Mäeküla piimamees

Eesti kirjandusklassikale olen võlgu üsna palju, nii on lihtsalt sattunud. Ühe väikese võla nüüd Eduard Vilde ees lunastasin. Nimelt “Mäeküla piimamees” tuli meie koju tänu poja koolikohustusliku valiku ja nii jõudsin ka ise raamatuni.

Tegevus raamatus on 20. saj alguse Eestimaa küla. Poissmehest mõisahärra Kremerile hakkab meeldima sauniku naine Mari. Härra meeldimine on nii suur, et ta teeb saunik Tõnu Prillupile ettepaneku tõsta tema elujärge, kui too härrale oma naist laenaks.  Saunik on dilemma ees: saunast tahaks välja küll, aga kuidas naiselt nõusolek saada.

Lugu iseenesest on üsna tore, tänapäeva mõistes ka jaburalt jantlik. Lugeda seda aga väga lihtne ei olnudki, sest üllataval kombel on selle saja aastaga muutunud ikka väga palju, nii keelepruuk kui ka kogu elu, ellu suhtumine. Sellepärast ma kujutan ette, et koolinoortele see lugu, mida võib isegi väikeseks naisekupeldamise looks nimetada,  vist küll üleüldse peale ei lähe ja lugemise armastust ei süvenda.

Minul edenes see lugemine ka visalt. Hoogu selles loos ju tegelikult oli, oma moraal muidugi ka. Aga need vanamoodsad sõnad, millede tähendus üdini selge ei olnud ja see härra Prillupi kõhklemine  ning arupidamine iseendaga (kuidas naine härrale saadavaks teha) muutus mõne aja pärast üsna tüütuks. Aga minu uudishimu sai rahuldatud.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1974

152 lk

Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed

Raamatuid, mis kõnelevad loodusest, olen ma seni kindlasti vähe lugenud. Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ pealkiri on aga nii ilus, pisut luuleline ja ka  uudishimu äratav, seega täidan lugemise tühimiku looduse teemas just selle raamatuga. Rein Kuresoo on bioloog, looduskirjanik, looduskaitsja, giid, esseist, kelle sulest on varemgi raamatuid looduse teemadel ilmunud.

Autor ütleb, et põhjalikult on ta tutvunud nelja Aafrika riigiga, kuid raamatusse mahtus neist kolm: Uganda, Botswana ja Sambia. Tühja juttu selles raamatus ei aeta, sissejuhatuski on vaid napp pool lehekülge ja kohe minnakse peateema ehk looduse juurde. Selles raamatus tutvustatakse Aafrika looduseseadusi lähemalt. Kuidas ja miks loomad nii käituvad nagu nad käituvad; mida elevant eestlastest arvaks; kuidas loodust maagias kasutatakse; kes kelle ära sööb; kellele jäävad parimad palad ja kes peab leppima jäänustega või jäänuste jäänustega; kes peab surema riituste heaks; mis häält elevandid öösel teevad; kas on mõistlik poetada oma näritud õunasüda taskusse keset rahvusparki jne. jne. Vastuseid erinevatele küsimustele sellest raamatust leiab. Loodus ja rahvusparkide valitsemise seadused, kõik ohud loomadele seletatakse üsna üksipulgi lahti.

Aafrika loodus on meie jaoks eksootika. Ilus on unistus kohata savannis elevanti või kaelkirjakut, lõvi või gorilla nägemisest ei ütleks samuti ära. Samas on see kõik natuke ka hirmutav, sest keegi pistab ikka kellegi nahka ning ühegi lõvi toidulauale ei tahaks kohe kuidagi sattuda. Raamatu autor väidab küll, et see oht ei ole väga suur, kui ise hulljulgelt ei talita. Samas on Aafrika nii kaugel ja ka kultuuriliselt kauge, et tõenäosus sinna minna on paljudel väike. Mina ise ei usu, et ma näiteks Botswanasse võiks sattuda.  Rein Kuresoo tõi aga vähemalt need kolm riiki lähemale kohe kindlasti. Kohati oli tunne, nagu vaataks mõnda võõramaist loodusfilmi, kus teksti loeb peale Toomas Lasmann. Just sellisena see raamat minu jaoks kokku kõlas: võõras maa ja midagi tuttavat ka.  Ladus kirjaviis ja väga palju kauneid loodus- ja loomafotosid teeb sellest raamatust väga toreda lugemise. Autorit ennast kui persooni, on selles loos üsna vähe, mõned seiklushõngulised sündmused on küll kirja pandud, kuid suuri seiklusi see reis ilmselt kaasa ei toonud. Kui nüüd mitte arvata seikluseks kogu Aafrikat ennast. Suitsupääsukesi selles loos ka otseselt ei jälitata, pigem on see igatsus ja uudishimu, et mis maa see on, kuhu need väikesed värvulised rändavad.

