Lennuhirm

 

Erica Jong „Lennuhirm“

Tõlkis: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

357 lk

Minu lugemislauale sattus raamat laadis: üks lugu viib teiseni. Lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“. Nii ma siis selle raamatuga maadlema hakkasin. Ütleme nii, et kergelt see ei tulnud.

On 1970-ndad aastad. Isadora sõidab koos psühholoogist abikaasaga tolle erialasele konverentsile.  Sellel konverentsil tekib naisel tõmme teise psühholoogi Adrianiga. Isadora jätab oma abikaasa ja soostub kaasa minema n.ö trippima tundmatusse koos sisuliselt võõra mehega, kes teatava karismaga suudab naist manipuleerida niivõrd, et too unustab paljudki väärtused. Teekond paneb siiski Isadora endasse vaatama ning mõttes käima ka mineviku radadel.

Üdini seksuaalne raamat, siin ei kirjeldata akte, vaid seksuaalsusele on antud vabam tõlgendus, ihal on elus kandev jõud, partnerite vahetamine on ok,  ennast saab väljaelada ka vaid seksuaalsuse kaudu, seks on nagu elu ainus mõte. Igatahes Isadora elu oli kirev, samas  keeruline, sest eneseleidmine läbi seksuaalsuse toob kaasa segaseid juhusuhteid ja kahtlaseid valikuid, mis omakorda toodavad sisemist ängi. Paljud psühhiaatrid ütleksid: otsib oma isa.  Saan aru nii, et mingis osas on see lugu autobiograafiline, millel omad lisandid juures.  Omaette kasti moodustavad psühholoogid – nad on nagu kamp veidrikke, kes vajaksid samuti abi.😀

Raamatus on väga palju arutlemist, filosofeerimist, viiteid Freudile. Nii mõnelgi kohal panin raamatu kinni ja mõtlesin pikemalt loetu üle. See tekst lihtsalt vajab seedimist. Sest elus on miljonid vastuolud: tahame olla truud, aga kujutleme teisi, tahame olla ausad, aga liialdame, tahame olla siirad, aga oleme silmakirjalikud jne. Samas vaatamata hullumeelse elu kirjeldamisele ei teki mõtetki midagi  hukka mõista ega ka heaks kiita. See on lihtsalt üks omanäoline elu, mis aitab mõtestada naist ka feministlikumast vaatenurgast – Isadora üritab leida oma rolli maailmas, kus rollid: ema, tütar, abikaasa on ammu ette kirjutatud ja peaksid olema iseenesest mõistetavad.

Raamatus loetakse Steinbec´i "Vihakobaraid". Ma ei tea veel, kas võtan selle väljakutse vastu :)

Kuid "Lennuhirmu" julgen soovitada neile, keda ei häiri elupõletamise steenid ja analüüsiv tekst.  

Iga süsteem muutub hullusärgiks, kui visalt nõutakse, et kuuluksid sellesse – tervenisti ja huumorivabalt. Ma ei uskunud süsteemidesse. Kõik inimlik oli ebatäiuslik ja ülimalt absurdne. Millesse ma siis tegelikult uskusin? Huumorisse. Süsteemide, inimeste, iseenese üle lakkamatult naermisse. … sellesse, et ellu suhtuti kui vastuoksuslikku, muutlikku, mitmekülgsesse, naljakasse, traagilisse nähtusesse, milles tuleb ette vapustavalt kauneid hetki. Sellesse, et ellu suhtuti kui puuviljakooli, milles on maitsvaid ploome ja kopitanud pähkleid, kuid mis on mõeldud näljaselt nahka panemiseks, sest sa ei saa nautida ploome, tundmata mõnikord halbade pähklite vastikut maitset lk 153

Emajõgi

 

Astri Kleppe „Emajõgi“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

198 lk

Nad elasid Rootsis. Norra juurtega Sunniva armastus Jaagu vastu ei tärganud kohe, see juhtus aegamööda. Mees oli temast vanem, võõramaine, karismaatiline ja haritud.  Sõprus viis abieluni, mis äratas naises huvi mehe sünnimaa Eesti- ja  tema perekonna ajaloo vastu. Seda enam, et 1939. aastal mõrvati Tartus tuntud poliitiku poeg, Jaagu isa, mõrvajaks Jaagu ema. Kui nüüd vabaduste tuules avanes perel Eestimaal elavat ema ja sugulasi külastada, oli Sunnival huvi süveneda sügavamalt ajaloosse ja ka tõde teada saada.

