Mälestusi raamatutest

„Mälestusi raamatutest“ on raamatusõbra kirjutatud raamat raamatutest. Holger Kaints on pannud kirja oma isiklikud kokkupuuted ja mälestused seoses raamatutega ehk teisisõnu see on Holgeri elulooseikadega Eesti raamatu lugu.  Kust sai alguse raamatuarmastus, milliseid raamatuid hoiti ja koguti, millised raamatud on olnud suurimad mõjutajad, kuidas suhtuti raamatute väljalaenamisse on vaid mõned teemad, mis puudutavad raamatuid ja on selle raamatu kaante vahelt leitavad. Lisaks on see lugu raamatu arengust läbi nõukogude aja - kui palju muutus ajajooksul raamat ja suhtumine raamatusse.   

Raamatusõbra jaoks on siin palju äratundmist, seega sain kaasa noogutada ja meenutada. Kui Holger ütleb, et väike tema vältis millegipärast kaua Wilhelm Hauffi „Väike Mukk“ lugemist, siis mullegi meenus, et see Mukk millegipärast ei sümpatiseerinud enne lugemist mullegi. Hiljem kui muinasjutt loetud, ei saanud ma aru, milleks selline tõrge. Mõnikord on vastumeelsus mõne raamatu vastu täiesti seletamatu.

Kui te ei taha raamatu väljalaenutamisest keeldumisega sattuda ebamugavasse olukorda, ärge hakake endale armsaid raamatuid igaühe ees taevani kiitma. Leidub inimesi, kes hetkemotsiooni ajel küsivad neid kohe lugeda, raamatuvõõraste subjektidena unustavad aga mõne tunniga mitte ainult raamatu, vaid ka fakti, et nad selle on laenutanud lk 85

Kirjastus: Hea Lugu

159 lk

Ettelugeja

Bernhard Schlinki raamatu pealkirja „Ettelugeja“ kasutasin esmalt luues raamatuseljaluulet. Raamatuid riiulisse tagasi pannes jäi pilk peale lugemakutsuvale pealkirjale. Nii et ka juhused söödavad häid, mõjuvaid raamatuid ette.

Raamatu tegevus toimub Saksamaal, algab 50ndatel ja kulgeb paarkümmend aastat edasi. Lugu algab ebatavalise armastuslooga, kus 15-aastane Michael on armunud endast paarkümmend aastat vanemasse trammikonduktor Hannasse. Poiss avastab endas seksuaalsuse ja on naisest omamoodi sõltuv. Naine on sõltuv poisist kui abivahendist, tema häälest ning neist hetkeist, mil poiss luges naisele ette raamatuid. Mingil hetkel suhted katkevad. Kokku saadakse taas aastaid hiljem. Nüüd on noormehest saanud juurat õppiv tudeng, kes külastab kohtuprotsesse, ja naine on ühes sellises süüpingis. Kohut peetakse Natsi-Saksamaa naisvalvurite üle, kelle silme all hukkusid tuhanded juudid. Aastad mööduvad, naine on trellide taga, Michael on püüdnud eluga edasi minna, kuid minevik tammub järjekindlalt tema kõrval. Nii nagu tammub Hanna minevik Hanna kõrval.

Näiliselt muretust algusest kasvab välja sügavalt filosoofiline lugu, mis on väga mitmekihiline ja palju küsimusi tekitav. Psühholoogilselt on tõmmatud väga peeneid paralleele erinevate elutahkude vahel.  Siin on juttu valikutest ja otsustest, süüst ja häbist. Häbi ebavõrdse armastuse pärast. Hirmust end kirjaoskamatuna häbistada häbistada end kurjategijana lk 98. Häbi valede valikute pärast.. Häbi selle ees, et häbi sundis tegema valesid valikuid. Milline häbi on parem, kui sellest häbist nagunii pääseda ei ole võimalik. Kas mõista või hukkamõista? Raske on otsustada. Nii et laias plaanis on siin teemaks ka Saksa lihtrahva saatus sõjaajal, kellest ühed olid ohvrid ja teised ka ohvrid: süsteemi, mis vastuvaidlemist ei lubanud, ohvrid.

Samas võib lugeda seda lugu ka kirgliku armastusromaanina, sest siin on kirglikke hetki, igatsust, ootust, hoolimist ja armastust. Lembestseenid on kirjeldatud väga nüansirikkalt ja pigem ikka kaunilt, nii et mõistusega võetav ebavõrdne armastus ei näi sugugi nii vale kui ühiskonna moraalinormid seda ette näevad. Ning ka ettelugemine on midagi erakordselt erilist, mida saab mees naisele pakkuda. Armastusel ei pea olema piire. Need piirid on ainult inimese mõtlemises kinni.

