Konteiner

 

Suvel on mõnus krimkasid lugeda. Küllap need pikad valged ööd tekitavad hirmsast lugedes vähem õudu 😊 Nii et seekord soome kirjanduse lainel, ning raamat on sündinud abielupaari Aki ja Milla Ollikaineni ühisloominguna.

Helsingi ühe mõjuka äripere suvekodu väravasse on jäetud merekonteiner tumedanahalise naise laibaga. Imelik on see, et Lehmusojade perefirma tegelebki konteinerite rendiga ja aastaid tagasi on nad tegutsenud ka Aafrikas. Uurima asub Paula Pihlaja. Tõendeid, millest kinni haarata, esialgu pole, ka laip on tundmatu. Paula on aga visa ja ega lugu lahenduseta ei jää.

„Konteiner“ oli tõeline jaanipäeva lugemine, s.t lugesin jaanipäeval ja sündmused raamatus hargnevad ka jaanipäeva paiku. Seda Ollikaineni paari võrreldakse Lars Kepleriga, mina selles suhtes ei oska kaasa rääkida, sest Keplerit ma lugenud ei ole. Käesolev krimi on aga igati korralik lugemispala - pakub ju lugu parasjagu pinget, tekst on rikkalik ja nüansirohke. Naisuurija meenutab natuke Vera Stanhope, kes on iseteadev töönarkomaan, samas on olemas ka uurija, kes võtab asju pisut kergemalt, mis Paulale omakorda käib närvidele. Lõpp oli mingis osas aimatav ja mingis osas mitte, s.t et kui mingid niidiotsad oskasin kokku viia, siis kurjategijat ma ära ei arvanud. Motiiv tapmisteks oli tegelikult olematu, aga eks see näitabki inimese pahupoolt.  Raamatu lõpuosas on ka pisut Eestimaad, nimelt tuleb Paula pärast uurimise lõppu Tallinna puhkama. 

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2023

312 lk 

Paradiisisaar, mille ma mõttes rajasin, ei ole tõeline. Hüäänid aga küll. Nad tulevad kõikjale, kui me ette ei vaata lk 223

Minu hygge-kodu

 

Olen Meik Wikingi „Väike hygge-kodu“ lugenud ja see meeldis mulle. Nii et tema järgmine raamat kutsus juba sellepärast, et seda lugemise-hygget tunda J

Sõna hygge on võõrkeelne, kuid kõlab väga hästi ja ainult see sõna ise loob sellise armsa tunde. Seda enam on kodu ideaalis alati see koht, kuhu tahad minna, kus on mugav ja mõnus olla, kus on tõeline hygge-pesa. Eestlased näevad küll koduga seoses alati tööd ja vaeva ka, ning ei malda selles niisama oleskleda, mõnuleda, mõtiskleda. Seda kõike, kuidas saab ühe kodu ja ka iseennast muuta täiuslikuks hyggeks raamat õpetab. Mida ruumi kujundamisel silmas pidada, kuidas üldse iseendas õnnetunnet kasvatada, millistele pisiasjadele mõelda, milliseid ruume reisil valida, kuidas kujundada mõnus zoomi aeg, kodukontor - kõik on kirjas. Ja ega see hyggegi niisama tulla saa, enne seda on vaja veidi vaeva näha, sest korrast ära ruumis head tunnet ei teki, sassis suhetes mõnusat olemist ei ole.

Mina sain siit küll enda jaoks päris palju. Esiteks juba selle raamatu lugemine oma mõnusas pesas oli mõnus, teiseks uutmoodi lähenemine peitusemängule jäi ka meelde, kolmandaks imeilusad fotod ilmestasid raamatut, ning juba teada tuntud tarkused on ka alati kordamist väärivad.

Tänapäev, 2022

270 lk

Rohelus on hea. Rohelusest on kasu. Pole vahet, kas inimesed viibivad haiglas, istuvad kodus või jalutavad lihtsalt mööda puudega ääristatud tänavat - meile on ikka ja jälle tõestatud, et taimed suurendavad meie heaolutunnet. Tooge taimed oma koju lk 143

Räägi minuga raamatute keeles

 

Eelkõige võlus mind Kate Bromley raamatu pealkiri: „Räägi minuga raamatute keeles“, mis kõlab väga romantiliselt ja kuidagi targalt. Nii ma siis seda päris kaua, igal õhtul ampsuke, lugesin.

Kara on kirjanik, tema ampluaa on naistekad. Kutse parima sõbra pulma on meeldiv, kuid millegipärast soovitakse läbimängida ka eelpulm. See aga tekitab Karas lisastressi, sest tema kirjutamisel oleval raamatul saabub peagi tähtaeg. Eelpulmas selgub, et tema ekskallim on ka pulma kutsutud. Kas need kümne aasta tagused tunded on jahtunud, selles on nüüd küsimus?

