Minu Euroopa

 

Myrakas alias Üllar Priks „Minu Euroopa“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk

Kui sulle kingitakse oliivipuu, mis asub kusagil Itaalia-kannas, siis tahaks seda kingitust ju oma silmaga vaadata ning käega katsuda. Myraka kaasa Muti sellise kingituse oma kallile mehele tegi (milline lahe idee mehe reisile meelitamiseks)  Kas see nüüd just meelitamine oli, ei tea, sest Itaalia reis ei olnud neil esimene. Paralleelina Itaalia looga jutustab ta ka varasemat Horvaatia retke. Kuid seekord mindi piraka matkabussiga, millega liiklemisel on juba eos mõni seiklus sisse kirjutatud.  

Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud. Muie on suul lugedes kogu aeg ja naeruturtsatusi jagub ka. Nii et hoiatus: kui sa avalikus kohas üksinda loed, võid tunduda kohtlasena  

On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära. Kui aga osata sõnu seda nii nagu  Myrakas on seda teinud, siis saab vast iga lugu endale ka publiku taha. Oli väga hea  meelelahutus. 

Valge laev

 

Xavier Bouvet „Valge laev“

Prantuse keelest tõlkis Reti Maria Vahtrik

Kirjastus: Varrak, 2024

232 lk

 

Otto Tiefist on raamatuid ilmunud, kuid minu lugemislauale ei ole need sattunud. Raamat on seda tähelepanuväärsem, et autor on pesuehtne prantslane, kuid elab Tallinnas.

On 1944. aasta september. Saksa väed põgenevad Eestist ning idast läheneb Nõukogude armee. Seda vahepealset aega proovib ära kasutada väike grupp poliitikuid, et taastada Eesti Vabariik. Üks neist meestest on Otto Tief, rahuliku loomuga advokaat, kes omas Läänemaal Jaanika mõisa ning oli ka talupidaja. Naisel ja lastel oli eelnevalt võimalus evakueeruda Rootsi. Plaan oli temalgi järgneda, kuid tõotatud valget laeva oodati päevi ning hr Tiefi jaoks seda laeva ei tulnud. Tema elukäik koos vahevalitsuse loomise etappidega on selles raamatus.

Valge laev oli tõesti väga huvitav ja ka haarav lugemine.  On ju loetud varemgi küüditamistest ja vangilaagritest, aga siin tulevad konkreetsed tegelaskujud ka loole taha. Näiteks oli üllatav teada saada, kuidas SS-lasest liigkasuvõtja laevaga ülesõite korraldas, silme-ees endalgi unistus. Mida uskusid ja lootsid Tuglased, Under ja Adson. Või kuidas Tief tõesti püüdis vaid oma teravale mõistusele tuginedes päästa maad ja rahvast. Samas oli loosse toodud ka nõuka poole pealt Eesti Laskurkorpuse polkovnik Pallase reaktsioonid nähes laastatud kodumaad. Sõjas kaotavad kõik midagi.

Mina sain nüüd kindlasti ka targemaks, sest need tegelaskujud hakkasid silme-ees elama sedavõrd, et tegin veel lisaks loetule ka uurimistööd. Paraku mõni päris elu on kirevam kui väljamõeldud seiklusjutt, antud juhul toovad need üleelamised siira kahjutunde. Raamatu lõpus on kirjanik fantaseerinud, et mis oleks teisiti läinud, kui Tief oleks koos Maandiga laevale pääsenud ja tema edasine elu oleks vabal maal kulgenud. Jah, oleks ju võinud.  Raamatu lõpus on register ulatuslikust abimaterjalist, mis aitasid kaasa raamatu valmimisele, nende kogus tekitab aukartust.

 Vääramatus oli neelanud kõik selle, mis oli paistnud igavesena lk 33

Paigad muutuvad vastavalt sellele, kas neid asustavad teod või mõtted lk 66

Minu Omaan

Meeli Lepik "Minu Omaan"

Kirjastus: Petrone Print, 2011

311 lk

Kui aasta alguses oma visiooni tahvlit eelseisvaks koostasin, liimisin sinna ka helesinised rannad ja uhked mošeed. Juhtumisi sattus pildile ka tükike Omaani. Sellel visualiseerimise ajal ei olnud mul sellest reisist õrna aimugi. Aga võimalus tuli ja ütlesin jaa. Seega uurisin natuke Minu Omaani raamatut enne reisi ja koju naasnuna lugesin korralikult läbi.

Meeli läks Omaani tööle kruiisilaevale. Palju on selles raamatus kirjeldatud töökeskkonna probleeme, suhteid jms. Kuid samas on see ka päris korralik infoallikas sealse kultuuri ja kombestiku kohalt. Kuna reisisime n.ö omal käel, ilma giidideta, siis reisi ajal jäid mitmed tekkinud küsimused vastuseta. Sellest raamatust ma need vastused leidsin. Palju oli äratundmisrõõmu. Ööbisime meiegi Muttrah piirkonnas, mida kirjeldatakse selles loos üsna palju. Nii et mul oli Minu Omaani huvitav lugeda ka sellepärast, et ma olen ise siiralt huvitatud. 

Kuigi et meie nägime vaid ühte väikest nurgakest sellest maast, jätkub mul vaid kiidusõnu. Maanteed suurepärases korras, mitmerealised, valgustatud, vähe liiklust, palju kiiruskaameraid ja lamavaid politseinikke. Hea oli vaadata ilusaid hooldatud parke, valgeid pitsilisi maju. Kui mõned majad näisidki tühjad olevat, ei rikkunud need linnapilti. Äge Muttrah turg pakkus vastukaaluks linna valgele toonile palju värve ja kauplemise võimalusi. Ning veel ilus rannapromenaad, imekenad mustrid, mošeed ning väga head toidud – seda kõike jään mäletama hea sõnaga.  Suure miinusena võib välja tuua palju kodutuid kasse, kes nägid välja nagu luukered.  Ei tea, mis teema neil kassidega on?

Tagasi koju

Ann Josephson „Tagasi koju“

Inglise keelest tõlkis Raili Puskar

Kirjastus: Amor, 2002

255 lk

Jared naaseb kodukülla, et leida siit taas hingerahu. Tema stardiplatvorm ellu oli üsna kesine, kuid aastate jooksul saavutas ta elu, mis tõi rahalise sõltumatuse. Sellegipoolest ihkas mehe hing seda sama kodu, mis lapsepõlves. Endisest kodupaigast leitud tükike kangast äratab mälestused ning Jared laseb õmmelda endale analoogse lapiteki, milliseid tema emagi kunagi õmbles. Tekki hakkab õmblema Althea. Lisaks valmivatele lapiruutudele süttib ka ilus armastus.

Mesimagus lugu, otsast otsani kirge ja armastust täis. Lihtne ja ladus, veereb sirgjooneliselt ilusa lõpu poole. Kui siit mingeid õpetussõnu otsida, siis oleks see eht eestlaslikult öeldes: tänasida toimetusi ära viska homse varna,  või teisisõnu: kõik mida teha tahad, tee kohe, homne päev on teadmata. 

Valisin väikese formaadiga ja vahva pealkirjaga (reisida on tore, aga koju tagasi tahaks kindlasti) raamatu reisiraamatuks. „Tagasi koju“ aitas mul kenasti kolmel lennul aega viita. Ise tulin koju, kuid raamat jäi  minust maha Ramzu villa külalistemajja Thoddoo saarel Maldiividel. Loodetavasti avastab raamatu järgmine kaasmaalasest reisisell.  

Öine Innsbrucki rong

 

Denyse Woods „Öine Innsbrucki rong“

Tõlkis Eva Nilson

Kirjastus: Ersen, 2017

Öises Innsbrucki rongis kohtuvad Frances ja Richard, endised armastajad, kes neli aastat tagasi kaotasid üksteist Sudaanis rongireisil. Mis siis toona juhtus, kuhu Richard kadus? Kumbki jutustab oma loo ja kolmas, kes pikutab naril, kuulab nende lugu ning paneb tähele, et need lood ei klapi.

