised ja tegelikult tahavad ka lõikamise-kleepimise oskused lihvimist. Aga kaarte teha oli väga tore: istud ja mõtled ja sobitad ja genereerid omi ideid.

P.S on see raamat ka suurepärane kingitus kõigile, kellele meeldib kasvõi imenatuke midagi ise teha.

Kirjastus: Varrak, 2020

191 lk

P.S P.S minu tehtud kaardile sai ka ise loodud raamatuseljaluule

Jõuluks koju

kõik see pere -

isad ja pojad,

õed ja vennad,

kassid ja hiired,

kodutud koerad

ja üksikud hinged -

kõik on emadele kallid

Janu on kõikidel üks

 

Kristiina Ehini ümber on selline salapärane fluidum, et kõik, mille ta loob, muutub ihaldusväärseks ja sellest tahad meelsasti osa saada. Ja ega tema viimase luulekoguga teist tunnet ei tekkinud: raamatu ilmudes võtsin raamatu lugemisplaani.

Väliselt habras naine valutab südant maailma toimimise pärast, eestluse pärast, lihtsalt mehe ja naise pärast, kõige pärast, mis meelel. Ja tema näilise tundlikkuse juures on tal meelel üsna palju.  Nii on ta  vorminud värssidesse oma esivanemate lood, kadunud ämma loo ja isegi tänase, muutunud maailma olukorra. Teeb hädaabikõne peaministrile, kurdab metsade hävitamise ja Rail Balticu üle. Kohati on see luulekogu nagu isiklik mälestuste raamat, samas aga ka kogu Eesti rahvast puudutav raamat. Ma arvan, et sõnad lihtsalt  voolavad temast välja ja see on eriline oskus. Luulekogu teeb meele härdaks ja paneb kaasa mõtlema, ilus ja valus ka. Janu on tõesti igas ajastus üks ja see sama.

136 lk