Orvurong

 

Christina Baker Kline „Orvurong“.

Tõlkis Tiia Viil

Rahva Raamatu kirjastus, 2023

327 lk

Molly on oma seitsmeteistkümneaastase elu jooksul elanud erinevates kasuperedes. Vahele jäänud raamatukogust „Jane Eyre“ näppamisega, satub ta talle määratud ühiskondlikult kasuliku töö kaudu üheksakümnekahe aastasele Vivianile appi asju sorteerima. Selgub, et kaks naist on üsna sarnased vaatamata oma suurele põlvkondade vahele ja ka nende elukäik on kulgenud teatud määral sarnaselt. Kaks naist ja kaks lugu. Neist vanema naise lugu kirjeldab orvurongi, mis viis üksi jäänud lapsi Keskäände, sattunute saatusi.

Orvurong,  mis oli sisuliselt orjakauplemine, on pea sajand tagasi päriselt olemas olnud. Tasuta orje ei kohelda aga igal pool hästi,  seega on selles loos koledaid stseene. Omamoodi uskumalt mõjub kümne aastase mõistus, mis tundub pigem kahekümnese oma, kes oskab mõelda juba täiskasvanu loogikaga. Aga küllap ongi nii, et raske elu röövib lapsepõlve ja elukool annab tarkuse. Kuna raamatu lõpp on helge, siis see rehabiliteerib kuidagi need koledamad seigad ning lõpuks on ju kõik ka suhtumise küsimus. Võib ju isegi saatuselöökidele mõelda kui võimalustele. Kui teda poleks saadetud ühest kasuperest teise, poleks ta jõudnud sellele saarele lk 312

Ütleme nii, et lõpuks muutus see lugu mulle pisut uskumatuks, süžee oli läbinähtav ja see „miski“ jäi puudu.  Molly osa ei kutsunud ennast kaasa, samas see orvurongi rida oli ladusalt jutustatud ning äratas huvi.  Nii et mina otseselt ei vaimustunud, kuid kindlasti ei olnud see ka halb lugemine.  

Ma kuulan sind

 

Inimese hing on habras. Elamiseõpetust meile sündides kaasa ei anta, see tuleb argsi, ümbrust jälgides, peresuhetest, sõprussuhetest, koolist… Mõnikord jääb kõigest sellest vajaka.  Võib olla on olemas inimesi, kes on kõigutamatud, kuid enamus meist seda kindlasti ei ole. Meile lähevad korda nii paljud asjad, kas siis heas mõttes või mitte. 

Ly Seppel-Ehin on luuletaja, kuid lisaks ka gestaltpsühhoterapeut, ja see aastatepikkune töö on saanud temal nüüd raamatuks. Psühhoterapeut kuuleb oma kabinetis palju lugusid: kurblikke, õnnetuid, õudseid, ehk teisisõnu kõike seda, mis kõigutab inimese turvatunnet, mis ei lase tal normaalselt elada ja ka iseendaga hakkama saada. Sageli on siiski vaja vaid kõrvalist pilku, kes paneks vaatama, kes oskaks mõtestada.  Need seigad jutuajamistest, mida Ly on oma kabinetis laste, noorte ja ka nende vanematega vesteldes täheldanud, on ta kirja pannud lihtsas kahekõne vormis – terapeut küsib, patsient vastab või jääb terapeudi väljaöeldu üle mõtisklema.  Need lood on mõtlemapanevad, kuid samas innustavad abi küsima, ja tegelikult annavad kätte ka niidiotsa, mis aitab probleemi lahendamisega alustada. Juba selle raamatu kätte võtmine on ise väike niidots.

Minu arvates on mõned teemad siin vajalik läbi lugeda lapsel koos vanematega või vastupidi. See oleks nagu kolme osapoole vestlus: ema-isa, laps ja raamat. 

Järgmine kord vaatame sellele hirmule otsa ja harjutame julgem olemist lk31

Kirjastus: Loomepuhkus, 2023

184 lk

Tenerifel tegelikult: elu laste ja koertega. Mehest rääkimata

Kordan küll ennast, aga sellised kogemuslikud reisiraamatud on üsna minu teetass, mulle meeldib osa saada kellegi julgusest, ettevõtlikkusest ja ka seiklustest. Raavede pere seiklus viisTenerifele, tükikesele maalapile Atlandi ookeanis. Nimelt otsustasid ema-isa, kaks last ja koduloomad seada end sisse just sellel saarel. Eks iga algus on natuke keeruline, sest keelebarjäär, kultuuribarjäär jm barjäärid, aga julgete päralt on ju maailm. Tegelikult paneb alati imestama see laste kohanemisvõime. Eks Raavede pere lastelgi tuli hakata ujuma võõra keelekeskkonnaga koolis. Ja nad ujusid! Raamat on üsna vaimukas ning humoorikas, kirjeldab korda ja kaost Hispaania moodi. Tänaseks tundub, et nad on avastanud juba uue saare (Werderi ehk Virtsu), mis tegelikult veel saar pole, aga millel on võimalus taas saareks muutuda. Kindlasti oleksin ma valmis ka selle saare seiklustest lugema. Seda enam, et Triin Raavel on hea sõnaseadmise oskus. 

