Raamatu pealkiri
kõlab kutsuvalt ja näib tervikuna. Tegelikult on siin üks lühiromaan „Kolmas
tuli“ ja kolm lühijutustust, mis mahuvad pealkirja „Nii viimasel minutil“ alla.
„Kolmas tuli“
viib meid Iirimaa maapiirkonda, vaese pere ellu, kust isa viib tütre sugulaste
juurde elama (üks suu vähem toita). Kinsellade peres saab laps tunda hoolitsust
ja hoolimist, kuid ka selleski peres on saladus ja see suvi ei saa igavesti
kesta.
„Nii viimasel
minutil“ on lühijutustused naistest ja meestest, elust ja olukordadest, suhetest,
kus midagi on valesti, aga keegi seda otseselt välja ei ütle.
Kõik lood
kutsuvad lugema ning jäävad mõtetesse kinni. Ei saa öelda, et appi, kui hea, vaid see jõuab kohale
pikkamisi.
Igatahes olid
need mõnusad lugemisetunnid!
Kõik muutub millekski muuks, muutub mingiks
versiooniks sellest, mis see oli varem lk
28
Põlise maakana
olen mõelnud, et kui linn, siis võiks see olla Kalamaja kus elada. Ega mul muud
teavet ei olegi, kui meediast kuuldu ja nähtu, mis on kajastanud kogukonnatunnet ja head atmosfääri. Nii et otsisin kinnitust oma arusaamale.😉
Ka Piret Tali ei
ole sünnipärane kalamajalane, küllap seda terasemad on tähelepanekud, kui oled sissetungija
(kohalik enamasti on nii harjunud oma ümbrusega, et ei pane tähele). Piret
paneb siin kirja oma Kajamajja kolimise ja selle linnaosaga kokku kasvamise loo.
Kuidas ta möödunud sajandil räämas korteri ostis, selle endale sobivaks
kujundas ning kõrvalt jälgis ümbruse kujunemist ning ka enda kujunemist teiste
hulgas üheks neist, kes sealsetes kohvikutes, parkides aega veedavad, kogukonna
päevi väisavad. Linn kasvab ja ka inimesed koos linnaga. Ja mõni paik muundub
kuidagi eriliselt.
Ajakirjanikule
omaselt ladusa sulega kirjutatud, hea oli lugeda. Kõik olulised teemad, mida
meediastki tähele olen pannud, on ära seletatud. Minu arvates oli tasakaalus
autori isiklik olemine ja kogu selle atmosfääri kulgemise kirjeldus.
Minu lugemised on
vaheldustega, kui olen romaane lugenud, siis vahelduseks võiks olla midagi muud
ka ja selleks muuks sobib väga hästi mõni Minu … raamat. Nii et „Minu Kalamaja“
oli väga vahva vaheldus, mille lugemist ma nautisin.
P.S Võib olla
teen sinna ka ühe tuuri, kui päälinna asja on. Huvi ärkas 😊
Ungaris Rumeenia
piiri ääres asub väike küla, kus elatakse kogukonnas valitsevate uskumuste
pimeduses ning väga suures vaesuses. On 1960ndate lõpp, 70ndate algus. Selles
peres on juudi päritolu isa ja kulakuperekonnast pärit ema, kolm last ja tädi Máli.
Perepoeg jälgib ja kirjeldab seda elu oma lapsepilguga. Elu on trööstitu, sest
lisaks vaesusele on probleemiks isa alkoholism ja suutmatus pere toita, ema
lootusetus, külaelanike tõrjuv suhtumine juutidesse ning Horthy režiimi
pooldajatesse (poisi emapoolne liin). Poiss kannatab tühja kõhtu, halba
kohtlemist ning leiab lohutust algarvudest. Kuna romaan põhineb suuresti
Szilárd Borbély enda lapsepõlvemälestustel (sündinud 1964), peegeldab jutustaja
kogemus autori enda elu kirde-Ungari külas sel ajaperioodil.
„Puruvaesed“ on
hea ja õudne raamat, siin ei ilustata midagi. Poisi kirjeldatud elu ajal, mil
usutakse kommunismi võidukäiku, on üdini vildakas, kuid samas siiras. Tänapäeva
mõistes ei kujuta ettegi, et elu 60ndatel võis veel nii algeliselt kujuneda. Lapsepilk on aus, kui ta kirjeldab tavalist argipäeva: peksmist, nälga,
loomade tapmist, põrandale sülitamist, ropendamist, külaelanike põlgust… Elu,
mis kulgeb ühes rütmis põlluharimise, sigade tapmise, talvise külma ja näljaga,
selles pole tröösti ega lohutust, on harjumuspärane normaalsus. Vaid lapsepilk
on see pisike pehmus. Mingit voolavat lugu siin ei ole, ongi vaid
argieluviletsus, mis on kirjeldatud lühilausetega. Omamoodi mõistmist proovivad
luua algarvudega loodud seosed: meid lahutab kakskümmend kolm aastat. Kahtkümmet
kolme ei saa jagada. Kakskümmend kolm jagub ainult iseendaga. Ja ühega. Sellinde
üksildus on meie vahel. Seda ei saa osadeks jaotada. Peab ühes tükis kandma. Lk
7
Jällegi on imelik
öelda, et see lugemine mulle meeldis, aga nii on. "Puruvaesed" oli midagi täiesti
teistsugust ning tõstab enda elu pisut kõrgemale levelile. Aga jah, pärast raamatu kaane sulgemist ei saa seda elu
kohe peast välja.