Kui esialgu kõlab sõna mõrv kriminaalsena ja seda kriminaalsust sellest loost hakkasingi otsima, siis tegelikkuses see nii ole. Tapmine on vaid üks osa perekonna traagilisest loost. Pigem on see raamat inimsuhetest ajastute tuules, s.t me sõltume ikka väga ajast, kus me elame ja muidugi ka inimestest me ümber. Kuid eelkõige on raamat kodumaadest, juurtest, keele ja kultuuri säilimisest ajastute kiuste. Ja ikkagi saladuslikust, päriselt aset leidnud mõrvast, mis jäi toona oma tähelepanult alla Stalini-Hitleri algatatud tragöödiale  ning sai seetõttu teise tähenduse. Tegelased loos on väga sümpaatsed, pahemeelt ei teki isegi endise mõrvari suunal. Kõike kuidagi nenditakse, et nii oli ja see on fakt. Samas on midagi ilusat, poeetilist ka olemas.  

Minu jaoks avas see raamat end lainetena, kord tabasin end mõttelt, et nii hästi ja vaimukalt kirjutatud, ja samas tundus jällegi kuidagi lihtsakoeline. Kuid see miski, mis nahavahele poeb ja mille üle pikemalt juurdlema jäin, on olemas. Sest see lugu, need katkendlikult avatud erinevad eluetapid, meie riigi ajalooliste sündmuste käsitlemine mõjusid austustäratavalt, kirjutatakse need Sunniva, ühe tegelikult ju võõramaalase vaates. Ja ka kõik need omavahelised suhted, natuke katkendlikud, üle aastate,  on soojad ja südamlikud. Selles loos on hästi palju tahke, ja need on kantud isiklikust seotusest (autor on Eestiga seotud).

Meeldis!

Aeg ei ole muu kui sündmuste kirjeldus, ning kui kõik saaks koguda kokku ühteainsasse punkti, kui saaks maailma ja ajalugu käes hoida ja lähedalt uurida, siis ehk oleks võimalik mõista, kuidas see kõik kokku käib lk 33

Kõik toimub samm-sammult, juhuslikult ja samas mitte. Võib olla just nii saatus tegutsebki, minutipealt planeeritult ja samal ajal juhuslikult, nagu kunstnik, kes kasutab juhuslikult ta teele jäänud materjali lk 189

Ehk on võimalik saatust valida, küllap on hetki, kus see valitakse. Lk 189

Iga teine lugu

Mariann Treimann „Iga teine lugu“

Kirjastus: Parimblogi, 2026

270 lk

Tinderis machis neil kohe. Ka esmakohtumine jättis mulje, mis andis tõuke armastuse tärkamiseks. Mees oli hooliv, tähelepanelik, galantne, nägus, märkav,  lisaks lilled, toredad žestid, head söögid ja vahuveinid - millise naise süda ei sula sellise härraga kohtudes. Ka Kerli sulas vaatamata mõnele ohumärgile, ja suhe võttis ta endale koos kõigega. Mingis osas oli see kooselu lapsepõlve taaskogemine, mingis osas silma kinni pigistamine/enesesalgamine, mingis osas eemaldumine ja hukatus.

Mallu mõttel on loogikat ja hoogu ning sulge valdab ta hästi. Selles loos on neli liini: ema ja tütar, sõbrannad omavahel, Margus ja Kerli, Kerli ja terapeut ning need liinid veavad hästi välja. Lugu ise on lihtne ja loogiline, kahjuks ju elust endast. Vägivalla teema on aktuaalne inimsoo hulgas alati olnud ja sellest peab rääkima. Välja on toodud ka n.ö kaaskannatajad, keda otseselt ei lööda, kuid peresisene tragöödia teeb haiget ohvri lähikondsetele samuti.  Kahjuks mõni mees ei või ealeski kaaslast enda kõrvale tahtagi, sest omamisinstinkt on liiga suur. Elus on sageli nii, et mustrid korduvad. See lugu on kirjutatud kannataja poole pealt. Üllatama panev oli lõpplahendus. 

Märka vägivalda, ega muud ei olegi kokkuvõtteks öelda. Manipulaatori küüsist ei ole lihtne pääseda, seda kinnitab ka see raamat.

…vägivald ei alga löögist. See algab lootusest. Lubadustest. Sellest, et vahepeal on jälle hea. Ja iga kord, kui on hea, usub inimene, et  see ongi tõeline versioon. Et halb on erand lk 268

Karude kuningriik

 

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Tõlkis Eve Soonest

Kirjastus: Tänapäev, 2026

262 lk

Sarja „Looduse lood“ raamatuid olen varemgi lugenud, kui nüüd raamat mõmmikutest ilmus, panin talle kohe käpa peale J Oli mul ju au nende nunnude loomadega Rumeenias vabas looduses kohtuda, s.t karud olid looduses ja mina turvalises autos. Seal käivad karukesed lihtsalt hängimas ja toitu nurumas maantee ääres. Loomulikult on lollid turistid seda neile õpetanud. Igatahes need kohtumised olid väga meeli erutavad inimesele, sest nii mõnelgi karuemmel olid lapsukesed ka kaasas. Mürakarud mürasid omavahel ja emme vaatles elu. Mida karud tundsid, sellest ja paljust muust jutustabki see raamat.

