Suveõed

Temaatiliselt satuvad raamatud kätte kuidagi paarikaupa - taas lugesin raamatut  tüdrukutest (vt eelmine Maatüdrukud). Kuid seekord pisut helgemates toonides.

Judy Blume on kirjutanud suviselt kerge loo kahest tüdrukust Victoriast ja Caitlinist, kellest saavad Caitlini tahtel suveks n.ö õed. Caitlin on särav tüdruk ja Victoria ei suuda aru saada, miks ta just tema välja valis. Kuid selline saatuslik valik avab Vixile palju uusi  võimalusi.  Vix satub vabameelselt hullumeelsesse kärgperekonda, kus peab saama „asjale pihta”. Tema  suvepere avab võimalusi, mida tal oma päris perega poleks iialgi olnud.

Ühiste suvede jooksul teevad tüdrukud süüdimatult kõike, mida mõte vähegi pähe toob. Avastatakse kasvamisega  seotud muutused, oma seksuaalsus. Vixi on natuke tagasihoidlikum, kainemalt kaalutlev, Caitlin pipilikult kuraasikas, elava fantaasiaga tüdruk, kes ei kohku oma jutu järgi tagasi millegi eest ja teeb n.ö suuga suure linna. Kõigel ei peagi mõte olema. Mõned asjad lihtsalt on lk.271.  Nad on suveõed. Kui palju on õelikkuses olemas õelust? Ikka pisut.

Mulle meeldis, et just nagu kommentaaride-seletustena on peatükkide sisse pikitud ka teiste tegelaste nägemusi, mõtteid. Nii ei jää lugu üheülbaliseks. Väga innustav on  suvepere hool oma suvelapsesse, ka siis kui see laps ei olegi enam laps.

Suviselt kerge lugemine noorte eneseotsimisest, leidmistest ja kaotamistest. Suvi kestab veel :D