Raamatu pealkiri
kõlab kutsuvalt ja näib tervikuna. Tegelikult on siin üks lühiromaan „Kolmas
tuli“ ja kolm lühijutustust, mis mahuvad pealkirja „Nii viimasel minutil“ alla.
„Kolmas tuli“
viib meid Iirimaa maapiirkonda, vaese pere ellu, kust isa viib tütre sugulaste
juurde elama (üks suu vähem toita). Kinsellade peres saab laps tunda hoolitsust
ja hoolimist, kuid ka selleski peres on saladus ja see suvi ei saa igavesti
kesta.
„Nii viimasel
minutil“ on lühijutustused naistest ja meestest, elust ja olukordadest, suhetest,
kus midagi on valesti, aga keegi seda otseselt välja ei ütle.
Kõik lood
kutsuvad lugema ning jäävad mõtetesse kinni. Ei saa öelda, et appi, kui hea, vaid see jõuab kohale
pikkamisi.
Igatahes olid
need mõnusad lugemisetunnid!
Kõik muutub millekski muuks, muutub mingiks
versiooniks sellest, mis see oli varem lk
28
Põlise maakana
olen mõelnud, et kui linn, siis võiks see olla Kalamaja kus elada. Ega mul muud
teavet ei olegi, kui meediast kuuldu ja nähtu, mis on kajastanud kogukonnatunnet ja head atmosfääri. Nii et otsisin kinnitust oma arusaamale.😉
Ka Piret Tali ei
ole sünnipärane kalamajalane, küllap seda terasemad on tähelepanekud, kui oled sissetungija
(kohalik enamasti on nii harjunud oma ümbrusega, et ei pane tähele). Piret
paneb siin kirja oma Kajamajja kolimise ja selle linnaosaga kokku kasvamise loo.
Kuidas ta möödunud sajandil räämas korteri ostis, selle endale sobivaks
kujundas ning kõrvalt jälgis ümbruse kujunemist ning ka enda kujunemist teiste
hulgas üheks neist, kes sealsetes kohvikutes, parkides aega veedavad, kogukonna
päevi väisavad. Linn kasvab ja ka inimesed koos linnaga. Ja mõni paik muundub
kuidagi eriliselt.
Ajakirjanikule
omaselt ladusa sulega kirjutatud, hea oli lugeda. Kõik olulised teemad, mida
meediastki tähele olen pannud, on ära seletatud. Minu arvates oli tasakaalus
autori isiklik olemine ja kogu selle atmosfääri kulgemise kirjeldus.
Minu lugemised on
vaheldustega, kui olen romaane lugenud, siis vahelduseks võiks olla midagi muud
ka ja selleks muuks sobib väga hästi mõni Minu … raamat. Nii et „Minu Kalamaja“
oli väga vahva vaheldus, mille lugemist ma nautisin.
P.S Võib olla
teen sinna ka ühe tuuri, kui päälinna asja on. Huvi ärkas 😊
Ungaris Rumeenia
piiri ääres asub väike küla, kus elatakse kogukonnas valitsevate uskumuste
pimeduses ning väga suures vaesuses. On 1960ndate lõpp, 70ndate algus. Selles
peres on juudi päritolu isa ja kulakuperekonnast pärit ema, kolm last ja tädi Máli.
Perepoeg jälgib ja kirjeldab seda elu oma lapsepilguga. Elu on trööstitu, sest
lisaks vaesusele on probleemiks isa alkoholism ja suutmatus pere toita, ema
lootusetus, külaelanike tõrjuv suhtumine juutidesse ning Horthy režiimi
pooldajatesse (poisi emapoolne liin). Poiss kannatab tühja kõhtu, halba
kohtlemist ning leiab lohutust algarvudest. Kuna romaan põhineb suuresti
Szilárd Borbély enda lapsepõlvemälestustel (sündinud 1964), peegeldab jutustaja
kogemus autori enda elu kirde-Ungari külas sel ajaperioodil.
