Charlie muutub kanaks

Vahelduseks lugeda lasteraamatuid on väga lõõgastav, ühtasi tuleb meelde lapsepõlv ja need lasteraamatud, mis meie ajal populaarsed olid. Tuleb tunnistada, et tänaste laste valik kirjandusmaastikul on tunduvalt rikkalikum. Ja kui ilmub üha uusi ja fantaasiaküllaseid raamatuid,  isutab lugema küll. Nõnda sattus minu teele Sam Copelandi ,,Charlie muutub kanaks,,. Tegemist on autori esimese raamatuga ja ta arvab, et kui see raamat osutub populaarseks, siis võib juhutuda, et tema sulg enam tolmu ei kogu.

Raamatu nimikangelane, Charlie McGuffin võiks olla üsna tavaline poiss, aga elu ise ei lase tal tavaline olla. Nimelt, kui poisil on mure, muutub ta vastavalt olukorrale mis tahes loomaks: kirbuks, tuviks, maoks... Ja murekohti poisil juba on, sest tema vend on haigalas ja ootab keerulisi uuringuid, vanemad on murest murtud ning lisaks on üks paha poiss Charlie muundumisele jälile saanud. Õnneks on poisil olemas ka head ja toetavad sõbrad, kes aitavad probleemiga toime tulla.

Charlie muutub kanaks on raamat tõsistel teemadel lõbusas võtmes. Muidugi parasjagu põnev ka, sest muundumine on ju eelkõige seiklus. Lisaks on olemas kõik puuksu, pissi ja kakastseenid, mis lastele alati nalja teevad. Charlie on heatahtlik, nutikas, hea analüüsi ja kiire reageerimisega poiss, mis on lastele kena eeskuju, seega võib ta olla selline postiivne kangelane, kelle järgi joonduda, küll. Samuti on olemas paha tegelane,  kellega end üldse samastada ei tahaks.

Kujutan ette, et seda sorti raamat kutsub lapsi kuulama, paneb naerma, kaasamõtlema ja annab ainest ka aruteludeks. Seega sobib väga hästi seda lugu ette lugeda. Peatükid ei ole pikad, iga peatükk lõpeb just niipalju põnevalt, et oodata järgmist.  Minu hinnangul sobib raamat alates viiendast eluaastast (sõltub muidugi lapsest) kuni lapsemeelsete täisealisteni. 

P.S kanadega pole selles loos mingit pistmist. Kui, siis mure ongi see kana, mis paneb põgenema, peitu pugema, kõrvale hiilima.

Kirjastus: Varrak, 2019

261 lk

Isa

Mihkel Raud ei jäta külmaks kedagi, teles figureerides ta kas meeldib või mitte, vahepealset varianti vist ei ole. Olgu selle telega kuidas on, aga kirjanike lapsena on ta kaasavaraks saanud hea analüüsi ja kirjutamise oskuse. Ilmselt ta oskaks ka  suht mitte millestki luua pika ja paeluva loo.

Raamat „Isa“ kõneleb isadusest, laste kasvatamisest ning kohati kostub nagu laste jonnihoogude, eiramiste, ära-jätmise, tõrjumise käsiraamat. See tähendab, et „Isa“ on täis loogilist elutarkust, mis on esitatud Rauale omase soravusega. Mihkel Raua raamatuid lugeda on pea sama, mis teda kuulata. On üsna hämmastav, kuidas ta voogavate lainetena läheb ühelt teemalt teisele ning see kõik on nii sujuv ja meeldiv, natuke naljakas ning eneseirooniline ka. Kui ühemehe showsid nimetatakse stand up showks, siis Mihkel Raua kirjutamise stiili nimetaks pencil showks: loed ja naerad, loed ja muigad ning samas ka kogu aeg noogutad,  jaa on küll nii, seega saab palju asjatundlikku nõu ja äratundmist.

Isaks olemisest pole midagi ilusamat. Kui ehk ainult emaks olemine. Lk 62

Ja üks tore mõttetera raamatutest [..] levinud teooria kohaselt kujundavad meid isiksusteks kaks asja. Raamatud, mida loeme. Ning inimesed, kellega kohtume. Lugeda vastsündinu ei oska, kuid raatutega tutvumist see ei takista lk 66

Kirjastus: FD Distribution, 2019

303 lk

Kõike muud kui kukupai

Väga suur elulooraamatute austaja ma ei ole, aga kui ilmus Piret Kooli raamat Raivo Järvist, tahtsin seda kindlasti lugeda. Küllap on meil kõigil omad mälestused onu Raivoga seoses.