Tõeliselt lihtsakoeline naistekas, mille kaanetutvustusest juba kahtlustad süžee kulgu ning lõppvaatust. Aga nagu selliste naistekate puhul, jägitakse siingi tunnete küpsemist, nendega heitlemist, kohati tunduvad probleemid pseudoprobleemid, samas aga on omamoodi tõetera ka olemas. Raamatutel siin loos siiski väga suurt kaalu pole, seega pealkiri vastab vaid sellekaudu sisule, et Kara reaalselt kirjutab raamatut ning ka selle raamatu lõike saab lugeda. Samuti proovitakse siin naistekatele luua omaette alaliike.

Igatahes kerge lugemine, sest armastuslood ikka köidavad ja täidavad lugeja hinge mingil moel. Kena, suviselt helge lugemine, mis on vägivallatu, romantiline ning sisaldab ka Itaaliat, Roomat. Déjà-vu 😊

Kirjastus: Ersen, 2022

296 lk

Saatuslik lüliti

 

Väikese formaadiga raamatuid on hea reisile kaasa haarata, lihtne põnevusjutt ei vaja sügavat tähelepanu ning parim lennustressi peletaja on raamat – need ei ole mingi uued tarkuseterad, aga kordamine olevat siiski tarkuse ema.😊 Nii siis sattus mulle näppu Ian Stuarti „Saatuslik lüliti“.

Isa pärandab oma elektritööde firma naisele ja kahele pojale. Poeg Neil hakkab firmat juhtima, ema on hooldekodus ja vend ei näi firmast huvitatud olevat. Neili elusisu ongi vaid firma, abielu on tal lahutatud ning ootamatult teele sattunud äriasjad hoiavad vaimu virge. Siis aga hakkavad ootamatult firmas juhtuma õnnetused. Vendade omavahelised suhted ei ole kõige paremas korras ning kahtlus hakkab Neili närima. Selgub, et vend ei olegi nii edukas, kui seda välja laseb paista.

Üsna läbinähtav lugu, aga meeled hoiab kenasti lugemise lainel ning tahaks ikkagi teada, mis edasi. Üllatusi see lugemine ei paku, aga oma eesmärgi (ajaviide lennukis) täidab väga hästi, ning loetud raamatute aastakokkuvõttesse läheb kindlalt kirja J

Kirjastus: Varrak, 1995

176 lk

Terra Alta

Hispaania krimi loen ilmselt esmakordselt. Javier Carcas´e „Terra Alta“ kõlab väga põnevalt, on ju tegemist ka ühe veinipiirkonnaga Hispaanias.

Kui on krimi, eks siis on enamasti tegemist mõrvaga. Seekord on Terra Alta kohaliku suurfirma boss, tema naine ja teenija tapetud eriti piinaval viisil. Asja asub uurima Melchor Marin, endine kriminaal, nüüdne politsei. Nagu ikka, sellised suurbossid ei ole koha peal paljude silmis armastatud tegelased, seega tüüpiliselt kedagi välistatakse ja keegi jääb kahtluse alla. Sündmused aga keerlevad kõik sellise piiri peal, et ei saa arugi, kas ja mil määral neisse siseneb ka hr Marini minevik. 

„Terra Alta“ on igati korralik krimi-lugu ja ka ühe eksiteele sattunu n.ö ümberkehastumise ja tahtejõu tugevuse lugu. Siin on tegelikult mitu liini, kuid keskmes on ikkagi mõrvaga seotud  ja ka Melchor Marin ise: tema lapsepõlv ja selle mõjutused, eksitee ja nende aastate mõjutused, armastus raamatukoguhoidja Olga vastu ja selle elu mõjud. Hästi analüütiline krimi oli minu arvates. Siin tuleb just Marini kaudu välja see inimese õiglusejanu ning ka mõistlikkus olla seadusekuulekas vaatamata sisemistele emotsioonidele. Samuti meeldis mulle tema armastuselugu, mis oli üle igasugustest eelarvamustest. Lapsepõlv aga saadab inimest kogu elu ning ka sellest taagast oskas Melchor võtta parima. Seega peategelane, vaatamata kriminaalsele taustale, äratab sügavat poolehoidu. Mõrva lahendamine näib mingil lugemiseetapil isegi teisejärguline, sest Melchori elu näid huvitavam ja haarab isegi rohkem. Lahenduseta mõrv siiski ei jää ning omamoodi keerdkäikudega üllatus on seegi. „Terra Alta´t“ on juba sellepärast hea lugeda, et mõttekäigud on selged, kõik on öeldud otsesõnu, ja tugev moraal ka olemas. Omapära lisab loo sidumine Victor Hugo „Hüljatutega“.