Raamatu tagakaane tekst on kutsuv, sest lubatakse psühholoogilist põnevusromaani. Mingi pinge oli tõepoolest õhus, kuid see lugu jäi väga venima. Saan aru, kui keegi niimoodi tundmatusse kaob ning mingeid jälgi enam ei leia, on õudne, kuid see mantrana Richard on kadunud kordamine muutus tüütavaks ning oli ilma selle mantratagi selge, et olukord on Francese jaoks hull. Igatahes ei olnud see minu raamat. Teema ju iseenesest põnev, aga miskit jäi puudu. Lõpuni ma siiski ta lugesin ;)

Mul on hea meel, et ema ära suri

 

Jeannette McCurdy „Mul on hea meel, et ema ära suri“

Tõlkis Hanna-Leana Kuus

Kirjastus: Varrak, 2024

326 lk

Juba 6. eluaastast oli selge, et Jeannettest peab saama näitleja. Ema panustas sellesse ideesse kogu oma läbilöögivõime, aja ja kire. Ühtepidi lõi ta ju tüdruku ellu võimaluse ja andis tulevikuks teatud kindluse, kuid teisalt olid selle surumise tagajärjed just mitte meeldivad. Jeanette hakkavad painama juba üsna noores eas ärevushäired, anoreksia, buliimia.

Seekord oli lugemisel Jeannette McCurdy autobiograafiline lugu. Pealkirjad on tõmbenumbrid, magnet lugemishuvi äratamiseks. „Mul on hea meel, et ema ära suri“ kõlab kohutavalt, samas ausalt.  Sellist ema nagu Jeannettil, võib võrrelda looduskatastroofiga, kes laastades teeb oma töö ja asemele jäävad varemed, mida ajajooksul saab üles ehitada, kui hästi läheb. Jeannette ema tegi kõike seda, mida  emad reeglina ei tee. On ju pea täiskasvanut inimest dušši all pesta, tema intiimosi kontrollida, e-kirju kontrollida, välimust kujundada, kindlasti rohkem kui liig. See on haiglaslikult perversne. Lausa kuritegelik oli ahvatleda last saledama piha nimel vähem sööma. Tüdruku vaimne tasakaal ning ka tervis said just nartsissistliku ema algatuste toel rikutud. Nii et hästi aus raamat just tunnete kirjeldamisel, mil Jeannette idealiseerib oma lapseea tundeid ning kirjeldab hilisema ea hingehaavasid ning püüdlust parandamise poole. Paranemine ei ole siiski lihtne tulema - ema vari hakkab aegade jooksul peakohalt kaduma, kuid hirmud on Jeannette hinge taotud tugevama õigusega ning kõik need kapsalehega tõtt vaatamised, näppude kurku ajamised ja enesesüüdistamine on tugevalt kinnistunud.  Kummaline on ka see, et olgu see ema milline tahes, lapse armastus on siiski tingimusteta.

Valus raamat, aga väga vajalik!

Mu eluülesanne on olnud teha ema rõõmsaks, olla see, kes ta tahab, et ma oleksin. Aga kui ema enam pole, kes siis mina peaksin olema?

Täiskasvanute valelik elu

 

Elena Ferrante „Täiskasvanute valelik elu“

Itaalia keelest tõlkis Tiina Randviir

Kirjastus: Varrak, 2024

280 lk

Giovanna kuuleb pealt, kuidas tema isa avaldab emale arvamust, et tütar hakkab üha enam muutuma tädi Vittoria nägu. Aga milline tädi on, kas ta on inetu? See tüdruk jääb tüdrukut vaevama, ei ole ju ta kursis oma isapoolsete sugulastega. Selgub, et need juured on pärit vaesest Napolist ning elu seal ei kulge rikkama linnaosaga ühes rütmis.

Nagu oma varasemas loomingus jälgib Ferrante siingi ühe tüdruku arengut ja kujunemist erineva varalise võimu taustal. Kuidas käituvad inimesed rikkas Napolis ja kuidas vaeses - päritolu määrab suuresti sinu staatuse. Sellise teadmise keskel tekib kasvueas tüdruku hinges segadus ning kahe selle vastandliku maailmaga toimetuleku ja tõlgendamise tagajärjel sünnivad need otsused, mis näivad tüdrukule parimad.

Ferrante on ilmselgelt läbinisti äratuntav oma kirjutamise stiili poolest. Tema teksti on nauditav lugeda, sest see atmosfäär, mille ta loob, on ainuomaselt ferrantelik. Ta oskab inimhinge hästi lugeda ja lahti seletada. Lugedes tajud seda Napolit, kus ma ju tegelikult käinud ei ole, ikkagi nagu päriselt, sest need hääled, lõhnad, kogu see temperament on kirja pandud nii, et neid on tõepoolest tunda.  Teismelise probleemid välimuse ja seksuaalsuse teemadel ning vanematega suhtlemisel on edastatud nii, et need ei alaväärista mitte kuidagi noorust ja neid pealtnäha trotslikke otsuseid. Kuna Giovanna on suur lugeja, siis minu arvates kõlab see raamat natuke nagu lugemise propageerija -  lugemine teeb targaks. Luges ta ju lisaks enda huvile selleks, et poisile meeldida , et tal oleks jututeemasid ja et ta näiks targemana.

Igatahes sai seegi raamat liiga kiiresti otsa, tahtnuks olla selles Napoli-elu rütmis veel ja veel J

….surnud on nagu katkised asjad, näiteks televiisor, raadio, mikser, ja kõige parem on neid meenutada nii, nagu nad olid tervena, sest ainus vastuvõetav hauakamber on mälestus lk 57

…koledad asjad, millest sa kellelegi ei räägi, muutuvad koerteks, kes öösiti pead närivad, kui sa magad lk 97

 

Poiss triibulises pidžaamas

 

John Boyne „Poiss triibulises pidžaamas“

Inglise keelset tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Helios, 2022

207 lk

Bruno elab koos ema, isa ja lootusetu juhtumiga, kes on juhuslikult tema tüütu õde, Berliinis. On 1942. aasta. Vüürer on andnud Isale ametikõrgendust ja pere kolib Ausvitsi. Esialgu näib 9-aastasele poisile seal kõik trööstitu, sõbrad jäid ju maha.  Tutvumine teisel pool aeda triibulises pidžaamas poisiga muudab elu  rõõmsamaks. Sõprus on midagi tõelist. Ühel päeval on traataia ees maas hunnik riideid ja Brunot ei ole kusagil…

Väga kurb raamat, lausa valusalt kurb. See raamat on kirjutatud lastele, ilmselt ikkagi vanemale koolieale, aga ma ei oskagi öelda, kas neid kõnetaks see lugu. Filmina vast küll. Raamat lõppeb ülimalt traagiliselt, kohutav on silme ette manada neid inimhorde, süütuid lapsi, keda aeti nagu loomakarja gaasikambrisse. Lapse aru ootas ju uut ja põnevat kogemust…  Samas jah, neid sõja kuritegusid ei pea unustama. Aga just seda lõpplahendust  on üsna raske taluda. Kõik need inimsuhted ja muu taust oli hea.

Vastaskalda kutse

 

Risto Vuorinen „Vastaskalda kutse“

Soome keelest tõlkinud Ilona Kolberg

Kirjastus: Eesti Raamat, 2024

348 lk

Ingo aitab Eestimaal muusikafestivali korraldada, on 90ndate algus, ning valitseb üldine kaos asjaajamistes, korruptsioon ning maffia elavad oma elu. Säärases keskkonnas on keeruline mitte petta saada. Tulu tahavad teenida kõik ja kui raharullid silme-ees, siis ahnus haarab ka sealt, kust võtta ei tohiks. Ingo pere on Eestimaaga seotud olnud juba Viru hotelli ehitamise aegadest ning see kutse lõunanaabrite poole oleks nagu verre kirjutatud. Ka Ingo kinnitab enda suhte Eestiga tugevamalt kui vaid ühe festivali korraldamine.

Murranguline aeg 80ndate lõpul ja 90ndate kaos on kadunud juba mälu kaugemasse soppi. „Vastaskalda kutse“ tuletab aga kõik kenasti meelde. Lisaks saab ka teadmise, kuidas Soome poolele meie raudse eesriide tagune elu ja iseseisvuspüüdlused ning selle saavutamine näisid. Tegelikult ei olnud soomlaste endi elugi meelakkumine: majandussurutise aeg kahandas ettevõtjate rahakotti ning rikkus vaimset tervist.