Raamat sisaldab üsna palju: vanemate lugu, Raivo lapsepõlv, kooliaeg, kujunemine, suhted, töö ja naised tema elus. Väga aus ja südamlik lugu ning väga hea tundega ka kirja pandud. Pisut kurb muidugi ka, sest elu ei olnud just alati kõige lahkem tema vastu. Kui mõnikord on inimese fassaad üks ja tegelikkus teine, siis Raivo oli minu arvates täpselt selline nagu välja paistis: hästi korrektne, stiilne, natuke uhke, paendumatu, andekas, mitmekülgne mees.  Meeldiv on ka raamatu lõpuintervjuu Raivo pojaga.

Onu Raivo jutupliiats on mingist vanusest minugi lapsepõlvekaaslane olnud ja tema saade on aidanud suureks kasvada minu lastel. Raivo joonistamine oli väga eriline - ühest väikesest täpist kasvas välja terve lugu, nii et kaasa haaras nii see joonistamise protsess kui ka loo areng.

Onu Raivo väärib kindlasti mäletamist ka raamatu kaudu, sest tema panus mitme põlvkonna laste kasvamisele, see eeskuju, need hea ja kurja tundmise lood, on olnud mõjusad ja kindlasti sööbinud mällu alatiseks.

Kirjastus: Pegasus, 2019

288 lk

Verihurmade aed

Piret Raud on end igatpidi tõestanud väga hea lastekirjanikuna ja on saanud mitmeti tunnustatud oma loomingu eest. Tema „Verihurmade aed“ on täiskasvanuile mõeldud romaan. Seega on huvitav teada, kas jätkub lasteraamatute mängulisus, vaadete uudsus, humoorikus või on tal täiskasvanuile pakkuda midagi hoopis teistsugust.

Raamatu kesksed kujud on Renate, Ella ja Joonatan. Nad on pärit erinevatest maailmadest, kuid ühendavaks lüliks saab neile Emme (ajakiri emmedele). Juhuse tahtel satub ajakirja Emme tegus peatoimetaja Renate tänaval abistama eakat Ellat, kes oli koperdanud oma lillepotist kandamiga. Renate näeb Ellas juhust teha viimasest ajakirja kaanestaar. Värsket staari asub pildistama ajakirja fotograaf Joonatan.

Piret Raud on loonud ka seekord huvitavad tegelaskujud: Renate, kes hindab end nii kõrgelt, et kipub lämmatama enda ümberolijaid; leplik kaheksakümnekaheksa aastane Ella, kes kuhjab oma koju kodutuid lilli, et neile hoolt, armastust ja uut elu pakkuda; armuvalus fotograaf Joonatan, kelle suur armastus on talle pealtnäha andnud uue võimaluse.  Neil kõigil on end võimalik mingil viisil teostada, kuid alati ei lähe nii nagu mõeldud on, mõte võib olla üllas ja hea, aga arusaamiste erinevused, maailmanägemus ja mis kõik veel, ei lase alati neil plaanidel tõeks saada.

Lihtne ja selge lugu, milles vaadatakse üsna palju tagasi olnud ajale. Natuke ilus ja valus ka, sest need elusaatused on nagu on. Üldiselt tundub loetu põhjal, et me ei teeks sageli asju, aga me tahame näida, tahame meeldida, tahame poolehoidu võita, kasulik olla, täiuslik olla, tunnustatud saada. Lisaks on omad uskumused, talismanid, kinnisideed, mis annavad tuge käidaval rajal.

Igal kirjanikul on oma käekiri, omad väikesed nüansid, mis on ainult talle omased.  Piret Raualik vimka avaldub minu hinnangul just kõikide lillede emme,  vanadaam Ella näol, ja raamatu üheks läbivaks jooneks on valgus – valgus kui meeleolulooja, selguse tooja. Samas on selleski loos olemas tema lasteraamatulik lihtsus ja selgus.

