Ema

 

 Seekord jäi mulle näppu Pearl Bucki „Ema“. Buck on Nobeli kirjanduspreemia pälvinud 1938. aastal romaani „Hea maa eest“. Millegipärast tunnen end nobelistide ees võlglasena: kas on see aukartus või mis, aga ma olen selliselt pärjatuid vähe lugenud. „Hea maa“ on mul siiski loetud ja „Ema“ sirvides tundus, et võiks.  

„Ema“ tegevus toimub Hiina külas. Raske on täpset ajastut pakkuda, aga ilmselt kusagil 20. sajandi alguses. Ema on abiellunud nägusa, kuid kärsitu mehega. Nende kodus elavad vana ema(mehe ema), paari kolm last. Külgkülje kõrval haritakse põldu ja antakse andameid. Vaesus lokkab külas ja ka Ema peres. Emagi on kärsitu nagu mees ning vali sõim ja riid saadab nende igapäevaelu, kuid Ema armastab oma meest ja lapsi ning ennast seab alati tahaplaanile. See on ühe naise elutee lugu, mis hõlmab aega noorusest vanaduseni, kätekedes kõike, mida elu ette veeretab.    

See lugu eristub väga. Kujutluspildis kangastuvad hütikesed Hiinas, üleujutatud riisipõllud ning valjuhäälsed kuid õblukesed Hiina naised ja mehed. Samas inimene on inimene, naise süda tunneb õrnust, armastust, kirge, kaotusvalu, igatsust, leina, hüljatust igal ajastul, sõltumata rahvusest, elupaigast ja vanusest. Kõik need arusaamised, uskumused olid tänapäeva mõistes väga kummalised, kuid siiski elujaatavad. Kui sageli tunduvad sellised vaesust ja viletsust kirjeldavad raamatud sünged, tumedates toonides, siis selles oli ka midagi heledat olemas vaatamata raskustele. Lugesin seda raamatut üsna aeglaselt, mõnel õhtul vaid kaks lehekülge, kuid mitte kunagi ei pidanud lehte tagasi keerama ja meenutama, et kuhu nüüd pooleli jäi. Imesin seda endasse aeglaselt ja kahtlustan, et see raamat püsib pikemalt meeltes.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1994

152 lk

 

 

Ristideta hauad

 

11. aprillil oli Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäev ja tema mälestuseks lugesime kirjandusklubis tema 1952. aastal ilmunud „Ristideta hauad“.

„Ristideta hauad“ on meie Eesti 1944. aasta lugu, mis hõlmab kodumaale naasnud soomepoiste saatust, aga ka eestlaste saatust üldiselt. Lugu hargneb Taavi Raudvere pere kaudu. Romaani esimeses osas naaseb Taavi Soomest kodumaale. Võõras võim on kõikjal kanda kinnitanud ning soomepoisi staatuse ilmsiks tulek mõjunuks surmaotsusena. Seega vahetas mees nime ja salgas mineviku. Aga oli ju aeg, mil igast inimesest võis karta nuhki, mil inimene inimesele oli hullem kui  hunt, seega ka Taavi saladus vett ei pidanud.

Teine osa keskendub pigem Taavi naise loole, sest kui üks on jahitav, siis jahiti ka teisi, kelle kaudu saaks esimese tabada. Vangistusest vabanemiseks on Ilmel ainult üks võimalus, aidata vangistajatel leida Taavi.

Ma ei tea, kas asi oli selles, n.ö kohustulikus lugemises, kuid ei edenenud mul see lugemine. Kirjutamise laad on ladus, haarab kenasti kaasa, aga samas on lugu nii võigas ja vastik, et kohati tundsin: ei taha rohkem seda piinamist ja äraandmist lugeda. Samas tundus ka Taavi nõrk ja liiga enesekeskne, kui üldse on võimalik sellistes olukordades millelegi muule, kui enesealalhoidmisele mõelda. Aga kusagil käib endiselt sõda ja inimene tapab inimest reaalselt, nii et kogu selle praeguse fooni keskel tundsin, et olen seda teemat eelnevalt küllalt palju lugenud, ei taha rohkem.   