Lihtsas jutustavas vormis räägitakse erinevatest karuliikidest, legendidest, karude toitumise viisidest, arengust aastasadade jooksul, inimkäitumisest karude suhtes ajalooaegade vältel ja paljust muust. Muidugi jutustatakse kogemustest karudega kohtumistelt, karude levikualast ning karudest ka Eestis (selle osa on kirjutanud Egle Tammeleht), Alaskal ja Rumeenias.

Minu jaoks oli see põnev lugemine – loed nagu head põnevikku, sest vahvaid seiku on siin palju ning kui  see loetu ka kahe kõrva vahele kinni jääks, siis targemaks saab ka. Kuid peamine on, et raamat paneb mõtlema loodusseaduste üle laiemalt.

Religioonid, mis nimetavad inimest looduse krooniks, kindlustavad looduse ja selle loomingu alluvusseisundi. Kiskjast saab röövel. Lk 85

 

Kui õnn saabub paku talle istet

 

Möödunud aasta lõpul tegin töökaaslastele järjehoidjad, millele lisasin raamatupealkirja, mis tuleks uude aastasse kaasa kas motona/mõtteterana või ka otsese raamatu soovitusena. Kõik võtsid loosi ja mulle jäi üle:

Mirjam Pressler „Kui õnn saabub, paku talle istet“.

Saksa keelest tõlkis Harri Jõgisalu

Kirjastus: Kupar, 2000

193 lk

Halinka on 12 aastane lastekodu tüdruk. Oma eelmist elu mäletab ta valikuliselt, sest mis elu see olla saab, kui edasine valik on vaid lastekodu. Tädi Lou oleks küll valmis aitama,  aga  seadused on tädi tahtest tugevamad. Kuuekesi lastekodu toas elades on raske leida omaenda nurka ja ka sõpra. Kui kuulutatakse välja võimalus osaleda korjandusel heategevuseks, osaleb ka Halinka. See sündmus avab temas uusi iseloomujooni ja võimalusi.

Tegemist noorteromaaniga, kus keskmes on minategelase tunded, igatsus, kogemised ja unistused. Tegevus toimub pärast II maailmasõda Saksamaal. Selles raamatus ei kõnelda lastekodusse sattumise põhjustest, pigem sealsest elust ja hingamisest. Nii oli ka Halinka loonud endale tugeva kaitsekihi. Ta ei usaldanud kedagi, pigem aitas tal emotsionaalselt pinnale jääda märkmikku kogutud "elutarkused". Need elutarkused näisid vanusest ees olevat ja kirjutasin neist nii mõnegi oma märkmikku. Küllap elu-olu sunnib lapse vanemaks, kui tal tegelik vanus on. Lisaks on ka loo alapealkirjad tsitaadina võetavad: kes rasvast hane tappa tahab, peab teda enne nuumama; kui mõtted on tumedad, ei ole ka südames rahu jne

Igatahes südamlik ja mõtlemapanev lugu. Oma keerukuses ka omamoodi helge ja ilus.   

Ja tänan loosiõnne, ilma selleta ma raamatut lugenud vast poleks.

P.s tool on valmis, loodan selle õnne iste pakkumiseks ära tunda J

Kui suudad hammustada, võid rahulikult ka hambaid näidata lk 128

Poolik tõde on tegelikult ikkagi vale. Aga võib olla ei olegi see päris nii. Ehk on poolik tõde lihtsalt ainult pool tõest lk 157

Võõraid on lihtsam armastada

 

Liisi Õunapuu „Võõraid on lihtsam armastada“

Kirjastus „Varrak“, 2026

199 lk

Suures kaubakeskuses töötab palju inimesi, kes omavahel üksteist ju mingil viisil teavad, aga samas on ka võõrad. Omad kokkupuutepunktid, meeldimised, sümpaatiad on selleski kogukonnas. Kelle jaoks on naaberpoe müüja silmarõõmuks, kelle jaoks murede maandajaks, kellega on tore koos küpsetada, kelle käest saab alati õigeid lilli kallimale. Suur kaubakeskus elab sisemiselt oma argist elu kogu oma ilus, rõõmus ja valus.

