Talvemuinasjutud

 

Nüüd kui kalendritalv on lõppenud on viimane aeg rääkida talvemuinasjuttudest. Peab mainima, et nendes Karen Blixeni lühijuttudes on talv sama sümboolne kui ta meil sellel aastal oli. Seega lumekuningannalikke kujutluspilte neist lugudest oodata ei maksa. Küll aga muinasjutulisus on täiesti olemas, mitte selle klassikalises mõttes, aga siiski….

Müstilised, salapärased või veidi sõnulseletamatud tegelased ja paigad on esindatud pea igas loos ning lisaks loodusekirjeldused, mis näitavad maailma nõiduslikumat palet. Läbivaks jooneks on hetked, mil kesksetel tegelastel tuleb teha saatuslik, otsustav valik.

Raamatus on üksteist lühijuttu, mida ühendab tõeliselt ilus kujundlik keelekasutus, tundelised väljendid, millest õhkub veidi romantismiaegset esteetilisust. 

Otsustage ise: Metsasüdames õilmitsesid nüüd varjulilled. Pisikestest tähekujulistest õitest kerge loor hõljus vanade pahklike ja keerdus puujuurte ümber, paar jalga maapinnast kõrgemal, nii tasane ja tüüne kui piimvalge udu. Teeveeres silitasid päikesekiired äraõitsenud võilille õõtsuvat pärlhalli gloobust – põllulill oli metsa külla tulnud /lk 124.

Tõeline lugemisenauding :)

Meie aasta Siberis

Ilmselt on see kaasasündinud talent, sest Tuuli ja Arbo kohe oskavad. Väga hästi on nad ära tabanud, mis inimestele võiks meeldida  ja millises järjekorras. Sari perest võlus oma uudse lahenduse, erandliku olukorra,  lihtsuse ja imearmasate kaksikute pärast. Küllap ootas  lugeja midagi analoogset ka raamatult, aga tuleb välja et ei ole nii - raamatus näidatakse ikka nii Siberi kui  ka omavaheliste suhete teistsuguseid tahke. Vähemalt midagi dubleerivat raamatus küll ei ole peale mõne väikese viite saatele.

Raamatus kõnelevad Tuuli ja Arbo enamasti kordamööda. Tuuli sädinat ja naeru on tunda ka kirjutamisviisis ning  Arbo  filosoofiline  nägemus maailmast on nii eluterve ja sügav, et kõike kirjutatut on nauditav lugeda. No ja poisid - nemad  oma vanemate sulekaudu ja toredates koomiksites on ka raamatus täiesti olemas.  Külmaks ei jäta küll kedagi.

Räägivad nad kõigest, muuhulgas ka põhjustest - miks mindi, kuidas elatakse - ja millised inimesed on Siberis. Muidugi Vissarioonlastest ja elu argipäevast, mis erines totaalselt nende varasemast elust. Kuna tegemist oli Siberi teistsugustes oludes ka teatud määral ellujäämis õpetusega, siis jagab Tuuli ka mõningaid õpetusi, nagu leivategu Siberi moodi, või mida teha naistepuna õliga.

Igatahes, ükskõik millise  kandi pealt raamatut vaadata, ikka meeldib.  Ilusad pildid ja koomiksid ning DVD- seega lugemist-vaatamist on kogu perele

Meile nii tähtsad asjad on sageli vaid näiliselt olulised. Tarbimishullus, asjadekultus röövivad aja, tähelepaneku ja  üksteisega arvestamise võime. Vähemalt seda tuletas raamat meelde. Ja kindlasti pühadus. Meie igapäevases elus on liiga vähe pühitsemist. Liiga vähe püha. Ma nautisin pühapäevaseid liturgiaid, kus ärgatakse vara, pannakse selga pidupäevariided, kogunetakse ühisesse ringi ning lauldakse üheskoos lk 355

Arbo kirjutab: Elu kuulub jutuvestjatele. [...] Me oleme valmis usaldama maotumatki poliitikut hea loo eest muretust tulevikust; armuma neisse, kes meile meist endist parimaid lugusid pajatavad ja vihkama teisi, kes äraleierdatud lamedustega tüütavad. Lugude kuulamise või vaatmise harjumused muutvad ajas, kuid hea lugu kui selline mitte iial. lk 133. 

Kalli kassi klassika

 

Kui sul on kodus kass või sa armastad kasse või lihtsalt kassid inspireerivad sind, siis on tore lugeda, kuidas on kirjanikud erinevatest sajanditest, kümnenditest kassi kajastanud oma lugudes. Raamatu koostaja, Loone Ots on teinud ära ikka ülimalt põhjaliku töö: kõik need lood välja noppida suurte romaanide pikkadest tekstidest, neid liigitada, süstematiseerida ning otsida ja näidata autorite seotust kassidega, see on ikka aukartust äratav.

Kuidas siis kõlab - kass kui: jumal, üliloom, sõber, kaduja, kasulaps, naise peegel, vabakütt, hiirekeiser, muusik.  Eks igaüks võib omi paralleele luua. 