„Puruvaesed“ on
hea ja õudne raamat, siin ei ilustata midagi. Poisi kirjeldatud elu ajal, mil
usutakse kommunismi võidukäiku, on üdini vildakas, kuid samas siiras. Tänapäeva
mõistes ei kujuta ettegi, et elu 60ndatel võis veel nii algeliselt kujuneda. Lapsepilk on aus, kui ta kirjeldab tavalist argipäeva: peksmist, nälga,
loomade tapmist, põrandale sülitamist, ropendamist, külaelanike põlgust… Elu,
mis kulgeb ühes rütmis põlluharimise, sigade tapmise, talvise külma ja näljaga,
selles pole tröösti ega lohutust, on harjumuspärane normaalsus. Vaid lapsepilk
on see pisike pehmus. Mingit voolavat lugu siin ei ole, ongi vaid
argieluviletsus, mis on kirjeldatud lühilausetega. Omamoodi mõistmist proovivad
luua algarvudega loodud seosed: meid lahutab kakskümmend kolm aastat. Kahtkümmet
kolme ei saa jagada. Kakskümmend kolm jagub ainult iseendaga. Ja ühega. Sellinde
üksildus on meie vahel. Seda ei saa osadeks jaotada. Peab ühes tükis kandma. Lk
7
Jällegi on imelik
öelda, et see lugemine mulle meeldis, aga nii on. "Puruvaesed" oli midagi täiesti
teistsugust ning tõstab enda elu pisut kõrgemale levelile. Aga jah, pärast raamatu kaane sulgemist ei saa seda elu
kohe peast välja.
Sügav kummardus
ka tõlkijale!
On hetki, kui inimene on arukam ja näeb selgemalt
kui eales varem. Või kunagi hiljem. Arukam kui ta muidu on. Ükskord avanevad ta
kõrvad ja silmad, otsekui kukuks tal kae silmilt, ja ta näeb saatuse saladusi. Näeb,
aga ei mõista. Ainult aimab midagi, mille kohta teab täpselt, et just nii see
on. Lk 227
Väike Myy (Ülle Solovjova) „Vanaema ellujäämisõpetus“
Kirjastus: Petrone Print, 2025
223 lk
Viimaste aastaste sündmuste valguses on päevakorda tõusnud kriisi teemad, et mida siis teha, kui meie turvatsoon on kõikuma löödud ja need toimingud, mis elementaarsed on seni olnud, ühtäkki enam pole. Karta on, et meie tänapäeva vanaemad-vanaisadki enam neid vanaaja elamise nippe, mis hädast välja aitavad, ei tea. Väike Myy arvab, et parim rahuliku une tagamiseks on halvim stsenaarium läbi mängida ehk siis teisisõnu, läbi lugeda. Seega sellest raamatust saab teada, kuidas hakkama saada ilma elektri, vee ja soojata. Milliseid varusid koguda ja kus-kuidas neid hoida. Kuidas metsas orienteeruda ja kuidas käituda linnas kriisi ajal. Läbi on mängitud erinevad olukorrad ning kõik puust ja punaseks tehtud. Nutikamatele ka QR-koodide taga olevad allikad.
Nõukaaegsena on endalgi mälus erinevad nipid toiduainete säilitamiseks, seenel käiguks ja paljuks muuks. Aga ilmselgelt on minu hakkamasaamise laegas võrreldes raamatuautoriga kesisem. Seega oli raamatus minugi jaoks uusi olukordi ja nende lahendusi. Näiteks täid on sagedased parasiidid, aga kui apteegist tõrjevahendit ei saa, siis kukekannuse seemned ja kamm aitavad. Sellistest asjalikest näidetest see raamat koosnebki.
Mida pole olnud, seda ei oska karta, aga ilmselgelt on tark olla teadlik. Õhtu-õhtu järel, aegamisi selle raamatu abil saab end teadlikumaks teha küll.
