Minu Dublin

 

Loetule annaksin uue alapealkirja : ühe eneseotsija seiklused Iirimaal. Kristiina Piip on eriti just raamatu esimeses pooles teinud ausa ülestunnistuse oma katusumustest, üleelamistest, armastuse leidmisest ja kaotustest. Võib-olla liiga isiklik.  Erilisi emotsioone (v.a kaastunne) ei tekitanud.  Ja ka kirja pandud sigareti läitmised ei anna asjale üldse jumet juurde.

Kuid võõrtöölise n.ö käsiraamatuna (liialdatuna öeldes) on Minu Dublin igati asjalik. Võõras riigis käivad paljud argised asjad harjumuspärasest erinevalt. Kuidas endale pangakaarti saada, või mida tähendab telerimaksu mitte maksmine, kuhu minna ostlema jne., selline info on kõik raamatus olemas. Lisaks ka Iiri kuulsast pubikultuurist. Pubikultuur on Iirimaal väga sügavate juurtega[…] pubi oli omal ajal iirlastele justkui põgenemine külma käest troopikasse, sest isegi kui pubis puudus küte, kütsid inimesed oma kehadega ruumi soojaks.

Inspiratsiooni on siin neilegi, kes tahavadki lihtsalt Eestist ära, nagu näib, ei olegi see nii keeruline. Vähemalt raamatu põhjal võib järeldada, et ka suht rahatuna võib see õnnestuda. Lihtsalt tuleb loota vedamisele – ja siis veabki.

Raamatu lõppedes ütleb autor, et Dublin on linn, kuhu jätsin oma lapsepõlve. Ja seda on ka kogu raamatu kulgu arvestades tunda.