Palermovej ülemalaul

 

Annette Bjergfeldt on Taani laulukirjutaja, laulja ja kirjanik. „Palermovej ülemlaul“ on tema debüütromaan. Debüüte ma armastan ja ka seekord tõotab raamatu kaanetekst suurt lugu.

Tegemis on perekonnasaagaga, mis haarab kolme põlvkonda. Igasse põlvkonda jagub erilisi elusaatusi ja kirkaid värve nende elude kirjeldamiseks. Vanaisa Hannibal, pärit Kopenhaageni luksusvillast, abiellub vaese Sankt-Peterburi tsirkuseartisti Varinkaga. Nende tütar leiab endale kaasaks Rootsi skääri-saarelt pärit tuvitaltsutaja. Kaks sajandi armastuslugu on ees ja Papa ning Eva kaksikutest tütred Olga ja Esther püüavad leida endalegi seda „sajandi armastuslugu“. Vaatamata vanaisa-vanaema sajandi armastusele olid kaks inimest siiski totaalselt erinevad: vanaisa ihkas kodu, mis on ooperit, kunsti, kirjandust täis, kuid Varinka oli vaimustuses koerte võidusõiduajamisel kihla vedamisest. Unistus kunstist, muusikast ja kirjandusest jääb aga geenidesse elama...

Suurepärane lugu, suurepäraselt kirjutatud, väga nünasirikas, värvikas, heatahtlik, humoorikas, lootusrikas lugu. Lugu, mis haarab ja mis loob sellise atmosfääri, et ei taha sealt välja astuda. See on mõnusalt looklev teekond, oma väikeste tõusude ja mõõnadega, läbi Esthri silmade. Kindlasti on raamatu parim osa loodud tegelaste plejaad, kõik omamoodi isiksused, aga kuidagi nii samasse suunda vaatavad, et ei ole põhjust kellestki viltu arvata ka siis, kui nad ei käitu just väga viksilt ja viisakalt 😀. Lisaks lisavad väikesed nüansid, nagu pasteedileivad,  Eva kummargil nutmine, Olga puuksud, Varinka pargipardi supp või hiirelõksukleit loole toredust juurde. Nii et mina olin selle lugemise lummuses koos naha ja karvadega – see oli täiega minu raamat.💗 Mõttelõngana võtan endaga kaasa: et kui unistada või oodata seda õiget kogu südamest, ükskõik mida sa selleks õigeks pead, siis tuleb kannatust varuda ja ükskord ta tuleb, mil moel – pole oluline. Aga ta tuleb!

Pausid on tähtsad …. Nii maalikunstis, muusikas kui ka armastuses lk 92

Armastus peab helendama nagu väikesed laternad pliihallis ookeanis, kui tahta et võlukunst mõjuks ja õnn mõneks minutiks saabuks lk 142

Surma juures on kõige raskem see, et päev väljas jätkub vilistades ikkagi. Kõigutamatult, nagu ei oleks midagi juhtunud lk 166

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

397 lk

 

 

Patsiendi lugu

 

Graeme Macrae Burneti „Patsiendi lugu“ kõlab raamatu tagakaane tutvustuse põhjal väga omanäoline ja teistmoodi lugemine, seega äratas piisavalt huvi. Seda enam, et sari Moodne aeg.

Kaks õde, üks neist sooritab pärast psühhiaatri regulaarset külastamist enesetapu. Teine õde peab surma eest vastutavaks psühhiaatrit, Collins Braitwaite. Naine hakkab väljamõeldud identiteeti kasutades käima samuti sama psühhiaatri visiitidel, et väljaselgitada tõde. See kõik muutub aga üha keerulisemaks, sest uus identiteet hakkab võimust võtma ning keeruline on säilitada oma mina.

„Patsiendi lugu“ oli väga omamoodi raamat, sel lool on mingi fluidum juures, mis viib mõtted inimpsüühika keerulistele radadele.  Siin keskendutakse psühhiaatri keerulisele isiksusele ja ka mina-tegelase alter ego tekkimisele. Siiski ei ole see detektiivi lugu, kus üks õde läheb uurima oma teise õe enesetappu, sest n.ö süüdlane on algust peale suht teada, pigem on lugu enesetappudest üldiselt, lisaks võimust, autoriteedist, identiteedist ning inimese keeruliselt mina-pildist, iseendaga rahulolematusest. Tegelikult lihtsalt inimestest natuke tumedama, iseenesega rahulolematu kandi pealt. Rohkem paneb mõtlema psühhiaatri, kui patsiendi mõjutaja roll – kas ja kui palju ikkagi psühhiaater mõjutab tahtlikult või tahtmatult tundlikku natuuri. Palju on selles loos ka päris nimesid, kunsti, kirjandust, seega läbipõimunud on fiktsioon ja tegelikkus. Väga mõnus lugemine oli, sest tahad koguaeg teada, mis edasi ning pärast tahab see lugu ka pikemat seedimist. Mõtteainet loov kirjandustükk!

