Põdravalem

 

Jänesefaktor sobis mulle hästi, ja õnneks on  Antti Tuomainen kirjutanud ka järje, seekord siis Põdravalem. Kuuldavasti peaks kolmas osa ka tulema.

Tegevuspaik on sama, ka tegelased enam-vähem samad, mis Jänesefaktoris.   Henri Koskinen on seikluspargi tänu matemaatilistele valemitele stabiilsele tasandile toonud, kuid surnu ülestõusmine lööb senise elu taas sassi. Ka tarnijatega on raskusi ja ausal teel asju ajada on pea võimatu. Henri soov on täiendada seiklusparki uute, kulutõhusate atraktsioonidega, kuid silmajäänud Põdravalemi-nimeline atraktsioon, mis peaks olema tõeline tõmbenumber, on takistute taga kinni. Aga matemaatiline meelekindlus aitab siingi omajagu ning ausus on tee, mis ei vii eesmärgini.

Samasugune jantlik lugu on see teinegi osa. Natuke kriminaalne, pisut armastust, pisut kavalust ja kavaldamist, vennalike suhteid, andestamist ja mõista püüdmist. Pisut rohkem on siin lahatud ühe seikluspargi hingeelu, ehk teisisõnu, kuidas rahvalt nutikalt rohkem pappi välja meelitada, sest milleks see seikluspark siis loodud on. Kõik see jant hoiab aga kenasti nina raamatus ning mingil rahulikul moel loed ja ei imesta, et  üks lihtne seikluspargi lugu on sind kenasti taas endasse haaranud.

Kirjastus: Varrak, 2022

256 lk

Jänesefaktor

 

Raamatu kaanepilt ja pealkiri on eristuvad ning tagakaane info lubab teistmoodi lugemist. Antti Tuomainen „Jänesefaktor“.

Henri Koskinen on elukutseline kindlustusmatemaatik, kuid nüüd, mil suri tema vend, sajab talle kaela seikluspark SinuMinuFun koos kõigi võlgade ja muude kohustustega. Selgub, et see juhtimine nii lihtne ei olegi, sest oma raha ootavad seikluspargile laenu teinud kurjategijad ning rahalist seisu parandada ei ole sugugi lihtne.Samas ilmselt teadis ka vend Juhani, et matemaatiline mõtlemine aitab üle igast mäest. Kuid kas ikka igast`?

Jänesefaktor on tõepoolest täiesti teistsugune raamat, see on nagu kompott Mika Nousiainenist, natuke on Tuomas Kyröt või siis on kõik vastupidi. Igatahes on seegi lugu üsna üle võlli, kisub kohati kriminaalseks ning väike armulugu on ka olemas. Päris klassikalisest  krimist on siiski asi kaugel, sest klassikalise krimi jaoks on sündmuste kulg kuidagi pehme ning sõna otseses mõttes tapmine ei näi siin üldse kuriteona. Ilmselt on asi selles, et kui seda teeb n.ö hea, siis see oleks nagu hädatapmine, mis omakorda pehmendab suhtumist. Igatahes mulle meeldis, sest siin on väga kastist välja mõeldud ning kokku on saanud tore lugemine.

Olen kogemustest õppinud, et kui mingi asi mind morjendab, siis pean kõigepealt leidma selle osategurid, sooritama arvutuse ja vaatama, mis on lõpptulemus lk 128

Kirjastus: Varrak, 2022

294 lk

Hoia mul käest

 

Jälle krimi lainel. Seekord Prantsuse autor Michel Bussi.

Mees, naine ja nende kuue aastane tütar  veedavad puhkust Reunioni saarel. Kõik näib parimas korras, kuid ühel päeval kaob naine ning juurdluse märgid viitavad süüdlasele, abikaasa Martialile. Mida teha, kui näid ilmselge süüdlane`? Mees valib põgenemise tee, haarab  kuueaastase Sofa ja üritab kaduda. Põgeneda saarelt näib olevat võimatu missioon, sest saar ju.  Pagemisteele jäävad laibad ja muidu ohtlikud olukorrad. Kas see kõik ikka täpselt nii on nagu näib, see küsimus on kogu aeg õhus ning paneb raamatu järele haarama.