Minu jaoks oli see lugu vahvalt kastist välja juba seetõttu, et selle loo kulgemise keskkond eristus. Kaubanduskeskus on nagu omamoodi sisemine kommuun, kus sealsete töötajate vahel hakkavad tööle kõik inimlikud suhted, paljastuvad iseloomud, tekivad sümpaatiad ja antipaatiad. Ja võib olla on lihtsam ka oma sümpaatiat väljavalitule näidata, sest nii palju poode kokkukoondavas paigas ju abivahenditest puudus ei ole: sefiirikorvikesed, lillekimbud ja muud mudru J on kõik käepärast.

Lisaks poeb pealkiri hinge, kriibib miskit.

Lugu on kirjutatud südamliku huumoriga, on vaimukas, helge ja hästi jutustatud.

Mulle meeldis väga!

 

Olku. Laul inimlikkusest

 

Helen Eelrand „Olku“

Kirjastus: Pegasus, 2025

232 lk

Olav Ehala elulugu kutsub lugema, sest hr Olavi on silma jäänud, kui  loomuomaselt andekas, särav, silmapaistev, hea huumoriga. Nii kõlas ka see raamat, mõnusalt humoorikas, kirjeldab vahvaid krutskeid, naljakaid juhtumisi, kuid ka inimlikku headust, töökust, häid juhuseid. Kõnelevad ka pere ja sõbrad ning sõpru Olku ümber on palju. Selliselt kokkuvõetuna elu näib igati õnnelik, või on see ka oskus ebaõnne mitte kinni jääda ning keskenduda vaid paremale.

Minu jaoks oli siin ka äratundisrõõmu kohti. Nimelt käidi Heidi Tammega Pärnu-Jaagupis esinemas ning muidugi kaasnesid ka sellega seiklused.  

Lisaks nimetab ta siin kuulsaid sugulasi, neist ühe nimi on minugi suguvõsas. Veidi genis tuhlates saan lisada ühe kuulsa sugulase oma suguvõssa juurde 😊

Olen käinud ka Olku juubelikontserdil. Elu ilusaim härdaim hetk oli, kui ta laulis „Vanamehe laulu“, seda kuulata ilma pisarateta ei olnud võimalik.

Kiire ja armas lugemine!

Polinale

Takis Würger „Polinale“

Saksa keelest tõlkis Mari Tarvas

Kirjastus: Tänapäev, 2025

258 lk

Hannes Prager on sündinud talent, tema kõrvus heliseb muusika ja ta suudab komponeerida imelisi meloodiaid, kuid tema natuur hoiab ande n.ö vaka all. Poiss on tundliku loomuga ning ta ei harmoneeru igaühega. Lapepõlv lagunevas rabavillas koos veidrikust Heinrichi ja emaga on harmooniline. Sõprus Polinaga tundlik ja armas, kuid elud viivad neid  eriteed ning noore mehe hinge jääb vaid igatsus. Selle asemel, et vallutada maailmalavasid, asub Hannes tööle kolimisfirmasse klavereid transportima. Kui aga on klaverid, kas siis loomuomane kutse mängida, saab allutatud? Muusika kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Väga tundlik ja armas lugu, täis muusikat, igatsust, eneseotsimist, enesehaletsust ja püüdu elu absurdsusest üle saada. Samas kihte on siin natuke rohkem kui see, et keegi igatseb kedagi. Pealtnäha on kerge alla anda, lasta elul lihtsalt voolata ning juhustel oma töö teha. Aga kui on väikegi eesmärk, siis võivad ka juhused ette sööta õigeid inimesi, häid klavereid. Lugu on ühtaegu nii kurb, kui ka lootusrikas.

Millegipärast kangastub lugedes „Für Elise“ -  ei oska ette kujutada, kuidas võiks kõlada Polinale (võib olla midagi analoogset).

Imeilus raamatukujundus lisab alati meeldivust juurde, ja lisaks on selles loos see x-faktor on olemas, mis kutsub lugema.

Kes on üksildane, ei saa kedagi kaotada lk 147

Jumal on andnud sulle kõige paremad kõrvad  kogu maailmas, kuid sa ei ole ikka veel õppinud nendega kuulama lk 198

Võib olla on armastus lihtsalt teine sõna lootuse kohta lk 256 

Rongilapsed

 

Viola Ardone „Rongilapsed“

 

Itaalia keelest tõlkis Kaidi Saavan

 

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

 

287 lk

 

Kommunistliku partei idee on viia Napoli vaeseid lapsi rongiga põhjapoole talvituma, n.ö söömile, kostile, et nad siis kosununa pere rüppe naasta saaksid. Sama tee ootas ka seitsme aastast Amerigot. Kaose keskel kasvanud poiss on nutikas, kuid kodupaika jäänud emale oli  laps pealtnäha nagu umbrohi, nagu karistus. Uus perekond märkab poisi andeid ja kingib talle uue elu. Kuid ka see uus elu ei vabasta minevikust, mis täiskasvanuna võib tuua uue nägemuse.