Väga lihtsakoeliselt kirjutatud lugu, kuid sellest murrangulisest ajast ja sellisest vaatenurgast ma vist ei olnud varem lugenud. Raamatu lõpus on viidatud muusikavalikule, mis on ka loo sisse põimitud. Nii et kui raamat läbi, võib muusikalisti kallale asuda J

Minu Reykjavik

 

Tui Hirv „Minu Reykjavik“

Kirjastus: Petrone Print, 2015

240 lk

Aasta esimeses pooles oli õnn ja rõõm külastada Reykjaviki. Toona reisilt naasnuna lugesin Minu Islandi uuesti läbi. Nüüd avastasin, et Islandi pealinna raamat mul päris lugemata. Ikka tahaks ju äratundmisrõõmu kogeda ja ka teada saada, kas miskit raamatus mainitut nägemata jäi.

Tui Hirve viis saareriiki armastus. Ta kirjeldab pealinna üsna mitme kandi pealt ning kiidab seda maad ja rahvast väga. Hästi palju on võrdlemisi Eestiga, enamasti plussid Islandile, miinused Eestile. Kuna Tui ja ka tema kaasa on muusikainimesed, kirjeldab ta eelkõige muusika ja kunstiga seotut. Ütleme nii, et kui keegi plaanib Islandile kolida, siis on raamat infoallikana hea, turistile on siin pisut vähem. Minu kahetsus, et ma raamatut enne reisi ei lugenud, kuulub kindlasti toiduvalikule. Kindlasti oleksin proovinud midagi, mida Tui raamatus mainis. Muidu oli aga taas mõnus lugemisvaheldus armastus- ja põnevusromaanidele.

Halli hundi päevik

 

Ahto Levi „Halli hundi päevik“

Vene keelest tõlkisid Juhan Jürna, Ülar Lauk

Kirjastus: Paradiis, 2023

336 lk

Isapoolset sugupuud uurides selgus, et Ahto Levi alias Levi Lippu on minu kolmandat põlve nõbu, see teadmine tõi minu lugemislauale „Halli hundi päeviku“.

Autobiograafiline jutustus on olemas juba aastast 1968 ja seda on tõlgitud 16 keelde, raamatu ainetel on valminud 1972. aastal isegi film „Tagasipöördumine ellu“. 

Levi kirjeldab oma seiklusterohket elu alates lapsepõlvest jõudes välja kolmekümnendatesse eluaastatesse. See elu, mida tema elas oli hullem kui hullumeelne. Rahutu hing otsis juba lapseeas vaid seiklusi ning need seiklused sisaldasid põgenemist Saksamaale, Hitlerjugendis oldud aega, põgenemisi, vangilaagreid, vargusi, siis taas põgenemisi ja vangilaagreid. Kogu selle hullumeelse eluga oli tal alati kaasas paber ja pliiats, sest ta armastas kirjutada. Levi võis näida paadunud pätt, aga siiski oli temas see miski, mis äratas usaldust, andis lootust sellele normaalsusele, millega seadusekuulekad inimesed päevi täidavad. Oma annet kirjutada, tajus ta ise ka ning samuti mõistis oma valesid valikuid. Samas võitulus iseendaga oli ka omamoodi katsumus. Tema autobiograafia oli põnevam mõnest põnevusromaanistki. Igatahes sõnu ta tõesti seada oskas. Küllap on selles loos palju ka väljamõeldist, kirjutas ta ju seda elulugu aegade jooksul, mil ta oma kirjutatut luges, taas uuesti üle, tehes väikesi parandusi ja lisandusi. Nii et kas see lugu just sulatõsi on, ei tea. Aga ega sel polegi tähtusust. Lugemisvarana oli „Halli hundi päevik“ väga hea.

 

Kui tahad oma kelguga mäest alla sõita, siis ole lahke, tiri oma kelk ise mäkke ka lk 130

Tapalava

 

Tšõngõž Ajtmatov „Tapalava“

Tõlkinud Maiga Varik

Kirjastus: Eesti Raamat, 1989

256 lk

 

„Tapalavani„ viis mind Kõrgõztani reis, nimelt olen jätkuvalt seda meelt, et käidud maa kirjandus aitab pisut rohkem sotti saada sealsest. Paraku kirgiisi kirjanduses valitseb meil üsna tühi koht, nii jäi valikusse ainult Ajtmatov. Esialgu proovisin lugeda tema „Sajandist on pikem päev“, aga selle lugemine viis kosmosesse ja mingil hetkel takerdus. Uus katse teise raamatuga oli edukam J

„Tapalava“ jutustab nii paljudest asjadest, mis vahelduva eduga köitsid rohkem ja vähem. Esmalt hundid, nende elu steppides ja mägedes. Siis joodikud ja päevavargad, kes lootsid leida oma õnne narkorohtu korjates, loomakarju jahtidest, hundiseaduste vastaselt toimides ning neile vastanduvad jumalasulane ning õiglane hing, kes lihtsameelselt loodab hea sõnaga kurja välja juurida. Kuid kuhu on kurjus kord sisse istutatud, sealt see niisama lihtsalt ei tagane.

Väga julm raamat oli tegelikult, mul oli nii kahju neist huntidest ja raamatu lõpplahendusest ka. Lugeda oli väga harjumatu, kuigi peab ütlema, et tekstiilu oli siin vägagi olemas, looduse kirjeldused ning loodud olukorrad töötasid kujutluspildi üles suurepäraselt.  Mulle tundub, et eriti hästi töötaks see lugu ettelugedes. Kuid jah, mingid nõukaaegsed väljendid, mille oleme juba unustanud, tuletasid end ka meelde. Samas 1987. aastal kirjutatus oli tajuda juba ka kriitikanooli toonase korra suhtes. Minu jaoks oli äratundmisrõõm Issõk-Kuli järv ja need võimsad, aukartust äratavad mäed.

Kui loodusel oleks mõtlemisvõime, missuguse ränga süükoormana tajuks ta siis seda metsiku taimestiku ning inimese kõlbelise degradeerumise vastastikust seost lk 155

 

Kaheksas elu (Brilkale) II osa

 

Nino Haratischwili „Kaheksas elu  (Brilkale)“ II osa

Tõlkis Elina Adamson

Kirjastus Rahva Raamat, 2024

727 lk

Raamatu esimeses osas tuttavaks saanud Stasia, Katherine, Kostja jt elavad endiselt Gruusias. Sõda on lõppenud ja elu on mingis mõttes stabiliseerunud, kuid  seda rahu on järeltulevatel põlvedel keeruline endas leida. Sündmused algavad Hruštšovi aegse sulaga ja jõuavad välja tänapäeva, mil raudne eesriie on langenud, piirid ja võimalused avanenud, samas Gruusias tõstavad pead taas rahutused. Igas peatükis, nagu ka raamatu esimeses osas, keskendututakse erinevatele tegelastele. Ning muidugi on alles vaarisa šokolaadi retsept, ka see imbub vaikselt loosse nagu mõrumagus suguvõsa legend.

Mõtlen siin, et ameerika kirjanduse puhul mul enamasti ei teki mingeid seoseid selle maaga, sama ka inglise, saksa vm Euroopa riigi kirjanduse suhtes. Kuid Gruusia tuleb selles raamatus nii ehedalt esile – kõik see kultuur, inimesed, temperament, lood ja laulud. Jah, ajaloolist tausta on siin jagatud ohtralt, aga miski muu seletamatu toonitab seda veel. Kas see tuleneb sellest, et Nino on emigreerunud grusiinlane ja igatsuse kaudu oma kodumaa vastu sünnib emotsioon tugevam, ma ei ta, aga seegi lugu kõlab nagu ood Gruusiale.

See oli tõeline lugemise lummus – raamat haaras endasse ning konkurentsi ei pakkunud talle üksi muu ahvatlus. Kuidagi nii hästi tasakaalus on siin ajalooline taust, tegelaste storyd ja mingi magusvalus igatsus ka.

 

Tõel on lugematu hulk versioone ja need kaotasid kõik oma kuju, niipea kui need suhu võtta, pudenesid nagu vana leib ja jätsid keelele õrna järelmaigu lk 252

Ma olin tahtnud elada üht elu. Oma elu. Olin tahtnud minevikku, mis oleks kuidagi kasutatav, mida saaks õhtuti näiteks mu Berliini sõpradele natuke sentimentaalsemateks puhutud anekdootideks muuta, või vähemalt mõnel lahendusele orienteeritud teraapiaseansil rakendada. Jah, sellist elu oleksin pidanud elama. Lk 652

Elu tulvil lootust ja imet

Barbara von Normann-Coleman „Elu tulvil lootust ja imet“

Tõlkis Pirkko Põdra

Kirjastus: Post Factum, 2018

154 lk

Minu isiklik „kiiks“ on välismaalaste kirjutatud raamatud, mis on mingit pidi seotud Eestiga. Lihtsalt tekib väga lihtne küsimus: miks see võõramaalane meie maad mainib? Seekord sattus täiesti juhuslikult ette raamat „Elu tulvil lootust ja imet“. Tagakaane info põhjal selle raamatu üle otsustada oli keeruline, kuid asjaolu, et raamatu autor järgnes oma armsamale Eestisse, äratas huvi küll. 