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2019

287 lk

Kilde Eesti Telefilmi päevilt

Eesti Telefilm on muidugi nostalgia, kuid seekord ajendas mind raamatut haarama autori perekonnanimi. Olen sündinud Piknerina ning minu vend on autori nimekaim. Nii et kui lapsena telerist nähtud saate lõputiitrites jooksis nimi Raivo Pikner,  sai alati rõõmsalt venna poole hüüda. Nimekaimud on ka juhuslikult kohtnud, kusjuures mõlemad kandsid ühesuguseid jopesid. Kas see oli nüüd nimemaagia, kuid igaljuhul tore kokkusattumus 😊.

Raamat on väga tore meenutus nähtud filmidest. Raivo kirjutab lühidalt filmimise ja filmindusega seotust, muuhulgas ka naljakatest seikadest, mis töö käigus tekkisid.  Lühikesed lood on kenasti ajalises järjestuses. Kõiki nimetatud filme ma loomulikult näinud ei ole, või ei mäleta enam, kuid eriti hingelähedane on mulle meenutus on dokfilmist „Vana paat“. See on lugu rannapoistest, kes alles õpivad armastama merd ja tundma kotermanne, vanast paadist, mis kotermanni läbi uueks saab, ja onu Eerost (Matsiranna kalapunkti ülevaataja Eero Siivo), kes kõige selle taga seisab. Olen minagi kohtunud onu Eeroga, istunud selles vanas paadis, näinud tema voolitud vahvaid kotermanne ja kuulanud neid lugusid.  Usun, et kõik lapsed, kes veetsid suvevaheaaega kunagises Pärlselja pioneerilaagris teavad, kes oli onu Eero ja mida tähendab VaPaMaRa (vana paat Matsi rannas). Kui mõned aastad tagasi juhtusin juhuslikult seda filmi telerist nägema, olin kui teleka ette naelutatud - filmis, kus on osalisteks minu kooliõed ja vennad, oli äratundmisrõõm eriline.  Tänaseks pole muidugi ammu enam onu Eerot ega tema vana paati. Ega ma ei tea sedagi, mis sai tema kotermannidest ja neist lugudest. Igataheks vääriks need kõik mäletamist. Vähemalt üleskutse selleks on tehtud. Ka filmis osalejatest ei saanud merekarusid, kuid usun, et kõik, kes on rannaäärsest külast pärit, ilma mereta olla ei saa.

See raamat on elust enesest hästi postiivses võtmes, on ju filmindus ja telerist nähtu nii elu osa, et selleta ei kujuta enam elu ettegi. Mulle meeldis aga see, et neis mälestustes ei ole kibestumust, mustamist, näpuga näitamist, ajastu vaenamist, vaid ongi pigem rõõmsalt tõdemine, et nii oli.

Seega on tegemist raamatuga, mida on tore ikka ja jälle kätte võtta, ülelugeda ja meenutada.

Kirjastus: Nornberg & Co

176 lk koos registritega. 

Timukas ja tema maagiline ihuarst

Olen korduvalt mõelnud, et II maailmasõja teemast mulle aitab, sest seda teemat olen lugenud üsna palju, kuid siis aga ilmub jälle midagi, mis mind köidab ja algne mõte enam ei kehti.   Seekord köitis Tapio Tammineni „Timukas ja tema maagiline ihuarst“, seda just Felix Kersteni Eestiga seotuse pärast ja tegelikult on ka vähe teada, mis rolli ta sõjas tegelikult mängis.

Raamatus on kõnealusteks eelkõige Himmler ja Kersten, kuid haaratud on sõda laiemas ulatuses, millest eelkõige puudutatakse genotsiidi juudi rahvuse hävitamiseks. Seega on kesksel kohal ka koonduslaagrid ning muuhulgas püüd päästa hukkumisele määratuid. Riigiti põigatakse  eelkõige Soome, Rootsi, oli ju Kersten seotud mõlema riigiga. Rohkesti saab tähelepanu ka julgeolekuülem Schellenberg. Tapio Tamminen püüab selgust tuua, millist mängu need härrased selles sõjas mängisid. Kas see mäng oli ainult enese alalhoiuinstinkt, ideeline teadlik tegevus või kaval kassi-hiire mäng?  Üsna põhjalikult analüüsitake Himmleri lapsepõlve ja tegutsemise motiive, jõudes järeldusele, et kirjutuslauamõrtsukal ei olnud rasket lapsepõlve ega ühtegi muud mõjutust, mis võinuks teda kallutada mastaapsele hävitustööle.