 

Ja mis viha sõduril sõduri vastu sai olla – ühesugune vesi kõigil ahjus lk 100

Kirjastus: Perioodika, 1991

238+253 lk

Üksilduse lõpp

 

Benedict Wells on 1984. aastal sündinud kirjanik ning „Üksilduse lõpp“ on tema juba neljas romaan.

Julesi lapsepõlv lõpeb teatud mõttes sellest ajast, mil tema vanemad hukkuvad liiklusõnnetuses. Poiss koos vanema venna ja õega pannakse internaatkooli. Kõik nad otsivad omal moel väljundit eluteele. Julesi mõjutab väga Alva. Noorepõlve kiindumus kannab teda pikki aastaid, kui mingil hetkel kohtutakse taas. Armastusel on oma võim, samas saatus ei mängi alati kõige paremaid palasid ette. Kuid me oleme tugevad munas :) See viimane mõttetera on noorte omavaheline mõttevälgatus, mida kasutatakse korduvalt ning mis on omamoodi vahva ja innustav. 

Lugu kätkeb endas umbes kolmekümneviie aastast perioodi ühe pere, eelkõige Julesi elus. Nendes eludes on rõõme ja kurbust, minevikuvalu ning homsesse vaatamise elujaatust. Tegelikult oli see ju kurb raamat, sest lähedate lahkumised seda on, kuid samas on mingi poeesia ja eluilu imekauni armastusloo näol selles ka olemas.  Minu jaoks hästi filmilik lugu, mis kannab end hästi, mille jooksul rõõmustad ja kurvastad, kuid pikemalt ta ilmselt meeles ei püsi.

Läbiv muusika raamatus Paolo Conte Via Con Me

Raske lapsepõlv on nagu nähtamatu vaenlane. Iial ei või teada, millal ta hoobi annab lk 99

...  kui joosta kogu elu vales suunas, kas võib see siis sellest hoolimata õige olla? lk 137

Me oleme sünnist saati Titanicul. ... me vajume põhja, me ei ela seda üle, see on juba otsustatud. Midagi ei saa muuta. Ent me saame valida, kas jookseme paanikas kisades ringi või oleme nagu pillimehed, kes vapralt ja väärikalt mängimist jätkavad.... lk 249

Rahva Raamat, 2021

267 lk

Uueks loomine

 

Olen isetegemise usku, mulle meeldib kududa, heegeldada, niisama nokitseda, ja sellepärast olen rõõmus iga uue käsitööraamatu üle.  Käistöiste ideeallikate puudust tänapäeval ju ei ole, internetist leiab alati ideid, kuid raamat on midagi enamat – midagi käega katsutavat, kergelt mõistetavat, head tunnet loovat. Ja seda just sellisel pimedal aastaajal, mil õhtutundidel raamatut lehitsedes on mõnus haududa isetegemise mõtteid. Kui alati kõik need mõtteid teoks ei saagi, siis mõtelda ja unistada on ometi meeldiv.😊

Siire Vanaselja nimi on mulle tema varasemate käsitööraamatute kaudu tuttav. Seekord tutvustab ta ideid kasutatud kangaste uueks kasutamiseks. Erinevad kangad on kenasti materjalide kaupa ära jaotatud ning neist sündinud tooteid ta tutvustab. No näiteks mida saab vanast tekikotist, vanast saunalinast, laualinast, kardinast teha. Olemas on ka samm-sammulised õpetused, seega selliste õmblustöödega peaks saama hakkama algaja õmblejagi. Väga meeldib mulle, et tegemist ei ole ainult tuima õpetusega, vaid neis juttudes on ka emotsiooni ning teotahet (vot seda tahan ma kindlasti järgi teha) loovat tunnet. Minu to-do list kasvas küll üsna pikaks. Näiteks ei ole ma kunagi ise taibanud, et vanast lambikuplist ja pitskardinast saab aretada toreda koogitaldriku katte. Selline ese on suvel kärbsehooajal lausa hädavajalik, kui tahad mõnusalt suvemajakeses külalisi kostitada. Pidžaamakott on suurepärane leiutis lastele: pidžaamal on kindel koht ja lapsel tore tudukad lamba kõhtu tuttu panna. Samuti jäi silm peale ujula jalamatile, pehmele jalatsiriiulile, kangaga kaetud kõrvarõngastele... Tegemist jagub mul selle raamatu abil pikaks ajaks.