 

Lihtne, dramaatiline ja haarav on see lugu. Lugu truudusest, lõhestatusest oma päritolu ja tegelikkuse vahel, mida ühtepidi ei mõista ja teisalt tuleb ka see mõistmise pool sisse.  Oluline roll on siin kingadel, mis on kui staatuse sümbol, Napoli laste kingad on määrdunud ja pigistavad. Põhja pool on võimalus uutele mugavatele kingadele. See lugu kisub kaheks, ühtepidi on hea meel Amerigo üle, teisalt on emast kahju, kahju tema valikute pärast, kahju Amerigo hingelise segaduse pärast. Aga lõpp oli pigem helge. Ja helgust lisab lapse nägemuses jutustus.

 

Nii et – soovitus!

 

Mu käsi andis lubaduse ja hakkas tulevikuplaane tegema. Nagu juhtub siis, kui sa armud lk 271

Minu Panama

 

Kadri Maripuu „Minu Panama“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

279 lk

Minu Panama on seikluslik ja sisekaemuslik lugu. On ju ühe ukse sulgumise järel julgustükk kandideerida uude maailmajakku, täiesti teise keskkonda ning lasta elul end üllatada. Selles osas oli see raamat nagu seiklusjutte maalt ja merelt. Teisalt vaatab autor sügavuti enesesse ning seegi osa oli inspireeriv – miski ei ole võimatu. Ta harutas iseenda emotsioone heas rütmis troopilise looduse ning elustiiliga, seda oli hea lugeda. Kaugel maal pannakse proovile sõprussuhted, tärkavad uued suhted ning tekib ka kuuluvuse küsimus. Kus on kodu ja kuhu kuulub süda?

Kui paljud minu-sarja raamatud pühendavad palju teksti vaatamisväärsustele, siis Kadri keskendub inimestele ja tundmistele, kuid Panamat oli siiski piisavalt.  Kirjutatu tõi sealse looduse lopsakuse, skorpionite salakavala peitusmängu väga ehedalt kujutluspilti, nii et natuke nagu oleksin ise ka väikese varbaga Panamas käinud.

Ei ütle küll „sinna mina ei satu“, sest üllatusi võib elus ikka tulla, aga suure tõenäosusega on raamatu kaudu reis ainus reaalsus Panamast. Ja see oli tore reaalsus. Aus, siiras, tundeline.

 Lisaks mulle väga meeldis koos telefoniga lugeda, QR koodide taguseid avastada.😊

Võib olla ongi ränduri koht just kahe maailma piiril. Seal, kus kuskile ei kuulu ja samas kuulud igale poole natuke lk 125

Kogutud teosed

 

Lydia Sandgren „Kogutud teosed“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

687 lk

Kirjanik ja kirjastaja Martin Berg mõtleb oma viiekümnenda eluaasta künnisel möödanikule. Elu on pakkunud mõndagi: armastuse, perekonna, sõpruse, loomingu, kuid mingid asjad mööduvad, hääbuvad, teisenevad mõnikord paratamatult, meist endist sõltumata või siiski ka sõltuvalt. Ühel päeval Martini abikaasa, saladuslik Cecilia haihtub ja jätab kogu vastutuse Martinile. Mees pöördub mälestustesse 70-80ndate Rootsi, mil elu kujuneb, valikud vaatavad vastu. Kas ta toona toimis ta õigesti?  Sealhulgas vaatab ta tagasi ka oma kirjanikutee kujunemisele, loomeprotsessi raskustele.

Perekonnasaagad meeldivad mulle enamasti alati ja ka käesolev ei ole erand. Või siiski on, sest tegelikult ma lausa vaimustusin. Siin on lugu, millel intellektuaalne foon on koguaeg taustaks. Tekst on täis viiteid filosoofiale, kirjandusele, kunstiajaloole, mainitakse kirjandust ja kirjanikke, esitatakse küsimusi loomise ja loomingu üle. Näiteks, kas kirjanduse loomine on trauma või väljaelamine? Muret tuntakse kvaliteetkirjanduse nõudluse üle. Samas see tekst ei ole kordagi kuiv ega igav ning mitte ka liiga akadeemiline. Lisaks muidugi on nauditav lugu ise. Siin on palju salapära, sügavaid sõpruse tundeid, armastust. Tegelased on ehedad, lihast ja luust ning kõigiga on lihtne suhestuda.

