Ohvriraba

Rabas on alati midagi nõiduslikku, pisut hirmutavat, kuid siiski ligitõmbavat ja aeg-ajalt tekib tahtmine minna seda kõike vaatama. Seekord valisin raamatu lootuses seda salapära ja müstikat kogeda läbi raamatu ja Susanne Janssoni „Ohvriraba“ seda kindlasti pakkus. Tegemist on taas kord ühe väga õnnestunud debüüdiga.

„Ohvriraba“ sündmustik viib väiksesse rabaäärsesse külla. Küla ise meenutab veidi tontlikku, mahajäetud majadega rõõmutut paika, kus elavad veel vaid mõned pealtnäha kummalised inimesed. Lisaks liigub kohalike seas legend kõrval asuva raba ohvriandide saamise lembusest. Sinna külla on tulnud doktoritöö jaoks märgala uuringuid tegema Nathalie, kes püüab oma elu ja mõtted täita tööga, mis sunnib tegelema arvude, tabelite, mõõtmiste ja proovide tegemisega. Siiski saab üsna pea selgeks, et ta on tulnud ka mingit selgust saama, mis on just selle paiga ja tema perega seotud. Kui Nathalie leiab rabast teadvusetu meestuttava, selgub tõsiasi, et midagi selle küla, nende inimeste ja raba juures on valesti. Kas on kellegi kuritegelik käsi mängus või nõuab raba tõepoolest ohvreid. Igatahes algab uurimine. Uurijateks on lisaks politseile tarmukas fotokunstnik Maya, kes töötab ka politseifotograafina, ja muidugi harutab tekkinud niidiotsi ka Nathalie.

Väga põnev raamat, mis esialgu kriminaalne ei näigi.  Siiski see müstika ja salapära, mis on kantud edasi läbi rabakirjelduste ja samuti läbi Nathalie sisemiste heitluste, hoiab üsna tugevasti ohjes. Seda enam, et laipu lisandub loo arenedes ribu-rada-pidi. Samas vaatamata sellele, et kahtlusaluseid näib olevat, sellist hirmu ei teki, et kurjategija on kohe käeulatuses ning tulevad uued laibad. Pigem juhatavad kõik jäljed möödunud  aegade taha.  Selgus nii kurjategija, ohvriraba kui Nathalie lapsepõlveloo kohta saabub pikkamisi. Vihjed tõesuunas on siin eksitavad ning keeruline on ära arvata, kes milline tegelane tegelikult on. Ja  need vihjedki liiguvad mööda erinevaid tegelasi ja lõpuks tunduvad kõik kahtlased. Natuke lootustandvat armastust on siin ka.  Eks inimhing ongi keeruline konstruktsioon, keda kujundavad nii paljud asjad. Ka sügavast uskumusest võib nii mõjutatud saada, et lõpuks ei saagi aru, mis on tegelik ja mis fantaasia vili. Ja küllap on veidike müstika- ja legendiusku täiesti uskmatutegi hulgas.

Üks suur ja omaette tegelane on siin kindlasti ka raba, sest kujutluspildid rabast on lugedes kogu aeg silme-ees. Hirmus ja ilus raba, samas suursuguselt õudne ja maaliliselt müstiline, kes on kui janunev täitmatu mülgas uute ampsude järele. Ja seda janu aitavad kustutada ainult ohvrid, olgu ohvriteks siis linnud, loomad või inimesed. Üsna kõhe oli lugeda: rabasse läks Nathalie üksinda, läks Maya üksinda.  Rabasse ei taha ma kunagi üksinda minna, sest tunnen aukartust suurema, tugevama ja võimsama ees ning olen enese vastu usaldamatu. Rabas pead sa olema kerge nagu baleriin, on mul meelde jäänud Fred Jüssi ütlemine filmist „Laanetaguse suvi“.  

Kui üks välismaine autor mainib kasvõi vaid korraks kedagi-midagi, mis on Eestiga seotud, on äratundmisrõõm eriti suur. Selles raamatus esindab Eestit Arvo Pärdi „Für Alina“.

Pärdi muusika kehastab seda, millest lähtub igasugune andekas kunst: vaikivat juuresolekut. Ajatut olemist. Inimese sisemist ruumi - äratundmist Pärdi loomingu toonidevahelises tühjuses. Ta mõtles sellest kui eimiskist. Lk 115

„Ohvriraba“ on väga põnev, ilus ja hirmutav, hoogne lugemine.

Kirjastus: Varrak

280 lk

Kui sa väidad, et miski, millest sa tegelikult midagi ei tea, on väljamõeldis ja hullumeelsus – siis mängid sa temaga samal väljakupoolel. Te olete ühes meeskonnas lk 153

Nelja tee rist

Mõnikord on hea, kui juhtud teiste jutte pealt kuulama 😊. Mina kuulsin kõrvalt ühte raamatusoovitust ja  see soovitus Tommi Kinnuneni debüütromaan „Nelja tee rist“ on nüüd ka läbi loetud.  Ilma selle väikese seigata oleks võib olla lugematagi jäänud. Igatahes on mul hea meel, et üks hea ja kõnekas raamat on taas minu lugemislaual olnud ja kindlasti minusse ka oma jälje jätnud.

