Toomas Nipernaaadi

 

August Gailit „Toomas Nipernaadi“

Kirjastus: Avita, 1996

320 lk

Taas kirjandusklubi, muidu ei oleks ma kindlasti selle raamatu poole vaadanud. Ise teadmata, miks?

Kevadel, kui loodus ärkab, jätab Nipernaadi oma senise elukorralduse ja hakkab jalgsi, seljas seljakott ja kaenlas kannel, mööda Eestimaa külasid rändama. Ta esitleb end nii, nagu talle kasulikum tundub ning külvab muinasjutte ja katteta lubadusi, jätab maha murtuid südameid, kuni saabub sügis…

See lugu keskendub suvele, kus kõik on helge ja kerge ning isegi luiskelugusid pajatada on lihtne. Kuna Nipernaadi oli üks väga arrogantne tegelane, siis minu poolt mingit poolehoidu ta ei saanud. Tegelikult lugesin üsna pika hambaga tema eneseimetlust. Samas Gailiti sõnaseadmise oskus on haarav, tema tekst on huvitav, nüansirikas, vahvad kirjeldused ja olustik. Muidugi tekib tahestahtmata silme-ette  Tõnu Kargi Nipernaadi, mis raamatus kirjeldatuga totaalselt erineb.  Nii et filmi nägemisest saadud kujutluspilt raamatuga päriselt ei ühti.  Siiski omamoodi igatsust ja vabaduseiha see lugu sümboliseerib ja võib olla oli Nipernaadi see tegelane, kes argisesse töörühmamise ja oma külast mitte kaugele nägemise võimaluse puudumisel, tõi natuke kergust ja lõbusamat olemist argipäeva.

Nagu ikka, nagu ikka, see kaunim läheb kõrvadest mööda, aga see, mida nad kinni püüavad, on tühi puru ja kõnts.