Naise jõud

Seekord oli raamatu valimise meetodiks: silmad kinni - sõrm peale. Näppu sattus Barbara Bradfordi „Naise jõud“. Pole paha,  võib öelda, kuid ega midagi suurepärast ka ei olnud.

Jälle on lugu karakteriga naisest.  Stevie on keskeas lesestunud naine, kes on üles kasvatud neli last. Ametialaselt  tegeleb ta juveeliäriga ja on oma ala hea asjatundja. Viimane laps on sündinud juba lesepõlves. Põnevuses hoitakse üleval tütre isa väljaselgitamisega, nimelt ema varjab kiivalt kõigi eest, kes on Chloe´i isa.

Enamus raamatust ongi sissejuhatuseks lõpplahendusele. Kord räägib ema oma pereelu versioone, siis pojad kordamööda.  Tuntakse muret üksteise käekäikude ja tegemiste vastu. Kõik see suuremat pinget ei paku, jääb vaid soov piiluda raamatu lõppu, kes see isa siis lõpuks on!?  

Minu Ghana

 ...on tore Aafrika mandri puudutus. Seni loetud minudest vast kõige põnevam - kohati nagu põnevusromaan, kus kogu aeg toimub midagi. Igatahes püsis kuni raamatu lõpuni  üleval paras annus ootusärevust: millega see Ghanas viibimine õieti lõpeb?!  Kui kirjutaja Ethel Aoude peab end majandusinimeseks, siis lisaks on ta ka väga osav sõnaseadja, kes oskab igast sündmusest toreda loo välja võluda. Raamatust  ei puudu originaalsed mõtteterad ja vürtsi andvad humoorikad võrdlused ning seosed. Elu Ghanas näis ikka paras kaos, kuigi  loetuna näisid ettetulnud seiklused pigem lõbusad vahepalad.  Silma hakkasid ka toredad nimed, mis kostusid nagu õäöü. 

Mind Minu Ghana lugemine reisipisikuga ei nakatanud - liiga etteaimamatu, hullumeelne ja ohte täis näis sealne elu minu jaoks. Kuid kes ihkab seiklusi ja julgust on ka keskmisest rohkem, siis miks ka mitte.  

Aega on Aafrikas nagu savannis liiva. Aeg ei lähe, aeg tuleb, ütlevad aafriklased. lk 39

Ogalinnud

 

Ma ei tea, kuidas see küll on juhtunud, kuid senini on mul kahe silma vahele jäänud selline suurepärane raamat nagu Collen McCullough´i „Ogalinnud“. Igatahes on see nüüd loetud ja olen meeldivalt lummatud. 

Tegemist on ühe perekonna saagaga, mille tegevus algab 20. sajandi algul Uus- Meremaal ja jõuab välja sajandi keskpaigani Austraalias. Raamatu teises pooles on ka väikesed vahepõiked Euroopasse. Selle ajajooksul kasvab üles kaks põlve Cleary´sid.  Siinkohal ei olegi sisust midagi konkreetselt jutustada, seda lühidalt öelda ei saa ja raamatut üle jutustada pole mõtet.  Kui jutustadagi, tuleks sellest üks väga pikk jutustus. Võib vaid mainida, et raamat räägib elust, peresidemetest,   saatusest, valikutest, armastusest, visadusest, sihikindlusest,  rõõmust ja kurbusest. Tegevus toimub sujuvate hüpetega üle aastate ning ka rollid ja positsioonid antakse üle kuidagi väga sujuvalt.  Ühe pere naiste saatus on küllaltki sarnane - nad kõik peavad jagama oma armastust, kes teise naise, kes jumalaga.  Üle elatakse ka ikaldused, looduskatastroof ja sõda. 

Lugu haarab alates esimesest lehest endasse ja lahti ei lase enne, kui tagumine kaas on suletud. Inimesi ja nende tegevusi, loodust ja ka tundeid  on kirjeldatud nii ehedalt, et kujutlusvõime elab sellele täiega kaasa. Raamatut peetakse koguni Austraalia „Tuulest viiduks“ ja sellega võib nõustuda. Ka selles loos on naiste karakterid tugevad, jõulised ja kindlameelsed. Ning ka olustik on loodud   analoogne „Tuulest viiduga“. 

Oli suurepärane lugemine!

 

Mõttel, mille pole eluõigust, ei tohi lasta juurduda. lk 170

Igaüks laulab oma laulukest ja on surmkindel, et see on ilusaim laul maailmas, et midagi niisugust pole maailm veel kuulnud. lk 409

Harold Fry uskumatu palverännak

 

Rachel Joyce raamatu pealkiri annab kergelt aimu, mida lugemiselt oodata. Samas ei ole üks palverännak iga inimese elus nii igapäevane ja sellises ilukirjanduslikus kontekstis on ta kindalasti teemana uudne. 

Harold Fry on vananev mees. Ootamatult saab ta kirja, kus antakse teada, et tema kunagise tuttava Quiennie maise elu päevad hakkavad lõppema. Haroldi peas tekib äkkmõte, et kui ta kõnnib Quiennieni, siis suudab ta ehk tema päästa. Nii alustab ta oma teekonda. 

Raamat räägibki rännakust,  teel kohatud inimesest, Haroldi sisemistest tunnetest.  Olevik seguneb minevikuga ning Harold mõtleb möödunule – kuidas ta omadega niikaugele üldse on jõudnud. Paralleelselt jookseb ka tema naise Marianne lugu.

Pikkamööda selgub, et palverännak  muutis neid mõlemaid, nii teel olijat kui ka kodus ootamatult ootaja rolli pandud naist. Seni aastakümneid koos elanud paar vaevu et rääkis teineteisega, elati nagu võõrad. Selgus, miks see nii oli, saabub raamatu lõpus ja see on veidi ootamatu, kuid mitte uskumatu.

Kes ootab põnevust, siis tegelikult seda raamat ei paku. Kogu tegevus kulgeb rahulikult ja aeglaselt, võib öelda, et sama aeglaselt kui saab kulgeda üks palverännak. Samas on loodud teatav meeleolu, mis köidab kuni lõpuni.  

Minu Prantsuse – Guajaana ...

 

...on kahtlemata kõige loodusekesksem „minu“, mida seni lugenud olen.  Selles suhtes peangi autorit Sergei Põlmet kiitma, et ta jäi n.ö oma liistude juurde ja ei ole püüdnudki kõikehõlmavat raamatut luua. Rikkalik loodus on ainest andnud kirjutamiseks küll ja veel. Isegi putukatest ja mutukatest lugemine ei muutunud tüütuks, rääkimata sellest, et loo autor kohtus metsas uitades täiesti eksootiliste loomadega. Igatahes vaatasin googlest üle, milline see taapir täpselt välja näeb. Ka tema enda fotomaterjal on kirjutatule piisavaks tõendus- ja illustreerivaks materjaliks.  Tekst on ladus, huvitavate mõttekäikudega ning liigub sujuvalt edasi koos seal oldud ajaga. Üheteistkümnest kuust on jutustada küll!