Selline tore õhtune lugemine - ise keras sooja pleedi all ja kass kõrval nurrumas :D

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Kui raamatul on selline lustakas pealkiri ja kõik, kes juba lugenud, soovitavad soojalt, ega siis kiusatusele, ise järele kaeda, lõputult kaua vastu ei pane. Soovitajate jutt oli vägagi õige – soe, südamlik ja kaasahaarav lugemine.

Nagu ka pealkiri ütleb, lugu on saja aastasest mehest, kellel nimeks Allan. Krutskivend nagu ta oli, otsustas ta oma sajandal sünnipäeval hooldekodust vehkat teha. Üks ootamatus viib teiseni, nii et nalja ja põnevust jagub igal lehel. Kohati on lugu ikka väga üle võlli keeratud, isegi selliselt, et kui inimesest (mis sellest et pätt) jääb järgi laip, ajab ka see naerma. Selline soe ja südamlikult eluterve huumor :D  

Kuna esmalt  on tegemist kriminaalse looga ja sündmustekäigus tegelasi muudkui lisandub, siis  segunevad ja sõbrunevad loos väga erinevad inimesed ja nende lugude liinid. Teisalt on see ülevaade Allani saja-aasta pikkusest keerukast elust, mis hõlmab tervet ajalootsüklit, läbides erinevaid maid ja koguni mandreid. Võib vaid mainida, et samavõrd hullumeelne nagu oli  hooldekodust põgenemine ja sealt alanud jant, oli ka Allani varasem elu. Kogu see kompott  võib näida väga kirju ja keeruline, aga lugejal on kirjutatut siiski kuidagi kerge haarata - lihtsad laused ja mõned erksamad mõtteterad, mis annavad kujutluspildile vaba voli. Ei saa mainimata jätta, et sellesse loosse mahub isegi elevant, nimega Sonja, kellega Allanil tekib eriline sõprussuhe. On ju teemadeks (peale kriminaalse tegevuse) ka sõprus, või õigemini, mis ajendab erineva vanuse, soo ja taustaga inimesi ühiselt tegutsema ning ka püüd vanaduse eest põgeneda, kaotada pole enam midagi….

Vanaduse teema on iseenesest veidi kurb. Aga minu arvates koorus kogu loost pikaealisuse retsept, milleks oli Allani elufilosoofia:  
On nagu on ja tuleb mis tuleb lk 29;

Kuid kui seda oli võimalik vältida – ja enamasti oli -, siis ei seganud Allan end kunagi teiste asjadesse lk 6

Lugesid ja kirjutasid ka: 

http://bukahoolik.blogspot.com/2013/03/jonas-jonasson-saja-aastane-kes-huppas.html 

http://sehkendaja.wordpress.com/2012/07/03/30-jonas-jonasson-saja-aastane-kes-huppas-aknast-valja-ja-kadus/ 

http://yksainus.blogspot.com/2012/10/jonas-jonasson-saja-aastane-kes-huppas.html http://www.ohtuleht.ee/506073/ka-saja-aastane-elab-taiega

Abielumeeste lood

Millegipärast ei ole ma novelle kunagi lugeda armastanud. Võib-olla sellepärast, et erinevaid jutukesi lugedes ei teki terviklikku tunnet  või on hirm selle ees, et mälu veab alt (viimaseid lugedes esimesed unustad). Eelarvamused ületatud, tõdesin, et nende Marcelo Birmajer´i seitsmeteistkümne novelliga on teine lugu - vaatamata iga loo erinevusele tabasin ikka midagi ühist ka.

Parasjagu üle vindi keeratud värvikad lood, millest mõni on traagilisem, mõni koomilisem, mõni üllatavam. Aga nii on ju abieludegagi - iga elu on oma värvigammalt isemoodi. Millegipärast mahub  igasse loosse justkui varjuna kaasa kas siis armuke, lihtsalt truudusetus või mõte truudusetusele. Autor küsib, miks on kergem abielluda täiuslikult sobimatu inimesega, kui leida ideaalne kaaslane? Otsest vastust raamatust küll ei leia, küll võib aga tõlgendada erinevaid käitumismustreid või oletada, et ongi olemas taotluslikkus abielluda võimalikult erineva inimesega, et siis leida täiendust sellele kolmanda (mis või kes see iganes oleks)  osapoole abil.

Vahtida avalikult naisi, vitsutada lohakalt süüa, ilma et naine peaks häbi tundma, hoolitseda vaid iseenese mugavuse eest. See oli kahjutu puhkehetk abielu lakkamatus voolus.  lk 116. Sellised unistused siis …. :D

Veel on lugenud:

http://sehkendaja.wordpress.com/2013/11/10/42-marcelo-birmajer-abielumeeste-lood/ 

http://arvamus.postimees.ee/2569730/isa-tahab-muutuda-naiseks-ja-poeg-koeraks 

http://palamuserk.blogspot.com/2014/01/nadala-raamat-marcelo-birmajer.html

Pikk nädalalõpp

 

Seekord sai loetud tüüpilise ajaviiteromaani pealkirjaga seni tundmatu autori Joyce Maynard´i  kirjapandud lugu, mis on  ka oma mahult paras nädalalõpu lugemine.

