Minu soovide nimekiri

Raamatu pealkiri on vägagi inspireeriv, sest kindel on: seni kuni elad ja hingad, eksisteerivad ka soovid. Gregoire Delacourti „Minu soovide nimekiri“ on tema teine romaan.

Kui pudupoe pidajale Jocelynele langeb osaks hiiglama suur lotovõit, on ta pigem segaduses kui rõõmus. Pigem keskpärasusega harjunud naisele on pelgalt mõte suurest rikkusest raske ja hirmutav. Enda arvates on ta suhteliselt õnnelik, tal on olemas oma väike pood, hobi küllalt populaarse blogi näol, tavaline enam-vähem toetav perekond ning säravad sõbrannad. Vaatamata oma pisukesele ülekaalule on ta enesega rahul, sest rohkemat tahta ei ole osanudki. Suure võidu jätab ta esialgu saladuseks. Kuid ahvatlev võit paneb ümberhindama senist elu ja tekib küsimus kas ta on siiski õnnetu? Mis oleks kui? Jocelyne hakkab koostama oma soovide nimekirja. Esialgu tagasihoidlikult, tasa ja targu, nagu kartes soovida midagi suurt ja määravat. Aegamisi soovid suurenevad, tõuseb eneseteadlikkus, mõte hakkab tööle lotovõiduvääriliselt. Siiski ei lähe kõik nii väga libedalt, sest ka turvaline küljeluu, kellega on koos elatud 20 aastat, võib käituda ettearvamatult.

Igatahes omal moel põnevust jagub. Raamatus on selliseid mõtteteri, millele kirjutaks kahe käega alla, palju. Kuid neid siiski ma ümberkirjutama ei hakka, sest raamat on niigi mahult õhuke. Pigem mõtlen oma soovidele miljoniteta ja hüpoteetiliste miljonitega, need ei olegi võrreldavad.😉

Meie vajadused on meie igapäevased väikesed unistused. Need on meie väikesed asjad, mida tuleb teha, mis meid homsesse, ülehomsesse ja tulevikku projitseerivad. Need tühised asjad, mille me ostame järgmisel nädalal ja mis lubavad meil mõelda, et oleme järgmisel nädalal veel elus lk 96.

Kirjastus: Eesti Raamat

139 lk

Eelmine tüdruk

J. P. Delaney on tundmatu autori pseudonüüm. Raamatukaaneinfo ütleb, et „Eelmine tüdruk“ on tema esimene psühholoogiline põnevik, varasemalt on ta kirjutanud bestsellereid oma õige nime alt. Juba salapärane autor on nii põnev, et tema tegeliku nime teadasaamiseks tuli veidike uurimistööd teha. Täiesti üllatavalt selgub, et alias J. P. Delaney on mees ja tema õige nimi on Tony Strong. Ta on Briti kodanik ja töötab reklaamialal. Eesti keelde tõlgitud siiski tema raamatuid varem ei ole.

Folgate Street üks on Londonis renditav maja, mille kavandas Briti arhitekt Edward Monkford esialgu oma perele, kuid pärast naise-lapse traagilist surma üürib ta elamist hoolikalt valitud naistele. Enne tuli üüriliseks Emma ja pärast Jane. Mõlemad naised on läbinud trauma, mille järel uus algus aitaks vabaneda traumaatilisest kogemusest. Steriilne, minimalistlik elamine imeb endasse ja näib toetavat uut algust. Seda enam, et elamiseks on kehtestatud reeglid, mis keelavad korralageduse, isiklikud nipsajad ning arhitekt peab elamistaotluse heaks kiitma. See maja on loodud inimesi ümber kujundama, sest see maja eeldab, et oled stabiilselt korralik, sinu asjad on paigutatud korrektselt, sa loobud üleliigsetest emotsioonidest, pead oskama teha valikuid. Sa pead olema nagu see maja: steriilne, süsteemne, emotsioonitu.

Inimsuhted, nagu inimeludki, kalduvad kuhjama kokku ebavajalikku. Valentine kaardid, romantilised žestid, erilised kohtingud, mõttetud armuavaldused – kogu see tüdimus ja inertsus, iseloomulik neile arglikele ja konventsionaalsetele suhetele, mis on oma aja ära elanud juba enne, kui alata saavad. Aga mis oleks, kui me kõik selle minema heidaksime? Lk 71

„Eelmine tüdruk“ on väga omanäoliselt ülesehitatud raamat. Minategelase hääl on antud kahele tüdrukule, kes kordamööda räägivad. Üks enne ja teine nüüd, kellest „enne“ on selle elamise jaoks minevik ja „nüüd“ soovib teada saada, mis on juhtunud selles korteris enne teda. Kusjuures need hääled on nii veenvad ja niipalju eristuvad, et neid omavahel segamini ei aja. Lisaks sellele, et tegemist on psühholoogilise põnevikuga, mahub siia siiski ka natuke kirge ja romantikat, kuid siingi jääb kainelt kalkuleeriv mõistusehääl peale. Ning muidugi on uurimist, juurdlemist, seega ka krimisugemed on raamatus täiesti olemas.

