Ööbik

 Lugemise väljakutse 47. teema: kaks samasuguse pealkirjaga raamatut. Eelnevalt lugesin Kristin Hannah´i Ööbik.

Hans Christian Anderseni muinasjutt Ööbik, on ilmunud iseseisva raamatuna ja selle leiab ka näiteks kogumikust Väike merineitsi.

Ühel Hiina keisril on imeilus aed, mida käidi imetlemas üle maailma. Nii jõudis teave selle ilmaime kohta igasse paika siin maakeral, sellest kirjutatid raamatuid, räägiti lugusid ja kõige ilusamaks peeti keisri aias ööbiku laulu. Keisri valdused olid aga nii suured, et ise ta oma ilmaimet kuulnud ei olnud. Kui kõmu tema imelisest linnust tema kõrvu jõudis, hakkas ta muidugi nõudma, et linnuke talle laulaks. Asi läks selleni, et tolleaegsed (aastast 1844) IT-i mehed ratsisid kunstlinnu, kes laulis sama ilusasti kui päris ööbik ja nägi välja ilusamgi, sest teda katsid teemandid ja safiirid. Kolmkümmend kolm korda laulis ta üht ja sama lugu, aga ikkagi ei olnud ta väsinud. Kas keiser leppis kunstlinnuga, seda lugege juba ise.

Tore muinasjutt, mida ma varem lugenud ei olnud. Kedagi ära ei sööda ja maha ei lööda, nagu mõnes muinasjutus juhtub. 

Et ööbiku laul ikka nõnda ilus on, selles veendu ise:  http://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/linnud/taxonid=316&speciesid=522

Kirjastus: Varrak

18 lk 

Ööbik

Valisin Kristin Hannahi Ööbiku lugemiseks just seetõttu, et raamat kuulub Varraku ajaviiteromaani sarja ja sellelt sarjalt tead umbkaudu, mida oodata. See ei tähenda muidugi seda, et see sari oleks „nagu ühe vitsaga löödud“ ;)

See on vana ja haige naise Vianne tagasivaade tema enda ja oma noorema õe Isabelle loole Teise maailmasõjaaegsel Prantsusmaal. Ajale, mil oldi veel noor ja ilus ning usuti siiralt, et kõik hirmutav on kusagil kaugemal, et see kõik ei saa juhtuda meiega. Vaatamata sellele, mida uskus üks noor naine, tungisid natsid siiski Prantsusmaale, allutasid valitsuse oma mõju alla ja laiendasid haaret selliselt, et igapäevaelu muutus teiste rahvuste kõrval ka kõigile prantslastele pöördumatult. Lugu on jaotatud kaheks: kord tuleb esile Vianne lugu, siis Isabelle lugu. Paari peatüki all tuletab ka loo jutustaja lugejale meelde, et tegelikult on ta juba vana ja vaatab ajas tagasi. (Lugedes kipub see ununema). 

Vianne oli tasakaalukas ja alalhoidlik naine, kes pidi saatma abikaasa rindele ja majutama oma kodus Saksa kõrgemat sõjaväelast.  Talle vastandub tulisem ja hulljulgem õde Isabelle, kes arvas, et ta peab andma ilmtingimata oma panuse Prantsusmaa heaks. Vastupanuliikumisega ühinemine on juba raamatu alguseosas ette näha ja Isabelle seab ohtu nii oma elu, kui ka oma lähedaste elud. Paraku ei saa ka Vianne igavesti vagur olla ning tegelikkuses on nad õega sarnasemad kui enesele tunnistada oskavad.

See on raamat naise rollist ja kohanemisest sõjaoludes, peresidemetest ning kodumaa armastusest. Ühelt poolt oli naise roll hoida alles kodu ning püüda püsida ise elus, sest mehed on rindelt koju oodata, lapsed vaja suureks kasvatada. Teisalt tundsid naised, et nad saavad midagi ära teha oma kodumaa heaks ja vaenlase vastu. Peresidemed, mis pealtnäha olid haprad, osutusid tegelikult tugevamaks. Sõda muudab suhtumisi. Oma lähedaste heaks ollakse valmis tapma, isegi siis kui see lähedane on sinu elu ohtu seadnud ja sa tajud, et sulle sümpaatseks saanud vaenlane võib ohtu kujutada kogu sinu perele ja tulevikule. Lisaks on oluline säilitada meelekindlus pealesunnitud saladuste hoidmisel.