Kolmeteistkümneaastane Henry on suhteliselt nohikliku olemisega poiss, kelle  ema Adele on langenud sagedaste nurisünnituste ja luhtunud abielueluõnne tõttu sügavasse depressiooni ning  varjab end enamasti koduseinte vahel. Kuid sel päeval, mil poes astus Henryle ligi verine mees Frank, oli juhuslikult ka ema kaasas. Vanglast põgenenud Frank palus luba elada-varjata end nende juures. Kaks üksildast hinge armuvad, kolmas tunneb end üleliigsena. Tegelikult Henryle Frank meeldib. Saatuslik suupaotamine muudab kõik…

See on lugu üksildusest, igatsusest, kahetsusest ja sellest, et iga elav vajab endakõrvale teist elavat. Kui temaatika on iseenesest kurb, siis jutustaja hääl ei kanna seda kurbust edasi. Lihtsalt jutustatud lugu, et nii kõik oligi, kuigi midagi olnust kahetsed. Raamatu lõppedes on kõik hästi.

Lisaks esitatud sündmustekeerisele, edastab see lugu väga hästi ühe kasvava poisi hirme ja ootusi, mis tabavad teda siis kui keha hakkab arenema ja ühtäkki avastad oma seksuaalsuse. Mida peale hakata tüdrukutega?

Luges ka:

http://www.luts.ee/noorteleht/index.php?option=com_content&view=article&id=421:joyce-maunard-qpikk-naedalaloppq&catid=83:lugemissoovitus-noortele&Itemid=119 

Rändaja THE TRAVELLER

 

Urmas Espenberg on kirjutanud raamatu, mida võib mõtestada mitmeti. Ühtepidi on tegemist ühe inimese kujunemise looga ehk siis millisest inimtüübist kujuneb igavene rändaja, eneseotsija, ja teisalt ka kaugeid maid ja kultuure tutvustava raamatuga ehk siis reisiraamatuga. 

Keegi S (kes võiks ehk vabalt ka Esbenberg ise olla) on pettunud Euroopa Liidus ja Eesti elus. Oma koha otsimine päikese all ei ole just kõige lihtsam, ja et kõik pisut selgem oleks, vaatab ta tagasi ka lapsepõlve ehk millest kõik alguse sai. Tagasivaade on kohati põgus, mis aga puudutab reisidega seotud seiku, siis ikka pikem ja põhjalikum.  Nii viis soov end proovile panna, uusi maid ja inimesi kogeda, teda juba tudengieas Nõukogude Liidu aegsesse Kesk-Aasiasse, Kaukaasiasse. Edasi, nagu loogilise jätkuna  teekond, hakkamasaamise proov Ameerikas, mis läks paraku oodatust raskemalt.  Kodumaale naasmine ei toonud samuti rahuldust hinge. Elus on nii palju igasugust müra, et ülev oli kaotanud tähtsuse ja tähenduse. Tuli ju tegeleda igapäevase rahateenimise ja eluspüsimisega lk 13.  Juhuse tahtel satub S. tööle turismialale ja algab põnev ränduritee mööda erinevaid eksootilisi riike. Ta on reisikorraldaja, kelle prioriteetideks olid juba pikemat aega olnud keskmisest põnevam elu, mõni väike seiklus, piisav hulk päikest ning head armastust lk 10.  

Me kõik oleme teatud mõttes rändajad, aga mõni meist ongi igavene rändaja, kes ei leia asu kusagil ja ei rahuldu millestki ega kellestki. Imelikul kombel ka naised, kes  satuvad S-i teele on kõik eranditult rahaahned tema ärakasutajad. Kogu loost õhkub sellist mõnusolemise ihkamist - tahaks sooja, nautlevat elu. Sekka ikka tööd ja vaeva ka, aga see kõik võiks olla seal, kus  on võimalikult mugav, kus ei peaks arutult tarbima vaid saaks hakkama elementaarsega, kuid see elementaarne peaks olema siiski  luksuslik. Raamatu lõppedes tajub S, et ega see ränduri elugi kõige mugavam ja lihtsam ei ole.

Reisiraamatuna on lugemine küllaltki informatiivne, lühidalt on kajastatud erinevate maade kultuuri, pisut ajalugu, loodust ja praegust elu-olu. Samas kui ise käinud ja näinud ei ole, siis selle raamatu kontekstis jäi see pisut kuivaks, palju käinud-näinud reisisellidele peaks aga äratundmisrõõmu küllaga olema. 

Ta oli lõpuks jõudnud arusaamisele, et maailma on siiski ümmargune ja kord jõuab iga rändur ringiga koju lk 188.

Riikidega on nagu naistega, et neid ei maksa väga kollektsioneerida. Nagunii ei ole võimalik kõiki oma kogusse saada lk 207.