See ei ole minu Kuuba

 Minu-sarja raamatuid olen lugenud vahelduseks ilukirjandusele päris palju. Seekord hakkas näppu  Lauri Räpi kirjutatud reisiraamat, mille pealkiri ja väga värvikas kaanepilt tekitavad nii palju uudishimu, et tuli oma silmaga üle lugeda, milline see tema Kuuba siis ei ole.

Raamatus räägitakse kaheksaliikmelise reisiseltskonna Kuuba avastamise lugu. Kogu reis organiseeriti ise, s.t palju jäeti korraldamata ja vaadati jooksvalt, kuidas asjad kulgevad. Samas mingi marsruut oli küll väljamõeldud, kuid näiteks öömajad olid broneerimata, transport  ei olnud kokku lepitud ja paigad, mida külastata, ei olnud ka täpselt paika pandud. Avatud oldi kõigele mis pakkus elamusi, sealhulgas tutvuti kohalike umbkeelsete inimesega, külastati lokaale, maitsti sööke ja joodi jooke. Selline organiseerimatus tõigi kaasa paraja kaose ja lõi palju naljakaid olukordi, mida väga täpselt organiseeritud reisi puhul ei saaks ette tulla.  

Kõik see on kirja pandud humoorikalt, asju üle vindi lõbusalt keerates. Suhteliselt ilma piiranguteta räägitakse kõigest, näiteks söögist mis oli saast, kimbutavatest kõhuhädadest, mis põhja alt ära lõid, kuubalastest, kellel turiste nähes hakkasid raharullid silme-ees jooksma, tsikkidest, kes hommikuvalguses nii kenad ei olnudki.  No mõni pohmelli koht oli vast halenaljakas ka ja lisaks võib tekkida väike küsimus, et mis pagana pärast nii kaugele oli tarvis end pohmelli jooma minna?!  Aga kui rumm oli ikka odav, eks siis oli ka ahvatlus seda suurem ning  kambavaim pani ka kindlasti tegema asju, mida üksinda reisides ei teeks. Ikkagi tugevam tunne, kui tuttav õlg on kõrval.

Tegelikult ma täiesti kujutan ette, et selle raamatu kirjutamine oli ka üks lõbus tegevus: kõigepealt see meenutamine, mis tuletas olnut meelde ja ajas kindlasti naerma, ja siis see võrdluste loomine, mis olid ikka kohati nii originaalsed ja tabavad, et lõbustasid kindlasti kirjutajat ennastki. Minu jaoks oli küll neid kohti kohe mitu, kus ma naersin südamest, rääkimata kogu see lugu, millest enamus sai loetud muigega suunurgas. Kuubat oli siin ikka ka. Nii et ainult nalja ja naeru pärast ei pea seda lugema.  

Tore ajaviide!!!

Kirjastus: Tammerraamat

Lehekülgi: 257

Delfiinia

On imearmas lasteraamat Dagmar Normetilt. Mäletan, et see oli lapsena minu lemmikraamat. Kogu see lugu, need Siima Škopi suurepärased joonistused ja lapsepõlve nostalgia annavad sellele raamatule nii mõnusa koosluse, et ikka ja jälle tahaks seda üle lugeda .

Delfiinia on raamat inimeste ja delfiinide sõprusest, kus Sirri-Sii ja Torro-Too on delfiinilapsed, Lik ja Lok aga inimlapsed.  Delfiinilapsed õpivad delfiinimaailma kombeid: jäljekirja, varlitamist, tundma hoovuseid. Inimlapsed on tulnud tühjale, asustamata rannale, et korjata loomaaiale haruldasi taimi ja ookeanielukaid. Üleannetud võivad olla nii lapsed kui delfiinid, seekord viib delfiinijõmpsikate uudishimu nad rannale, kus elavad lapsed. Suures mänguhoos unustatakse ohututus ja delfiinilaps sulpsatab kaldale.

Lisaks ookeani elule jutustatakse ka legend Vana-Kreeka laulikust Arionist, mis näitab delfiinide headust, sõprust, ustavust inimesele. Delfiine on alati peetud inimese sõbraks. Ka selles loos näevad delfiinid inimesi enda sõbrana, samas delfiinid peavad siiski n.ö oma sõpruse mõne inimese silmis ära teenima. Aga headus võidab ja lõpp hea kõik hea.

Raamatuselja luule ehk lugemise väljakutse nr 14

Ma annan sulle päikese,

ma kingin sulle jõe.

Ole mulle sõbraks

natukene veel.

Suusoojaks

paljugi võiks öelda veel.

Samet ja saepuru

...on järg raamatule Seltsimees laps, kus suurepärane Leelo Tungal jätkab oma lapsepõlve lugu.

On endiselt 50ndad, Leelo ema ehk memme on vangilaagris ja väikese Leeloga tegelevad isa ehk tatta, isa õed ja teda ümbritsevad inimesed. Leelo on teravmeelne ja uudishimulik plika, kes igavust ei tunne ja küsida oskab kõike. Ainult see igatsus oma memme järele paneb aeg-ajalt kõhu valutama ja teeb meele nukraks.

Vaatamata ajastu traagikale ei ole see üldsegi kurb raamat. Palju on selliseid naljakaid olukordi, mida lugesin muigvel sui.  Leelo Tungal ei ole minetanud ka tänaseks oma lapsemeelsust, kuidas muidu ta oskaks nii ehedalt kujutada end ette lapsena. Kindlasti on siin ka ilukirjanduslikku väljamõeldist, aga ajastutaju on ikka väga ehe. Kartma ja kahtlustama pidi kõike, samas omade keskel siiski julgeti teravmeelitseda ja kõrgema võimu ning elude korraldaja üle naljagi visata. Laps olles tajudki kõike teisiti, natuke kergemalt, muretumalt, lihtsamalt ja ei oska vanemate suure mure taha näha.

Lisaks ladusale loole meeldisid ja mõjusid nostalgiliselt need ammu-unustatud väljendid, mida kasutasid ka minu esivanemad oma kõnepruugis: kuda käbarad käivad; jonnijuurikas ja pläraläraleenu; prosta inimesed; jüsku; kuntskop värk jne. Ning loomulikult tabavad illustratsioonid ja kogu see raamatukujundus väärib vaid kiidusõnu..

Väga ilus raamat ja mõnusalt lihtne ning ladus lugemine!