Igati tore lugemine!

Aitäh kirjastus Varrak, 2023

276 lk

Püüa päeva

 

„Püüa päeva“ On Saul Bellow neljas romaan. Selle romaani pealkirjast väljakasvanud sõnapaar püüa päeva, on kindlasti muutunud laialt kasutatavamaks kui raamat ise. Kirjandusklassikuid peaks ikka lugema ja minul oli Bellow loomingu lugemises puudujääk, mis sai nüüd parandatatud.

 Tommy Wilhelm ei ole oma elu tema isa arvates hästi elanud: Hollywoodi karjäär ei õnnestunud, perekonnaelu ebaõnnestus samuti ning ka majanduslik olukord on olematu. Seevastu mehe isa on edukas oma arstiametis ning dr Adler ei suuda kuidagi aksepteerida poja saamatust. Wilhelm enda suhtes nii kriitiline pole, ehki rahulolekuks ka põhjust pole. Juba keskeas Wilhelm proovib õnne börsil ning sellel teel innustab teda oma veidravõitu filosoofiaga dr Tamkin.

„Püüa päeva“ on sügavalt filosoofiline raamat, kus arutletakse muuhulgas elu mõtte üle. Hästi mõttetihe ja mõnusa sõnavaraga – hea oli lugeda. Mind pani küll ahhetama Tommy mõjutatavus ja kohati loll-kangus, aga eks siin püütaksegi pisut ironiseerida mõne inimtüübi maailmapildi vildakuse üle.

Eestlase mainimine ühe välisautori loomingus on alati üllatav. Miks peaks üks USA kirjanik mainima oma loomingus eestlast? Igatahes on seda mainimist jagunud kahte kohta. Üks näide lk 41: Taevas, on siin hotellis aga igasugust rahvast! Mis korrusel see eesti naine oma kasside ja koertega elab?

Sellises filosoofilises raamatus on säravaid mõtteid, mida välja kirjutada, palju.

Mõned neist:

Ainult olevik on reaalne – meie siin-ja-praegu. Püüa päeva! Lk 80

Alati, kui mõrvar mõrvab, tahab ta tappa iseendas hinge, mis on teda petnud ja tüssanud.  Lk 86

...ärge heitke kannatusega paari. Mõned inimesed heidavad. Nad abielluvad kannatusega ja magavad ja söövad temaga koos, just nagu mees ja naine. Rõõmu külaskäiku peavad nad abielurikkumiseks lk 119

Kirjastus: Eesti Päevaleht, 2007

143 lk

Klaasist hotell

 

Seekord jäi minu huviorbiiti Emily St.John Mandeli „Klaasist hotell“. Sari „Moodne aeg“ taas kord. Selle raamatu kohta võib esmalt öelda, et kaua loetud kaunikene.😊  

Jonathan Alkaitis on 17. korruse äri ehitanud üles pettusele – Ponzi skeem. Kõik töötajad teavad, millega tegelevad. Petuskeem jookseb kokku ning töötajaid ootab reaalne karistus. Vincent on noor naine, kes otseselt selle skeemi sees ei ole, kuid ta on Jonathani elukaaslane ning sellekaudu on temagi elu habras. Naine lahkub mängust ning suundub ühel hetkel kaubalaevale kokaks. Üks tormine öö saab saatuslikuks temalegi. Miks kadus Vincent laevalt, seda asub uurima üks Ponzi skeemi ohvritest.

See mingis mõttes kummituslik lugu rullub lahti väga pikkamööda ning otsest sirgjoonelist lugu kui sellist siin nagu ei olegi. Oli ilus olevik, klantspildi elu, mis paneb kadestama tuhandeid, kellel sellist elu ei ole, ja siis selgub, et miski, mis näis tõene, oli siiski farss. Ja pärast selle farsi kokkukukkumist kaob kõik see ilu kusagile paralleelmaailma, kus miski ei ole enam endine. Kuidas sellega toime tuldi, oli erinev.

See raamat pani mõtlema inimese apluse ja hapruse üle ning ka selle üle, et mille põhjal ikkagi valitakse inimesi, kes on valmis mingites mahhinatsioonides osalema? Kas see n.ö inimsaak on kõige mõjutatavad inimesed või pigem kindlameelsed, julged olevused?  Igatahes mõtteainet on ja päris kergelt see lugu mulle kätte ei tulnud. Tahab pisut seedimist see läbipõimitud olevik ja minevik, mitmed olulised tegelased ning tunnete, lootusetuse ja lootuse mix.

Aitäh taas kord kirjastus Varrak suurepärase lugemiselamuse eest!

…iga kord, kui midagi meenutad, rikub see meenutamine veidi mälestust. Muudab seda natuke. Lk 213

 

Kirjastus Varrak, 2023

271 lk