Ekraani taga

On tore, et uusi autoreid meil on tekkinud tublisti, kas just nii, nagu pärast vihma seeni, aga aeg-ajalt tulevad nähtavale uued nimed.   Carolin Kuuskmäe on noor kirjaneitsi, kelle noortepõnevik ilmus esmalt wattpad.com keskkonnas ja oli seal väga suure lugejaskonnaga. Selliseid noortekaid olen ma vähe lugenud. Üks lisaks ei tee kohe kindlasti paha. ;)

Sara ei ole tavaline kaheksateistaastane tüdruk, tema võimed on igast kandist keskmisest tunduvalt üle. Tegelikult on ta andekas pea igal alal, nii õppimises kui spordis. Ka tema päritolus ei ole midagi harilikku, spioonide tütrena sündida tähendab seda, et spiooniks kasvatatakse ka oma võsuke. Selline elukutse aga kujutab endast pidevat ohtu saada kellegi märklauaks. Sara on oma võimetega püüdnud küll internetimaailmas kõik ohud elimineerida, kuid iga nüanss loeb ja ka tema noor elu on pidevas ohus.

Nii et põnevik, mis on põnevust otsast lõpuni täis, seega on raamat haarav ja kutsub järjest edasi lugema.  Eks omamoodi on see lugu pisut naiivne ja lihtsakoelinegi, kuid minu hinnangul pidas otsast lõpuni kenasti vastu ja fantaasialend on kirjaneitsil hästi lennukalt töötanud, kuid siiski kindlatesse piiridesse jäänud.  Mingis suhtes süstib see lugu üli- ja üleolevust, sest Sara kuju oli liiga ülbe, liiga andekas ja liiga pohhuistliku elufilosoofiaga, kellel näis kõigist eakaaslastest suva olevat. Õnneks (siiski just raamatu esimeses pooles), oli Sara ka väsinud sellest rööprähklemisest ning siis paistis, et robot see tüdruk olla ei saa (mingi sarnane kahtlus oli küll).

Kindlast ei kuulu ma sihtgruppi, kuid mõnikord on hea oma mugavustsoonist välja astuda ja lugeda midagi tavapärasest erinevat. Mahavisatud aeg see lugemisele pühendatud aeg kindlasti ei olnud, sest lugemiselamus on kindlasti positiive ja happy end ka ju. Kujutan ette, et põhikooli teises pooles õppijatele läheks see raamat hästi peale, ilmselt ka neile, kes just lugemisest ei vaimustu. Selline süžee, kus on armastust, reetmist, tapmist ja tagaajamist, lähedaste kaotust, imetehnikat ja arvutimaailma, peaks sobima paljudele.

Kirjastus: Varrak, 2019

320 lk

Hunt metsas

Martin Allison Booth on sündinud Suurbritannias, kuid  juured on Eestis ja „Hunt metsas“ tema juurtest kõnelebki. Rohkem infot ei olegi tegelikult mulle vaja, juba see teave, et autor on Eesti päritolu, kutsub lugema. 

Tegevus raamatus kulgeb läbi sõja. Hendrik Kotkas on mereväe kaptenleitnant, kelle õlekõrs Eestimaa pääsemiseks nõukogude okupatsioonist on teha koostööd sakslastega. Ta on luureohvitser. Samas mängib ta topeltmängu, sest ka Inglise luurele on ta oma sõrme andnud. Perekond õnnestus evakueerida Saksamaale Köningsbergi. Elupaik võiks ju olla turvalinegi, kuid võõrastesse suhtutakse umbusuga ja ega usaldada tegelikult kedagi ei tohigi.  Haige ema eest hoolitsevad lapsed ja õnneks on ka abivalmis inimesi. Kaptenleitnant Hendrikul on vaja loota ja laveerida oma oskuste ning võimaluste piires. Lõpuks on need piirid üsna ahtakesed.

Nii et sõjateemaline raamat, milles on absoluutselt oma vaatenurk. „Hunt metsas“ on autori ema perekonna lugu, kuid samas ka Eesti lugu ja sõjapõnevik. Nimed on väljamõeldud ja autor on andnud tõsielusündmustele teatud ilukirjandusliku värvingu. Minu arvates toob selline lähenemine ajaloo kenasti dekoreerituna kätte, lugu ei ole kuiv, tal on kindlasti juures rohkem värve kui see oleks olnud lihtsalt dokumentaalne lugu.

Parasjagu põnev raamat on ka hästi ülesehitatud. Mulle meeldis väga. Lugedes mõtlesin, et millise piirini ikka inimesed tegelikult viidi, ja seda lihtsalt ühe „isakese“ pärast,  kes ajuloputada saanud inimestele muutus jumalaks, mis tähendab, et ta suutis allutada masse oma ideaalide elluviimiseks. Aga kui vaatad sõduri põue ja sealt vaatab vastu perekonna foto, siis saad ju aru, et tegelikult on kõik lihtsalt inimesed, tööriistad nende „jumalate“ käes.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2018

396 lk

Raamatuseljaluule

Ärevuse vari

heledam kui päev. 

