Kui kõik kokku liita

 

Suvine aeg soosib riiulist valima kergemat kirjandust ja just nii võib nimetada Jojo Moyes´i  kirjapandud lugu.  Ka kaaneinfo lubab, et tegemist on ühe vastupandamatu armastuslooga.

Selle loo keskmes on pisut ebaharilik pere: ema Jess, matemaatikageeniusest tütar Tanze, gootistiili harrastav kasupoeg Nicky, hiiglasuur koer Norman ning üks tarkavaraarendajast võõras mees Ed. Pere on vaene, ema rabeleb tööd teha mitmel rindel. Ootamatult selgub, et tütar võib saada Püha Anna kooli, kui vastuvõtukatsed ära teeb. Selleks tuleb sõita Šotimaale. Juhtub nii, et sõidutajaks on Ed. Teekond kujuneb aga pikemaks, kui peaks. Selle ajaga muutub nii mõndagi.

Üldiselt ei ole raske ära arvata, mis edasi juhtub. Juhtub see aga enne lõppu ning vaid väike takistus on veel teele veeretatud enne lõpplahenduse saabumist. Kui kõik kokku liita: sisu, kirjastiil, pinge üleskruttimine, siis tegemist on täiesti helge ja pingevaba raamatuga. Mõtlema panevaks osaks on kiusamine ja sellega toime tulek. Kusjuures nõuanded kiusamise vastu olid täiesti asjalikud.

Tasub lugeda küll!

Õnneliku elu saladus on lühike mälu. lk  129

Sa saad olla üksnes nii õnnelik kui su kõige õnnetum laps. lk 133

Kõik inimesed, kes mulle tõeliselt midagi  tähendavad, olid omal ajal koolis väheke imelikud. Omad inimesed tuleb elus lihtsalt üles otsida. lk 168

Imelik, kuidas saab sellest puudust tunda, kelle üle muidu kurtsid. lk 343

M.E.I.E

 

David Nichollsi „Meie“ on väga mitmekülgne raamat. Sellesse on mahub nii suhete lahkamist kui ka piisavalt informatsiooni kunstireisi jaoks Euroopas. Samas siiski reisiraamatuna ei ole ta nii arvestatav, loos domineerivad siiski suhted ning nende ootamatud hargnemised.

Jutustuse keskmes on perekond: isa, ema ja 17 aastane poeg, ning lugu kantakse edasi isa Douglase mõtte läbi. Douglas on naisele turvaline mees: hoolitseb pere eest, püüab mõelda kõiki käike ette, on toetav, tähelepanelik, kuid temas puudub igasugune spontaansus. Connie on aga kirglik naine, kes tugineb paljuski oma vaistule ja emotsioonidele ning ei muretse nii väga oma reputatsiooni ja käitumise pärast. Suhteliselt erinevad isiksused, kuid nende abielu siiski toimis enam-vähem pilvitult pikki aastaid. Lugu hakatakse jutustama hetkest, kui naine teatab mehele, et nende abielu on läbi. Perena koos plaanitakse siiski minna veel viimasele Euroopa kultuurireisile. Reis on põhjalikult kavandatud mehe poolt, ning ka siin ei jagu spontaansusele ruumi. Samas ootamatu olukord avab ka mehes tema varjatud poole. Parandamist ei taha mitte üksnes mehe ja naise suhted, vaid ka mehe ja poja suhted.  

Lugu jutustatakse vaheldumisi: kaks peatükki olevikku ja kaks peatükki minevikku ning selline ülesehitus hoiab lugemisel parasjagu pinget üleval. Üldmulje raamatust jäi kui rahulikult voolavast jutustusest, kus midagi juhtub, aga samas siiski midagi erilist ei juhtu ka. Mõtlemisaineks jäävad kindlasti inimsuhted, mida selles loos on lahtiharutatud päris põhjalikult. 

Oli tore lugemine!

Hetkes elamisega on see häda, et hetk läheb mööda. Ajed ja spontaansus ei arvesta pikema ajaga, vastutuste ja kohustuste, võlgade maksmise ja lubaduste täitmisega. lk 266

Jaak Joala. Ka unustuste jõel aeg kord silla loob

 

Pärast Jaak Joala lahkumist on huvi tema vastu nagu kusagilt paisu tagant lahti pääsenud. Temast räägitakse ja kirjutatakse ning kõmu tema ümber ei näita veel kahanemise märke. Ka raamat temast on ilmunud ja kuuldavasti ilmumas teinegi veel. Raamatu autoritest oli Paavo Kangur kiireim. Kas ka põhjalikum?