Ära peab märkima ka maailma päästmise aktsiooni, kui me kogu aeg ei osta, vaid vaatame juba kodus olevaid esemeid taastava pilguga, siis vast on prügi vähem, asju vähem, asjade äraviskamisele kuluvat energiat kulub vähem. Lisaks oma kätega loomine on tegevus, mis maandab pingeid, parandab kujutlusvõimet ning loob teisigi häid tundeid.

Nii et see raamat loob uusi mõtteid ja innustab.

Aitäh kirjastus: Varrak, 2022

144 lk

Ema tuba

Andrus Kasemaa on noor, 1984. aastal sündinud kirjanik ja poeet. Olen tema „Vanapoissi“ lugenud, selles oli see miski, mis mulle sümpaatne on, olemas. Muuhulgas on selleks miskiks tema väljendusviis, tema poeetilisus proosas. Ka „Ema tuba“ on üks pikk heietus. Stiililt-laadilt meenutab Õnnepalu. Seda romaani nimetab Kasemaa  tulekahjufantaasiaks. Eks ta jah tulekahju ümber oma loo ehitab: kui põletaksin ema maja maha,  saaks ema paremad elamistingimused ja võib olla oleks mina siis õnnelikum? Kõlab ju jaburalt!? Aga samas on selles jaburuses ikka tõsine tagapõhi. Meie vanavanemad, vanemad elavad üsna sageli koledates, armetutes majades, s.t nende kodud on vanamoodsad, kodutehnika olematu või see ligiseb-logiseb igast otsast, toad on asju täis tuubitud,  vaesus näib olevat selle põlvkonna normiks. Samas uus põlvkond tajub häbi oma vanemate kehvade elutingimuste pärast - vaesuses üleskasvanutele on vaesus sisse kodeeritud ning uut maja emale juba selle kodeeringuga ei ehita. Siis tulebki appi fantaasia. Mulle meeldis taas Kasemaa heietus. Tema fantaasia on kohati üle võlli, kuid samas ka hästi irooniline ning äratundmist pakkuv. Mõte, põletan ema maja, et kindlustus korvaks kahjud ja saaksin emale uue kodu ehitada, kostub väga küüniliselt, aga see kostub ka appikarjena ning annab kõlapinda laiemalt. Soovitan neile, kes seda tulekahju mõtet nii puhta tõena ei võta.Kirjastus: EKSA, 2022Niikaua kui oleme meie, sind veel mäletatakse. Sina lähed meie ees, aga meie tuleme sinu jälgede järel. Vaatama, kuhu sa läksid lk 116

Mitte midagi

 

Janne Teller on 1964. aastal sündinud Taanist pärit kirjanik. Tema „Mitte midagi“ on leidnud suurt kõnepinda ning Janne sünnimaal kaaluti isegi selle raamatu keelustamist, samas nüüd on raamat seal kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Meie „Vanemuine“ on selle raamatupõhjal loonud ka samanimelise lavastuse, mida praegu  Tartu Sadamateatris  mängitakse. Mina jõudsin aga raamatuni  sõbranna kaudu, tema jutustas sellest nii kaasakiskuvalt, et ei tekkinud küsimustki. Lugesin ja mõtlen tänagi veel, mis see nüüd oli.

Pierre oli seitsmenda klassi õpilane kui ta lahkus koolist. Tema arvates mitte miski siin elus ei omanud tähendust ning sellepärast pole põhjust teha seda, mida kogukond, kool, kodu ootavad. Klassikaaslased püüdsid vastu vaielda, kuid sõnad poissi ei veennud. Lõpuks otsustasid nad tuua poisile nähtavaid tõendeid, s.t koguda iga õpilase kõige tähenduslikum asi selleks, et Pierre veenduks oma ekslikus arvamises. Need olulised asjad olid aga igale erinevad ning omamoodi mängust sai klaperjaht iga klassikaaslase tähenduse kätte saamiseks. Tähenduste kuhi aina kasvas....