Krimi on ikka ja alati teada valik, sest miski on enne lugemist selge - keegi tapetakse, keegi on süüdi ja üsna sageli on keegi ka süüdi lavastatud. Selles loos tapetakse aga inimesei nagu kärbseid ning lugu keerab sedapidi, et raske on veenduda mehe süütuses, kuigi süüdlase muljet ta kogu aeg ka ei jäta. Krimi on nagu riknenud kapsas, ikka kiht kihi haaval lähened söödavale osale. Eks selleski loos neid kihte on, mis süüdi või süütusekihte avavad ning ühtlasi võtavad üsna hästi oma võimusesse. Samas see krimikiht ei eristu millegi poolest, on kurikael, on kannatajad, on mineviku saladused, on ootamatud takistused,  mingit peadpööritavat seiklust ei arenenud. Minu jaoks oli parim osa raamatust Reunioni saare loodusekirjeldused. Isegi klõpsisin google lahti ja kogusin veidi infot. Kutsuvalt on seda saart kirjeldatud küll: väike, mägine, lopsakas loodus, vulkaaniline ning natuke Havai sarnane, suurepärane matkajate paradiis.

Kirjastus: Varrak, 2022

328 lk

 

 

Raevukas lesk

 

Mitmed soovitajad panid haarama Minna Lindgreni „Raevukas lesk“ järele. Need soovitajad kiitsid muhedat huumorit, ja suutäis naeru kulub alati ära.

Seekord siis vananemise teema. Ullis on elanud kogu oma elu pealtnäha viksilt ja viisakalt, samas sisemise rahuloluga ei ole nüüd, mil aastaid on 74, kõik hästi. Ta kahetseb elus tehtud valikuid – ei ole hingekosutav olla 12 aastat põdura abikaasa hooldaja, seda enam, et see abikaasa ei pakkunud erilist lähedust ka siis, kui ta oli veel noor ja terve. Nüüd vanuigi, mil abikaasa surnud, tunneb naine, et pole õieti elanudki ning otsustab sellega algust teha nüüd. Kust aga alustada? Esmalt tuleb üle vaadata sõprade list ning kuidagi teha selgeks lastele, et veel ma ei ole seniilne ja ei vaja hooldekodu. Isegi selles vanuses võib olla elul varuks nii mõndagi!?

Oli küll humoorikas raamat, kohati oli ikka väga üle võlli keeratud see lugu, võib olla isegi liigagi suurte liialdustega, mis kohati ka labasusse kaldusid. Aga mõtteainet jagus! Mida on vanal inimesel oodata, kas ainult surma? Vanadusega kaasnev ei näi just lust ja lillepidu, aga elusast peast ei peaks ka surema, s.t ennast ei peaks tabudega piirama siis, kui käed-jalad terved, mõistus korras, vaim virge. Kindlasti on olemas igal see miski, mis silmad särama ning mõtte tööle paneb. Olen varemgi mõelnud, et miks on mingid olukorrad, riietus, lollitamine, tantsimine jms vanainimses jaoks kohatud. Raamatus mingid ekstra coolid kohad ju kohatud näisid 😊 Kui vanainimene tantsib twisti miks see nüüd siis nii naljakas on, või mis muudab miniseeliku vana naise jaoks ebasobivaks? Võib olla oleks elu ikkagi lõbusam, kui nii palju tabusid ühiskonnas ei oleks.

Igatahes raamat oli loetav. Huumorit armastavatele vanainimestele soovitaks küll, kui aga selle naljasoonega on kehvasti, siis parem jäetagu lugemata.  

Kirjastus: Pegasus 2022

251 lk

Lõpetuseks tore vanainimese disko 

Juureravi

 

Mika Nousiainen on Soome Backman või on see vastupidi, igatahes on mul meeles veel 2013 loetud „Vaarikalaevukesepõgenik“. Ja muidugi tuleb lugeda, kui mälus on head mälestused.

