Kuradid ja pühakud

 

Jean-Baptiste Andrea „Kuradid ja pühakud“

Prantsuse keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2026

299 lk

Josephi lapsepõlv lõppes 1969. aastal, mil tema vanemad hukkusid lennuõnnetuses. Poiss saadetakse religioossesse orbudekodusse Les Confins, kuhu on koondunud erineva taustaga lapsed, kellel kõigil üks diagnoos – orb. Religioossus selles kodus ei tähenda headust, turvatunnet, siin lokkab headuse sildi all vägivald, vaen ja ka noorte omavaheliste suhete hierarhia. Joseph on klaveri virtuoos ja poiss satub Rosele klaveritunde andma. Siit alates ärkab unistus põgenemisest.

Kui öelda kaks sõna selle raamatu kohta, siis need on: traagiline ja sügav.  Kindlasti puudutab/äratab erinevaid tundeid ja jälle kord mõistad, kui koledad on inimeste teod. Aga samas oli selles loos ka lootust, muusikat, mingit ekstra hingestatust, metafoore. Kui raamatu tagakaanetekst lubab ka armastust, siis see on vaid väikene osa loost, kuigi lõppakordina jääb kõlama küll. Pigem on see lugu vendlusest ja inimväärikuse säilitamise püüdlustest ka kõige halvematel aegadel. Ja ikkagi sellest, et inimene vajab mingit instrumenti selle kõige saavutamiseks. Joele oli selleks instrumendiks klaver.

Selles raamatus ei keri hooga põnevust, vaid pigem ta kulgeb mööda mõtisklusi, mööda siseheitlusi, mööda olustikku ja erinevaid elusid. Ja see meeldis mulle väga, siin on midagi, mis hinge poeb ja korda läheb. Nii et minu kindel soovitus!

 

Paljudel inimestel on hääl peas. Kõige kavalamaad teevad sellega äri lk 94

Vaen toitub vaikusest, nagu palvegi lk 198