Mulle meeldis! Kuigi et jah, lugu oleks võinud pisut pikem olla, sest need 203 lehekülge ja 41 lugu, ilmselt mahutaks ka sajale lehele ära, sest peatükid on erineva pikkusega ning algavad kõik poolelt lehelt.

Kui liiga uskuda ja endale sisendada, siis mingid esemed või taimed võivad väge anda ja väge võtta, siis teeb see su haavatavaks. Teeb sõltuvaks. Nõrgaks ja manipuleeritavaks. Kui ühel hetkel talisman kaob, on sul pind jalge alt läinud lk 176

Kirjastus: Tänapäev, 2019
203 lk

Mäeküla piimamees

Eesti kirjandusklassikale olen võlgu üsna palju, nii on lihtsalt sattunud. Ühe väikese võla nüüd Eduard Vilde ees lunastasin. Nimelt “Mäeküla piimamees” tuli meie koju tänu poja koolikohustusliku valiku ja nii jõudsin ka ise raamatuni.

Tegevus raamatus on 20. saj alguse Eestimaa küla. Poissmehest mõisahärra Kremerile hakkab meeldima sauniku naine Mari. Härra meeldimine on nii suur, et ta teeb saunik Tõnu Prillupile ettepaneku tõsta tema elujärge, kui too härrale oma naist laenaks.  Saunik on dilemma ees: saunast tahaks välja küll, aga kuidas naiselt nõusolek saada.

Lugu iseenesest on üsna tore, tänapäeva mõistes ka jaburalt jantlik. Lugeda seda aga väga lihtne ei olnudki, sest üllataval kombel on selle saja aastaga muutunud ikka väga palju, nii keelepruuk kui ka kogu elu, ellu suhtumine. Sellepärast ma kujutan ette, et koolinoortele see lugu, mida võib isegi väikeseks naisekupeldamise looks nimetada,  vist küll üleüldse peale ei lähe ja lugemise armastust ei süvenda.

Minul edenes see lugemine ka visalt. Hoogu selles loos ju tegelikult oli, oma moraal muidugi ka. Aga need vanamoodsad sõnad, millede tähendus üdini selge ei olnud ja see härra Prillupi kõhklemine  ning arupidamine iseendaga (kuidas naine härrale saadavaks teha) muutus mõne aja pärast üsna tüütuks. Aga minu uudishimu sai rahuldatud.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1974

152 lk

Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed

Raamatuid, mis kõnelevad loodusest, olen ma seni kindlasti vähe lugenud. Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ pealkiri on aga nii ilus, pisut luuleline ja ka  uudishimu äratav, seega täidan lugemise tühimiku looduse teemas just selle raamatuga. Rein Kuresoo on bioloog, looduskirjanik, looduskaitsja, giid, esseist, kelle sulest on varemgi raamatuid looduse teemadel ilmunud.

Autor ütleb, et põhjalikult on ta tutvunud nelja Aafrika riigiga, kuid raamatusse mahtus neist kolm: Uganda, Botswana ja Sambia. Tühja juttu selles raamatus ei aeta, sissejuhatuski on vaid napp pool lehekülge ja kohe minnakse peateema ehk looduse juurde. Selles raamatus tutvustatakse Aafrika looduseseadusi lähemalt. Kuidas ja miks loomad nii käituvad nagu nad käituvad; mida elevant eestlastest arvaks; kuidas loodust maagias kasutatakse; kes kelle ära sööb; kellele jäävad parimad palad ja kes peab leppima jäänustega või jäänuste jäänustega; kes peab surema riituste heaks; mis häält elevandid öösel teevad; kas on mõistlik poetada oma näritud õunasüda taskusse keset rahvusparki jne. jne. Vastuseid erinevatele küsimustele sellest raamatust leiab. Loodus ja rahvusparkide valitsemise seadused, kõik ohud loomadele seletatakse üsna üksipulgi lahti.