Barbara on olnud eluaeg Ameerikas hospiitsiõde, tema on töö on kergendada lahkujate viimseid tunde siin maises elus. Naine armastab oma tööd, aga samavõrd ka matkamist ja reisimist. Kui ta pakub viimset tuge ühe eestlanna tädile, tabab teda ootamatu armumine. Ei loe siin asjaolu, et ta ei ole kunagi armastanud omasoolist, et armastatu on temast palju noorem ja elab talle tundmatul maal. 

Oma elust Barbara jutustabki, keskendudes sellele, kuidas kõik raskused, halvad olukorrad saavad ületatud, kui usud ja loodad jumalale ning oled piisavalt tänulik kõige hea eest, mis osaks on saanud. Oluline on, et oskad hinnata nende olukordade õnne ja õppida ebaõnnest. Ja neid juhtumisi tal oli ridamisi, sest kes teeb, sel juhtub – nii öeldakse. Tegemisi ja julgust aktiivsel naisel jätkus. 

Küllap oleks igal meist analoogse raamatu jaoks materjali, mõnel on lihtsalt rohkem kuraasi kõik see kirja panna ja laiale ilmale jagada. Kahjuks ei olnud proual väga palju head eestlaste kohta öelda. Võib olla oli põhjus ka selles, et elamisloa saamine  ja kohanemine ei olnud kerged, lisaks totaalne elumuutus, siis tundusid ka teenindussfäär jms mitte toredad. 

Igatahes, selline kiire lehtede keeramine ja kiiresti see raamat läbi sai. Motivatisooniraamatuks neile, kes soovivad ka kardinaalseid elumuutusi just hilisemas eas ette võtta, oli see lugemine hea.  Aga muidu palju mõttetuid detaile, kes kellele mida täpselt ütles, kes mida sõi jne. 

Tähtede ja hirmu taustal

 

Tamara Petkevitš „Tähtede ja hirmu taustal“

Vene keelest tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats

Kirjastus: Varrak, 2024

520 lk

 

„Tähtede ja hirmu taustal“ on dokumentaalromaan, kõik see lugu on päriselt aset leidnud. Tamara sündis Petrogradis aristokraatlikus perekonnas. Kommunismi tuulte vallas hakkas ka tema isa uute ideoloogiate valgusesse uskuma, kuid see ei tähendanud seda, et repressioonid nende peret ei puudutaks. Tamara isa saadeti vaatamata veendumustele asumisele, ema ja üks õdedest jäid näljahädale jalgu ning teine õeke sattus lastekodusse. Vaid 22 aastane Tamara mõisteti süüdi ning asumisele. Süüd otseselt ju süüdimõistmiseks vaja ei olnud, piisas sellest, et olemas olid. Visa noor naine säilitas ausa- ja kindlameelsuse isegi kõige raskmates oludes ning oli uskumatult vapper ka siis, kui elu ümberringi oligi lootusetu. Siiski olid inimesed need, kellesse ta uskus ning kes tema usku aitasid säilitada. Andeka deklamaatorina sattus ta agitbrigaadi ning tal õnnestus tegeleda näitlemisega.

See on nüüd küll ühteaegu väga valus, aga teatud mõttes ka ilus raamat. Selles loos on Vene rahva ühe etapi ajalugu, kogu selle inetuses ja õõvas.  Kõik need vangilaagrite stseenid on kohutavad, sest inimese elu muudeti olematuks. Aga samas rõhutakse ka kõige jubedamates olukordades inimsuhetele ning väärikuse hoidmisele, ja see oli ilus. Kuna Tamara oli kultuuri armastavast perekonnast, siis määratles see asjaolu tema edasise elu. Temas säilis mingi hoiak, mis tekitas respekti ka kõige paadunumas pätis, mulle tundus nii. Sõltus ju toona inimese saatus teisest inimest. Kõlab uskumatult, kuid ka kõige koledamates tingimustes armuti ja unistati päris elust vabaduses, kusagil pidi ju see õige elu olema ja millalgi pidi see ju algama - selline unistus oli nooruse privileeg. Ka Tamara armus neis oludes ning vaatamata kõigele ei jäänud ta talle osaks saanud hädadesse kinni, et vaatamata päris ebainimlikele katsumustele näeb ta ikkagi mingit valgust ja ei kaota lootust.

Imelik on öelda, et mulle meeldis lugeda inimeste piinadest, aga igal vabal minutil ma tõesti soovisin lugeda. Hästi ladus lugemine, võiks vabalt uskuda, et väljamõeldis - meie, siin oma mugavas maailmas ei oska ette kujutada, et selline elu saab võimalik olla. Siiski kõik toimus ja me peame seda mäletama nende kirjapandud lugude kaudu, et oskaks rohkem hinnata oma praegust heaolu. Kõlab väga kulunult, aga nii on.

Sa ise ei ole veel eriti selgusele jõudnud, kes või mis sa oled, aga inimkonnal on varutud hinged, kes just algetapil on valmis sind aitama kõigest hoolimata. Sellega nad annavadki sulle teada, milliseks sa pead saama, et sobida jumaliku ettehooldusega. Lk 250

Elu eesmärk – mitte ainult ootused, mitte ainult suundumus: see on meie elu toonus, see on elule omane telg, meie loomingulise ja loova „mina“ vahetu aktiivsus. Isiksus kehtestab ennast läbi tegude, läbi isikliku vabaduse, ja see, see saavutuste protsess ongi elu eelmärk. Siin on lakkamatud nihestused filosoofiaks ja religioonis ja nende ületamise läbi kasvab meie vaimne kultuur lk 304

Vanaema mõis

 

Juhan Paju „Vanaema mõis“

Kirjastus: Varrak, 1999-2000

257 ja 264 lk

Sattusin kuulma infokildu, et Juhan Paju „Vanaema mõis“ puudutab ka meie kodukanti. Minu jaoks oli see nii oluline teave, et otsustasin ise lugeda ja selgust saada. Raamat koosneb kolmest osast, mis mahub kahte raamatusse.

Esimese osa tegevus algab vahetult enne teist maailmasõda väikeses alevis nimega Purkse. Mati on hinnatud pillimees, aga samaväärne kuulsus on tal ka naistemehena. Igatahes külatüdrukud tema järele õhkavad. Mati süda tuksub küll eelkõige Soosaare Liinale, aga millegipärast satuvad talle ette Helga ja teised tüdrukud ka. See ei kahanda sugugi Mati väärtust tüdrukute silmis. On keerulised ajad. Venevalitsus on võimule trüginud, keegi ei oska veel aimata, mida see kõik kaasa toob. Suurt põhjust ei olnud vajagi, et Siberiteele asuda. Selle sõidu peab ette võtma Matigi. Tema jaoks on saatusel veel mitu käiku ette nähtud. Nii võetakse ta Nõukogude armeesse, aga ka Saksa armeesse ja lõpuks naaseb ikkagi Siberisse, sest naised...

Teine raamat ehk kolmas osa on jätnud Mati Siberisse elama. Selles osas püüab seltskond metsavendasid oma elu kuidagi korraldada ja seda suuresti Soosaare pere abiga. Elu Purkse alevikus ja Eestimaal tiksub nüüd nõukogude võimu ja nende käsutäitjate-jüngrite taktikepi all. Samas elanike arusaamad on erinevad, kes püüab iga hinna eest ellu jääda, kes on valmis püssi ette minemisega riskeerima. Metsavennad ootavad ja loodavad Ameerika päästjaid, aga ka hingesoojust ja armastust.