See raamat ei ole kiirlugemine, vaid ikkagi lugemise nauding, mis puudutab. Lugu hargneb aeglaselt ning ca 700 lehekülje lugemine võtab aega.

No ja killuke Eestit leidsin ka raamatust, nimelt oli Per´i vanaisa eesti pagulasest ettevõtja lk 424

Mulle väga meeldis!

Eksistents ei ole lõppude lõpuks midagi muud kui üksainus suur väljakutse julgeda. Lasta lahti ja liuelda tundmatusse lk 277

Kes ei ole oma võimete piire kombanud, ei tea, mida ta suudab.  Lk 307

Indiviidi elulugu oli soo, mis koosnes fragmentaarsetest mälestustest, teiste inimeste juttudest, teadvustamata stiimulitest pöörata tähelepanu sinna või tänna lk 370

Aga pooleli olev katse jätab sulle unistused alles; nurjunud katse puhul kaotad alati midagi. Terve elu on võimalik elada nii, et sul jooksmata maraton veel ees, kuni vanus vabastab su ohtudest ja pingutustest … lk 437

Surm ja seks – just sellest kogu kultuur kokkuvõttes kõnelebki. Võib olla ka jumalast. Aga jumal on samas nii surma kui ka seksiga lahutamatult seotud. Jumal on meie viimane võimalus pääseda sellest igavesest jändamisest surma ja seksiga lk 447

Kirjanduse otstarve seisneb kohtumises lugejaga, sünergias, mis sünnib, kui tekst puudutab inimese salajasi hingesoppe. Lugejata tekst on artefakt, kadunud aja potikild, mis huvitab heal juhul ainult mõnda arheoloogiahuvilist. Keele ja kirjanduse väärtus sõltub kokkuvõttes sellest, kuidas neid kasutatakse lk 606

 

Minu sõbrad

 

Fredrick Backman „Minu sõbrad“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

358 lk

Sellel maailmakuulsal maalil on kolm väikest kuju, keda enamus ei märkagi (nad näevad vaid merd ja paadisilda). Louisa aga näeb ja on neist kujudest lummatud. Tüdruku minevik on keeruline ja tulevikki näib trööstitu. Järjekordsel põgenemisel jookseb ta ühe vanamehe pikali, sealt alates muutub elu. Algab seiklus, mis viib teda kahekümneviie aasta tagusesse lugude maailma, mil need pildil olijad olid neljateistaastased noored. Nad  kõik on üks meie hulgast.

Taas Backman oma headuses. Ta võtab ühiskonna poolt väljatõugatud, eluhammasrataste vahele jäänud, annab neile hääle, mida mõistad, ja elad sellele kogu hingest kaasa. Mina küll tundsin nii. Ta hoiab nõrgemate poole, kohtleb neid võrdselt ning annab võimaluse. Nagu ka varasemate raamatute tegelaste puhul, on siingi kõigil midagi katki: kellel kodu, kellel suhted, kellel enesehinnang. Palju on vägivalda, aga on ka palju ilusaid hetki. Kord on nii kole, nii kole ja siis jälle heldimapanevalt ilus. Elus on paraku nii, et kõige ilusam ja kõige koledam võivad käia käsikäes ja siin loos on need nagu kaks vastandlikku poolt, mis kaaluvad üles ja alla. Raamat kulgeb nii, et pole võimalik ette ennustada, kuhu ta välja jõuab. Kui juba mingi mõttepojuke on pähe tekkinud, siis keeratakse aga vinti juurde ja selgub, et see mõttepojuke ei viinud kusagile.

Backmani võlu on see, et ta oskab nii lihtsalt ja nii palju öelda. Kirjutaksin välja vähemalt veerandi raamatust. Ta loob nii omanäolised karakterid ning süžeegi keerleb nagu karussellil ning  hoog peab alati lõpuni välja. Tema lugudes on indu ja ilu, inspiratsiooni ja tarkust.🙏

Olen Backmani andunud fänn. Iga tema raamat, mis loetud saab, kinnitab minu usku temasse, minu kiindumust ja armastust. Ma võtaksin tal käest kinni.💗

Kui raamatu lõppedes kurgus kriibib, silmis on pisarad (sa ei saa arugi, mille pärast sa nutad, sest kirjanik ju tegelikult säästab lugejat), saad aru, et see oli lugemisnauding.🙏

