Valgus ookeanide vahel

M.L.Stedmani „Valgus ookeanide vahel“ on kajastatud päris mitmes blogis, raamat on ka kinolinale jõudnud, ja need on juba päris kaalukad põhjused, miks ma selle raamatu järele haarasin.

Lühidalt sisust. Naasnud sõjast võtab Tom vastu erakliku ameti - majakavaht üksikul saarel. Saatuse tahtel tutvub ta Isabeliga. Neil on ilus unelmate armastus, mille tunnistajaks on vaid üksildane saar ja tuletorn.   Korduvad nurisünnitused aga väsitavad naist ja kui randa maabunud paadist leitakse imik, siis äsja üsast väljutanud surnud lapse ema näeb selles titas oma lapse aseainet. Beebi jäetakse endale, vaatamata Tomi seadusekuulekale loomusele. Armastus on tugevam kui seaduseraamatud lk 119. Kusagil on aga olemas lapse tegelik ema, kes samal ajal, kui Isabel rõõmustab leitud lapse üle, on murest hullumas kaotatud lapse pärast.

Selle loo tegevus toimub pärast I. maailmasõda Austraalia ranniku lähedal Janus Rocki saarel. See on saar, kus kohtuvad India ookean ja Lõuna-ookean. Need ookeanid on nagu raamatus olevad  kaks ühe lapse ema, kes kord põrkuvad, siis põimuvad. Nagu valgusekiireke pooluste vahel näib, et kord toimib üks pool õigesti, siis teine. Väga raske on lasta minna sellel, mis on nagu kinnisidee ja elumõte. Vajadusel muudab ka armastus oma vormi.

Raamatu ilusamad hetked jäävad kõik üksildasele saarele. Maismaale jõudes harutatakse lahti tekkinud sasipundart, milles ei oska isegi pooli valida, pigem kurvastadki koos Tomiga, siis Isabeliga ja siis Hannah´iga. Samal ajal tekib ka enda jaoks nii palju küsimusi, millele ei oska samuti vastust anda. Kuidas ümber käia leinaga, mida ei põhjusta surm? Mis on õnn, kas see on enesepettus teiste õnnetuse arvelt? Kas saab olla õnnelik, kui sa tead, et keegi on samal ajal sinu õnne arvelt õnnetu?

 „Valgus ookeanide vahel“ on traagiline armastusromaan, tõeline pisarate väljatirija, mille põhiteemaks ongi naiseks olemine, emaks olemine, emaarmastuse ulatus, ausus, kohusetunne, armastuse suurus, loobumine. Raamat on ühtlaselt kaasakiskuv ja mulle meeldis kogus see ülesehitus ning narratiiv.  Väga ilusad on ookeani ja tuletorni kirjeldused ning kujutluspildis jooksis üsna selgelt seni  nägemata film. Kaasa elasin  kordamööda kõigile tegelastele, sest nad kõik pidid midagi endast ohverdama ja igal oli omamoodi õigus.  

Kummaline on see, et loen juba kolmandat raamatut järjest, milles on mainitud Somme lahingut. Selles loos  tulevad esile sõja mõjud inimhingele. Tom tundis end süüdi selles, et temal oli õnne, aga nii paljud jätsid oma elud või kaotasid tervise.

Mõned väljanopitud mõtteterad:

Midagi ei tohi enesest mõistetavalt võtta, [...] olulisi asju on ohtlik edasi lükata. Lk 59

Õige ja vale võivad olla nagu paganama maod: nii üksteisega põimunud, et ei saa arugi, kumb on kumb, enne kui oled nad mõlemad maha lasknud, ja siis on juba liiga hilja lk 205.

Ta ei suuda omavahel lepitada seda kurbust , mida ta oma tegude pärast tunneb, ja sügavat kergendustunnet, mis temast üle uhab lk 256

Pole mõtet oma sõda niikaua üha uuesti üle võidelda, kuni täppi paned  lk 286 

Kirjastus: Pegasus

388 lk

Lugemise väljakutse 2. teema :raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia. Peab ütlema, et  raamatus kirjeldatud kant on ka sama, kuhu minekuks on olemas juba lootus ;)

Ööbik

 Lugemise väljakutse 47. teema: kaks samasuguse pealkirjaga raamatut. Eelnevalt lugesin Kristin Hannah´i Ööbik.

Hans Christian Anderseni muinasjutt Ööbik, on ilmunud iseseisva raamatuna ja selle leiab ka näiteks kogumikust Väike merineitsi.

Ühel Hiina keisril on imeilus aed, mida käidi imetlemas üle maailma. Nii jõudis teave selle ilmaime kohta igasse paika siin maakeral, sellest kirjutatid raamatuid, räägiti lugusid ja kõige ilusamaks peeti keisri aias ööbiku laulu. Keisri valdused olid aga nii suured, et ise ta oma ilmaimet kuulnud ei olnud. Kui kõmu tema imelisest linnust tema kõrvu jõudis, hakkas ta muidugi nõudma, et linnuke talle laulaks. Asi läks selleni, et tolleaegsed (aastast 1844) IT-i mehed ratsisid kunstlinnu, kes laulis sama ilusasti kui päris ööbik ja nägi välja ilusamgi, sest teda katsid teemandid ja safiirid. Kolmkümmend kolm korda laulis ta üht ja sama lugu, aga ikkagi ei olnud ta väsinud. Kas keiser leppis kunstlinnuga, seda lugege juba ise.