Olen meeldivalt üllatunud. Lisaks ladusale loole on siin ulatuslik ajalooline taust ja ka inimsuhted on kuidagi ajastule ja oludele kohaselt lahatud. Nii et mõtledki sügavalt hiljemgi nendele valikutele, mille kasuks üks või teine tegelane otsustas. Kuidagi hästi ehedalt tuleb see lugedes kätte. Väga ladusalt-lihtsalt kirja pandud. Koha nimed olid tõesti tuttavad ja üsna minu kodukanti. Aga Purkse oli ilmselt väljamõeldis, sellist kohanime ei paku Google ka mitte. Kuna Juhan Paju on kasvanud Järvakandis, kahtlustan, et kas mitte seal ei peitu Purkse. Vahemaadega Vändra, Kaisma, Valgu ja Pärnu-Jaagupiga klapib hästi.

Midagi ei lähe maailmas kaduma. Mõni kaotab ära, teine korjab üles. Aga võib olla on leidjaks õige inimene ja see asi sobib talle? Lk 174

Painajalik rännak

 

Ulf Kvensler „Painajalik rännak“

Rootsi keelest tõlkis Liisa Koppelmaa

Kirjastus: Varrak, 2024

374 lk

Kolmekesi on nad käinud mägimatkadel juba mitmeid aastaid. Selle aasta matka kavandades selgub, et Milenale on tekkinud kallim, kes samuti on matkahuviline, seega peale väikest mõtlemist võetakse seltskonda temagi. Annale tundub Jacob kuidagi tuttav ja see jääb teda painama. Algselt planeeritu võtab teise suuna igas mõttes, painajalikul rännakul pannakse proovile inimsaatused ning ega sealt eluga kõik tagasi ei tule.

See oli nüüd küll nii põnev lugemine, et võttis endale terve minu päeva. Lihtsalt pooleli jätta sellist rahutuks tegevat lugu oleks väga keeruline. Pinge hakkab kerima üsna alguses ja sellist hetke, kus see natuke vaibuks, ei tekkinudki. Kuigi esialgu tundusid mõned esile tõstetud probleemid (kas minu sõbra boyfrend võib kaasa tulla) suhtelised pseudo teemad, aga loo arenemine tõestas, et need pseudo teemad olid siiski pinge loomiseks vajalikud. Selles raamatus põrkusid põhjamaine karm kliima ja inimeste egod. Ehk siis teisisõnu oskus või osakamatus toime tulla loodusega, mida inimene mõjutada ei saa ja oskus üksteisega arvestada, leppida, lohutada, aidata. Lõpuks ei saanudki aru, kas tegemist oli teadliku kassi-hiire mänguga, kas keegi manipuleerib kedagi või oli kõik suur juhus. Siiski lahendus tuleb, aga samas tekib ka küsimus, et kas ikka tuli? Nii et raamatu lõppedes mõtelesin küll, et mis see siis nüüd oli 😊

Lisaks põnevusele pakub see raamat ka nauditavaid loodusekirjeldusi ja kompab  inimvõimete tugevust sellises keerulises olukorras, kus peavad töötama nii mõistus kui keha.

Kes soovib põnevust, siis soovitan lugeda!

Kui mind enam ei ole, otsi idast

 

Quan Barry „Kui mind enam ei ole, otsi idast“

Tõlkinud Elina Adamson

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

352 lk

Noore munga Chuluuni ülesanne on leida taaskehastunud laama – vaimne õpetaja. Rännakukaaslasteks on tema identne kaksikvend Mun, hiljem lisanduvad Onu ja Väike Nahkhiir. Kaksikute vahel on hingeline side, nad on nagu ulmelised raamatud raamatukogus, kes suudavad lugeda üksteise mõtteid. Lootekotis sündinutena hoiavad vennad uskumust, et nad on vanad olendid. Samas Mun on hüljanud mungaelu ja sukeldunud tavalisse patusesse maailma, kus on nii palju ahvatlusi ja pahesid. Kentsaka seltskonna teekond hõlmab Mongoolia lõputuid avarusi ning on nagu palverännak, kus rändajad vaatavad enesesse ning püüavad selgust saada oma usus ja veendumustes.

Väga omamoodi raamat, mille kirjutamisel on tehtud hulgaliselt uurimusi. On tegelaste lood ja on rännak, mis kulgeb mööda ilusat ja ka ohtlikku maastikku. Rännatakse Altai mägedes, jõutakse Gobi kõrbe ja Tšingis-khaani iidse pealinnani. Nii et selle raamatu võlu oli looduse kirjeldustes, palverännaku tunnetamises ja ka sealsete paikade ajaloolise tausta avamises. Olid ju ka mongolid nomaadid oma traditsioonide ja kommetega ning need iidvanad tavad säilisid mingil moel ka aegade muutuste tuules. Tegevus raamatus toimub tänapäeval, kuid lugedes tajusin seda vana aega, kus lambakarjused istusid jurtades, jõid piimateed ning viisid läbi omi riitusi. Sellest raamatust on Mongoolia kohta palju õppida. Siin on palju üksikasju Mongooli ja Tiibeti kultuurist, budismist, kirjeldatakse traditsioonilisi eluviise nagu karjapidamine ja kotkajaht. Lugu ise ongi pigem nagu rännak ja meenutused ning midagi seletamatult veidrat.

Väga sisutihe tekst  vajas mõne lause puhul isegi ülelugemist, et kas ma ikka sain õigesti aru. Kuid sellegipoolest mulle meeldis see sügavalt vaimne ja ka maagiline raamat, meeldisid need Chuluuni sisemised kaemused, meeldis Kesk-Aasia ajalugu kajastav taust, meeldis see olustik. Ja muidugi need mõtteterad, mis raamatust välja noppisin.  

Hoolimata kõrgematest tõotustest on aegu, mil peame minema kõige pimedama pimeduse poole, mitte seetõttu, et usume saabuvasse koidikusse, vaid et pimedaim pimedus on lihtsalt maailma praeguse hetke olemise viis lk 22

Kui hunti küttida, läheb vaja lamba verd, et valgustaks teed püünisesse lk 50

Ärkamine unenäost, mida kutsume eluks, võib kesta lugematu hulk elusid. Kui see ärkamine lõpuks sünnib, öeldakse, et tihtipeale ärgatakse naerulsui lk 70

Kui keegi küsiks, kui palju aega möödub mäeharjal siin igavese sinitaeva all, ei suudaks ma vastust moodustada. Ja ometi möödub justkui pelk silmapilk nagu kiil, kes maandub hetkeks su õlal. Lk 134

 

Mina ja maailm

 

Kerli Nõu „Mina ja maailm“

Kirjastus: Nõu konsultatsioonid, 2017

351 lk

Reiside vaheajal saab reisida raamatute lugudega.😀 On suurepärane, et mõni reisisell oma lood ka kirja paneb. Seekord sattus mulle kätte Kerli Nõu reisiraamat. Kerli on käinud reisil 102. riigis ja valiku oma elamustest raamatuks köitnud. Tema on täitnud reisisellide olümpianormi: 100 riiki. Muidugi on muljetavavaldav nii palju sihtkohti, kuid eriti suure imetluse jätavad mõned sihtpunktid, kuhu tõesti tavaliselt ei satuta või kuhu mineku ees on palju kõhklusi. No näiteks Põhja-Korea, Antarktika, rongireis läbi Venemaa jt. Kerli kirjutab väga ladusalt, hea on lugeda. Mulle väga meeldis ka raamatu lõpuosa: õppimine läbi reisimise, kus on väljatoodud mitmed õppetunnid, mis tähendab, et öeldakse jaa erinevatele reisistiilidele, erinevatele võimalustele ning jõutakse tõdemuseni, et igaühe tee on individuaalne.

Varjul pool

 

Brit Bennet „Varjul pool“

Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

389 lk

Desiree ja Stella on identsed kaksikud. Üksteiselt saadakse tuge, tröösti ja lohutust, üks õde täiendas teist. Kuueteistkümneselt minnakse kodust ning elutee veab õed isekanti. Aastakümneteks kaob kontakt. Nn mustade kogukonnas kasvanuna üks neist asub varjama oma identiteeti, teine teeb kõike vastupidi. Üks õdedest tunneb oma kaksikust teisest poolest südamest puudust ning panustab palju tema üles leidmisele. Teine elab valedes, mis edasi hargnenuna järjest suuremaks ja hoomamatumaks muutuvad. Elul on aga varuks üllatused. Mida üks generatsioon ei suuda, seda suudab järgmine.

