Wednesday, March 11, 2015

KUKU klubi kuldsed aastad


KuKu klubi kuldsed aastad

Olin jätnud selle raamatu kogu aeg kõrvale, arvates, et KUKU klubiga endal mingit seost ei ole ja mis sellest siis ikka lugeda. Kusjuures oli see täiesti vale arusaamine.

Heinz Valk oskab sõnu imehästi ritta seada. Tema sõnakasutus on väga värvikas, vaimukad mõtted, sekka ka mõned anekdoodid, see kõik muutis lugemise väga nauditavaks. Palju tuttavaid kultuuritegelaste nimesid, keda seni teadsin vaid nende rollide või elukutse kaudu, said kuidagi lähedasemaks. Olid nad ju toodud täiesti tavaliste inimestena ühte klubisse, kus veedeti oma vaba aega ja lihtsalt oldi. Alkoholi mainitakse ka, aga kellelegi ei näidata näpuga ja KUKU klubi ei näi sugugi ainult joomaurkana. Raamatus kasutatud pildimaterjal annab kinnitust toredast olemisest. Kõige kirjeldamisel jääb autor delikaatsuse piiridesse ja teatud Valgule omane muhedus saadab kirjutatut algusest lõpuni.

Oli tore lugemine!

Thursday, February 19, 2015

Anita ja UFO



 
Ühe kirjaniku relv on sulepea (tänapäeval muidugi arvutiklaviatuur) ja sellega ta paugutab nii palju kui õigeks peab. Kati Saara Vatmann paugutab oma pere pihta, oma eluseltsiliste pihta, aga kõige valusamalt enda pihta.  "Anita ja Ufo" on raamat, kus ta paljastab ise enda elu kõigi oma vigade ja eksimustega. Nimed on küll muudetud, aga meedia on juba ammu hoolitsenud selle eest, et iga nime taga olev tegelik isik on äratuntav. 

Kogu raamat on üks suur mõtete sasipundar. Nii nagu üks mõte on tulnud, nii on ta kirja pandud. Üks mõte kandub teiseni  nagu siis, kui hakkad oma elus juhtunud asju jutustama -mälestused segunevad, kord meenuvad hiljuti olnud, siis aegadetagused sündmused. 

Raamat eristub ainult Katile omase sõnavaliku ja slängi poolest.  Kui mõnikord sellised ühte lausesse pikitud palju omadussõnu, võivad olla häirivad ja teevad lugemise raskeks, siis selle raamatu puhul on see pigem vürtsi ja värvi andev ja teeb lugemise nauditavaks. Ehteestlaslikult tahame me teada, kuidas teised inimesed elavad ja ka sellega täidab raamat oma eesmärgi . Muidugi on seal palju ahastust, kuid ega halastustki ei anta, eriti oma elukaaslastele, kes näivad loetu põhjal kõige mõttetumad inimesed maamunal.  Nende juurde jõutakse ikka ja jälle ringiga tagasi.   

Paraku on nii, et elamiseõpetust ei anna meile keegi kaasa. Me kõik elame nii nagu oskame, kuigi on vist nii, et liiga sageli me teame, kuidas teised elama peavad.

 Kõik on materjal. Ka dokumenteerija ise. Ja tema lähikondsed. lk 171

Wednesday, February 18, 2015

Minu Moldova

Minu Moldova ilmus juba 2008. aastal, aga kätte sattus lugemiseks alles nüüd, aastaid hiljem. Sellegi poolest on minu arvates Moldova seni  vähe käsitletud ja kajastatud maa. Sellepärast on eriti tänuväärne, et Merje Aksli kunagist vennasvabariiki meile pisut lahtiseletab ja veidigi selgust senistesse mõttemallidesse loob.

Merje sattus Moldovasse oma abikaasa töö tõttu ja osales ka ise mitmetes projektides, sooviga selle maa ja rahva heaks midagi ära teha. Ise jääb ta siiski selle jutustuse raames küllaltki tagasihoidlikuks, oma isikut avab vaid veidi. Küll aga keskendub ta palju selle maa oludele, mis ei ole just lihtsate killast. Nõukogude pärand on raske kaduma, lokkab vaesus, prostitutsioon ja korruptsioon. Inimesed soovivad minna ära.

On üllatav, et küllalt väikesel territooriumil on veel kaks autonoomset piirkonda: Transnistria ja Gagauusia. Ka neist antakse küllalt üksikasjalik ülevaade ja võrreldakse neid ka suurema Moldovaga.

