Ja taamal laulavad metsad

 

Olin juba päris mitmeid aastaid tagasi kuulnud selle raamatu headusest, aga millegipärast lugemiseks ei ole olnud kas siis sobivat hetke või on mõni teine raamat endale tähelepanu tõmmanud. Minule saabus paras aeg lugemiseks 22 aastat pärast viimase trüki ilmumist.

Tegemist on tammsaareliku „näe vaeva ja tee tööd” looga. Põhjamaised elutingimused on suhteliselt karmid: selleks et pikk talv üle elada, tuleb teha suveti tööd selleks, et oma viljasalved ja aidad täita selliselt, et sealt jätkuks järgmise saagini. Nii oli ka Bjørndalil.   Raamat räägib ühe perekonna kahe  sugupõlve lugu, kus mitu põlve peremehi kaanavad nime Dag. Dag´id on võimsad, uhke olemisega, targa nõuga,  karused mehed, kes on võimelised karuga võitlusse astuma, maid valitsema ja õiglust jalule seadma. Kuid minu arvates olid Dagidest isegi tugevamad nende naised, kes olid erilised juba oma välimuselt – pikad ja sihvakad, kes pealtnäha juba seisuse ja linnapreili staatusega taluperesse ei sobinud, kuid ometi oli neis palju väge, oskusi  ja tarkust eluga toimetulekuks Bjørndalil.

1800ndad aastad, see oli ajastu, kus uskumus üleloomulikesse jõududesse oli vast tugevamgi kui jumalakartus. Ometigi mahtus ka siis inimhingedesse kadedust, ahnust, saamahimu, nimelt vastandatakse loos lõuna- ja põhjarahvad, kellest esimesed olid kadedad põhjarahva oskusele ja tarkusele toime tulla ka siis, kui loodus ei andnud võimalust just kõige rikkalikumalt oma salvesid täita.

Kuna tegemist on 19. saj algusega, siis ajastu sünge pitser ei jäta maha hetkekski. Tegevused hüplevad üle aastate, aga see ei ole sugugi segav. Eriline tähendus on metsal - sinna minnakse mõtteid koguma, pingeid maandama, jõudu proovile panema, hirmudest üle saama…. 

Olustikukirjeldused toovad esile looduse müstilisema pale. Eredaid mõtteterasid on raamatus palju, tooksin välja vaid ühe, mida Vana-Dag ütles oma miniale Adelheidile: „Niisamuti oli minuga ja Dagiga ka, et me olime emaihust tulles ainult kirvetöö, elu on meid hiljem nii talutavaks tahunud kui me oleme” lk.137 rmt „Tuuled puhuvad Vaimude mäelt”.

Raamat koosneb kolmest osast, neist „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt” kannab ka kolmandat osa „Ei lähe kõrvalteed”.Autor: Trygve Gulbranssen

Oli väga tähelepanuväärne lugemine!!!

Vaata ka:
http://marekkahro.blogspot.com/2012/01/unustatud-raamatud-koik-halb-tuleb.html 

Minu Bulgaaria

Olles lugenud ühest teisest blogist raamatu kohta, olin pisut skeptiline lugema asudes, ei olnud seal just ülistuskõnet loetust loodud. Aga tuleb tõdeda, et oma silm on alati kuningas - mulle Janek Bõlinski kirjutatu meeldis.

Seekord siis jällegi üks vähestest mehelikest "minudest", mis erineb teistest sama sarja raamatutest eelkõige mineku põhjuselt. Ei ole just tavaline, et üks Eesti mees laenab raha ja sõidab Bulgaariasse oma firmat looma. Seega on suur osa raamatust selle ettevõtte käivitamise ja käimalükkamisega seotud, aga sinna vahele mahub parajal määral bulgaarlasi, selle maa sööki, jooki ja muud kultuurilist teavet. Kogu selle ettevõtlusega seotud virr-varris jääb tal aega oma perega koos olla ja  ka maa kaugemaid paiku külastada. Just selle raamatu lugemine tõstis minu teadvusse,  et Bulgaaria on kindlasti imeline paik - mäed, meri ja parajalt soe kliima.  Milline kooslus :)
Kirjutatud on konkreetselt, liigsetesse emotsioonidesse laskumata. Oli meeldiv ajaviide.

Veel on arvanud:
http://katrjuusha.blogspot.com/2014/04/janek-balonski-minu-bulgaaria.html
http://maemaailm.blogspot.com/2014/04/minu-bulgaaria-janek-balonski.html

Naiseotsing

Raamatu tagakaane tutvustus lubab  tüüpilist naistekat - keegi hr Don Tillman kavatseb abielluda ja tema teele satub täiesti ebasobiv kandidaat, kes tegelikult osutuski selleks õigeks. Seekord võib öelda, et selline teave raamatu kohta oli meeldiv peibutus - loetu võib liigitada tavalisest klassikalisest naistekast ikka palju enamaks. Tegemist on üdini positiivse raamatuga - ei vägivalda, ei halvustamist, maha tegemist - pigem selline tujutõstja, mida nii kergelt käest ära panna ei saagi.