Millegi üles kirjutamine omistab sellele teatava tähtsuse, kuid üldiselt on asjad isegi nende osaliste jaoks nii tähtsusetud, et nende jäädvustamine pole midagi muud kui edevus lk 63

Rutiini voorus seisneb selles, et see kõrvaldab vajaduse mõelda. Sa teed lihtsalt seda, mida sa oled alati teinud. Tuttavlikkus pakub tröösti lk 207

Kirjastus: Varrak, 2023

268 lk

Minu matkarajad

Matkamine on väga tore tegevus, kuid mul on selleks väljakujunenud oma rada ning mööda Eestit ma ekstra matkaradu otsimas ei ole käinud. Seega olid teada saamise ootused Rene Satsi raamatule olemas (võib olla kirjutab ta nii ahvatlevast matkarajast, et pakin kohe oma matkapauna ja lähen J). Tuleb kohe ära öelda, et matkaradadest kui sellistest ta nii väga ei kirjuta, küll aga matkamisest Eestimaa looduses, kus ründab tuhat parmu ja miljon-triljon sääske ning muud satikat. See kirjeldus aga matkamist sugugi eemaletõukavaks ei tee, sest tema keelepruuk on väga huumorit täis. Üleüldse on sellel matkaraamatul nii palju toredaid kihte ümber, et väga mõnus oli lugeda. Lausa hingesugulust tundsin Rene poolatarist kaasaga, kes igat veekogu nähes ütles, et läheme siia ujuma. No minul tekivad vett nähes samad tunded J Nii et tegemist on mõnusalt teravmeelse ajaviiteraamatuga, mille võib lahti lüüa ükskõik millisest kohast, natuke lugeda ja ikka on tore.  

Küll see matkamine on tore, mõtlen põõsas kükitades. Muidugi siis, kui seda ainult televiisorist näeb. Telepugi jaoks lõigatakse selline lõik – kuidas saatejuhile hiigelsuur parm kurku kinni jääb või salakaval sääsk silma  nõelab – hiljem ju osavalt saatest välja, ning diivanil matkajale, kellel on pitsatükk käes ja longeropurk koogutamise kaugusel kummutil, jääb mulje, et metsaolu ongi ainult grandioosne lust ja lillepidu… lk 105

…tänapäeval ei tohi midagi vaadata ilma sellest telefoniga pilti tegemata, see on lepingusse sisse kirjutatud, kui sa SIM-kaardi saad või telefoni ostad lk 169

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

Konteiner

 

Suvel on mõnus krimkasid lugeda. Küllap need pikad valged ööd tekitavad hirmsast lugedes vähem õudu 😊 Nii et seekord soome kirjanduse lainel, ning raamat on sündinud abielupaari Aki ja Milla Ollikaineni ühisloominguna.

Helsingi ühe mõjuka äripere suvekodu väravasse on jäetud merekonteiner tumedanahalise naise laibaga. Imelik on see, et Lehmusojade perefirma tegelebki konteinerite rendiga ja aastaid tagasi on nad tegutsenud ka Aafrikas. Uurima asub Paula Pihlaja. Tõendeid, millest kinni haarata, esialgu pole, ka laip on tundmatu. Paula on aga visa ja ega lugu lahenduseta ei jää.

„Konteiner“ oli tõeline jaanipäeva lugemine, s.t lugesin jaanipäeval ja sündmused raamatus hargnevad ka jaanipäeva paiku. Seda Ollikaineni paari võrreldakse Lars Kepleriga, mina selles suhtes ei oska kaasa rääkida, sest Keplerit ma lugenud ei ole. Käesolev krimi on aga igati korralik lugemispala - pakub ju lugu parasjagu pinget, tekst on rikkalik ja nüansirohke. Naisuurija meenutab natuke Vera Stanhope, kes on iseteadev töönarkomaan, samas on olemas ka uurija, kes võtab asju pisut kergemalt, mis Paulale omakorda käib närvidele. Lõpp oli mingis osas aimatav ja mingis osas mitte, s.t et kui mingid niidiotsad oskasin kokku viia, siis kurjategijat ma ära ei arvanud. Motiiv tapmisteks oli tegelikult olematu, aga eks see näitabki inimese pahupoolt.  Raamatu lõpuosas on ka pisut Eestimaad, nimelt tuleb Paula pärast uurimise lõppu Tallinna puhkama. 

