Seal, kus näkid laulavad

On minu esmakordne tutvumine Marek Kahro loominguga, varasemalt on tema sulest ilmunud veel kolm raamatut.

Sündmustiku proloog ulatub 92. aastasse, mil sõbrad Maia, Toomas, Janika, Ainar ja Norbert lähevad üksildasse paika Kalmujärve äärde ujuma. Norbert upub, nii et teised seda ei märkagi. Edasi on juba tänapäev, Maiast on saanud õpetaja ja teised tema noorepõlve sõbrad on surnud. Selgub, et surm ei ole saabunud juhuslikult ja on kahtlusi kuritegudele. Maia klassi tuleb uus poiss, kes on nagu Norberti koopia.

Ega seda lugu nii otsesõnu polegi võimalik jutustada, Maia näib olevat vaid üks peategelastest, kelle kõrval on päris mitmed kõrvaltegelased, kellel on pea sama suur kaal, kui Maia tegelaskujul. Näiteks Lara, kes luurab Arturit ning on temasse armunud. Siis on Norberti isa, kes näib vägagi heatahtlik tohtrihärra. Maia tütar Iiris jt.

Raamatu sündmustik on põnev, etteaimamatu. Vihjeid edasise kohta antakse kogu aeg ette, kuid samas juhitakse jälgi ka kõrvale.   Kord on kuriteokahtlus veeretatud ühe tegelaskuju peale, siis teise ja lõpuks näib, et hoopis kolmas on süüdi. Lisaks tundub, et müstiline järv on valmis imema inimesi endasse. Ka osalised loos on erilised. Näiteks Artur kui n.ö teisest ilmast väljakaranud kuju näib pigem ebamaine olend, keda tegelikult olemas ei saakski olla, või on siis tehislikult kasvatatud monstrum.  Selle Arturiga näikse üldse olevat segased lood, igatahes tema päris minevik ei avaldugi, vaid tema elu nagu algaks  alles siis, kui ta sai uue nime ja identiteedi.

Oma tekstis kasutab autor palju ootamatuid võrdlusi, tekst on haarav, nobedalt loetav. Igatahes oli põnev, algusest lõpuni. Raamat on võitnud kirjanduskonkursil Bestseller 2015 esikoha ilukirjanduse žanris. 

Kirjastus: Pilgrim

262 lk