Põhiline sõnum selles loos oli rassiküsimus ja ka iseendaga leppimise küsimus. Mulle hakkas silma, et ka mustanahalised ise ei väärtustanud ennast, rääkimata siis valganahaliste suhtumisest. On kummaline mõelda, et üks rass peab ennast teisest paremaks. Mis sellest, et ajalooline taust ja sada muud põhjust, aga kas tume naha värv saab olla inetum kui valge? Selles loos üks õdedest varjas oma päritolu. Ei olnud küll kusagil öeldud, et õed olid tumedama nahaga, ilmselt oli asi lihtsalt keskkonnas(mustanahaliste asula), kuhu sünniti. Siiski kogu üldine taust pidas mustanahalisi teisejärgulisteks inimesteks. Isegi suhtlemine nendega oli 60-ndatel USAs tabu. Samas uus põlvkond seda vihkamist enam samal määral ei kandnud. Nii et mõtlemisainet sellest raamatust leiab. Lugu ise vedas hästi kaasa, sest taas on perekonnad, nende saatused oma ilus ja valus, meil lahata. Kena suvine lugemine!

 

Nooruse võlu seisneski selles mõttes, et võid olla ükskõik kes. […] Siis saabus täiskasvanu iga, sinu valikud hakkasid taanduma ning sa taipasid, et kõik see, mis sa oled, on pandud liikvele juba aastate eest. Kõik ülejäänu on tagajärjed. […] Otsekui oleks ta saanud vanemaks ja hakanud puid puudutama, taibates, et need kõik on vaid papist tehtud lavakujundus lk 255

Kiri sündimata jäänud lapsele

Oriana Fallaci „Kiri sündimata jäänud lapsele“

Itaalia keelest tõlkis Anne Kalling

Kirjastus: Koolibri, 2011

131 lk

Korrastasin raamatukogus riiuleid ja pilk jäi peale Oriana Fallaci “Kiri sündimata jäänud lapsele”.  See pealkiri kõnetas, olen ju naine, ema. 

„Kiri sündimata jäänud lapsele“  on last ootava naise sisemine monoloog, kus analüüsitakse väga kalkuleeritult tundeid, mis puudutavad loodet ja alanud uut elu, nii lapse kui iseenda suhtes. Ühest küljest tärkab armastus, teisalt ka kahtlus ja sisemine hirm: kas ma pean minetama iseennast ja pühenduma ootusele, kas kõik on korras, kas ma pean ohverdama ennast, kas see väikene olend minu sees hakkab dikteerima minu elu, kas ma olen piisav…. Need ja teised hingekriipivad küsimused, kusjuures antud teema puhul kohal, ajal, staatusel ei olegi tähtusust, tunded jäävad alati samaks.  

Ei ole vahet, kas lapsed on sündinud või sündimata, see raamat on naistele naiseks olemisest, on ju emadus elu loomulik osa ja naise ülesanne maailma kestvuse nimel on sünnitada. See ei ole autori isiklik epopöa,  raamatu minategelaseks võiks olla iga last ootav naine. Ei ole ju rasedus ainult ootus õnnes. Ka kõige oodatum rasedus ja rõõmsaim ootus sisaldab hirme, kahtlusi, kõhklusi. Alati on võimalus, et kõik ei lähe soovipäraselt.  Selle raamatu pealkiri ütleb, et laps ei sünni. Siiski ei ole see leinaraamat, vaid naise vestlus-arutlus lootega.

Kahtlemata kirjutab Fallaci väga hästi, see on ikkagi naise hinge süvaanalüüs.

 

Väga hea lugemine!

 

Raamatus on nii palju mõtteteri, mida soovinuks ümber kirjutada. Aga juba trükitud raamatut ei ole mõtet ümber trükkida. Seega valisin vaid mõne.

Südamel ja mõistusel ei ole sugu. Ega ka käitumisel lk 28 

Ei loe, kas sa oled hea või halb, elu siin maailmas ei sõltu sellest. Sõltub hoopis vägivallal põhinevate jõudude vahekorrast. Ellujäämine on vägivald. Sa paned jalga nahkkingad, sest keegi on maha löönud veise, võtnud talt naha ja teinud sellest jalatsid. Sulle annab sooja kasukas, sest keegi on tapnud metslooma, sada metslooma, et neilt kasukas maha võtta lk 60

Iga su hingetõmme

Nicholas Sparks „Iga su hingetõmme“

Inglise keelest tõlkinud Annika Timusk

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

318 lk

Hope veedab aega pere suvilas. Suhe Joshiga näis pausil olevat, isal diagnoositi ALS ja naine vajas lihtsalt puhkust. Kui ta juhuslikult kohtub rannas Tru´d, meest Zimbabwest, tärkavad vastastikused tugevad tunded. Järgnevad päevad on romantikast tulvil, kuid peakohal kummitab ka valiku tegemise vajadus. Valiku teeb Hope. Kuid elul on pakkuda aastate jooksul paljugi veel.

See on raamat romantika ihalejatele. Kogu lugu on kenasti kandikule pakitud ning otsast lõpuni ära jutustatud. On ilusad tunded, on vaja otsustada ning armastus võidab selle osa, mis on inimese võimuses.  Ladusalt loetav lugu, kuid kahtlustan, et ega ma pikalt seda ei mäleta. Aga jah, lugeda oli ilus, sest vägivalda ei ole, ei ole ka pisarakiskumist. On vaid mõned kaikad, mida elu kodaratesse virutab. Ainult roosamannana see lugu ka nüüd ei töötaks.  Kujutan ette, et rannas, lennukis vms kohas oleks seda raamatut päris tore lugeda, sest ta haarab kaasa, mõtlema ja muretsema ei pea. 

Sovetistan

Erika Fatland „Sovetistan“

Norra keelest tõlkis Tiina Axelsen

Kirjastus: Tänapäev, 2016

Erika Fatland, Norra antropoloog ja kirjanik, reisis üksinda läbi kõik –stanid: Türkmenistan, Kasahsatan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan. Need on maad, mis tol ajal veel reisisihiks nii väga ei olnud ja sellepärast tundub kuidagi eriti suur julgus minna üksinda ja avastada neid karuseid paiku. 1991. aasta iseseisvunud riigid on arenenud iga üks omas tempos, nende hulgas on täielikku totalitarismi, kuid on ka demokraatlikumaid riike. Igatahes on iga riik omamoodi ainulaadne ja põnev. 

Minu huvi selle raamatu vastu sündis reisiplaanist Kõrgõzstani. Reisiraamatuid selle riigi kohta ei ole palju, kuid ka väikene peatükike raamatus „Sovetistan“ ajas n.ö asja ära. Erika kirjeldab oma raamatus hästi palju olusid, kirjutab traditsioonidest, kultuurist,  ajaloost, ehitistest ja ka sellest, kuidas tema reis sujus. Otseselt reisikava selle raamatu põhjal sättida ei saa, kuid mingi teave, mida on hea teada, jäi meelde küll. 

Naasnud Kõrgõzstanist, võtsin  selle raamatu uuesti kätte. Nüüd lugesin juba hoopis teise tundega. Meie reisisihid just nii väga ei kattunud, kuid Biškekiga seoses tekkisid mul samad mõtted. Biškek on väga roheline linn, kuid vene hõng on siin säilinud ka nüüd, kümme aastat hiljem. Linnas on laiad tänavad, massiine sovietlik arhitektuur ning suured betoonväljakud. Vanalinna ei maksa oodata, kuid Lenineid võib leida küll. Üks suur Lenin on lihtsalt lohistatud peaväljakult vähem tähtsasse kohta, ajaloomuuseumi taha, kuid viisnurkne lillesülem ehib seda kuju endiselt. 

Äratundmisrõõm tekkis kotkamehega seoses. Täiesti juhuslikult kohtusime ka meie Bokonbajevo külas (nii nagu raamatu autor) kotkamehega ehk bürkütchüs´e. Tema sõnul on see amet pärandunud põlvest põlve ning raamatus mainitud Azim, kes toona oli laps, oli meie bürkütchüs (kotkamees). 

Kõrgõzstanis on imeilus loodus, veidi ürgne ja sättimata; palju toredaid inimesi, kes ei pressi ennast peale (on peaaegu nagu eestlased, veidi reserveeritud); on auklikud teed, palju hobuseid, kitsi, lehmi, lambaid, mesilasi; on vahvad teemajad ja oma toidukultuur; on suursugused mäed ja kiirevoolulised jõed. Olen üliõnnelik, et oli võimalus minna ja tutvuda selle kauge maa elu-oluga.