Tegelikult ütleb autor, et sellel maal nagu ei olegi midagi ilusat. Kiitva hinnangu said vaid mosaiigist laotud bussipeatused. Soovitused vaatata youtubest, kuidas peetakse Moldovas pulmi või milline on populaarseim bänd, on kindlasti tänuväärsed ja vajavad ülevaatamist.


Saturday, February 14, 2015

Poiss kohvris



Väga ammu ei ole ühtegi tõelist krimkat lugenud. Seekord otsustasin seda viga parandada  Lene Kaaberbøli ja Agnete Friisi põhjamaade krimikirjandusega. Tagakaane tutvustus andis aimu jubedast teemast - leitud kohvris väike paljas poiss, kuid et laps oli elus, siis tekkis väikegi lootus, ehk ei olegi nii õudne. Paraku pidin pettuma, oli õudne ja jube ühteaegu, kui mõelda, et selline asi võib reaalselt olemas olla.

Nina Borg  on Punase Risti õde. Ühel päeval palub sõbranna tal ära tuua pakiautomaadist kohver. Miski sunnib teda kohvrisse piiluma. Leitud poiss käivitab Nina peas mõtete segadiku, kuid taas kord miski ütleb, et ta peab poisi teadvusele turgutama ja kogu loos selguse saama. Samas otsib poissi ka isik, kes tegelikult pidi kohvrile järele minema. Tagasi ei kohkuta millegi ees.

Lugu ise jookse kokku, nagu puzzle, juba kusagil keskpaigas saad aru, millega on tegemist, kuid puudu on ikkagi need viimased tõetükid, mis saavad selgeks siis, kui on jõutud lõpplahenduseni.

Loo tausatal avaneb õudne inimkaubitsemise teema. Silma hakkas ja häirima jäi üks lause, mis puudutab ka meid, eestlasi. Ei olnud ka eriti keeruline noori Ida-Euroopa tüdrukuid Taani peibutada ja neid Skelb@kgadel müüa. Peks, põhjalik grupivägistamine ja paberitükk vanemate aadressiga kusagil Eesti külas - sellest piisas, et enamik sõna kuulaks. Eriti tore selle maailma küüniliste kaubitsejate jaoks oli tõik, et enamikul tavalistest inimestest oli ükskõik. lk 196

Põnevus on tagatud!

Monday, February 2, 2015

Tatjana ja Aleksander : Püha Risti sild


 



…on viimane osa Tatjana ja Aleksandri armastuse loost.
Selles raamatus töötab Tatjana endiselt Ameerikas, kasvatab last ja ei ole kaotanud seda viimset lootusekübet leida Aleksander. Talle on küll tekkinud austajaid, kuid ta ei luba endale siiski mitte kedagi liiga lähedale. Aleksander võitleb Poola pinnal ja jõuab olukorda, mil tuleb alistuda. 

Keeruline on teekond nende kahe kokkusaamisel, aga see juhtub siiski enne raamatu lõppu ja lugejal lastakse osa saada ka nende kahe koosolemisest ja ühisest vaprast võitlusest vabaduse nimel.

Nagu ka eelnevates osades, on selleski loos täiesti usutavalt kirjeldatud nõukogude absurdi  ja äraandmisi, nii võiski olla. Pinge ja põnevus on üleval kuni lõpuni. Mõningad kohad tekitavad küll küsitavust (näiteks Tatjana ja Aleksandri väikese poja küsimused olid kohased pigem täiskasvanule), kuid samas see lugemiselamust siiski ei vähenda.

Thursday, January 29, 2015

Söö, palveta, armasta



 
Hiljuti Kanal 2 taas kord näidatud „Söö, palveta, armasta“ tuletas meelde, et mul on lugemata raamat, mille põhjal on see film tehtud.
Tegemist on autobiograafilise teosega, kus raamatu nimitegelane (Elizabeth Gilbert ise) on ennast kaotanud halli argipäeva, abielu ei sujunud ja ka uus suhe ei pakkunud piisavalt rõõmu, et end hästi tunda. Samas küpseb peas plaan, mis aitaks muuta senist elu ja ta otsustas seda teha kolme I abil ehk siis otsida uusi elamusi ja kogemusi reisides Itaaliasse, Indiasse ja Indoneesiasse.  Itaaliast ta leiabki häid toiduelamusi, uusi tutvusi, mõnusat olemist ja itaalia keele. Indias õppis ta mediteerima ja leidma sisemist tasakaalu. Indoneesia Bali saarel leidis armastuse ja uue suuna senisele elule.

