Lemmikloomadetektiiv

Imelikul kombel lähevad mõnikord kaduma nii inimesed kui ka loomad. Neid mõlemaid otsitakse, kui on olemas inimene, kes kadunust hoolib. Üllatav on aga elukutse lemmikloomadetektiiv. Oleme siin harjunud, et iga loomaomanik otsib oma looma ise. Tom Watkins on kirja pannud selle omapärase elukutse loo.

„Lemmikloomadetektiiv“ on jutustus sellest, mis ajendas härra Tomi jätma politseiniku töö ning alustama millegi sellisega, kus kuluvad ka politseitöö kogemused väga ära. Võib ju näida, et detektiiv on detektiiv, ükskõik kelle jälgi ta ajab, kuid tuleb tunnistada, et siiski on tegemist päris omanäolise ettevõtmisega. Loetust selgub, et edukas olemiseks tuli komplekteerida korralik meeskond ja välja mõelda arengukontseptsioon. Seega väga „misseesiiskaäraeiole“ amet see ei olnudki, pigem ikka kirgliku loomaarmastaja amet.  Põnevust hoidsid üleval konkreetsed otsimise lood. Kui on lemmikloom, siis on mängus alati tunded. Armastatud lemmiku kadumisel on nuttu palju ning omanikud on enamasti valimis tegema kõik, et oma nunnupall tagasi saada.

Väga lihtne ja ladus lugemine oli. Kübeke loomaarmastust peab ikka lugejal ka olema, et nii pikalt ühest ametist ja sellega seonduvast lugeda. Minul on see armastus täiesti olemas. Tegelikult on see loomaarmastus selles mõttes veider, et see on kas ülitugev või ülimadal s.t olematu. Miks muidu on ühed valimis kulutama suuri summasid, aega ja energiat oma lemmiku heaks, teised aga hülgavad oma looma, mis on kord ka võetud „lemmiku“ mõttega.

Lugedes neid lugusid, meenus mullegi üks lugu, mil oleksin hea meelega sellise detektiivi poole pöördunud. Tegelikult tahaks tänagi veel teada, kus minu kallis kutsuke käis. Paraku koerad ei räägi ja meie väike spanjel on täna juba pilvekoer. Aga nagu jätkuna raamatus olnud loomakadumiste lugudele jutustan ka oma kutsu kadumise loo.

Meie spanjel oli jäägitult minu koer, ta jälgis mind truult iga sekund ning hoidis end minu lähedusse. Ükskord ei olnud mind kodus, mees oli lasknud koera pissile ja koer enam tagasi ei tulnud vaatamata tema korduvale kutsumisele. Minul oli muidugi meeleheide suur.😓  Hüüdsin, mis ma hüüdsin – ei midagi. Päeval oli põllule sõnnikut veetud. Kartes et asi on selles haisvas olluses, panin kummikud jalga ja läksin pimedas taskulambiga põllule otsima, sest mine tea, koerad ja kaki – äkki juhtus midagi… Tallusin terve sõnnikuse põllu läbi, kuid koera seal ei olnud. Öö möödus muidugi unetult, käsin hüüdmas eest ja tagant uksest ning minu kujutluspildis ei olnud enam lootustandvat nägemust. Vastu hommikut korraks tukastasin, et alustada hommikul uute otsingutega. Öeldakse, et hommik on õhtust targem, mina ütleks et parem. Igatahes jooksis hommikul meie kallis spannu ümber maja ja otsis kohta, kust võiks sisse saada. Jällenägemisrõõm oli mõlemapoolne. Kus tema rumaluke küll käis? No nii oleks teada tahtnud. Kuid koerakeelt mõistmata teadmata see jäigi. Võib olla oleks detektiiv selle välja selgitanud. Vaatamata sellele, et olin teda öö jooksul mitu korda maha matnud, rõõmustas ta meid veel mitu aastat.😊

Kirjastus: Varrak

270 lk

Huntide tarkus

Looduses ma hunti kohanud ei ole, kuid meie rahvusloom see koerlane on ja küllap on selline valik väga põhjendatud. Lugusid ja legende, mis on raamatukaante vahele jõudnud, on hundi teemadel päris palju. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ näis olevat  midagi teistsugust ja muidugi see armas kaanepilt, mis ei jäta sugugi külmaks ja lausa kutsub haarama raamatu järele.