Pekka Kirnuvaara hambad pole kiita ja nii külastab ta hambaarsti Onni Kirnuvaarat. Kahtlus, et hambaarst on Pekka vend, ostutub tõeks. Koos hakatakse oma juuri otsima. Selleks juureks on isa, kes on mõlemad lapsed kunagi hüljanud. Jäljed viivad Rootsi, Taisse ja Austraaliasse. Mida kaugemale rännatakse, seda suuremaks suguvõsa kasvab ning tasapisi selgub ka tõde isa kohta. Ja ilmselgelt ravitakse siin hambaidki üsna usinasti.

Nii et põnevust jagub. Kuid lisaks põnevusele on siin nii muhe elufilosoofia, et see, kas ja kuidas isa leiti, ei omagi nii suurt ja sügavat tähendust. Pigem on see lugu leppimisest, erisustega kohanemisest, lähedusevajadusest, andestamisest. Soe ja mõnus huumor vürtsitab seda kõike – ka kurvaks tegevad kohad on mahendatud eluterve huumoriga. Nii et ainult naljaraamat ei ole, aga tõsisemad probleemid näivadki muretumad, kui osata neisse suhtuda leebemalt. 

Just kirjutamise stiililt võrdleksin Nousiainenit Backmaniga, kuid Backman on minu jaoks filosoofilisem. Siiski oli ka „Juureravi“ mõnus lugeda. Selline üüber-lahe ajaviide.                                                                                                                                         

Armastus ei erine kuigi palju juureravist. Eesmärk on teha teisele inimesele head. See on vahel valus, vahel tulemuslik, tuleb minna sügavale enda sisse ja endast midagi anda lk 113

... kui  kellelgi teisel läheb hästi, ei  võta see sinult midagi vähemaks lk 145

Mis hõisates tuleb, seda on igemetest näha lk 239

Ja tükike Eestimaad ka raamatust: „Raske uskuda, aga inimesed jäävad ellu ka Tallinna laeval.“ Eks see Tallinna kruiis ole omamoodi walkabout..... Mis oleks kui  sarnane giidiga ekskursioon korraldataks ka Tallinna laeval? Kus turistidele selgitataks ideed, mille kohaselt kahe maa vahelise alkoholiaktsiisi erinevus paneb aluse tihedale laevaliiklusele ning nii mõnelegi kaunile või inetule armuloole. Lk 302

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

367 lk

                                                                                                                                                                                                                                                                                             

 

 

Balti tragöödia

 

Sigfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ ilmus nüüd küll kordustrükina, kuid minu jaoks oli see täiesti uus avastus.

Raamatu sündmustik viib 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Lätimaale Lobergi mõisa ja haarab ka teisi Lätimaa mõisaid. Aurel on Heidekampide pere viiest lapsest neljas. Raamatu alguses on Aurel väike poiss, kes elab idüllilist lapseelu mõisas, kus mängumaaks oli nagu lastele ikka puud, veed, metsateed.  Siiski tajub ta juba lapsena nähtamatut klaasseina oma pere ja taluperede vahel. Ajad muutuvad, ning ajaloolised rahutud ajad jõuavad ka Lobergi mõisa, mil rahulik pereelu asendub ettearvamatute keerdkäikudega. Ajaloosündmused, 1905. aasta revolutsioon,  Esimene maailmasõda, 1917. aasta sündmused jõuavad igasse maanurka ka Lätimaal. Aurel kogu selle elu keskel otsib ennast, oma suhet maa ja rahvaga, kuuluvust ja armastust.

Kui 13. sajandil Saksa rüütlid tulid paganaid usku pöörama ja oma mõisad meie maadele rajasid, tekkis nagu uus rahvus: baltisakslased. „Balti tragöödia“ annab suurema pildi baltisakslaste ajaloost ja elust-olust. Ma ei olegi kunagi mõelnud, et baltisakslased olid nagu eestivenelased, kelle saatus on olla n.ö kahe heinakuhja vahel: ei ole enam päris venelased ja päris eestlaste hulka ka ei kuulu. Selles raamatus aga tõuseb seegi teema esile. Ja kui algasid võitlused sakslate-venelaste vahel, kui algasid revolutsioonid ning bolševikud tõstsid pead, oli baltisakslastel raske valida pooli, raske otsustada, kelle poolt, kelle eest peaksid nemad võitlema. Keerulised ajad tõid inimesi keeluliste olukordade ette.