Enne kui ma teadsin

tõde tõuseb,

vesi vaob.

Ära kaota lootust,

mu kullake.

Ole nagu oled,

oled paremat väärt.

Raamatupealkirjaluule

Betoonhingede aegu
küsimärk on pool südant.
Laitmatu minevik...
Elumuutused...
Kuigi sa proovid olla hea,
on mida hoida!

Joomar

https://www.robriemen.nl/en/hans-fallada-alone-in-berlin-1947/

Raputasin vanadelt raamatutelt tolmu ja silma hakkas selge ja otsekohese pealkirjaga raamat, Hans Fallada „Joomar“. Millegipärast imponeeris see pealkiri sedavõrd, et kutsus lugema. "Joomar" on möödunud sajandi 40ndatel kirjutatud lugu.

Kaksipidi mõtlemist siin ei ole, mõistagi on see raamat läbilõige ühe alkoholismi kuritarvitaja maailma- ja minapildist. Härrasmees Erwin Sommer on firma- ja majaomanik, kes elab oma Magdakesega üsna harmoonilist elu. Lastega neid küll õnnistatud ei ole, kuid argielu laabub kenasti. Muidugi vaid selle ajani, mil härra Sommerile hakkas mekkima alkohol. Allakäigu trepp on üsna järsk ja kolinal kukuvad nii eneseusk, pereväärtused, väärikus ja maine, rääkimata firmale ja tervisele tekitatud kahjust. Joomarlus pluss valel ajal vales kohas, ja kutsuvalt  laiutavad ees vanglamüürid ja vaimuhaigla. Kusjuures alkoholiuimas ollakse kerge saak sulidele, petistele, päevavarastele.

Fallada oli ka ise alkoholikuradi küüsis ja „Joomar“ on kirjanikuhärra autobiograafiline jutustus, seega on kõik kirjeldatud tundmused ehedad ja ausad ning ta on need väga hästi ja peensusteni lahti kirjeldanud.  Kurb ja põnev on see raamat üheaegselt, sest purjus inimese päevadesse satub seiklusi tahes tahtmata rohkem, kui kainena, ning vangla põnevuse jaoks pole vaja purjus ollagi, seal juba seltskonda on ning seda seltskonda on siin ka üsna hästi kirjeldatud. Kui sa ikka loomult pätt ei ole, siis päris pättidega tuleb ka kuidagi hakkama saada.

Alkoholism on haigus, aga selle enesele tunnistamine käib üsna sageli au ja väärikuse pihta.  See raamat istutab end ühe joodiku pähe, tuues esile selle joodiku muutumise ja enesepetmise teekonna. Muidugi ei muutu ainult alkoholi käes sipleja, samas võrgus on ka tema abikaasa ja omaette muutused toimuvad temaski. Ühtlasi tulevad meelde kõik tuttavad joomarid, kelle suust kõlab „mitte üks tilk“ stamplausena, mille kehtivusaeg on vaid järgmise pudelini. Raske on mõista või kaasa tunda sellele, kes ise selle haiguse on endale külge pookinud. Aga proovida ju võiks, ja ühe joodiku-haigusepõdeja silmade läbi kirjeldatu vast aitab pisut.

Joobumus, unustus, unustuse jõel kaugele triivida, hämaruse sisse, sügavale pimedusse, sinna, kus pole ei loobumist ega kahetsust .. lk 27

Kirjastus: Eesti Raamat, 1988

206 lk

Olemise talumatu kergus

https://www.telegraph.co.uk/culture/books/bookreviews/11622860/Milan-Kundera-not-a-single-serious-word.html

Kunderast olen seni tuimalt mööda kõndinud. Kuigi just selle raamatu pealkiri on üks kaunimaid ja vastandväljenduslikumaid. Nii et pealkiri oli põhjus ja ajend, miks sattus Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ minu lugemise listi.

Sündmused viivad Praha kevadesse ehk 1968.  ja sellele järgnevatesse aastatesse, mil Nõukogude Venemaa demonstreeris oma jõudu Tšehhoslovakkias. Tereza ja Tomaš ning Sabina ja Franz. Tereza on habras naine, sõltuvuses Tomasest, ning kardab olla väärtusetu. Tomaš on hea kirurg ja nõutud armuke. Armastab ta küll vaid oma naist, kuid huulepulk ta krae peal ning võõrad lõhnad, on kindel märk sellest, et truudus ei ole olnud juhuse puudus. Ja see „juhus“ võib olla midagi enamat kui armuke, nimelt Sabinaga seovad Tomašit ka sõprussuhted. Omaette keerukad on suhted kunstnik Sabina on ja Franzi, tema armukese vahel.