Tore muinasjutt, mida ma varem lugenud ei olnud. Kedagi ära ei sööda ja maha ei lööda, nagu mõnes muinasjutus juhtub. 

Et ööbiku laul ikka nõnda ilus on, selles veendu ise:  http://www.loodusheli.ee/ET/loomaliigid/linnud/taxonid=316&speciesid=522

Kirjastus: Varrak

18 lk 

Ööbik

Valisin Kristin Hannahi Ööbiku lugemiseks just seetõttu, et raamat kuulub Varraku ajaviiteromaani sarja ja sellelt sarjalt tead umbkaudu, mida oodata. See ei tähenda muidugi seda, et see sari oleks „nagu ühe vitsaga löödud“ ;)

See on vana ja haige naise Vianne tagasivaade tema enda ja oma noorema õe Isabelle loole Teise maailmasõjaaegsel Prantsusmaal. Ajale, mil oldi veel noor ja ilus ning usuti siiralt, et kõik hirmutav on kusagil kaugemal, et see kõik ei saa juhtuda meiega. Vaatamata sellele, mida uskus üks noor naine, tungisid natsid siiski Prantsusmaale, allutasid valitsuse oma mõju alla ja laiendasid haaret selliselt, et igapäevaelu muutus teiste rahvuste kõrval ka kõigile prantslastele pöördumatult. Lugu on jaotatud kaheks: kord tuleb esile Vianne lugu, siis Isabelle lugu. Paari peatüki all tuletab ka loo jutustaja lugejale meelde, et tegelikult on ta juba vana ja vaatab ajas tagasi. (Lugedes kipub see ununema). 

Vianne oli tasakaalukas ja alalhoidlik naine, kes pidi saatma abikaasa rindele ja majutama oma kodus Saksa kõrgemat sõjaväelast.  Talle vastandub tulisem ja hulljulgem õde Isabelle, kes arvas, et ta peab andma ilmtingimata oma panuse Prantsusmaa heaks. Vastupanuliikumisega ühinemine on juba raamatu alguseosas ette näha ja Isabelle seab ohtu nii oma elu, kui ka oma lähedaste elud. Paraku ei saa ka Vianne igavesti vagur olla ning tegelikkuses on nad õega sarnasemad kui enesele tunnistada oskavad.

See on raamat naise rollist ja kohanemisest sõjaoludes, peresidemetest ning kodumaa armastusest. Ühelt poolt oli naise roll hoida alles kodu ning püüda püsida ise elus, sest mehed on rindelt koju oodata, lapsed vaja suureks kasvatada. Teisalt tundsid naised, et nad saavad midagi ära teha oma kodumaa heaks ja vaenlase vastu. Peresidemed, mis pealtnäha olid haprad, osutusid tegelikult tugevamaks. Sõda muudab suhtumisi. Oma lähedaste heaks ollakse valmis tapma, isegi siis kui see lähedane on sinu elu ohtu seadnud ja sa tajud, et sulle sümpaatseks saanud vaenlane võib ohtu kujutada kogu sinu perele ja tulevikule. Lisaks on oluline säilitada meelekindlus pealesunnitud saladuste hoidmisel.

Mulle meeldis see lugemine, mitte et mulle sõda meeldiks, aga need suurepärased karakterid, mis olid visad ja pealtnäha kõigutamatud-paindumatud, aitasid kergelt samastuda ja elada rolli täiega sisse. Väga hästi on siin edasi antud, kuidas suudab inimhing vastu pidada temast mittesõltuvates oludes, kui tugev on tegelikult sisendusjõud. Ära mõtle sellele, kes nemad on. Mõtle sellele, kes sina oled, milliseid ohvreid suudad sa taluda ja mis võib sind murda lk 130.  Ka vaenlast on siin näidatud eripalgelisena. Vianne majja paigutatud kapten Becer näis väga inimlik, arvestav ja mõistev. Seda kuni sinnani, mil tema enda elu ja positsioon sattusid ohtu ning ellujäämissoov surus nurka kõik ülejäänud soovid. Samas järgmine ohvitser oli tüüpiline käsutäitja, kes kasutas allutamiseks tugevama õigust ja nautis oma üleolekut.  

Teise maailmasõjaaegseid lugusid ilmub meil üsna sageli. See siin oli üks üsna traagiline lugu, sest sõda ju ongi traagiline. Lõpplahendus ütleb siiski, et haavad paranevad ja armastus jääb kestma. Just sellepärast mulle see ajaviite sari meeldibki.  

Kirjastus: Varrak

429 lk.

 

Lugemise väljakutse 47. teema: kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.