Loomalood on üks ütlemata tore
sari, mida on vahelduseks väga vahva lugeda. Kaja Sepa „Kassiiseloom“ on sarja
neljas raamat.
Raamat algab toredast
kassiunistusest, kuidas väike Kaja karjatas sadat kassi. Küllap see unistus oli
suur ja tugev, sest kasse on siin raamatus tõesti palju. Kuid teisi loomi jagub
ka. Täiesti praktilisi sigu ja lehmi ning hobuseid. Mõned naljakad,
halenaljakad lood, mõned kurvad lood, nii nagu elus ikka juhtub. Niipalju kasse
kui Kaja unistustes oli, küll raamatusse ei mahtunud, kuid raamatu lõpus Kaja
tõdeb, et mine tea – võib-olla mu
lapsepõlveunistus siiski täitub ja mul on tõesti elu jooksul kokku sada kassi.
Lood raamatus on ausad ja
avameelsed, mis tutvustavad lastele
nõukogude aegset loomapidamist, suhtumist loomadesse ja ka loomaarmastust.
Raamatus on palju selliseid mõisteid, mis ehk vaid vanaemade-aegsetele inimestele
tuttavad on. Kas te teate mis on linaleoauk, kes on laudakass, mida tähendab
merekool, millist toiduainet veeti kartulikotiga koju, et see loomadele sööta?
Seega on raamat parim lugemiseks koos vanaemaga, ilma selgituseta tunduksid
need lood küll väljamõeldisena, fantaasiakirjandusena - selline elu pole ju
ometi võimalik. Toonane maaelu erineb kaasaja maaelust ikka väga. Vanaemadele
on see raamat aga hea nostalgialaks, seda muidugi neile, kel oli otsene
kokkupuude maaeluga.
Kuna raamatus oli lugu kodustatud
varesest, siis mulle meenus neid lugusid lugedes eelkõige kokkupuude vares
Jaaguga. Kuna see lugu on mul nii eredalt meeles, panen selle siiagi kirja.
Selle vaese varese oli keegi
kodustanud. Kuna lind on lind, kel vabaduseiha suur ja tiivad ka kannavad, siis
ühel päeval jäid talle ilmselgelt kodupiirid kitsaks ning ta hakkas käima külapeal laiamas. Küll nähti teda
poe juures hüppamas, siis passis koolimaja akende taga ja keegi rääkis, et ta
ründavat ka titekärusid. Ühesõnaga, see vares oli tõeline nuhtlus ja mida aeg
edasi, seda häbematumaks muutus. Paraku tõmbas ta ka halbade kavatsustega
inimesi ligi, ja nii oli ta ühel päeval pooliku nokaga. Kellegi kuri käsi kõrvetas
tal lihtsalt „nalja pärast“ noka ära. Kuuldu järgi olevat pakutud varesele
tuliseks aetud naela. Igatahes pidi
vaene vares hakkama saama ühe terve ja ühe pooliku nokapoolega. Siiski ei
võtnud see trauma tema jultumust vähemaks.
Mina aga väikese tüdrukuna
kartsin seda varest väga. Ilmselt oli see minu kõige suurem hirm üldse. Rumalal
varesel oli komme lennata õlale või pähe, kuid mulle tundus selline tulemine
tõeliselt suure rünnakuna. Kord olin hommikul kooli minnes koolimaja läheduses
varesega kimpus, tema lendas minu ümber, katsetades maandumist minu pähe. Karjusin
kõigest väest appi, sest midagi õudsemat sellel hetkel ei olnud olemas. Õnneks
koolitädi Anni kuulis ja päästis mind selle jubeda linnu käest. Sellest
rünnakust sain trauma, mis pani mind mitmed aastad hiljemgi kartma üksikult
lendavaid vareseid. Mis Jaagust sai? Kuulda oli, et keegi lõi ta lihtsalt maha.
Iga lind jäägu sinna elama kuhu ta loodud on.
Kuna vares passis kõige rohkem
kooli ümber, juhtus ta parajasti ka siis kohal olema, kui koolis käis fotograaf.
Fotograafiks oli üks tore vene rahvusest härra, kes ütles meile alati pildistamise hetkel: "vnimanje,
pilldistan". Nii sai härra "vnimanje pilldistan" pildile
ka meie varese ja Jaagu portree on mul täiesti olemas.
Tore lugemine!
Kirjastus: Petrone Print
152 lk
„Viimane laev“ on Elo Seliranna alias Aliis Jõe esimene romaan. Ilmselt
meeldib autorile nimi Aliis väga, sest ka loo peategelane kannab sama nime. Nii
annab see lugu autorile teise elu väljamõtlemise mõõtme.
Raamatu Aliis on üsna õnnetu
üksikema, kes rühmab hommikust õhtuni oma poja heaks, et tollel tuleks ja oleks
parem elu kui temal. Kuigi Aliis näib üsna allaheitlik ja nurka surutud, oli ta
leidnud võimaluse minna tööle Rootsi koristajaks, et toetada poega tema
arstiõpingutel. Elul on aga üllatused varuks ka tema jaoks. Ootamatult päästab
ta laevas ühe rikka vanahärra elu, kes tänutäheks pakub eluaset ja leiba hoopis
enda villas Prantsusmaal. Võrreldes möödunuga on sealne elu nagu elu teises
dimensioonis. Ta peab vaid vanahärra kuuldekauguses olema ja ise oma aega
sisustama. Nüüd jääb aega mõelda ja tagasivaadata ka elatud aastatele.
Ehk teisisõnu on lugu naisest,
kes on vaikne ja vagur, kuid muutub ilusa elu maitset tundes enesest
teadlikuks ja vaat et flirtivaks kaunitariks. Mis tähendab seda, et allaheitlikkust
ja murust madalama oleku tingib enamasti vahendite puudumine. Siiski andis
vanahärra vaid vahendid, neid kasutama õppima pidi naine ise, seda vanahärra
kaaskonda kuuluvate ekspertide abiga. Minu jaoks tundus küll see kontrast kahe
Aliisi vahel liiga suur: Aliis kes oli ülimalt tagasihoidlik, endasse tõmbunud
hall hiireke, ja Aliis kes teadvustab oma ilu ja sarmi ning käitub kui
suurilmadaam.
Raamatu huvitavaim osa olid
vanahärra mõttekäigud elust ja õnnest. Muidu oli lugu üsna seebilik,
etteaimatav ja läbinähtav. Siiski ka realistlik, lihtne ja ladus, kust sai
välja noppida nii mõnegi mõttetera.
Vaatemängu žanr, mida pakkuda
publikule soojenduseks, on igaühe enda valida lk 71
Vanemad vastutavad küll laste
eest, aga mingit õigust nende isiksuste sisse pugeda neil pole lk 80
Kirjastus: Varrak
192 lk
Lugemise väljakutse 32. teema: raamat mille kaanepildil on kaunis kleidis naine.