Liz ise jättis aga vaatamata sisemistele heitlustele küllaltki enesekindla inimese mulje, kellel on teatud põhimõtted ja asjad, mida talle on meeldinud teha. Näiteks reisimine. Minu armastus reisimise vastu on püsinud muutumatuna läbi aastate, erinevalt teistest armusuhetest. Tunnen reisimise vastu sama, mida noor ema tunneb oma täiesti võimatu, kolibakterist vaevatud ja hulluksajavalt rahutu tita vastu – ma lihtsalt ei hooli katsumustest, mida see endaga kaasa toob. lk 53. Või suhtumine laste saamisse. Tean, et ei kavatse muretseda lapsi ainult kartusest, et võiksin kunagi hiljem kahetseda nende puudumist, sest minu silmis pole see mõjuv põhjus maailma rahvaarvu suurendada lk 110.

Raamat ise on väga mitmetahuline: segu eneseabi õpikust, reisiraamatust ja mediteerimise teatmikust. Põhjalikult on kirjeldatud nende kolme maa kultuuri, kombeid ja tavasid. Samuti on antud küllalt ulatuslik selgitus mediteerimisega seonduvast, joogast, erinevatest jooga liikidest. Samas ei jää olemata ka ilus armastuse lugu. Kirja pandud on see kõik väga värvikalt, lihtne ja ladus on lugeda. Sellised sisemise heitluse ja eneseotsimise teemad puudutavad just naisinimese hinge ja loetu mõjub pigem inspireerivalt. 

Mõned silmahakanud mõttekillud:
Mediteerimine kujutab endast jooga ankrut ja ühtlasi selle tiibu. Mediteerimine on tee. Mediteerimine erineb palvetamisest, kuigi mõlemad taotlevad ühendust jumalaga lk 155.

Inimesed kujutavad ette, et hingesugulane on keegi, kellega sa täielikult kokku klapid, ja seda ju igaüks endale ihkab. Aga tõeline hingesugulane on hoopis peegel, inimene, kes näitab sulle kõike seda, mis sind tagasi hoiab, ta sunnib sind pöörama tähelepanu su enda isikule, et sa saaksid oma elu uueks muuta lk 175.

Ei saa öelda, et inimene oleks täielikult jumalate mängukann, ega ka seda, et ta oleks täielikult oma õnne sepp- ta on natuke mõlemat lk 207.

On laialt levinud pettekujutlus, nagu oleks õnn sama, mis õnnelik juhus – inimesed arvavad, et see saab neile osaks nagu ilus ilm, ja loodavad, et neil lihtsalt veab. Aga tegelikult […] õnn on isikliku pingutuse vili. Sa võitled selle nimel, pürgid selle poole, nõuad selle endale välja, mõni teeb seda otsides maakerale tiiru peale. Sa pead oma õnne avaldumisvormides väsimatult osalema lk 298

Sunday, January 18, 2015

Spioonid



 
…. on psühholoogiline, üllatav ja omanäoline raamat Michael Frayn´ilt.
Vana mees viib lugejad ajas tagasi tema lapsepõlvemaale ja meenutab Teise maailmasõjaaegseid sündmusi, mil ta oli umbes 10-aastane viljaka fantaasialennuga poiss. Lugu hakkab arenema sõbra Keithi ootamatust teatest, et tema ema on Saksa spioon. Poisid leiavad endale luurestaabi, hakkavad ema jälitama ja logiraamatusse sissekandeid tegema. Lastele omase seiklusjanuga luuakse luuremäng ka siis, kui midagi otseselt nagu luurata ei olegi. Tegelikult selgub siiski, et selle väljaütlemise taga on midagi. Luuramine võtab järjest ulatuslikumaid mõõtmeid ja Keithi emal hoiatakse pidevalt silma peal. Lõpplahendus on vägagi ootamatu ja seda ei aima nagu millegagi ette.

Suuremas osas raamatus on tegemist poisi sisekaemustega, mõtetega ja tundmustega, otseseid sündmusi on raamatus siiski väga vähe. Samas süvendavad sellised sisemonoloogid uudishimu ja hoiavad parasjagu pinget kuni lõpuni üleval. On sõda ja aeg paneb laste õlule suurema koorma kanda, kui nad selleks valmis on.