Mulle meeldis see lugemine, mitte et mulle sõda meeldiks, aga need suurepärased karakterid, mis olid visad ja pealtnäha kõigutamatud-paindumatud, aitasid kergelt samastuda ja elada rolli täiega sisse. Väga hästi on siin edasi antud, kuidas suudab inimhing vastu pidada temast mittesõltuvates oludes, kui tugev on tegelikult sisendusjõud. Ära mõtle sellele, kes nemad on. Mõtle sellele, kes sina oled, milliseid ohvreid suudad sa taluda ja mis võib sind murda lk 130.  Ka vaenlast on siin näidatud eripalgelisena. Vianne majja paigutatud kapten Becer näis väga inimlik, arvestav ja mõistev. Seda kuni sinnani, mil tema enda elu ja positsioon sattusid ohtu ning ellujäämissoov surus nurka kõik ülejäänud soovid. Samas järgmine ohvitser oli tüüpiline käsutäitja, kes kasutas allutamiseks tugevama õigust ja nautis oma üleolekut.  

Teise maailmasõjaaegseid lugusid ilmub meil üsna sageli. See siin oli üks üsna traagiline lugu, sest sõda ju ongi traagiline. Lõpplahendus ütleb siiski, et haavad paranevad ja armastus jääb kestma. Just sellepärast mulle see ajaviite sari meeldibki.  

Kirjastus: Varrak

429 lk.

 

Lugemise väljakutse 47. teema: kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.

Veneetsia ämmaemand

Seekord sattus minu lugemislauale Roberta Rich´i „Veneetsia ämmaemand“. Raamatul on mõnus formaat, mida on hea kätte võtta ja mis kohe kutsub lugema.

„Veneetsia ämmaemand“ on lugu noorest juudipäritolu ämmaemandast Hannast, kelle mõistus, oskused ja suhtumine on ajast eest. On pime keskaeg, 1575. aasta, mil inimesed elavad piiravate tabude, uskumuste maailmas ja kuuletuvad pimestatult religiooni käskudele ja keeldudele. Hanna on ämmaemand, keda ollakse valmis appi kutsuma ka siis, kui see on tegelikult keelatud. Nimelt juutidel on keelatud kristlastele arstiabi anda. Kuid kui häda suur ja abi ei ole loota enam kusagilt, siis ollakse valmis riskima, sest Hannal on imeriistapuu - sünnitustangid.

Ühel ööl saab Hanna kutse minna appi kristlasest sünnitajale. Ta järgib oma südame häält ja astub keeldudele vastu.  Hanna riskib mitmel rindel, esmalt seadusest üleastumisega, siis sünnitaja naise ja vastsündinu eluga ning suure lunaraha küsimisega. Hanna armastatu Iisak on Maltal vangistuses ja Hanna loodab lunaraha eest oma mehe välja osta.

„Veneetsia ämmaemand“ on väga haarav ja põnev, kord saab kaasa elada Hanna seiklustele, siis Iisaki omadele. Ajastu süngus ja traagika on minu arvates siin väga hästi edasi antud. On ju teada, et keskajal varjutas inimmõtlemist pime usk ja teadmiste vähesus. Ellu said jääda vaid need, kes olid keskmisest nutikamad, haritumad, riskijulgemad ja kavalamad. Hanna ja Iisak seda kahtlemata olid. Kuid elada tahavad ka ahnepäitsid, liigkasuvõtjad, muidusööjad.

Raamatus olid küll mitmed seigad, mis tänapäeval näivad küsitavad ja lõpp kiskus ka liiga seebiseks ära, kuid sellegipoolest oli „Veneetsia ämmaemand“ hea lugemine.  

Kirjastus: Petrone Print

319 lk