Raamat viib meid 19. sajandi lõpu Soome ja tegevus jõuab lõpuks välja pea tänapäeva. See on ühe perekonna lugu, mis on jutustatud nelja erineva tegelase läbi. Esimese lugu on ämmaemand Mariast, kes mõjub igas mõttes oma ajast eesolevana. Teine lugu on Maria tütar Lahjast, kellel on pealtnäha kõik õnnelikuks olemiseks olemas, aga „pealtnäha“ on vaid fassaad. Seevastu kolmanda loo keskmes olev Lahja minia Kaarin püüab leida lepitust enda ja teistega. Neljandas loos on Lahja abikaasa Onni, kes ei taha olla selline nagu on loodud ning on sunnitud elama vales. Neli elu ja kolm erinevat ajastut.

Selles raamatus on nelja inimese lood elu ülesehitamisest, valikutest ja ka loobumisest. Üksildus, oskamatus oma lähikondsetega suhelda, vana ju uue kokkupõrge, kus üks põlvkond ehitab ja teine lammutab selleks, et ehitada  oma ajale kohaselt, on osa mõjuvatest teemadest. Kindlasti on see raamat ka kitsarinnalisusest, mida on ette näidata igal ajastul.  Iga lugu on omamoodi eriline ja mõjuv.  Päris palju rõhku on pandud detailidele ja sellele, milliseid valikuid tehakse asjaolude tõttu. Eriliselt kriipis Maria loos,  kuidas ta paitas viimast korda oma kassi, et see siis vastu seina surnuks lüüa, sest oli sõda ja tuli ära minna, kuid kassi kaasa võtta ei saanud, samas palmipuule pandi enne minekut mitu korda vett, mis pikendas selle palmipuu elulootust.

„Nelja tee rist“ on raamat, kus kibestumust ja kurbust on rohkem kui rõõmu, kuid sellegipoolest meeldis mulle see lugemine väga. Meeldis see rütm, see fragmentaarsus, see meeleolu ja raamatu pikkus.  Kõige enam läks mulle hinge Onni lugu, aga ka Lahja lugu, sest Onni oli selline looja poolt loodud, mis sellest, et sellega oli tal ka endal raske leppida. Kuid Lahja oli selline Onni pärast. Ja Kaarina oli selline Lahja pärast. Tahestahtmata lähedaste käitumine mõjutab rohkem, kui seda ise arvame ja teinekord ka rohkem kui me soovime. Põhjamaa inimesed hoiavad oma mõtteid ja tundeid endale, mõistmata seda, et ütlemata sõnad ja rääkimata tunded võivad olla probleem samavõrd kui oskamatult väljendatud sõnad. Ja vaikimise taak mõjub, mitte ainult vaikijatele, vaid ka nende lähikondsetele.

Inimene suudab korraks isegi nagu kaalikas maas vedeleda, kui ta teab, et asjad lähevad paremaks. Lk 235

Parem mitu korda andeks paluda kui üks kord palumata jätta lk 235

Kirjastus: Varrak

Sari: Moodne aeg

257 lk

Minu Pärnu

 

Minu Pärnu kutsub nostalgialainele. Piret Tali kirjeldab selles raamatus oma lapsepõlve Pärnut ja ikka tänast Pärnut ka. Kõigil tema-aegsetel ning ka pisut vanematel ja noorematel on selles raamatus palju äratundmisrõõmu ning väikene nukrusenoot jääb ka helisema kunagi olnud rohelisema rohu pärast.  

Piret Tali näeb Pärnu elu samavõrd distantsilt kui on ka kohalik ja sellepärast on tema versioon Pärnust kindlasti külluslikum, kui põlisel olijal. Rõõmu-, ilu- ja murekohad on kõigile rohkem Pärnuga tuttavatele tuttavad. Raamat algab väga mõnusa meeleoluga, nii et reaalselt kujutadki kõike seda väikekodanlikkust, neid supitirinaid ja munapeekreid ning daamikesi kübaratega, ette. Minu arvates raamatu lõpu poole väsis pisut see meeleolu ära ning lõpuks jäid lihtsalt teemad, mis Pärnu puhul veel käsitlemist vajasid.

Aga on suvi ja kes ei ihkaks suveks Pärnu. Nii et kellel päriselt Pärnusse ei ole võimalik minna, see saab seda teha raamatu kaudu. Vähemalt saad aimu, mis tunne on neil Pärnusse tõtlejatel.  Oivaliselt sobib raamat rannas lugemiseks, nii formaadilt kui sisult. Oleks ju tore vaatepilt, kui rahvas Pärnu rannas loeb raamatut pealkirjaga  „Minu Pärnu: suvitajaks saamine“. 😃

Kirjastus: Petrone Print

343 lk