Mulle meeldis see kergus ja elamisjulgus. Lihtne, armas lugemine.

Kirjastus: Pilgrim, 2022

172 lk

Verekuu

Jo Nesbo on väga produktiivne norra kirjanik. Ma ei ole vist ühtegi tema krimi täiskasvanuile lugenud, küll aga oli lahe lugemine puuksupulbri lugu.

Selles loos leitakse kaks noore naise laipa. Kahtlusalune on kohalik kinnisvaraga seotud ärimees. Üks uurijatest sooviks kaasata uurimisse endise sarimõrvaspetsialisti, alkoholiküüsis vaevleva Harry Hole, kuid ülemuste meelest ei ole see hea mõte. Seevastu ärimees palkab ise oma nime puhtaks pesemise eesmärgil Harry asja uurima. Harry moodustatud uurimismeeskond on kummaline, kuid oluline on ju efektiivsus, ja lisaks on tema päästeingel proua Lucille hädas.  

Päris kohe ma selle looga ühele lainele ei saanud. Tegelasi on palju ja mõned norra nimed on eksitavad (ei saa aru, kas mees või naine). Kuid kurjategija oli kohe loo alguses kohal, see hoidis põnevust, mis omakorda hoidis raamatut igal esimesel võimalusel käes. Üldiselt oli päris hirmus raamat. Pimedas ja teki all sellist lugu nõrganärvilistel ei kannatagi lugeda.  Kannibalism, pedofiilia, lapsepõlvetraumad jms on teemadeks. Lisaks ka lauslollust, kus kõrgemad ülemused tõrjuvad trotslikult kogenud uurija teadmisi. Kõiksugu omavahelised endised ja praegused suhted olid siiski raamatu helgem pool.

Krimi lugemine tundub imelikul kombel turvaline – alati on kedagi rünnatud vms toime pandud, keegi hakkab seda lahendama ning ka ootamatus  on eos aimatav, kuid ometi unustasin end tundideks raamatusse. Isegi päris võikad stseenid ei muutnud seda.  Kuid vaatamata sellele, et ette on teada vahelejäämine, krimiloo lahendamine, tahaks ikkagi teada, kuidas ja millistel asjaoludel see toimuma saab. Väga vastandlikuna kõlab: õudne ja lugemisnauding :) . Aga seda ta oli!

Patt tuli maailma päeval, kui inimene sõi hea ja kurja tundmise puust ja küündis niisuguse mõtlemise tasandile, mis võimaldas tal looduse poolt määratut mitte valida lk 91

Kirjastus Varrak, 2023

472 lk

Mida te kogu aeg lõkerdate?

Sellised reisi- ja kogemuseraamatud on vahelduseks lugeda väga hea. Avastasin raamatukogu riiulist täiesti juhuslikult Helen Eelrandi kirjatüki tema elust-olust Hispaanias. Helen asutas end koos mehe ja lastega Andaluusiasse 2009. aastal Seda eluseiklust seal maal ta kirjeldab väga humoorikalt, pannes ka alapeatükkidele toredad pealkirjad („Krisleri“ viimased hingetõmbed; Molluskiurkad ja murusõltuvus jt). Lobedat lugu ja mõnust teksti oli hea lugeda. Ma ei ole uurinud, kas nad elavad seal tänini, kuid see raamatus kirjeldatud periood oli küll kirjutatud pigem nii kiitvas võtmes, et äratas kujutlusvõime ning tunde: tahaks ka. Kui on mõnusalt soe, inimesed rõõmsad, temperamentsed, eks siis põhjamaalase süda sulabki. Elu on seiklus ja mõni inimene oskab rohkem seigelda ning seda seiklust ka kirjeldada. Mulle meeldis! Kui nüüd nuriseda, siis kaanepilt on küll väga vähe kõnekas, liiga kirju ja kuidagi eksitav. Aga eks ta nii ongi, et välise kesta põhjal ei maksa igakord otsust langetada :)