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2023

312 lk 

Paradiisisaar, mille ma mõttes rajasin, ei ole tõeline. Hüäänid aga küll. Nad tulevad kõikjale, kui me ette ei vaata lk 223

Minu hygge-kodu

 

Olen Meik Wikingi „Väike hygge-kodu“ lugenud ja see meeldis mulle. Nii et tema järgmine raamat kutsus juba sellepärast, et seda lugemise-hygget tunda J

Sõna hygge on võõrkeelne, kuid kõlab väga hästi ja ainult see sõna ise loob sellise armsa tunde. Seda enam on kodu ideaalis alati see koht, kuhu tahad minna, kus on mugav ja mõnus olla, kus on tõeline hygge-pesa. Eestlased näevad küll koduga seoses alati tööd ja vaeva ka, ning ei malda selles niisama oleskleda, mõnuleda, mõtiskleda. Seda kõike, kuidas saab ühe kodu ja ka iseennast muuta täiuslikuks hyggeks raamat õpetab. Mida ruumi kujundamisel silmas pidada, kuidas üldse iseendas õnnetunnet kasvatada, millistele pisiasjadele mõelda, milliseid ruume reisil valida, kuidas kujundada mõnus zoomi aeg, kodukontor - kõik on kirjas. Ja ega see hyggegi niisama tulla saa, enne seda on vaja veidi vaeva näha, sest korrast ära ruumis head tunnet ei teki, sassis suhetes mõnusat olemist ei ole.

Mina sain siit küll enda jaoks päris palju. Esiteks juba selle raamatu lugemine oma mõnusas pesas oli mõnus, teiseks uutmoodi lähenemine peitusemängule jäi ka meelde, kolmandaks imeilusad fotod ilmestasid raamatut, ning juba teada tuntud tarkused on ka alati kordamist väärivad.

Tänapäev, 2022

270 lk

Rohelus on hea. Rohelusest on kasu. Pole vahet, kas inimesed viibivad haiglas, istuvad kodus või jalutavad lihtsalt mööda puudega ääristatud tänavat - meile on ikka ja jälle tõestatud, et taimed suurendavad meie heaolutunnet. Tooge taimed oma koju lk 143

Räägi minuga raamatute keeles

 

Eelkõige võlus mind Kate Bromley raamatu pealkiri: „Räägi minuga raamatute keeles“, mis kõlab väga romantiliselt ja kuidagi targalt. Nii ma siis seda päris kaua, igal õhtul ampsuke, lugesin.

Kara on kirjanik, tema ampluaa on naistekad. Kutse parima sõbra pulma on meeldiv, kuid millegipärast soovitakse läbimängida ka eelpulm. See aga tekitab Karas lisastressi, sest tema kirjutamisel oleval raamatul saabub peagi tähtaeg. Eelpulmas selgub, et tema ekskallim on ka pulma kutsutud. Kas need kümne aasta tagused tunded on jahtunud, selles on nüüd küsimus?

Tõeliselt lihtsakoeline naistekas, mille kaanetutvustusest juba kahtlustad süžee kulgu ning lõppvaatust. Aga nagu selliste naistekate puhul, jägitakse siingi tunnete küpsemist, nendega heitlemist, kohati tunduvad probleemid pseudoprobleemid, samas aga on omamoodi tõetera ka olemas. Raamatutel siin loos siiski väga suurt kaalu pole, seega pealkiri vastab vaid sellekaudu sisule, et Kara reaalselt kirjutab raamatut ning ka selle raamatu lõike saab lugeda. Samuti proovitakse siin naistekatele luua omaette alaliike.

Igatahes kerge lugemine, sest armastuslood ikka köidavad ja täidavad lugeja hinge mingil moel. Kena, suviselt helge lugemine, mis on vägivallatu, romantiline ning sisaldab ka Itaaliat, Roomat. Déjà-vu 😊

Kirjastus: Ersen, 2022

296 lk

Saatuslik lüliti

 

Väikese formaadiga raamatuid on hea reisile kaasa haarata, lihtne põnevusjutt ei vaja sügavat tähelepanu ning parim lennustressi peletaja on raamat – need ei ole mingi uued tarkuseterad, aga kordamine olevat siiski tarkuse ema.😊 Nii siis sattus mulle näppu Ian Stuarti „Saatuslik lüliti“.

Isa pärandab oma elektritööde firma naisele ja kahele pojale. Poeg Neil hakkab firmat juhtima, ema on hooldekodus ja vend ei näi firmast huvitatud olevat. Neili elusisu ongi vaid firma, abielu on tal lahutatud ning ootamatult teele sattunud äriasjad hoiavad vaimu virge. Siis aga hakkavad ootamatult firmas juhtuma õnnetused. Vendade omavahelised suhted ei ole kõige paremas korras ning kahtlus hakkab Neili närima. Selgub, et vend ei olegi nii edukas, kui seda välja laseb paista.

Üsna läbinähtav lugu, aga meeled hoiab kenasti lugemise lainel ning tahaks ikkagi teada, mis edasi. Üllatusi see lugemine ei paku, aga oma eesmärgi (ajaviide lennukis) täidab väga hästi, ning loetud raamatute aastakokkuvõttesse läheb kindlalt kirja J

Kirjastus: Varrak, 1995

176 lk