Oli täiesti kohutava sisuga raamat ja paneb lausa imestama, kuidas midagi sellist kellegi aju genereerib. Mingid kohad mängisid minu taluvusega ja mõtlesin, et ei suuda seda rohkem lugeda. Samas uudishimu. Läbi ma lugsin ja tegelikult vaid need 143 lehekülge hõredat teksti mahutasid ikka väga palju sisu ja tegevust. Kuna tegelased on noored, siis on raamat suunatud kindlasti esmalt noortele. Samas siinkohal on minus ikkagi vastakad tunded:  ma ei teagi, kas sellist julma raamatut võiks õpilastele soovitada? Pigem vist võiks, sest ega me nende tähenduste peale nii väga palju ei mõtle. Samas endale tähenduslikke asju ikka teame, aga et ka näiteks üks puuleht võib olla kaaslasele ilmatuma suure tähendusega, sellelele me sageli ei tule. Selles raamatus oli palju julmust (ma ei oska neid tegusid mingi muu nimetusega sildistada). Siiski ma hästi ei usu, et need raamatus kirjeldatud teod tavaelus läheksid kordamisele või siis inspireeriksid kedagi. Kui on norm intellekt, kõrvalekallete puhul ei oska kaasa rääkida.

Natuke Eestit ka:

Taani rahvuslipp Dannebrog oli langenud taevast alla aastal tuhat kakssada millalgi, väitis Frederik, et mingisugune Taani kuningas saaks võita vaenlasi Eestimaal. Mida see Taani kuningas Eestimaal tegi, seda ei osanud Frederik öelda ja see ei oleks teda aidanud ka, kui ta olekski suutnud. Meil oli igatahes ükskõik nii kuningast kui ka Eestist... lk39

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

143 lk

 

Järgnen sulle

 

„Põhjamaade romaan“ on sari, mida püüan ikka ja jälle lugeda. Lina Nordquisti „Järgnen sulle“ on tema debüütromaan. Debüüdid mulle tavaliselt meeldivad.

„Järgnen sulle“ on kahe naise, kahe põlvkonna lugu. Unni on mõistetud Norras illegaalsete abortide eest vangi. Tal õnnestub põgeneda koos oma väikese poja Roari ja vabahingest kallima Armodiga Rootsi, kus nad rajavad üksikusse metsahütti oma kodu. Asjaolu, et nad on rentnikud, muudab elu omamoodi raskeks. Lisaks on talved karmid, toitu napib, sooja napib…. Pea sajand hiljem isutvad Armodi ehitatud laua taga Roari naineja tema pojanaine Kara.  Brickeni tervet elu on saatnud saladused, mida nad koos Roariga endale hoidsid. Nüüd on Roar surnud ning matused on ees ootamas. Ka Kara elu on tulvil saladusi, kuid nende kandmine võib muutuda painavaks.

Minu jaoks avas see raamat end väga aeglaselt. Mida kaugemale jõudsin, seda rohkem see mind haaras. Samas ühest naisest sain ma aru, kuid teine tekitas vastakaid tundeid. Unni oli mõistetav, elu oligi raske, kuid tema visadus, elujanu, armastav süda trotsisid kõike, mida oli võimalik trotsida. Kara elujanu ilmnes hoopis kummalistel viisidel. Igatahes oli see hästi sünge, depressiivne raamat, milles on palju karmust, süütunnet, kuid siiski ka elujaatust, ning omamoodi poeetiline on see lugu ka kogu selle looduse ja raskuste trotsimise keskel. Ka siin ilmneb, et tee tööd, pinguta, näe vaeva, võitle elu eest kogu hingest, kuid armastus tuleb siis, kui su süda seda oskab ja tahab kanda, tuleb siis, kui sa oskad mõista ja seda mõistmist hoida.

Kirjastus: Eesti raamat, 2022

Kurbus ei tee vahet õigel ja valel. Õnnel pole moraalilugemist tarvis lk 15

Mälestus on ego kajasaal. Selles põrkub see, mida me tahame või ei taha, et oleks juhtunud, meie peas edasi-tagasi, kuni oleme veendunud, et just nii see oligi lk 272

…tasakaalu tuleb hoida rohkem pea kui jalgadega, alles siis seisad sa kindlalt püsti lk 342