Raamat on põnev algusest lõpuni, lihtne lugeda ja haarab endasse täielikult. Selged piirjooned ja siiski õhkujäävad küsimused, teevad  lugeja piisavalt rahutuks. Nii et tahad kogu aeg teada, mis edasi. Kogu see kirjutamise stiil ja raamatu ülesehitus on sama minimalistlik kui teoses esitatud elamine. See maja on nagu kolmas peategelane või lihtsalt üks elutu organism naiste kõrval. Siiski on omamoodi tuttavlik see korter ja korteriga seotud mõte, on ju meilgi moes vabaneda üleliigsest tränist, tehnoloogia abil luuakse võimalusi, mis ühtepidi muudavad elu mugavamaks, kuid teistpidi muudavad selle siiski keerulisemaks; ehk teisisõnu ehe naturalistlik elu jääb üha kaugemale ning asjade üle otsustavad masinad ja matemaatilised valemid. Ja ei ole ju uudne ka võte: mõjutada inimest hoone abil. Suured lossid, paleed, kirikud on ehitatud selleks, et mõjutada ja muuta alandlikumaks neisse sisenejaid.  

Omamoodi ja  ootamatud on esitatud dilemmad väikeste küsitluste näol eraldiseisvail lehekülgedel. Neid küsimusi on tegelikult kogu loo vältel, sest majasüsteemgi eeldab, et elanikud muudavad oma mõttemaailma vastates regulaarselt küsimustikele. Kuid need eraldiseisvad valikut nõudvad küsimused on ka lugeja mõjutajad. Nii et teemaks on ka valikud, millise valiku teed, kui valida on kahe võimaluse vahel, millest üks on ebameeldiv ja teine halb, millest üks peseb sind süüks puhtaks, kuid jätab südametunnistuse mustaks ja teine mõistab süüdi, kuid  jätab autunde alles. Mis on valikuid tehes oluline? Kusjuures need valikudki lähevad loo arenedes järjest raskemaks.

Raamatu lõpp on ootamatu, ette ennustamatu. Kokkuvõttes on tegemist sellise psühholoogiliselt peenelt mõttemaailma mõjutava teosega, poeb pähe ja lahti ei lase niisama mitte.

Kas elu pole selleks liiga lühike, et iga kord seina kuivatada, kui dušši kasutada?

Või hoopis, on elu liiga lühike, et seda vähem täiuslikult elada, kui peaksid? Lk 103

Kirjastus: Varrak

323 lk

Minu maailm

Teadsin kohe, kui ilmus Tiit Pruuli „Minu maailm“, et seda raamatut tahan lugeda. Tuntud rännumees oma kogemustepagasiga tundub juba eos väga intrigeeriv ja põnev. Et mingigi osa tema seiklustest jõudis 100ndasse „Minu sarja“ raamatusse, on eriline tunnustus ja kõlab ka auhinnana seniste saavutuste eest reisimisealal.

Loomulikult mahtus siia raamatusse vaid osake Tiidu nähtud maailmast. Kuid ta on osanud selle kuidagi väga hästi komponeerida, liigendada ja ühtsesse tervikusse seada. Loo sidujateks on keegi salapärane Artur Soomets, kes võib väga vabalt olla Pruuli teine mina, ja eestlus: otsida mööda maailma seoseid oma kodumaaga. Ja need seosed on tegelikult põnevad ning täiesti seni teadmata. Jakob Lukats, Friedrich Lustig on vaid mõned huvitavad eestlusega seotud nimed.

Lisaks sellele, et raamatus on palju faktiteadmisi, on siin ka lihtsalt põnevaid persoone, näiteks leedukast kajutikaaslane Arvidas, laevakapten Emily, küüti pakkunud kohalikke, taksojuhte, vagunisaatjaid ehk teisisõnu: inimesed, kes annavad nähtud kohtadele hääle ja sisu.

Väga meeldis mulle raamatu algus, kus rännumees kirjutab, miks minnakse reisima ning muuhulgas tõdeb, et ta on sellest rändamisest ka pisut väsinud. On inimlik, et liigne doos emotsioone võib olla väsitav ja ühel hetkel saabub hetk, kui tundub et kõik on juba olnud. Muheda huumoriga on kirjeldatud oma kartusi ja hirme, millest ei pääse võõrsil olles. On igatsust ja armastust, kuid siiski on kirjutatus ka väikene nukrusenoot: kõik tuleb liiga kergesti kätte, ei ole vaja kogu hingest ponnistada ja unistada, et saaksid minna. Tuleb vaid tahta ja minna. 

Põhjapoolusele jõudmine on tänapäeval sama lihtne nagu kohvilaadse joogi ostmine Circle K tanklapoest. Ei mingit higileajavat pingutust, mitte kõige väiksematki võitlust ei aleuutide ega jääkarudega, ei ühtegi külmavõetud sõrme ega varvast. Ei au, kuulsust, romantikat ega üksindust lk 58

Kirjastus: Petrone Print

285 lk