70-ndate
Põhja-Iirimaa. Cushla elab koos alkohoolikust emaga, töötab katoliku kooli õpetaja
ja ka poole kohaga baaridaamina ning on Belfasist pärit protestandi Michaeli
armuke. Riiklik taust on segane: on katoliiklased ja protestandid, kelle vahel keeb
vihkamine usulise kuuluvuse pärast. Sõjaväelised kontrollid, süütepommid,
plahvatused, vaen ja vimm on igapäevased. Kõige selle keskel tahab naine
uskuda, et tema armastus on õige, ning et ka n.ö vastaspooli on inimlikult õige
abistada.
Olen sattunud
järjepanu mitut Iirimaa-teemalist raamatut lugema. Selle maa ajalugu on
omamoodi keeruline ning nii hilisel ajalooperioodil toimunu on hirmutav. Keegi
tapab kedagi ja keegi võtab vastutuse, aga mida see vastutus enam aitab, kui
inimest enam ei ole. „Üleastumised“ ongi piiride katsetamise, nihutamise lugu.
Piirid nii armastuses kui ka poliitilisel või usulisel maastikul. Astus ju
Cushla omast maailmast Michaeli maailma, mis oli ühteaegu paeluv ja ohtlik.
Taas kord selline
kulgev ja väga hästi jutustatud raamat, kus kõik erinevad emotsioonid ning
paljud hirmutavad olukorrad esindatud. Samas püütakse õnnelik olla. On ju
loomulik soovida elada tavalist elu ka siis, kui su ümber on nii palju valesti.
Armastuslugusid võib olla igat masti,
aga selle loo teeb põnevaks ikkagi taust, see ümbrus, miljöö, mis annab sisu argipäevale ning ilmestab
suhteidki. Kirjutatud on üsna detailselt, s.t et kujutasingi reaalselt ette
Iiri pubi sigaretisuitsu lõhna ja klaaside kolinat, Cushla ema joobnud lalinat
ning Michaeli arrogantsust. Lisaks
jäävad meelde huvitavad nimed: Cushla, Eamonn, Davyl.
Mulle meeldis see
lugemine! Lisaks kasvatas huvi Iirimaa vastu laiemalt.
On aasta 1886. Rootsi verd tüdruk Tio kasvab Eestimaal, Noarootsis oma suure pere keskel. Nähes vaesust ja viletust, unistab tüdruk õpetaja elukutsest. Terase loomuga laps mõistab, et see oleks tema väljapääs naise raskest elust, mis tähendaks pidevat sünnitamist, rasket talutööd ning milles on nii vähe rõõmu. Tüdrukut märkab leskparuness, kes kasvatab temast oma teenija. Tüdrukut märkab ka noorparun…
Vana aja lood, mis ei ole väga ennemuistsed, mulle meeldivad. „Orelimängija tütar“ on hästi jutustatud, tal on ajastu ja isiklik puudutus juures, sest loo alus on kirjaniku perekonna ajalooline pärand. Hea kirjanikusulg on teinud selle hästi loetavaks – ühesugust pinget hoiavad kõik erinevad liinid. Elu toona, mil pered suured, arstiabi kasin, oli raske. Samas väärtustati ühtehoidimise tunnet ja traditsioone. Omamoodi üllatav oli Tio suhtumine ja suhestumine uude mõisa-maailma. Nii et vaatamata süžee aimatavusele, oli siin ootamatusi ka. See rannarootslaste lugu on omamoodi nähtus Eestimaal ja kõik need rootsipärased nimed tekitasid toredat äratundmist. Alati on ju hea lugeda, kui äratundmisrõõm on olemas.
Järgmised osad on tulemas, esimese osa muljeid on head, seega ootan neid.
Jõuluootuses on
ilus, kui on luulet. Ja Laur Lomper kirjutab taas mõnusalt, muhedalt, väikese
kriiksu ja kiiksuga. Vahva on lugeda autori hääl helisemas kõrvus.
Isabel ja
Nicholas kasvavad erinevates paikades Iirimaal. Elud neil on mingis suhtes sarnased, kuigi kulgevad omi teid.