Kirjastus: Randvelt, 2011

136 lk

Vatla kool 100

Tahan lihtsalt öelda, et ilmunud on ühe kooli, millega olen seotud, lugu. Ma ei ole seal õppinud, kuid minu lähikondsed on ja sellepärast olen alati olnud huvitatud selle paiga ajaloost ning pean kalliks neid mälestusi. Vatla kool oli eriline: mõnus mõisa hoone, kena park ning samas kompleksis veel kaks hoonet, mille ühest seinast teise ei näe (selle tekkeloo kohta on olemas ka legend). Sellises koolis õppida oli kindlasti väga teistmoodi kogemus - majaga käisid kaasas treppide naksumised, mõisaparuni aegsed laemaalingud, igasugused sopid, nurgatagused jms. Koolil täitunuks tänavu 100 aastat, paraku lõppes selle kooli lugu 94ndal tegutsemisaastal. Raamat võtab kokku kenasti kooli eelloo ning kirjutab lahti kõik lennud, neist 89. lend oli viimane. Samuti on sõna saanud ka mõnede aastakäikude vilistlased. Uurisin neid fotosid ning lugesin tuttavaid nimesid, äratundmist oli palju. Probleemid kaheksakümnendatel ka üsna samad, mis tänapäeval: raha vähe, remondivajadus suur. Nagu paljudes teistes paikades Eestimaal, oli kooli hiilgeaegadel õpilasti kaugel üle saja, ja siis ühelt maalt algas langus, igal aastal astus kooli üha vähem õpilasi, kuni neid jäid nii kasinalt, et omavalitsus kooli enam otstarbekaks ei pidanud. Nii et see raamat on mingis mõttes ka ääremaa lugu, maal elu hääbumise lugu. Võib olla muutuvad veel ajad ning maaelu muutub taas atraktiivseks. Praegu on aga hea, et ühe paiga 100 aastat on raamatus ning võib olla on ajalugu korduv ning laste arv Vatlas kasvab sedavõrd, et taas on kooli vaja. 

Raamatu koostajate seltskond, kes on koondunud nime taha MTÜ Vatla Kooli Vilistlane, on ära teinud väga suure töö. Kõik see lugu ladusalt kaante vahele panna,  väärib kindlat kiitust! Hinne 5 :)

399 lk

Buddha pööningul

 

Ma ei väsi kordamast, et sari „Moodne aeg“ on erilisi üllatusi täis. Seekord siis Julie Otsuka, kes on Ameerikas elav jaapanlanna.

Konkreetne süžee, kus on konkreetsete tegelaste plejaad, sellel raamatul puudub. On vaid fakt, et umbes 100 aastat tagasi läksid noored jaapanlannad n.ö pimesi mehele USA-sse, San Franciscosse. Raamatus kirjeldatakse meie-vormis seda mineku teekonda, noorte tüdrukute (neist osad olidki alles lapsed) unistusi ja unelmaid ning saabumise reaalsust, mil sadamas ootasid pildilt nähtu põhjal hoopis teistsugused mehed ja neid tabas oodatust hoopis teistsugune elu. Raamatus kirjeldatakse tekstilõikude kaupa naistega toimuvat, nende üksikuid eluetappe Ameerikas, ning siis algab sõda ja Jaapan ning USA on vaenujalal ning jaapanlaste kohtlemine muutub vaenulikuks, neid hakatakse ümberasustama.

Väga teistmoodi lugemine oli. Omal moel tõesti poeetiline, mis tõi kuidagi eriliselt naiseks olemise valud ja ka võlud esile. Ühelt poolt pettumus oma elus, meestes, raske töö ja vähe rõõme, kuid kui need mehed kaovad, tekivad uued hirmud seoses mehe puudumisega. Naine on sõltuvuses mehest just olme pärast. Samas ühel käputäiel naistest on tunne hinges parem. See raamat oli kui võimaliku unelma purunemise tõestus – noorena on sul silme-eest elu kulgemise unelm, ja see on kujundatud ju mingite hetkemõjutuste ajel. Selles loos pidasid jaapanlannad paremaks variandiks abielluda Ameerikas võhivõõraga kui vananeda koos koduküla talumehega.

Lugeda oli neid voolavaid lauseid üllatavalt mõnus. Alati mulle ei istu sellised „kastist välja“ raamatud, aga see siin oli mõtlemapanev, haarav ja annab mingil moel ajaloolise õppetunni ka meile, kellele jääb kahe kauge riigi suhete teema võõraks. Raamat on lehekülgede arvult väga väike, aga minu arvates suutis öelda väga palju.

Minu kindel soovitus!

Kirjastus: Varrak, 2023

120 lk