Loo peategelane Don Tillman oli robotlikult süstematiseeritud mees. Tema päevaplaan järgis süsteemi ning loomulikult ka kõik asjad tema kodus olid süstematiseeritud. Kogu tema töine ja isiklik elu oli kainelt planeeritud, kalkuleeritud ja kõiki tegemisi saatis äärmuslik ratsionaalsus. Lisaks pidas ta oluliseks, et plaanitud tegevused saaksid kavandatud peenusteni, isegi kokkusaamine perekonna tuttavatega vajas kavandamist - ei mingit spontaansust. Tema süsteemses plaanis tõusis päevakorda abiellumise küsimus, mille ta lootis lahendada kavandatud küsimustiku abil.

Ühelt poolt on lugu täielikult läbimõeldud, planeeritud, kalkuleeritud elust, kus kõik asjad saavad juhtuda vaid siis, kui nad on jõudnud varasemalt paika pandud punktideni ehk  sündmus saab juhtuda vaid juhul, kui ta on kavandatud sündmusena, juhustel ei ole rolli elus - seda õnneks siiski pealtnäha. Teisalt on tegemist ilusa armastuse looga, mis üritab murda neid kainelt "ülemõtleva" mõistuse piike. Ja lisaks ka inimese sisemistest hirmudest kaaslasega suhtlemisel, kartusest end narriks teha. Jah, selline hirm võib olla täiesti reaalne ka siis, kui oled geeniteadlane,  elukunst võib olla keerulisem matemaatilisest valemist.

Eriliseks teeb selle raamatu Graeme Simsion´i n.ö tehislik-teaduslik sõnakasutus, on ju rääkijaks professor. Millegipärast kangastus lugedes silme ette Boriss Kaburi "Rops", Ropsi tehisliku keele ja käitumismaneeriga võiks antud loo peategelast võrrelda küll. Ka Rops oskas matemaatikat, kuid käituda ei osanud. Armastus teeb imet...

Trepikoda

Üks suur-suur betoonist karp, milles vaid mõned meetrid ja paneelijupp eraldavad inimesi üksteisest  - selline on suure korrusmaja elu. Eraldavast seinast piisab, et iga elav tunneks end omas toas piisavalt privaatselt - samas siiski nagu rahvaseas, kuid parasjagu ka üksinda. Ühe korrusmaja elurütmi ja kolme naise elu käsitleb oma raamatukeses Nasta Pino.

Ühte trepikotta satub saatuse tahtel elama väga erineva elutaustaga inimesi, kellest suurem osa üksteist kas üldse või siis lähemalt ei tunne ning millegipärast ei tee ka midagi selle nimel, et see nii ei oleks. Selle raamatu tegelastel on isegi vedanud, nemad kolm, Marina, Salme ja Renata  oskavad kokku hoida, üksteist ära kuulata ja tähele panna.

See lihtne, ladusalt loetav raamatuke, vaid 116. lehekülge, mahutab endasse üksinduse ja üksilduse teema, mida hakkab inimene tundma siis, kui kõik on nagu olnud ja midagi uut enam oodata ei oska. Kolme naise tagasi vaatavad lood, millest on tunda kurb-valusat nukrat nooti - oli kord noorus ja ilusad ajad. Kõigil neil on olnud oma elusaatus, millesse on jagunud kannatusi, kahetsusi, ning veidi kurb alatoon jääb varjutama kõigi lugusid - elu ei ole olnud roosamanna. Marina teele veeretas saatus palju komistuskive, Salmele olid tema  sisemised hirmud paljuski takistusteks ja lisaks ajastu, mis ei hellitanud ja pani ette sundolukordi Renatale.....


Varasemalt on selline "trepikoja" romaan ilmunud Anne Birkefeldt Ragde´lt  2012. aastal - "Ma teen su nii õnnelikuks".  Otseselt neid kahte kõrvutada ei saa, kuid veidi ehk siiski, seda eriti läbi selle osa, kus mõlgutab mõtteid  Marina.

Talvemuinasjutud

 

Nüüd kui kalendritalv on lõppenud on viimane aeg rääkida talvemuinasjuttudest. Peab mainima, et nendes Karen Blixeni lühijuttudes on talv sama sümboolne kui ta meil sellel aastal oli. Seega lumekuningannalikke kujutluspilte neist lugudest oodata ei maksa. Küll aga muinasjutulisus on täiesti olemas, mitte selle klassikalises mõttes, aga siiski….