Lumme külvajad

 

Tina Harnesk „Lumme külvajad“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Varrak, 2024

303 lk

 

Selles loos on kaks paari: vanad ja noored. 85-aastasel Mariddjal on vähk, kuid ta on loobunud ravist ja jätab ka diagnoosi enda teada. Ei, ta eluisu ei ole otsas, pigem ta soovib säästa oma dementset kaasat ning lõppude-lõpuks, mis mõtet sel ravil enam oleks. Kentsakas paar elab nii kuis oskab. Kõrvaltvaatajale võib näida, et ega ikka ei oska küll. Nüüd vanuigi, mil tulevikku vaadata ei ole mõtet, meenub möödunu. Ja selles möödunus on olnud kurbust, rõõmupäevi ning taas üks hetk, mis muutis paljutki.

 Kaj ja Mimmi sätivad endale uut kodu väikeses alevis. Mehe lapsepõlvemälestused on osalt nagu peast pühitud. Samas väikese naabripoisiga kohtumised loovad nagu déjà-vu tunde ning selgub, et selles sasipuntras on asju harutada küll.

See raamat kõneleb üsna tõsistel teemadel teatud kergusega, mis jättis natuke humoorika ja samas ka natuke kurva tunde. On ju vanadus, lastetus, sunniviisiliselt ümberasustamine keeruliselt tõsised teemad. Kuid kõik on sageli vaid suhtumise küsimus. Näiteks vanadusse võib suhtuda kas huumoriga, paratamatusega või stiilis „kõik on nii raske ja trööstitu“. Mariddja oli üks krutskeid täis naine ning just sellelt tegelaskujult võiks võtta snitti vananemiseks küll J Igatahes kõike selles loos ei saagi tõsiselt võtta. Küll aga oli selles raamatus hästi palju hoolimist, ning tegelaste mälus on ka saamide kultuuri ja traditsioone.

Just huumorinoodi ja tõsiste teemade kergusega edasi kandmise pärast tooksin paralleele Hendrik Groeni kirjutatuga.

Taas üks tore pärl minu lugemislaual. Soovitan!

Saamidel ei olnud tavaks mõelda, et eakate aeg on läbi ja neid pole vaja. Nad olid vajalikumad kui kuinagi varem. Nad kandsid endas terve eluaja tarkust ja kogemusi. Vastupidiselt suurele ühiskonnale, mis kohtles oma vanureid nagu randa uhutud vrakitükke, olid saami vanakesed tugevad laevad, mis kandsid suguseltsi edasi lk 74

Ja mägedelt kajas vastu

Khaled Hosseini „Ja mägedelt kajas vastu“

Tõlkis: Hels Hinrikson

Kirjastus: Hea Lugu, 2013

382 lk

1952. aasta Afganistan. Abdullah elab koos oma väikese õe Pari, isa ja kasuemaga väikeses külakeses suures vaesuses. Õde-venda on üksteisele nagu kogu maailm – teineteist hoitakse ja armastatakse seni, kuni nad pereisa nõusolekul lahutatakse. Pari saadetakse peresse, kus laste saamine on välistatud, tühja kohta täitma. Elutee viib teda üha kaugemale Abdullahst ning lõpuks ka Afganistanist. Vaid üks niidiots oma maa ja perega on nagu läbi nõela silma pistmata. See niidiots toob aastakümneid hiljem juba vananeva Pari tagasi sünnimaale. Kuid elud on elatud.

„Lohejooksja“, mis oli väga loogiliselt ja kompaktselt ülesehitatud, meeldis mulle väga. Ka käesolev lugu on hea.  Imearmsalt kirjeldatakse õe ja venna kiindumust, kuid aegamisi lisanduvad teised tegelased, teised maad, uued ajad ja neid sai lõpuks liiga palju. Kuigi et jah, nende teiste tegelaste lood ka ikkagi põimuvad Afganistani ja Abdullahi ning Pariga, kuid minu jaoks just seetõttu valgus lugu liiga laiali. Teemad selles raamatus on pigem inimesekesksed. No tegelikult ju sõdagi on inimesekeskne, kuid siin jääb sõjateema pigem taustaks. Läbi aastakümnete kestev sündmustik näitab hästi ajastu ja inimeste mõttemaailma muutumist, Afaganistani muutumist erinvate mõjuriikide tuultes. Eepiline ja suur lugu, aga jah, kaks Hosseini järjest lugeda oli vist liiga suur doos ühte autorit. 

Kahtlustan, et tõde on see, et me kõik ootame ületamatute takistuste kiuste, et meiega juhtuks midagi erakordset lk 103

Lohejooksja

 

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Tõlkinud: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Ekspress, 2008

343 lk

 

Parim tekst „Lohejooksja“ tutvustamiseks on selle tagakaane tekst:  „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Raamat on nii intensiivse ja ootamatu süžeega, et selle sisu täpsemalt ära jutustada ei olegi mõtet. Ja nagu raamatuski öeldakse, eurooplased ei soovi raamatu lõppu teada, Afganistanis aga peetakse oluliseks just lõpu ära jutustamist. Mina olen eurooplane.

„Lohejooksja“ oli tõeline lugemiselamus, sest raamat on niivõrd mitmetahuline, hõlmab ajalugu, traditsioone, inimsuhteid, sisemisi heitlusi. Mind puudutas väga minajutustaja hingeline segadus ja tunnete virr-varr - ei ole ju alati seletust, et miks me käitume nii nagu me seda teeme. Eriti lapsena tehtud valed otsused võivad painama jääda terveks eluks, vaid lunastus õilsa teo abil võib olla vabastaks sellest koormast. Igatahes vaatamata kõigele on raamatu minategelane Amir sümpaatne tegelane. Ka  raamatu tugev ajalooline taust oli väga haarav, mis on koos perekonna looga kandikule pandud ja tuleb kuidagi lihtsalt kätte. Õige pisut tekib ka äratundmist, sest mindi ju meiltki armeesse aega teenima ning satuti Afganistani. Ka Afganistani traditsioonid, inimeste nimed, hellitusnimed, kombestik, seegi tuleb nii mitu-ühes kujul kergelt teadmisse. Ning lõpuks need perekonnalood, saladused, valed, saatuslikud sammud, need on lihtsalt nii põnevate pöördkäikudega, etteaimamatud, nii et lugemisisu tekkis igal vabal hetkel.

Kui sa tapad mehe, siis varastad temaelu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse asususele. Lk 24

Uste maja

 

Tan Twan Eng „Uste māja“

Tõlkis Tiina Randus

Kirjastus: Varrak, 2024 

351 lk

Sündmused raamatus viivad 20. sajandi algupoole Kagu-Aasiasse ja ka Lõuna-Aafrikasse. Kuulus kirjanik William Somerset Maugham reisib koos oma armukese Geraldiga Penangi saarele. Kirjanikuhärrale on abielu Syriega vastumeelne ning inspiratsioon raamatute kirjutamiseks on otsakorral. Seega on tema eesmärk olla eemal ebameeldivast abielust ning otsida teemasid uutele kirjatöödele. Ta peatub oma vana sõbra Roberti juures, kelle abikaasa Lesley kasutab Williami n.ö pihiisana. Kirjanik on aga varmas lugusid kuulama, sest nendes lugudes on palju sisu. Nimelt pajatab naine armastusest, seksuaalsusest, revolutsioonist ja ka mõrvast. Jah, saladused on need, mis köidavad ja ka liidavad. On ju ka hr Maugaham ise nagu saladus. 

Raamatus kajastatakse 20. sajandi alguse brittide elu Penangis, kuidas nende elu on kujunenud koloniaalimpeeriumis, millised on suhted kohalikega. Lisaks Maughamile on siin tegelaseks ka teine tuntud ajalooline isik, Sun Yat Sen, Hiina revolutsionäär, Hiina Vabariigi esimene president.

Raamat on sündinud tõsieluainetel, aga loomulikult on see lugu väga läbipõimunud fiktsiooniga. Sellisel ilukirjanduslikul kujul tulevad ajaloolised sündmused, tegelased ja olustik kuidagi lihtsamalt kätte. Lugu veab hästi kaasa, on natuke mõtlik ja kurbloolinegi. 

Mulle meeldis see raamat väga. Miks? Kirjanikuhärra oli kohal, kuid ta ei domineerinud, vaid kuidagi sujuvalt suunas vestlusi. Raamatul on mitu kihti, palju teemasid ja ka süžeeliine, millest ükski ei tõmba tähelepanu vaid endale ja mille üle on põhjust pikemalt mõelda. On lood, mis peaksid olema saladus, aga neis on nagu avaliku saladuse magusvalus mekk man. On intriigi, mis hoiab meeled elevil ning on ka romantiliselt kauneid hetki.  