Raamatu autor on Saksamaa mainekaim hundiuurija, kelle elu sisuks on huntide jälgimine. Ja selle jälgimise tulemusel on sündinud ka see raamat. Millised on huntide pereseadused, usaldus ja koostöö teiste isenditega, kuidas valitakse saaki, kui sarnased on inimene ja hunt, ning mida võiks inimene hundilt õppida, saab sellest ladusas jutustavas stiilis raamatust teada. Ja lisaks huntidele kõneleb see raamat proua Elli fanaatilisest pühendumisest ja siirast huvist nende metsakutsude vastu, mis on kohe kindlasti muljet avaldav.

Mina mõtlen, et inimene peab end looduse krooniks ja arvab end olevat kõige targem. Küllap see nii ongi, kuid kindlasti on loomariigil omad tarkused ja tunnetamisvõime, milleni inimene ei küündi. Oma suur tarkus on kindlasti ka huntidel. Igatahes pärast raamatu läbilugemist on mul kitsest, kes hundi roaks langeb, jätkuvalt kahju, kuid elada tahab iga isend siin maamuna peal ning kui kits on hundi söök, olgu siis pealegi. Kuid mingi sellise kaasatundmise poole, mis kaldub veidi ka hundi poole, tõi see raamat esile küll.

Hunt eksisteerib vaataja silmades. On olemas selline hunt, nagu kirjeldavad teadlased, aga ka säärane, nagu on ta inimese peades, looduna meie individuaalsest, kultuurilisest või sotsiaalsetest tingimustest. See hunt on kokkuvõte kõigest, mida me looma kohta usume ja millisena teda näha tahame. Lk 184

Kirjastus: Tänapäev

232 lk

Lindprii talu

Aeg-ajalt tuleb tahtmine anda mõnele vanale raamatule võimalus taas loetud saada. Nii sattus ette SalmeEkbaumi „Lindprii talu“, mis on üpriski  eakas raamat, pärit aastast 1951. Välis-Eesti kirjastus „Orto“ on selle väljaandnud ja tegemist on suurtalu elanike saatust vaatleva triloogia „Ilmapõllu inimesed” teise osaga. Vaatamata sellele, et ma esimest osa lugenud ei ole, miski selgusetuks ei jäänud. Seega võib võtta iga osa sellest triloogiast ka omaette loona.

Tegevustik raamatus viib ühte Eestimaa külla, vahetult sõjajärgsetesse aastatesse. Külades on suur segadus, sest oma kanna on kinnitanud punaste võim. Osa inimesi on metsa pagenud, paljud küüditatud. On läinud nii, et seni hea naabrimees ei pruugigi olla enam nii hea ja raske on aru saada, kes kelle peale keelt kannab. Alustatakse kollektiviseerimisega, seega põlvest põlve kestnud talutraditsioonid on määratud unustamiseks. Nii ka Lindprii talus. Raamatu üks peategelane on Maret. Ühele naisinimesele pannakse raske koorem, sest riiginormid vajavad täitmist, lapsed kasvatamist ning igatsusekoorem kandmist (Mareti mees hukkus punaste käe läbi). Uus riigikord aga hõlpu ei anna: värisevad kõik. Isegi need, kes on ise punased. Üks tallalakkuja proovib lakkuda teise tallalakkuja talda, sest elada tahaks iga üks ise.

„Lindprii talu“ on meie lähiajaloo lugu. Teema on raske, sest teiste raskest elust lugeda ei ole üldsegi lõbus. Kuid õige pisut on selleski raamatus olemas see eht eestlaslik „tee tööd ja näe vaeva, vast siis paistab ka killuke armastust“. Ning mingi omamoodi lootusesäde oli selles loos samuti olemas, sest see tajumine, et pungad puhkevad ja lilled õitsevad ka siis, kui on rasked ajad, on kogu raamatu lugemise vältel tunda.

Minu jaoks oli see raamat taas üks pärl: kaunid, lootusrikkad võrdlused ning mõnusalt ladus tekst. Kevad on pannud veed voolama, laaned kohama ja heitnud inimese südame ahtraks kurnatud põllule igihalja lootuse, mis idanes kõrvuti meeleheitega. Ehkki viimane temast üle lokkas, ei lasknud ta end päriselt lämmatada, vaid ajas sitked juurenarmad mulda ja imes säält elumahla. Lk 35

Kirjastus: Orto

230 lk