Nii et selles lugemises on ilu ja valu mõlemad olemas. Ning kindel on, et loetu paneb mõtlema ja ükskõikseks ei jäta kohe kindlasti.  

Raamatut peetakse Schlinki meistriteoseks ning selle põhjal on valminud ka film.

Mahasalgamine on reetmise silmapaistmatu variant lk 55

Timukas ei vihka seda, keda ta hukkab, ja hukkab siiski lk 112 

Kirjastus: Varrak

160 lk

Kehade mets

Jimi Ashilevi „Kehade mets“ on tema teine romaan ja minu esmane kokkupuude tema loominguga.

Tegemist on ühe poisi kasvamise ja arenemise looga. Seega ka armastuse otsimisest, lähedusevajadusest, sõpradega hängimistest, pettumustest ja leppimistest ehk teisisõnu kõigest sellest, mis inimlapse suureks kasvamisel möödapääsmatu, mida tuleb endal läbi piinlikkuse ja pisarate kogeda, et siis sellest õppida ja järeldused teha. Suureks saamine ei ole lihtne. Nii et raamat hõlmab ühe poisi elust üsna pikka perioodi: alguses oli poiss laps ja raamatu lõpuks on ülikooligi seljataha jäämas.

Üsna muhe lugu, väga-väga aus, kus lagedale on laotud ka piinlikud teemad, mis reeglina endale hoitakse, ja mis purustab müüdi macholikust kõikvõimsast tegijast noorsandist, kellel on vaid sõrmenipsu peale tüdruk vallutatud. Tegelikkuses on meil kõigil omad hirmud, kartused ning illusioonide elluviimine võib olla raskem kui unistus neist.

Mulle tuletas see lugu meelde, et lastevahelised suhted on üsna karmid. Eks nad on ka ajas pisut muutuvad, aga põhimõte jääb samaks. Omavaheline ärapanemine, kius, soov teist allutada on väga julm. Loomulikult ei saa kõiki noori ühe mõõdupuuga mõõta. Kuid alati on nii, et mõni on teistest tegijam, küpsem, valmis ärakasutama nõrgemaid. Kusjuures selleks n.ö tegijaks saamiseks on abivahenditeks jõukus, nutikus, ilu, ülbus ehk siis need relvad, mille on saatus kaasavaraks andnud.  Kurb on see, et kaasajooksjana võid sa teha tõesti tegusid, mis ei pane piinlikkuse puna palgeilt mitte iialgi kustuma.

Ashilevi sõnakasutus on väga mõnus, paneb lugema ja kaasa mõtlema. Ei tea küll, kui palju on siin autobiograafiat, kuid ega selles mõttes vahet ei ole – ühe poisi mõttemaailma hekseldab ikka  päris tublisti läbi.

Kui mõelda, et kellele raamat sobib, siis minu arvates kindlasti noortele ja neid noori kasvatavatele emadele. Neist esimestel aitab ehk pisut endas selgusele saada ning teistel aitab ehk pisut paremini mõista.

Kui tahad olla hea teiste inimeste vastu, pead alustama iseendast. Sest […] ka sina oled inimene. Kui väärkohtled iseennast, teed sellega ühele inimesele halba. Pole vahet, kas teed halba ühele, kümnele või sajale. Kui teed halba, siis teed halba lk 179.

Me kõik teame, mida teha, kui akna taga lendab lohe – tuleb hüpata talle selga! Lk 5

Tähtis ei ole, mida sa teisele kingid. Loeb hoopis mõte. Mõttes on tähendus ja tähendus ongi nagu kingitus kingi sees .

Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu lk 30

Oleviku tuttavlik ebamugavus on alati turvalisem kui tuleviku ähvardav tundmus lk 93

Kirjastus: Libros Insanos

224 lk

Tuba

Emma Donoghue „Tuba“ on mul ammu lugemisplaanis olnud, aga need plaanid on mõnikord nii suured, et paratamatult tuleb teha valik. Olen väga rahul ja rabatud ühteaegu, sest võin jälle öelda, et midagi nii šokeerivat ja köitvat ei ole ma ammu lugenud. Kuigi tegelikult olen küll, aga raamatutega on nii, et üks rabandus võib tulla teise otsa - raamatulood on lihtsalt nii etteaimamatud, korda minevad, mõjuvad.