Filosoofiline raamat, kus kõik keerleb armastuse ja olemise ümber. Kuidas keegi defineerib armastust, kas omanikutunde või minnalaskmise meeleoludega. Kord näib kõik kerge, seejärel saabub painav hetk. Kui kaks inimest defineerivad õnne erinevalt, siis ei saa see saabuda üheaegselt, seda enam, et inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele.

Palju sügavaid mõtteid ja mitmeid kihte on selles raamatus. Pisut raskepärane, mõtlemapanev. Siiski jäin mõtetes Tereza ja Tomaši juurde, soovides vist nagu eos petmist ja truudusetust elimineerida.

See, kes tahab pidevalt „kuhugi kõrgemale“, peab arvestama, et ühel päeval tabab teda peapööritus. Lk 39

Suurem osa inimesi põgeneb oma piina eest tulevikku. Nad kujutlevad, et aja teerajal on kriips, mille taga nende tänane piin lakkab olemast lk 101

Seal, kus räägib süda, on sündsusetu mõistusel mõne vastuväitega esineda lk 152

Kirjastus: Monokkel, 1992

190 lk

Aasia hullult rikkad

https://www.vanityfair.com/culture/2013/06/crazy-rich-asians-kevin-kwan-asia-upper-crust

Kevin Kwan on Singapurist pärit kirjanik, kes elab USAs, kuid tema kirjutatu Aasiast ahvatles lugema mitmel põhjusel. Kes veel oskaks paremini tajuda seda maad ja olustikku, kui mitte päritolu järgi kodanik. Ilukirjandust Aasiast ma ei olegi varem lugenud, kui jätta välja mõned Jaapani kirjanikud. Ajendiks sai ka minu põgus Singapuri väisamine - lootsin leida mingeidki väikseid seoseid sellel visiidil nähtule.

Aga raamat ise viib ülirikaste ja ilusate maailma. Rachel Chu ja Nicolas Young on paar, elavad Ameerikas. Nüüd on Nick võtnud nõuks viia Rachel Singapuri ja tutvustada teda oma vanematele ning teha hea õnne korral ka abieluettepanek. Singapuris selgub, et Nick on kogu saareriigi ühest jõukamast perekonnast pärit pärija. Seega Nicki ema ei ole sugugi õnnelik nähes sellist pruuti, kes ei ole tollest rikkast Chu´de perekonnast, vaid sellest teisest, ei-midagi ütlevast. Et Nicki takistada, tuleb kasutusele võtta meetmed. Kogu suur pere, nõod ja nõbude nõod, on oodatud aasta kõige oodatumasse pulma. Midagi juhtub ka.

Tõeline üüber-rikaste inimeste maailm, kus oluline on disaineri viimane mood, eralennukid, prestiižsed peod, õppimine ja reisimine Euroopas, USAs, väiline ilu ja sära ehk teisisõnu, oluline on näimine, mitte tegelik sisu. Üldiselt oli seda sära ja sädelust üsna tore lugeda. Nimesid oli palju, ja neis Yongides, Chudes ning Khoodes oli võimalik kuidagi väga lihtsalt orienteeruda.  Muidugi see kaasaegne rikaste maailm januneb kõige uue ja innovaatilise järele, silma hakkasid lootoslillevarrest kangas, molekulaarköök jt sellised mõisted, mille sisu ma täpselt ette ei kujutagi.

Singapuris käies külastasin ka sealset botaanika aeda, oli väga võimas kogemus. Raamatust aga selgus, et Nicik vanaema ultravõimas palee oli peidetud botaanikaaia kõrvale rohelusse, nii et väljast poolt seda lossi nähagi ei olnud. Lugedes tekkis muidugi déjà-vu tunne, sama tunde lõi ka Changi lennujaama kohta öeldu: tund aega tagasi maandusime kõige ilusamas ja modernsemas lennujaamas, mida ma kunagi näinud olen lk 105. Võin öelda, et sama siin 😉.  Rohkem äratundmisrõõmu ei olnud. Äratundmiseks ei pea ma muidugi seda, millises valguses eestlast näidatakse: selleks ajaks, kui tujukas eestlannast ettekandja Nickholase joogi-tellimust võtma tuli lk 83. Nii et imenatuke eestlast ka selles raamatus. 😂

 „Aasia hullult rikkad“ on ehtne naistekas, selline lihtne ja pingevaba. Loed seda seletamatut näimise püüdlust ja olles totaalselt teisest maailmast iga mõttes, siis saabki see olla vaid lihtne meelelahutus. Kaanepilt on ka hea, kui pärlid pähe kinni jäävad, ega siis neid sealt enam välja saa.

Kirjastus: Tänapäev, 2019

430 lk

Filmgi on valminud selle raamatu põhjal. Vaata treilerit siit: https://www.youtube.com/watch?v=LMngzLalU1U