Aafrika loodus on meie jaoks eksootika. Ilus on unistus kohata savannis elevanti või kaelkirjakut, lõvi või gorilla nägemisest ei ütleks samuti ära. Samas on see kõik natuke ka hirmutav, sest keegi pistab ikka kellegi nahka ning ühegi lõvi toidulauale ei tahaks kohe kuidagi sattuda. Raamatu autor väidab küll, et see oht ei ole väga suur, kui ise hulljulgelt ei talita. Samas on Aafrika nii kaugel ja ka kultuuriliselt kauge, et tõenäosus sinna minna on paljudel väike. Mina ise ei usu, et ma näiteks Botswanasse võiks sattuda.  Rein Kuresoo tõi aga vähemalt need kolm riiki lähemale kohe kindlasti. Kohati oli tunne, nagu vaataks mõnda võõramaist loodusfilmi, kus teksti loeb peale Toomas Lasmann. Just sellisena see raamat minu jaoks kokku kõlas: võõras maa ja midagi tuttavat ka.  Ladus kirjaviis ja väga palju kauneid loodus- ja loomafotosid teeb sellest raamatust väga toreda lugemise. Autorit ennast kui persooni, on selles loos üsna vähe, mõned seiklushõngulised sündmused on küll kirja pandud, kuid suuri seiklusi see reis ilmselt kaasa ei toonud. Kui nüüd mitte arvata seikluseks kogu Aafrikat ennast. Suitsupääsukesi selles loos ka otseselt ei jälitata, pigem on see igatsus ja uudishimu, et mis maa see on, kuhu need väikesed värvulised rändavad.

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2019

287 lk

Kilde Eesti Telefilmi päevilt

Eesti Telefilm on muidugi nostalgia, kuid seekord ajendas mind raamatut haarama autori perekonnanimi. Olen sündinud Piknerina ning minu vend on autori nimekaim. Nii et kui lapsena telerist nähtud saate lõputiitrites jooksis nimi Raivo Pikner,  sai alati rõõmsalt venna poole hüüda. Nimekaimud on ka juhuslikult kohtnud, kusjuures mõlemad kandsid ühesuguseid jopesid. Kas see oli nüüd nimemaagia, kuid igaljuhul tore kokkusattumus 😊.

Raamat on väga tore meenutus nähtud filmidest. Raivo kirjutab lühidalt filmimise ja filmindusega seotust, muuhulgas ka naljakatest seikadest, mis töö käigus tekkisid.  Lühikesed lood on kenasti ajalises järjestuses. Kõiki nimetatud filme ma loomulikult näinud ei ole, või ei mäleta enam, kuid eriti hingelähedane on mulle meenutus on dokfilmist „Vana paat“. See on lugu rannapoistest, kes alles õpivad armastama merd ja tundma kotermanne, vanast paadist, mis kotermanni läbi uueks saab, ja onu Eerost (Matsiranna kalapunkti ülevaataja Eero Siivo), kes kõige selle taga seisab. Olen minagi kohtunud onu Eeroga, istunud selles vanas paadis, näinud tema voolitud vahvaid kotermanne ja kuulanud neid lugusid.  Usun, et kõik lapsed, kes veetsid suvevaheaaega kunagises Pärlselja pioneerilaagris teavad, kes oli onu Eero ja mida tähendab VaPaMaRa (vana paat Matsi rannas). Kui mõned aastad tagasi juhtusin juhuslikult seda filmi telerist nägema, olin kui teleka ette naelutatud - filmis, kus on osalisteks minu kooliõed ja vennad, oli äratundmisrõõm eriline.  Tänaseks pole muidugi ammu enam onu Eerot ega tema vana paati. Ega ma ei tea sedagi, mis sai tema kotermannidest ja neist lugudest. Igataheks vääriks need kõik mäletamist. Vähemalt üleskutse selleks on tehtud. Ka filmis osalejatest ei saanud merekarusid, kuid usun, et kõik, kes on rannaäärsest külast pärit, ilma mereta olla ei saa.

See raamat on elust enesest hästi postiivses võtmes, on ju filmindus ja telerist nähtu nii elu osa, et selleta ei kujuta enam elu ettegi. Mulle meeldis aga see, et neis mälestustes ei ole kibestumust, mustamist, näpuga näitamist, ajastu vaenamist, vaid ongi pigem rõõmsalt tõdemine, et nii oli.

Seega on tegemist raamatuga, mida on tore ikka ja jälle kätte võtta, ülelugeda ja meenutada.

Kirjastus: Nornberg & Co

176 lk koos registritega.