Sügav kummardus
ka tõlkijale!
On hetki, kui inimene on arukam ja näeb selgemalt
kui eales varem. Või kunagi hiljem. Arukam kui ta muidu on. Ükskord avanevad ta
kõrvad ja silmad, otsekui kukuks tal kae silmilt, ja ta näeb saatuse saladusi. Näeb,
aga ei mõista. Ainult aimab midagi, mille kohta teab täpselt, et just nii see
on. Lk 227
Väike Myy (Ülle Solovjova) „Vanaema ellujäämisõpetus“
Kirjastus: Petrone Print, 2025
223 lk
Viimaste aastaste sündmuste valguses on päevakorda tõusnud kriisi teemad, et mida siis teha, kui meie turvatsoon on kõikuma löödud ja need toimingud, mis elementaarsed on seni olnud, ühtäkki enam pole. Karta on, et meie tänapäeva vanaemad-vanaisadki enam neid vanaaja elamise nippe, mis hädast välja aitavad, ei tea. Väike Myy arvab, et parim rahuliku une tagamiseks on halvim stsenaarium läbi mängida ehk siis teisisõnu, läbi lugeda. Seega sellest raamatust saab teada, kuidas hakkama saada ilma elektri, vee ja soojata. Milliseid varusid koguda ja kus-kuidas neid hoida. Kuidas metsas orienteeruda ja kuidas käituda linnas kriisi ajal. Läbi on mängitud erinevad olukorrad ning kõik puust ja punaseks tehtud. Nutikamatele ka QR-koodide taga olevad allikad.
Nõukaaegsena on endalgi mälus erinevad nipid toiduainete säilitamiseks, seenel käiguks ja paljuks muuks. Aga ilmselgelt on minu hakkamasaamise laegas võrreldes raamatuautoriga kesisem. Seega oli raamatus minugi jaoks uusi olukordi ja nende lahendusi. Näiteks täid on sagedased parasiidid, aga kui apteegist tõrjevahendit ei saa, siis kukekannuse seemned ja kamm aitavad. Sellistest asjalikest näidetest see raamat koosnebki.
Mida pole olnud, seda ei oska karta, aga ilmselgelt on tark olla teadlik. Õhtu-õhtu järel, aegamisi selle raamatu abil saab end teadlikumaks teha küll.
70-ndate
Põhja-Iirimaa. Cushla elab koos alkohoolikust emaga, töötab katoliku kooli õpetaja
ja ka poole kohaga baaridaamina ning on Belfasist pärit protestandi Michaeli
armuke. Riiklik taust on segane: on katoliiklased ja protestandid, kelle vahel keeb
vihkamine usulise kuuluvuse pärast. Sõjaväelised kontrollid, süütepommid,
plahvatused, vaen ja vimm on igapäevased. Kõige selle keskel tahab naine
uskuda, et tema armastus on õige, ning et ka n.ö vastaspooli on inimlikult õige
abistada.
Olen sattunud
järjepanu mitut Iirimaa-teemalist raamatut lugema. Selle maa ajalugu on
omamoodi keeruline ning nii hilisel ajalooperioodil toimunu on hirmutav. Keegi
tapab kedagi ja keegi võtab vastutuse, aga mida see vastutus enam aitab, kui
inimest enam ei ole. „Üleastumised“ ongi piiride katsetamise, nihutamise lugu.
Piirid nii armastuses kui ka poliitilisel või usulisel maastikul. Astus ju
Cushla omast maailmast Michaeli maailma, mis oli ühteaegu paeluv ja ohtlik.
Taas kord selline
kulgev ja väga hästi jutustatud raamat, kus kõik erinevad emotsioonid ning
paljud hirmutavad olukorrad esindatud. Samas püütakse õnnelik olla. On ju
loomulik soovida elada tavalist elu ka siis, kui su ümber on nii palju valesti.