Müstilised, salapärased või veidi sõnulseletamatud tegelased ja paigad on esindatud pea igas loos ning lisaks loodusekirjeldused, mis näitavad maailma nõiduslikumat palet. Läbivaks jooneks on hetked, mil kesksetel tegelastel tuleb teha saatuslik, otsustav valik.

Raamatus on üksteist lühijuttu, mida ühendab tõeliselt ilus kujundlik keelekasutus, tundelised väljendid, millest õhkub veidi romantismiaegset esteetilisust. 

Otsustage ise: Metsasüdames õilmitsesid nüüd varjulilled. Pisikestest tähekujulistest õitest kerge loor hõljus vanade pahklike ja keerdus puujuurte ümber, paar jalga maapinnast kõrgemal, nii tasane ja tüüne kui piimvalge udu. Teeveeres silitasid päikesekiired äraõitsenud võilille õõtsuvat pärlhalli gloobust – põllulill oli metsa külla tulnud /lk 124.

Tõeline lugemisenauding :)

Meie aasta Siberis

Ilmselt on see kaasasündinud talent, sest Tuuli ja Arbo kohe oskavad. Väga hästi on nad ära tabanud, mis inimestele võiks meeldida  ja millises järjekorras. Sari perest võlus oma uudse lahenduse, erandliku olukorra,  lihtsuse ja imearmasate kaksikute pärast. Küllap ootas  lugeja midagi analoogset ka raamatult, aga tuleb välja et ei ole nii - raamatus näidatakse ikka nii Siberi kui  ka omavaheliste suhete teistsuguseid tahke. Vähemalt midagi dubleerivat raamatus küll ei ole peale mõne väikese viite saatele.

Raamatus kõnelevad Tuuli ja Arbo enamasti kordamööda. Tuuli sädinat ja naeru on tunda ka kirjutamisviisis ning  Arbo  filosoofiline  nägemus maailmast on nii eluterve ja sügav, et kõike kirjutatut on nauditav lugeda. No ja poisid - nemad  oma vanemate sulekaudu ja toredates koomiksites on ka raamatus täiesti olemas.  Külmaks ei jäta küll kedagi.

Räägivad nad kõigest, muuhulgas ka põhjustest - miks mindi, kuidas elatakse - ja millised inimesed on Siberis. Muidugi Vissarioonlastest ja elu argipäevast, mis erines totaalselt nende varasemast elust. Kuna tegemist oli Siberi teistsugustes oludes ka teatud määral ellujäämis õpetusega, siis jagab Tuuli ka mõningaid õpetusi, nagu leivategu Siberi moodi, või mida teha naistepuna õliga.

Igatahes, ükskõik millise  kandi pealt raamatut vaadata, ikka meeldib.  Ilusad pildid ja koomiksid ning DVD- seega lugemist-vaatamist on kogu perele

Meile nii tähtsad asjad on sageli vaid näiliselt olulised. Tarbimishullus, asjadekultus röövivad aja, tähelepaneku ja  üksteisega arvestamise võime. Vähemalt seda tuletas raamat meelde. Ja kindlasti pühadus. Meie igapäevases elus on liiga vähe pühitsemist. Liiga vähe püha. Ma nautisin pühapäevaseid liturgiaid, kus ärgatakse vara, pannakse selga pidupäevariided, kogunetakse ühisesse ringi ning lauldakse üheskoos lk 355

Arbo kirjutab: Elu kuulub jutuvestjatele. [...] Me oleme valmis usaldama maotumatki poliitikut hea loo eest muretust tulevikust; armuma neisse, kes meile meist endist parimaid lugusid pajatavad ja vihkama teisi, kes äraleierdatud lamedustega tüütavad. Lugude kuulamise või vaatmise harjumused muutvad ajas, kuid hea lugu kui selline mitte iial. lk 133. 

Kalli kassi klassika

 

Kui sul on kodus kass või sa armastad kasse või lihtsalt kassid inspireerivad sind, siis on tore lugeda, kuidas on kirjanikud erinevatest sajanditest, kümnenditest kassi kajastanud oma lugudes. Raamatu koostaja, Loone Ots on teinud ära ikka ülimalt põhjaliku töö: kõik need lood välja noppida suurte romaanide pikkadest tekstidest, neid liigitada, süstematiseerida ning otsida ja näidata autorite seotust kassidega, see on ikka aukartust äratav.

Kuidas siis kõlab - kass kui: jumal, üliloom, sõber, kaduja, kasulaps, naise peegel, vabakütt, hiirekeiser, muusik.  Eks igaüks võib omi paralleele luua. 

Selline tore õhtune lugemine - ise keras sooja pleedi all ja kass kõrval nurrumas :D