Kehv eneseusk on laastav viirus. Selle vastu pole ravimit lk 71

..kui rikkad väljas magavad, siis pole nad kodutud, vaid lihtsalt matkal lk 115

Sa oled kunstnik, kui sa lood. Sa oled kunstnik, kui sa näed maailma sellina, nagu see ei ole, kui sa vihkad valgeid seinu! Ükski sitapea kusagil ei saa otsustada, mis on kunst, keegi ei saa sind takistada armastamast seda, mida sa tahad, kogu muu jama üle maailmas võivad küünikud ja kriitikud võimu võtta … aga nad ei saa mingi kuradi nipiga otsustada, kui kõvast su süda lööb. … kunst on niigi piisavalt õrn küünal, selle võib üheainsa ohkega kustutada. Kunst vajab sõpru, kes varjavad tuult oma kehaga ja hoiavad käsi leegi ümber, kuni see suudab omaenda jõul suurelt ja eredalt põleda. Kuni see on põleng. Ohjeldamatu. Lk 176

Kedagi ei ole võimalik sõltuvusest välja armastada, kõik maailma mered on nende pisarad, kes on seda proovinud. Me ei tohi oma laste pärast surra, universum ei lase meil seda teha, sest siis ei jääkski enam emasid lk 179

Vägivald ei ole geneetiline haigus, vägivald on nakkus, see kandub nahalt nahale. Süda nakatub. Lk 267

 

Tüdrukune

 

Eia Uus „Tüdrukune“

Kirjastus: Postimees, 2019

217 lk

Kirjandusklubi suunab traditsiooniliselt lugemisrajalt välja astuma. s.t annab teema kätte ja nii satud lugema midagi sellist, mis muidu võinuks lugemata jääda. Seekord oli meil lugeda raamat, kus sõna UUS kas pealkirjas või autori nimes. Lähenesin ülesandele otse.

40 aastane Lilian on karjäärinaine, kel pole lapsi, koduloomi, tema elustandard  sisaldab ilusaid rõivaid, õhtusööke-jooke, seltskondlikkust. Elus on ikka ootamatused ning ettearvamatu koondamine lööb naise turvalisuse kõikuma. Nii elustvad ka vanad mälestused. Kohtumine Monaga, temas kakskümmend aastat noorema naisega, äratavad Lilianis aga hoopis teised tunded ning Mona jääb teda kummitama igal sammul.

Tüdrukune oli feministlik lugu, kantud naise kehadest, väärkohtlemistest, solvangutest, mis lastakse lendu meeste poolt, s.o ka hingelistest traumadest, mis on pigem vaimsed, kuid ka füüsilised ning mille algus on juba lapsepõlves. Mingil hetkel sai seda Mona järgi õhkamist palju ning dringid näisid liiga suur normaalsus, enam-vähem igapäevaelu osa. Umbes nii, et oleme nii erudeeritud, kuid samas ka kombelõdvad. Kuid lõpplahendus muutis minu arvamust ning lõpuks jäid mul loost ikkagi positiivsed muljed. Ma ei ole kunagi osanud mõelda  kooliaegsetele poiste lollustele tüdrukute suunal kui ahistamisele. Samas nii see ju siiski oli. Selles suhtes on see raamat vajalik lugemine eriti meestele. 

…naise raam on iseseisev, püss, võimekas, haritud, kõrgkultuurist läbiimbunud, hästi teeniv. Aga võib olla pole see mina? Võib olla ma tahan olla üle kõige kodune, kolme last trenni viia ja maniküüris käia ...? Või mis siis, kui ma tahan eskordiks saada, kui minu unistus on elu täis seksi ja raha? Kui minu suurim soov on saada missiks, kui mulle meeldib tähelepanu? Kui mulle meeldib olla sommeljee ja teenindada iga päev aina uusi ja uusi inimesi, võõraid õnnelikus teha oma tähelepanu ja toiduteadmistega? lk255

Siia lõppu sobib väga hästi Anne Velli lauldud "Südamevalu"

Näguripäevi naised näevad

juba plikast peast

istuvad tüdrukud tantsusaalides

seina ääres reas

saatus neil selline

ela ja oota

just nagu leti peal leib

tulgu siis keegi või ärgu tulgu...

 

Kõik, millele naisel on õigus

 

Autor Naine “Kõik, millele naisel on õigus”

Väljaandja: Ladõnskaja OÜ, 2025

96 lk

Iga naine on indiviid ja igaüks kannab endas oma mina, saatuselööke, igatsust ja ihasid ning mitte üks ei ole identne teisega. Igal oma eluraamat. Kelle raamatusse mahub lisaks oma mehele palju armukesi, kes on me-too ohvrid, kelle eluplaanidesse ei mahu laps, kes tahab palju lapsi, kes otsib endast nooremaid mehi, kes vanemaid, kes on tagasihoidlik raamatukoi, kes tähelepanupüüdev seltskonnahing; kes armastab omasoolist…. Nendest ja teistest naistest see lugu jutustab. Teeb seda lühidalt ja löövalt, nii et poeb mõtteisse. Raamatus on üheksa peatükki, s.o üheksa naise lood, mis võivad vabalt olla ka ühe naise lood, sest miski ei ole must-valge ja mõni elu mahutab rohkem. Aga ühiskond räägib üha enam naise vabadusest, see võib siiski olla vaid meelepete. Ka naine ise on sageli meessoo suhtes sallivam, s.t mis meestele lubatud, see naistele üsna sageli ei ole ka naiste endi arvates.