Armastuslugusid võib olla igat masti,
aga selle loo teeb põnevaks ikkagi taust, see ümbrus, miljöö, mis annab sisu argipäevale ning ilmestab
suhteidki. Kirjutatud on üsna detailselt, s.t et kujutasingi reaalselt ette
Iiri pubi sigaretisuitsu lõhna ja klaaside kolinat, Cushla ema joobnud lalinat
ning Michaeli arrogantsust. Lisaks
jäävad meelde huvitavad nimed: Cushla, Eamonn, Davyl.
Mulle meeldis see
lugemine! Lisaks kasvatas huvi Iirimaa vastu laiemalt.
On aasta 1886. Rootsi verd tüdruk Tio kasvab Eestimaal, Noarootsis oma suure pere keskel. Nähes vaesust ja viletust, unistab tüdruk õpetaja elukutsest. Terase loomuga laps mõistab, et see oleks tema väljapääs naise raskest elust, mis tähendaks pidevat sünnitamist, rasket talutööd ning milles on nii vähe rõõmu. Tüdrukut märkab leskparuness, kes kasvatab temast oma teenija. Tüdrukut märkab ka noorparun…
Vana aja lood, mis ei ole väga ennemuistsed, mulle meeldivad. „Orelimängija tütar“ on hästi jutustatud, tal on ajastu ja isiklik puudutus juures, sest loo alus on kirjaniku perekonna ajalooline pärand. Hea kirjanikusulg on teinud selle hästi loetavaks – ühesugust pinget hoiavad kõik erinevad liinid. Elu toona, mil pered suured, arstiabi kasin, oli raske. Samas väärtustati ühtehoidimise tunnet ja traditsioone. Omamoodi üllatav oli Tio suhtumine ja suhestumine uude mõisa-maailma. Nii et vaatamata süžee aimatavusele, oli siin ootamatusi ka. See rannarootslaste lugu on omamoodi nähtus Eestimaal ja kõik need rootsipärased nimed tekitasid toredat äratundmist. Alati on ju hea lugeda, kui äratundmisrõõm on olemas.
Järgmised osad on tulemas, esimese osa muljeid on head, seega ootan neid.
Jõuluootuses on
ilus, kui on luulet. Ja Laur Lomper kirjutab taas mõnusalt, muhedalt, väikese
kriiksu ja kiiksuga. Vahva on lugeda autori hääl helisemas kõrvus.
Isabel ja
Nicholas kasvavad erinevates paikades Iirimaal. Elud neil on mingis suhtes sarnased, kuigi kulgevad omi teid.
Siiski on nende ristumise määratus olemas, sest eludel on olemas saatus ja ning
selle määratuseni jõudmiseni tuleb läbida omad etapid.
Loomulikult ei
peaks üldse pealkirja kõlas ja sõnumis kinni olema, aga minu jaoks tõotas „Neli
armastuskirja“ imalat naistekat ja küllap minagi oleksin tast mööda kõndinud,
kui Mae poleks raamatut Instagrammis kiitnud. Igatahes hakkasin kiitusel sabast
ja asusin isuga lugema ning olen siiralt tänulik selle soovituse ees. Sest selles raamatus on lisaks toredale
süžeele ka ohtralt teksti ilu, siin on alguse ja lõpu ilu ning vahepeal on
kulgemise, ettemääratuse ning mõistuse hääle ilu ja valu. Armastust on muidugi
iga kandi pealt, vanemate armastus laste vastu ja vastupidi ning romantikat ka.
Samas on see ka elude lugu, mis
libisevad sujuvalt üle aastate ning lugedes ei märkagi, millal lastest on
saanud täiskasvanud, keda saavad saatuslikud valikud ja piiravad otsused. Samas
on veidi aimata, kuhu see lugu võib välja viia, kuid siiski on lõpp täiesti
teistsugune.
Igatahes taas üks
imeline lugemiselamus!
Raamatus on palju
tähenduslikke lauseid, neist mõned kirjutasin välja:
Abielunaised loovad oma mehi. Nad hakkavad pihta
sellest tahumatust toormaterjalist, sellest prohmakaid tegevast, heade
kavatsustega ja nägusast nooruslikkusest, millesse nad on armunud, ning
alustavad siis neljakümne aasta pikkust vankumatut tööd, mida on vaja sellise
mehe tegemiseks, kellega nad on suutelised koos elama lk 69
Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma. Pole
vagusiolekut, südamekella seiskumist, kusõnnehetk jääbki igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult
surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil
kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad
jälle kahtlused lk 163
…tähendus peitub süžees, vormis, et see kuidas ja kellega
me ka oma kõige lihtsamate tegemiste käigus kohtume, on imekeerukalt ja –peenelt
mingisse suuremasse mustrisse klapitatud, et meil pole vaja teha midagi muud
kui järgneda märgile …. Lk 231