Minu hinnangul on raamat muu hulgas ka Jaak Joalast. Palju oli seal teavet nõukogude aja estraadi üldiste olude kohta, mis andis päris toreda taustateadmise. On ju kuidagi unustuste hõlma vajunud need eeskava ja esinejate kinnitamised ning sellised lubade taotlemised. Joala isiklikku elu puudutatakse ka, aga siiski vähem, detailidesse ei laskuta. Peatükid on lühikesed, palju on lastud Jaaguga kokku puutunud inimestel rääkida. Kuvand Jaagust jäi pigem positiivne.  

Märkaja

 

… on taas selline raamat, millelt esmapilgul midagi oodata ei oska. Märge ülemaailmne menuk annab aimu kergelt loetavast raamatust.

Raamatu peakangelane Jones, kes näib kodutu ning räämas vana mees, kõnnib ringi ühes linnakeses ja märkab sealsete elanike probleeme. Talle jäävad silma kodutu noormees, suhtekriisis olev abielupaar, pankrotiäärel olev ärimees, ärrituv töödejuhataja jt ehk siis  inimesed, kes on kriisis ja ei oska oma eludes midagi, mis neid aitaks paremusepoole minna,  muuta. Nagu võluväel ilmub välja Jones ja paneb neid oma elu üle järele mõtlema ning asju uues valguses nägema. Kohtumiste lõppedes on Jones kadunud (teda nagu poleks olnudki), nõusaanutel  aga nii küsimärgid ka teatud selgus hinges. 

Tegemist on omanäolise raamatuga, millesse on jagatud ohtralt nõuandeid, elutarkust ja õpetusi.  Mõtlemise kohaks on märkamine, - kas ja kui palju peaksime enda ümber olevat märkama ja sekkuma!? Ladusalt loetav, täis täiesti teraseid mõttevälgatusi. 

Mure…hirm…on meile kõigile antud ettekujutusvõime kuritarvitamise tagajärg lk 67.

Masenduse seemned ei idane tänulikus südames lk 72.

Elutarkus on võime ette näha, millised tagajärjed on meie käesoleval ajal tehtud otsustel tulevikus lk 80.

Pole vahet kahel inimesel, kellest üks kavatseb asju teisiti teha, teine aga isegi ei mõtle sellest lk 134.

Ootus

… on täpselt selline raamat, millelt esmapilgul ei oskagi midagi oodata.  Kaanepildil müstiline arbuus, ühes pooles seemneid rohkem ning tagakaane väike katkend,  kutsub lugema ja pealtnäha tundub hea raamat olevat.  

Catherine Charrier on pannud raamatukaantevahele ühe naise tundmused armukesena. Marie on abielus kahe lapse ema. Päeval, mil ta kohtab samuti abielus olevat ja tütart kasvatavat Rochi, saab temast armuke. Rochist ka. Mehe väljaöeldud lause: „Aasta pärast jätan oma naise ja alustan kooselu sinuga“ süstib Mariesse ootuse. Aastad lähevad, aga ootus ei täitu. Mees ei jäta oma naist. Ka siis ei jäta, kui Marie abielu puruneb. 

Kirja on pandud üksikud päevad, esimesest 4682 päevani, detailidesse laskumata. Pigem on kirjeldatud emotsioone, k.a läbipõlemist ja depressiooni. Elu armukesena ei ole kerge. Raske on elada vales ja oodata midagi, millel ei näi tulemust olevat. Samas on armukese rollil omad võlud: on kellele end sättida, uudsuse võlu, tunned end ihaldatuna.  Ühe arbuusi kaks poolt, millesse seemneid pole jagatud võrdselt. 

Kleidid jutustavad naisest paremini kui ükski muu riideese, sest kleit on kõigepealt kavatsus olla ilus, meeldida. lk 15

  

Muljetavaldav lugemine!

KUKU klubi kuldsed aastad

Olin jätnud selle raamatu kogu aeg kõrvale, arvates, et KUKU klubiga endal mingit seost ei ole ja mis sellest siis ikka lugeda. Kusjuures oli see täiesti vale arusaamine.

Heinz Valk oskab sõnu imehästi ritta seada. Tema sõnakasutus on väga värvikas, vaimukad mõtted, sekka ka mõned anekdoodid, see kõik muutis lugemise väga nauditavaks. Palju tuttavaid kultuuritegelaste nimesid, keda seni teadsin vaid nende rollide või elukutse kaudu, said kuidagi lähedasemaks. Olid nad ju toodud täiesti tavaliste inimestena ühte klubisse, kus veedeti oma vaba aega ja lihtsalt oldi. Alkoholi mainitakse ka, aga kellelegi ei näidata näpuga ja KUKU klubi ei näi sugugi ainult joomaurkana. Raamatus kasutatud pildimaterjal annab kinnitust toredast olemisest. Kõige kirjeldamisel jääb autor delikaatsuse piiridesse ja teatud Valgule omane muhedus saadab kirjutatut algusest lõpuni.

Oli tore lugemine!