Raamatuselja luule ehk lugemise väljakutse 11, 12 ja 13

Sosina kaugusel

kolm kaunist sõna:

söö, palveta, armasta.

Palved on igavesed.

Armastus meid lahutab.

Seitse päeva söömata,

ainult võti taskus.

Saabub päev.

Valgust täis suur pilvealune tuba.

Lapsed lennanud tuulde,

tuhin tiibades.

Unistusi hoides,

kodu kõikjal kaasas.

Kodunurga laastud:

peotäis tuhka, teine mulda

ajapildi sees.

Järgmise mehega on kõik teisiti:

seks, valed ja eneseusk,

janu ja igatsus,

ootus,

truudus,

tiivaripsutus,

veetlus, 

patud,

usaldus,

igatsus õnne järele.

Kõik see pere.

Kõik, mis kunagi oli.

Ainult üks kord

Facebookis on loodud tore grupp „Lugemise väljakutse“, kus on kokkupandud nimekiri teemadest või märklausetest, mille alusel raamatuid lugemiseks valida. Kuna selgus, et oleme kirjanikuga Alexandre Jardiniga sündinud ühel aastal, ühel kuul ja tema on vaid üks päev minust noorem, siis paigutan selle raamatu 34. teema alla ehk raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal.

Hannah on 36 aastane naine, kes kavandab abielu, mälusopis keerlemas üks viieteist aasta tagune lugu. Toona tema õe peigmees, enne oma pulmi märkas, et hoopis Hannah oleks see naine, kellega tahaks end siduda. Ta teeb New Yorgi kaksiktornis Hannah´le ettepaneku armatseda vaid üks kord… Viisteist aastat hiljem on Hannah õde surnud ja kirjanikust mees kohtub taas Hannahga.

Esmapilgul tundus see kõik selline parasjagu imal, üsna tüüpiline armastuslugu, kus oli kahtlaselt palju ühesuguseid petmisi ja saladusi: tema ei ole su isa ja sa ise seda ei tea; tegelikult armastan ma su õde jne. Näis selline hale, ebaoriginaalne ja õnnetu lugu. Ka lõpuosa näis liiga kiiresti kokku kirjutatud olevat, kuni… tuli päris lõpuosa, mis muutis kogu minu  arvamust. Kogu elu võibki olla esmapilgul etteaimatav,  aga siis tuleb midagi nii reaalset ja nii aimamatut, mis muudab kõik, kõike ja kõiki. Paraku ei saa sellest, mis minu arvamust nii väga muutis, rääkida. Vastasel juhul kaoks uudsuse võlu. Samas vihje oli olemas. Oskaks vaid märke lugeda!

Mõned väljanopitud mõtted ka:

Kellel puudub armastuse ihalus, pole enam ei naine ega mees, vaid asi lk 20

Mahasurutud tunnetel on kalduvus kasvada lk 67

Lootmine on tihtipeale avanss õnneni jõudmiseks lk 95

Mõrvade ja armastuse retseptid

Valisin Varrakult lugemiseks Lõuna-Aafrika kirjaniku Sally Andrew toidu- ja kuritööseguse raamatu. Sellise pealkirjaga raamat on  üsna turvaline valik, sest juba pealkirjast saadud info annab aimu, milliseid emotsioone lugemiselt oodata. Samas Lõuna-Aafrika kirjandus ei ole just igapäevane külaline meie lugemislaual, ja minul on see ilmselt küll esmane kokkupuude, siis on ikkagi mingi uudsuse ootus ka olemas.

Raamatu peategelane Tannie Maria on leseks jäänud viiekümnendates naine, kes armastab väga kokata ja jagab oma häid nõuandeid läbi kohaliku ajalehe ka teistega. Lugejad soovivad aga head nõu armuasjades ja nii tuleb Marial, vaatamata enda juba möödunud vägivaldsele suhtele, hakata jagama nõuandeid ka armuasjus. Ühest lugejakirjast loeb ta välja, et selle saatja võib olla ohustatud. Ta ei eksinudki, leitakse mõrvatud naine. Õiglusejanune Maria asub paralleelselt politseiga asja uurima. Kui tavaliselt on n.ö ise uurijate ja politsei vahel parasjagu hõõrumist ja ära panemist, siis selles loos saavad nad kenasti, üksteist täiendades hakkama. On ju kahtlusaluseid  palju, tegelikke mõrvareid vaid üks, ja raske on sotti saada.

Tegemist on küllalt põneva looga, kus kriminaalset osa mahendavad toidud. Hea söök on siin abiliseks uurimisel, aitab maha rahuneda, sõprust sobitada, väsimust peletada – toit kui lootuse ja heaolutunde sümbol. Kusjuures põhilised on muidugi koogid, mis on heaks lohutusvahendiks armuasjade lappimisel ja mõrva uurimisel. Isegi nõuandeid toidu tegemiseks on ka täiesti olemas sh kolm nippi, kuidas õige pehmusega muna keeta.  Lisaks saab lugeda armuasjades hätta jäänute kirju ja ka reaalsete nõuannetega vastuseid nendele kirjadele. Kusjuures Maria oskas vastuseid välja võluda ka siis, kui õiget vastust nagu esmapilgul ei olnudki, abiliseks siingi olid head toidualased nõuanded, sest teadupoolest käib ju armastus kõhu kaudu. Samas ei jää ka Maria enda armuasjad soiku ning kriminaalne osagi kerib end ühel hetkel päris põnevaks. 

Kui üldse miski häiris, siis olid need kaldkirjas kirjutatud afrikaanikeelsed sõnad. Raamatu lõpus olid küll sõnaseletused olemas, kuid lehti pidi keerama üsna sageli ja see muutus tüütuks. Joonealust seletust olnuks lihtsam jälgida. Samas oli neis sõnades ka oma positiivne poolus olemas, mõnda sõna isegi googeldasin uudishimust. Näiteks veldskoene olid ühed väga sageli kantavad jalatsid selles loos, siis uurisin internetist täpsemalt järele.

Mitmekülgne, lihtne lugemine, mis pakub väga erinevaid emotsioone. Hea ajaviide, millel boonusena kaasas tõeliselt ahvatelvad pisut teistsugused retseptid raamatu lõpus.