Himmlerist palju põnevam tegelane näis olevat Kersten. Oli ta ju massimõrtsuka ihule kõige lähem inimene. Kuid ka tema tegutsemismotiiv jääb hämarakas. On raske mõista, miks ta teenis Himmlerit ja samal ajal üritas vabastada koonduslaagrisse sattunuid. Mõjujõudu tal Himmleri üle kindlasti oli ja päris kindlasti andis ta suure panuse tuhandete koonduslaagris olnute vabastamisele. See raamat ei anna otseseid vastuseid, kuigi läbi uuritud on palju kirjavahetusi, päevikuid, tunnistusi. Autor tõdeb, et kahtlaseks jäävad ka paljud tunnistused, sest need olid ajendatud pärastsõjajärgse sooviga end puhtaks pesta, oma rolli pehmendada, näidata oma paremat poolust. Oportunistlik seikleja istub sõidu pealt sujuvalt ümber teise rongi, kui poliitilised tuuled pöörduvad lk 253.

Kindlasti pani see raamat rohkem analüüsima asjaolu, et miljonid inimesed sattusidki vaid turvalise kabineti seinte vahel, pastaka abil sündinud otsuse pärast hädasse, viletsusse, hävingusse. Hirmutav on, et viimane sõda ei olnuki meie maal nii palju aastaid tagasi ja veelgi hirmutavam on, et liiga sageli võetakse luksuslike kabinettide suletud uste taga vastu sõja alustamise otsuseid, ning lähim sõjakollegi on meile liiga lähedal.

Kirjastus: Varrak, 2019

273 lk

Armastus pisiasjadest

„Punases sarjas“ on ikka olnud häid leide ja kui palusin kolleegilt soovitust, siis tema pakutud Francesce Miralles´i „Armastus pisiasjadest“ tundus sedavõrd põnev küll, et lugeda. Raamatu autor on katalaani päritolu, kes lisaks kirjutamisele tegeleb ka muusikaga.

Raamat viib üksildase mehe maailma. Härra Samuel on 37 aastane ülikooli kirjanduse õppejõud, kes elab eraklikku elu. Päevades on oma rutiin ja seda lõhub ta kultuuri tarbimisega: kino, teater, lugemine. Uue aasta alguses on ta üsna kindel, et kõik läheb vanaviisi. Kuid ootamatult vupsab tema tuppa kass, kes käivitab sündmusteahela, mis paneb Samueli märkama ümbrust ning äratab temas kaastundlikuma ning sotsiaalsema poole. Tänu kassile satub ta kokku erinevate inimestega, kes muutuvad talle oluliseks.

Väga omamoodi lugu, või õigemini oli see härra Samuel nii isevärki tegelane, et hoidis üsna hästi oma lõa otsas vaatamata sellele, et selles raamatus ei toimugi midagi erilist. Siiski kõik need pisiasjad kokku loovad üsna armsa ja arvestatava loo. Küllap nii ongi, et pisiasjadest võivad alguse saada suuremad lood ning pisiasjades on see võlu, mis paneb märkama, looma ja unistama. Raamatus on palju viiteid kirjandusele ja muusikale, mis muudab omakorda uudishimulikuks. Mendelssoni „Veneetsia gondlilaul“ on mul kuulatud.

Samuti oli siin palju mõtteteri, mis mulle meeldisid sedavõrd, et kirjutan need siia välja:

…pole tähtis, kes me oleme, vaid see, mida me selle olemisega peale hakkame lk 29

Meie tulevik sõltub niivõrd tühistest pisiasjadest nagu kassi toitmine ja rongimudeli rööpa ostmine lk 34

Meie väärtust hinnatakse eelkõige teistele tehtud hea järgi lk 139

Kirjastus: Tänapäev, 2014

217 lk

Sume on öö

Väga hea, et on olemas bussijaama, lennujaama, haigla, juuksuri jt raamatukogud. Mõnikord juhtub nii, et lugemislaual tekib tühjus just nimetatud kohtades ja siis on hea võimalus haarata uus lugemine. Nii sattus mulle ette F.Scott Fitzgeraldi „Sume on öö“. Tema „Suur Gatzby“ on mul samuti mõned aastad tagasi loetud ning mälestused sellest on pigem head.