Väike Jack on sündinud Tuppa, teist maailma tema jaoks ei eksisteeri. Ta on viie aastane, tal on Emme, Kapp, mõni mänguasi, munakooreuss, televiisor, tuttavate plekkidega Vaip, katuseaken kust saab piiluda taevasse ja mõned eluks vajalikud esemed veel. Ta on sündinud Vana Paganast. Vana Pagan on mees, kes vangistas Emme 11m² tuppa, kes toob neile süüa, mõne pühapäevakingituse, kelle pärast peab poiss aeg-ajalt Kappi minema, kellelt saab hädapärast midagi paluda. Aga seda saab vaid teha Emme, sest Vana Pagan Jacki ennast näinud ei ole.  Kõik, mis jääb väljapoole Tuba, on lapse arvates väljamõeldis, ebareaalne. Emmet ja Jacki seob eriline lähedus - vaid nemad kaks on teineteisele olemas. Emme jutustab lugusid, neil on oma jooksurada, omad rituaalid, omad mängud. Emme mäletab Toale eelnenud elu ja tahab seda tagasi. Jack tahab teha seda, mis Emmele head teeb. Emme plaanib riskantset põgenemist. Aidata saab vaid väike Jack.

Raamatu esimene pool on vangistuse lugu, teine pool juba elu väljaspool. Mis on pärast pikki vangistusaastaid keeruline nii emale kui lapsele. Laps on väljakistud omast kookonist, kus ta on harjunud olema ja elama oma õnnelikku lapseelu. Ta igatseb räpast vaipa, tuttavaid plekke, lõhnu. Elu väljapool näib hirmutav, seal on trepid, kust tuleb osata alla ronida, mesilased kes nõelavad, teised inimesed kes küsivad-pärivad-paluvad. Ka Emme jaoks on vabanemine raske. Ma ihkasin kõik need aastad kellegi seltsi. Aga nüüd tundub, et ma suuda kellegi seltsis olla lk 310. Väljapool on teised elureeglid. Vangistatud ema-laps tekitavad sensatsiooni, toovad kannatanud tähelepanu keskmesse. Ka sellega ei ole lihtne toime tulla.

See lugu ei ole kurjategija keskne vaid pigem emast ja lapsest, hoolitsemisvajadusest ja sellest, et vangistuses olles on kaks inimest teineteisele kingituseks. Detailselt on kirjeldatud läbi Jacki silmade nende päevakava, emme püüdlust luua lapses mingitki moodi aimdust välisest maailmast. See on elu, kus elueesmärk saab olla vaid: hoida oma mõistus ja teod kontrolli all,  et lapsele halba ei juhtuks; et ise suudaks püsida stabiilne ja lapse jaoks olemas olla.

Raamatu mõte on hirmutav, samas läbi lapse silmade esitatuna on selles ka omamoodi kergus ja helgus olemas, laps lihtsalt ei oska veel näha elu traagiliselt ja vaid temal  tekivad lihtsad  filtrita küsimused. Kirjutatud on nii tabavalt ja tõetruult, et mitte hetkekski ei mõelnud: nii ei saa ja ei oska laps mõelda. Võib-olla päris elus Jackid ei oska, aga kirjaniku loodud Jackile ei saa isegi mittelapselikke võrdlusi pahaks panna.   Millegipärast on minu jaoks kõige rusuvam ja kestma jääv mõte:

Vanaema ütleb, et teda on veel. „Keda?“ „Temasuguseid inimesi, maailmas.“ „Jah, palju keerulisem on see, et palju rohkem inimesi on kusagil vahepeal.“ „Kus?“ „Kusagil hea ja halva vahepeal,“ ütleb ta. „Neis on koos osakesed mõlemast.“ Lk 313 Isegi selle Vana Pagana kohta ei saanud öelda, et ta on üdini halb. Kuigi et ta oli ju. Ja mis kõige hullem: selliseid Vana Paganaid on ju palju. Siinkohal meenub John Fowlesi "Liblikapüüdja", mis on kirjutatud küll teise vaatenurga alt, aga mõte - orjastada üks inimene - jääb samaks.

Üks tähele pandud mõttetera, mis jääb minu jaoks eriliselt kõlama:

Ma märkan, et maailmas on inimesed peaaegu alati pinges ja neil ei ole aega. Isegi Vanaema ütleb seda sageli, aga tema ja Kasuvanaisa ei käi ju tööl, nii et ma ei tea, kuidas töötavad inimesed oma tööd teevad ja elada ka veel  jõuavad. Toas oli minul ja Emmel kõigeks aega. Aega määritakse vist hästi õhukese kihina nagu võid maailmale – teedele ja majadele ja mänguväljakutele ja poodidele -, nii et igale kohale on õige pisut kantud ja kõik peavad järgmise koha juurde kiirustama lk 283

Kirjastus: Hea Lugu

319 lk

Vaata youtubest ka raamatu ja filmi treilerit.