„Balti tragöödia“ on üsna autobiograafiline - raamatu autor on ise pärit Lobergi mõisast, seega on see atmosfäär ja lugu tõetruu. Raamatus on hästi palju tegelasi, kuna suguvõsad olidki suured, aga kõik nimed on hästi meeldejäävad ja lugedes segamini ei lähe. Taustatekstis on palju olustikukirjeldusi ja ka loodus kõneleb omasoodu ning aitab kaasa meeleolu loomisele. Meeleolu sealjuures on vahelduv, kord helge, siis nukker ning lõpuks lootusetus. Raamatu alguses oli esialgu kõik ilus, nii truudus, arm kui ka õnn, kuid mida aeg edasi, seda süngemaks lugu muutub. Algab põletamine, hävitamine, maha laskmine, võitlemine. Raamatu lõpus tundsin, et mind hakkab see tohutu vägivald muserdama. Kuna see lugu on palju tõsielusündmustega läbi põimunud, siis raske oli mõistusel seda tohutut koledust, lootusetust, kurbust vastu võtta. Samas pani miski ikka ja jälle raamatu järele haarama ning lugesin need 600 lehekülge läbi üsna kiiresti.  Baltisakslastest on vähe kirjutatud, seega oli see väga tänuväärt lugemine. Hästi palju juurde annab ka raamatu lõppsõna, mis avab kirjaniku ja selle loo tagamaid.

Oli hästi mõjus raamat!

 

Sest maa, teavas ja jumal on üks, ning isegi liivatera ja rohukõrs on osa Jumalast. Sa ei tohi vaid karta ega kahetseda, muidu laseb jõud sinust lahti. Sa pead kartmatult anduma: veele, maale, taevale – Jumalale, sa pead Teda usaldama, Temasse uskuma, siis kannab Ta sind, nii nagu kannavad sind vesi ja maa lk 172

 

Kirjastus: Hea Lugu, 2022

621 lk

Minu Setomaa

 

Pärast väiksest Setomaa reisi lugesin läbi Annela Laaneotsa Minu Setomaa. Kui esialgu mõtlesin, et oleksin pidanud ikka enne reisi lugema, võib olla saanuks raamatust mõne teadmise selle kohta, kuhu minna ja mida vaadata, siis nüüd, pärast lugemist tõden, et raamat reisiinfot ei jaga. Annela kirjutab peamiselt oma ülembsootskaks olemisest. Palju lehekülgi on pühendatud pealinikule, kas selle kandmine on või ei ole vabaabielus olevale inimesele kohane. Samuti sootskaks olemisest, selle n.ö töö koormusest jms. Ta on uhke oma Setomaa üle ja on viinud Seto kultuuri laiematesse massidesse. Selle sootska ametiinfo eest olen tänulik, sest kuidas ühest noorest naisest kujunes tiitlikandja,  oli tegelikult põnev. 

Kuna mul olid teisesuunalised ootused, siis muus osas olen pisut kriitiline. Setomaa ei ole ainult ülembsootskad, seal on rohkem külasid, kui mainitud Obinitsa, Mikitamäe ... Seal on peale endiste sootskade teisi olulisi inimesi veel, seal on vaatamisväärsusi ning see kuulus Seto kultuur... Selles osas olid ootused raamatule suuremad. Natuke hüplik, palju hala pereelu korraldamise poole pealt, minu arvates ülekohtuselt palju kriitikat n.ö välissetode kohta.  Aga loetud ta sai ja äratundmisrõõmu tundsin ikka ka: Obinitsa lauluema, Seto folk, tsässonid ja nulgad. Üleüldse jättis Setomaa oma järvede, mägiste-kurviliste teedega väga hea mulje. Igal kandil oma võlud ja võrreldes Lääne-Eestiga hoopis teistsugune Eesti taas. 

Kirjastus: Petrone Print, 2019

248 lk