Ka see lugu viib 20. sajandi esimese poole rikaste ja ilusate glamuursesse maailma. Kokku saavad noor psühhiaater Dick Diver ja nägus ning üüber-rikas Nicole Warren. Nicole närvikava pole kõige paremas korras ja tema pere arvates oleks abielu arstiga tema tervisele kõige parem. Nicolest ja Dickist saab kaunis ning sulnis paar. Nad meeldivad oma oleku, sära ja elegantsusega paljudele. Siiski ei ole Dickil kerge olla armastaja ja doktor üheaegselt. Sedavõrd, mida enam terveneb Nicole, kaotab oma sarmikust Dick.

„Sume on öö“ on näivuse ja näimise lugu, s.t olulised on poosid, millega jäädakse silma seltskonnas. Seega on ka selles raamatus nagu ka Fitzgeraldi „Suur Gatzby“ loos palju seltskonna klatši, segaseid suhteid, uhkeid tualette, palju ostlemist ja raha tuulde loopimist, teenijaid ja guvernante. Siiski pakkus see kõik üsna palju pinget. Võib olla just sellepärast, et raamatu alguses näis Nicole olevat väga segaduses ja tema tundmused näisid sõltuvustundmustena, millest ju üldjuhul midagi head välja ei tule.

Lugesin 1976. aasta väljalaset ja selle lõpus on ka kenake kokkuvõte autorist ja loo tagamaadest. Nii ei pea internetis surfama ja infot otsima, kõik on raamatus kenasti koos. Selgub, et selle loo tagamaad on ka autobiograafilised. Nimelt oli Fitzgeraldi naine skisofreenik ning ta ise üsna sarnane Dick Diverile, kes püüdis olla seltskonna täht ja hing jagades oma sarmi ja tähelepanu väljavalitutele. Siiski see püüe olla ja näida muutus Dickile koormavaks, võib olla ka hr Fitzgeraldile endale. Mis parata, ka rikkad nutavad.

Mulle meeldis.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1976

208 lk

Meesteta suvi

Sari „Moodne aeg“ on mulle enamasti meeldinud ja kuna ma ei ole ammu midagi sellest sarjast lugenud, siis Siri Hustvedti „Meesteta suvi“ tundus pärast põgusat sirvimist huvitav.

Mia Fredrickseni abikaasa palub pärast 30 aastat kestnud abielu pausi. Selle pausi põhjuseks palju noorem siresäänrne kolleeg. Mial lööb see jalad alt ja ta satub meelte segaduse tõttu haiglasse.  Et ennast veidi koguda, sõidab ta lapsepõlvekoju. Seal tuleb tal keskenduda teistele asjadele: ta viib läbi teismeliste tüdrukute luulelaagrit, suhtleb naisega naabermajast ning eakas ema oma sõbrannadega soovib tema tähelepanu. See kõik täidab oma eesmärki ning suve lõppedes on siht selgem.

„Meesteta suvi“ ei olnud vist mulle kirjutatud, mõte kippus raamatu juurest kohati ära jooksma, s.t olid seigad, mis köitsid ning seigad, mis üldse ei köitnud. Nii et kohati miski ikka oli olemas, või vähemalt  tahtsin teada, kuidas  Mial läheb ja kuidas ta oma probleemidele lahendused leiab. Mõttekäigud olid keerukad, need ei voolanud mööda lihtsaid ja loogilisi radu. Need olid segu kirjandusest, kunstist, psühholoogiast, bioloogiast, anatoomiast, filosoofiast ning kohati oli raske süveneda. Samas oli siin huvitavaid mõtteid naiseks olemisest, mõtisklusi abielust. Küllap nii on, et kui kasvada oma kaasaga külg-külje kõrval aastate jooksul üheks, siis on suur katsumus üksinda hakkama saada. Ka igapäeva harjumused ei ole enam need, rääkimata sellest,et peol pole kellegagi tantsida.   

Abiellumise tavapärane käik on järgmine. Noormees ja neid tutvuvad juhuse läbi või tuuakse kunskopi abil kokku, nad vahetavad pilke, jagavad vastastikku viisakusi, lähevad koju ja hakkavad teineteisest unistama. Kuna neil pole suurt millegagi tähelepanu kõrvale juhtida või mõtteid mitmekesistada, tunnevad nad lahus olles rahutust ning järeldavad seetõttu, et koos saavad nad olema õnnelikud. Nad naituvad ja avastavad, mida varem oli varjanud ei miski muu kui priitahtlik pimedus; nad kulutavad elu nägelustega ära ja süüdistavad loodust julmuses lk 108

Kirjastus: Varrak

168 lk