Mulle meeldis väga! Oli parasjagu vaimukas, leidus toredaid seoseid, hoogne ja habras ühteaegu. Ma ei ole varasemalt kursis Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa loominguga, nii et see oli meeldiv üllatus. Anneli Akinde toredad illustratsioonid toetasid teksti samuti.  

Nii et loetagu!

„Me lähme lahku.“

„Mis asja?“

„Mul on tunne, et täna öösel elasin ma meie elu läbi.“

„Kas see oli õnnelik elu? See elu, mille sa täna öösel läbi elasid. Olid sa õnnelik?“

„Jah, väga õnnelik. Aga ma elasin selle juba läbi.“

„Aga, kas sa nüüd, kui sa lehitsesid teiste naiste eluraamatuid, kas sinu enda oma tundub endiselt läbiloetuna?“ lk 95

Kes tappis mu isa

Edouard Louis „Kes tappis mu isa“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Allik

Kirjastus: Varrak, 2025

70 lk

„Muutuda meetod“ meeldis mulle väga. Ka selles raamatus tegeleb autor oma perekonnaga ning püüab selgusele jõuda, mis viis tema isa elujõu raugemiseni juba enne 50-ndat eluaastat. Kõik teed viivad ikka lapsepõlve, kus on palju vaesust, vägivalda, vihkamist - see näib olevat nagu suguvõsa karma. Edouardi isa ka püüdis, aga pinnale jäi siiski midagi muud. Laps aga ihkab isa tähelepanu, tema kiitust, tema head pilkugi, kuid muud ei jagu. Poiss ei süüdista isa, pigem valitsust, kes alandab vaesed veelgi vaesemaks ning keskendub suuresti kõrgklassi hüvedele.

Väga õhuke raamat ja tõsine lugu. Kurb ja valus, kuid natuke avab mõistmist ja võib aru saada, miks isa nii käitus.

Ühe õhtu lugemine, mis istus minu peas mitu päeva. On ääretult kurb, kui inimesed, kes peaksid olema lähedased, elavad üksteisest mööda. Ükskõik, mis ajendil.

Kui sul oli tunne, et sa ei saanud oma noorust täielikult läbi elada, siis sa üritasid seda elada terve oma elu. See on probleem varastatud asjadega, nagu sinul oma noorusega, sa ei suuda kunagi päriselt mõelda, et nad kuuluvad sulle, sa pead neid igavesti edasi varastama, vargus ei lõpe mitte kunagi. Lk 34- 35

Kuue käepigistuse kaugusel

 

Anne Muhonen „Kuue käepigistuse teooria“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2025

165 lk

19-aastane Pihla on kuulnud teooriast, mille järgi kõik maailma inimesed on üksteisest vaid kuue käepigistuse kaugusel. Nüüd, mil poiss-sõber on ta maha jätnud, vajab tüdruk mingitki restarti. Tõestada kuue käepigistuse teooria tundub hea mõte ning möödnud aegade mälestuseks oma eks-poiss-sõbra lemmik jalgpallurini jõuda näib olevat tehtav. Esimene käepigistus tehtud, stardib Pihla elus esimest korda ja üksinda Hispaaniasse – kõik viited näitavad, et tõestus võib sealt tulla.

Kuue käepigistuse teooria kehtib elus paljude asjade (unistuste, eesmärkide, kavatsuste) puhul. Oluline on alustada ja edasi liikuda samm sammult. Võib tekkida ka paigaltammumise ja lootusetuse kohti, aga mõnikord aitab juhus ja teinekord kindel tegutsemistahe.  Väga vajalik ja motiveeriv mõte ning armas lugu, mis oli natuke reisikirja moodi, natuke ühe noore naise siseheitluste moodi. Igatahes eluline ja mulle meeldis väga.

Seega mine tea, kui võtta Madonna käe surumine eesmärgiks, kas piisaks kuuest käest?!

„Julge,“ kommenteerib ta mu ettevõtmist.

Muigan.

„Mis vahe on julgusel, lapsikusel ja rumalusel?“

„Võib olla polegi neil vahet,“ ütleb Jose,

„võib olla panevadki need inimesi tegutsema.“ Lk 106