Ükski tera pole nii vahe nagu inimese keel lk 92

Mägismaa

Steinar Bragi „Mägismaa“

Islandi keelest tõlkinud Askur Alas

Kirjastus: Varrak, 2017

230 lk

Kaks meest, kaks naist lähevad Islandi asustamata keskossa reisima. Reis ei kulge siiski ootuspäraselt, sest keset tühermaad, pimeduse ja udu varjus, sõidetakse otsa ei tea kust väljailmunud majale. Kummituslikus majas elutsevad vana naine ja hirmuäratavalt imelik mees. Veider paar pakub küll peavarju, kuid seltskonna soov on siiski edasi liikuda. Pääsemise võimalused on nigelad. Auto on kasutuskõlbmatu, internetilevi ei ole ning katse vanapaari autoga sõita luhtub samuti. Ka jalgsimatk tsivilisatsiooni ei lähe nii nagu loodetakse. Matkal kogetu on pigem ebareaalne, sama tunne on ka vanapaari suhtes.

Ma isegi ei oska sellele raamatule seisukohta võtta. Omamoodi põnev ju oli, sest lootus pääsemisele on kogu aeg mõttes, samas kogu see põnevus jääb miskit pidi õhku rippuma. Loosse sisenevad väga segased seigad ja ebareaalsed olendid, ning lõpuks ei saa enam tuhkagi aru, mis on tõeline ja mis mitte. Mõistetavam osa on sisekaemus tegelaste minevikku. 

Segane lugu on ka sellega, et ulmelisi sugemeid ma üldiselt ei armasta, kuid mingil veidral kombel sundis mind miski ikkagi raamatu lõpuni lugema. 😉

 

Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu

 

Beatrice Masini „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“

Fabian Negrin´i joonistused

Kirjastus: Koolibri, 2020

140 lk

 

Kui ainest on, siis saab raamat sündida. Miks mitte kirjutada nendest raamatutegelastest, kes on meid inspireerinud või mingil viisil mõjutanud.  „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ on raamat raamatukangelannadest. Selles raamatus on nende kangelannade iseloomustus, on edasi antud emotsioon, mis on raamatuautoril tekkinud ühe või teise tegelasega seonduvalt ning iga loo juures ka üks tähenduslik raamatukatke. Samas on see ka imeilus pildiraamat ning miks mitte ka väljakutse raamat. See tähendab, et kui need raamatus nimetatud kangelannade originaalteosed on lugemata, siis võibki luua endale raamatute „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ väljakutse. Esimene väljakutse raamat oleks „Salaaed“ ja tema kangelanna Mary, teine „Armunud Orlando“, kolmas „Pipi Pikksukk“ jne. Minu jaoks on enamus kangelannad tuttavad, kuid päris paljusid raamatuid neist ma siiski lugenud ei ole.  

See raamat liigitub nende hulka, et tahan natukene lugeda, aga pikka loo jaoks tuju pole. Või siis ka unejutuks täiesti sobiv raamat. Lisaks on siin ka mõned toredad mõtteterad.

Kahjuks ei kasva raamatutegelased kuinagi suureks. Me jätame nad maha oma saatusega tegelema viimasel leheküljel ning ülejäänu on üksnes ettekujutus või vaikus lk 34

…kui sa oled eriline maailmas, mis ise pole kuigi eriline, siis on vaja kedagi, kes seda märkaks lk 82

„Matilda“ on romaan, mis pühitseb lugemist kui pääseteed, võimalust saada kaitset ja lõpuks isegi võita. Kes loeb, ütleb Dahl, saab alati hakkama ja oskab end kaitsta igasuguse häda eest. Isegi olukorras, kui ta on sündinud valesse kohta valede inimeste keskele lk 85

Elu alles ees

 

Romain Gary „Elu alles ees“

Tõlkis Tõnu Õnnepalu

Kirjastus: Tänapäev, 2021

199 lk

 

Sündmustik raamatus viib kuuekümnendate Pariisi oma täies elurikkuses, kus iga indiviid on vaid üks väike kärbes suures paablis. Momo on litsilaps, kes elab juudimuti Rosa n.ö hoiukodus. Nimelt endise prostituudi südameasjaks  oli võtta oma hoole alla ametiõdede lapsi, kellel muud kodu ei ole. Kuid nüüd, mil Rosa on juba eakas ja tema tervis hääbub silmnähtavalt, on ka viimaste hoiulaste tulevik hämar. Heatahtlik juudimutt on nagu ikoon, teda armastavad peale oma kasulaste ka transvestiit Lola, araabia vaibakaupmees Hamil ja teised kodutanuma inimesed. Rosast sõltuv on siiski ainult Momo. Hirm hüljatuse ees kannustab poissi välja mõtlema valesid. Kui see vaid oleks lahendus.

Väga iselaadi lugemine. Juba see värvikas tegelaskond on eristuv, kellest eelkõige sümpatiseeris minategelane Momo, ülimalt pühendunud ja hooliv laps.  Ning muidugi ka temaatika, mis hõlmab elu ja ühiskonna päris mitut kihti, s.h holokausti mõjud, prostitutsioon, seksuaalvähemused, üksildus, immigrantide olukord, tänapäeva meditsiini püüd hoida inimest vegeteerivas seisundis ning ka vananemise kurbloolisust. Tegelikult oli see ju sisult kurb raamat, kuid mingi koomilisus erinevate olukordade näol oli samuti olemas. Samas on see empaatia ja hoolimise raamat ning ka tingimusteta armastuse raamat. Nii et päris palju sisu mahult üsna õhukeses raamatus.

Soovitan!

 

Tal oli kapis terve hunnik vapustavaid hilpe, ta ostis neid täikalt, kui tal pappi oli, mitte selleks, et neid selga panna, vaid selleks, et nende juures unistada lk 190

Sügisraamat

 

Johanna Venho „Sügisraamat“

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid

Kirjastus: Varrak, 2023

255 lk

Võib olla peaks kevadel lugema tärkamisest ja ärkamisest, aga minu lugemislauale sattus hoopis vastupidise temaatika ja tunnetusega raamat. 

Tove on koos elukaaslase Tootiga viimast suve oma suvesaarel, Klovharul. Vanus on sealmaal, mis on toonud otsuse enam mitte naasta. Nii et sel suvel pakitakse asju jäädavalt. Mälestustes naaseb aga Tove olnusse ja selles olnus on palju erinevaid tundmusi ning loomulikult loomingut. Sellel Tove viimasel suvel on saarel ka Maria, kes loodab kohtuda oma kirjanikust iidoliga. Noorel naisel on elu ees, aga elukogemust üsna palju ema haiguse ja äärmustesse kalduva suhte näol. Siiski jääb see Maria liin kõrvaliseks, see on Tove raamat.

Hästi rahulikult kulgev lugemine, mis on risti-rästi läbi põimitud Tove lugude loomisega. Samas on see lihtsalt ka üks kulgemise lugu, tagasivaade elule,  mis on mõeldav iga elava puhul. Selles raamatus ei ole midagi, mis paneb küüsi närima, südant pekslema, kuid ometi on omamoodi ootus üleval. Siiski oli raamatu toon minu jaoks pigem nukravõitu, on ju tehtud otsus, mis näib lõplik ja need lõplikud otsused teevad alati pisut kurvaks. Kuid tekst on hästi kõnekas – raamatus on nii palju toredaid mõtteid, et neid kõiki välja kirjutada lihtsalt ei jõudnud.

Vahel oleks kõige parem otsustada, et kunst ise on piisav vastus. Kunstiteos on sõnum. Lk 33

Igasugune kunsti tegemine põhineb tahtmisel, ilma selleta on tulemus poolsurnud ja punnitatud, sellepärast algabki kunst tahte otsimisest lk 37

Kui aju tööga ära väsitasid ja tumeduse meeltest paberile valasid ja selle ümber midagi sarkastilist või lõbusat kirjutasid, püsis raskemeelsus eemal lk 59

…ebakindlus oma valikus hajub, kui hakata selle suurepärasust teistele taevani kiitma lk 140

Parimad lood on need, mis jutustavad ennast ise, sedamööda kui sünnivad lk 203

Raamatud sunnivad lehekülge keerama, aga lugejal tuleb hoogu maha võtta ja mõelda lk 245