Siiski on nende ristumise määratus olemas, sest eludel on olemas saatus ja ning
selle määratuseni jõudmiseni tuleb läbida omad etapid.
Loomulikult ei
peaks üldse pealkirja kõlas ja sõnumis kinni olema, aga minu jaoks tõotas „Neli
armastuskirja“ imalat naistekat ja küllap minagi oleksin tast mööda kõndinud,
kui Mae poleks raamatut Instagrammis kiitnud. Igatahes hakkasin kiitusel sabast
ja asusin isuga lugema ning olen siiralt tänulik selle soovituse ees. Sest selles raamatus on lisaks toredale
süžeele ka ohtralt teksti ilu, siin on alguse ja lõpu ilu ning vahepeal on
kulgemise, ettemääratuse ning mõistuse hääle ilu ja valu. Armastust on muidugi
iga kandi pealt, vanemate armastus laste vastu ja vastupidi ning romantikat ka.
Samas on see ka elude lugu, mis
libisevad sujuvalt üle aastate ning lugedes ei märkagi, millal lastest on
saanud täiskasvanud, keda saavad saatuslikud valikud ja piiravad otsused. Samas
on veidi aimata, kuhu see lugu võib välja viia, kuid siiski on lõpp täiesti
teistsugune.
Igatahes taas üks
imeline lugemiselamus!
Raamatus on palju
tähenduslikke lauseid, neist mõned kirjutasin välja:
Abielunaised loovad oma mehi. Nad hakkavad pihta
sellest tahumatust toormaterjalist, sellest prohmakaid tegevast, heade
kavatsustega ja nägusast nooruslikkusest, millesse nad on armunud, ning
alustavad siis neljakümne aasta pikkust vankumatut tööd, mida on vaja sellise
mehe tegemiseks, kellega nad on suutelised koos elama lk 69
Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma. Pole
vagusiolekut, südamekella seiskumist, kusõnnehetk jääbki igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult
surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil
kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad
jälle kahtlused lk 163
…tähendus peitub süžees, vormis, et see kuidas ja kellega
me ka oma kõige lihtsamate tegemiste käigus kohtume, on imekeerukalt ja –peenelt
mingisse suuremasse mustrisse klapitatud, et meil pole vaja teha midagi muud
kui järgneda märgile …. Lk 231
Toivo Tänavsuu „Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi
: arstitudengipäevik „
Kirjastus: Pilgrim, 2025
288 lk
Sulgesin raamatu kaane ja mul ei olegi sõnu – Toivo kirjutatu
paneb imetlema ja imestama. Milline energia, tahtejõud, töökus ja andekus temas
on! Õppida arstiks töö, pere, hobide ja
fondi kõrvalt on midagi eriliselt suurt ja tähelepanuväärset ning kõik see lugu
ka kirja panna nii, et lugeda on nauding, on omaette väärtus. Ööpäevas tunde ei
jaotata inimestele võrdselt 😀
Igatahes, oma loo on ta kirjutanud nii mõnusa huumoriga, et
lust oli lugeda. Huumor toimib kui ventiil tõsisemate teemade kõrval ja pehmendab
neid. Pisut targemaks erinevate haiguste
teemal saab ka. Samuti toob ta välja üsna mitmed kitsaskohad, mis meil
meditsiini ümbritseb. Nõustun täielikult sõõrikute, suitsetavate meditsiinitöötajate,
rasvumise ja alkoholismiga.
Minu lemmik on foto mikrobioloogia konspektist – selline
vahva sigri-migri ja värviküllus, kes selles küll orienteeruda suudaks. 😀
Väga motiveeriv ja innustav raamat!
Tänulik!
Erakorralise meditsiini osakond on nagu heasüdamlik
vanamemm, kes võtab kõik lapsed avasülivastu ja serveerib neile pannkooke maasikamoosiga lk 180
Kerge on olla õnnelik hea tervise juures. Palju raskem on
see tõbisena, elujõud röövitakse vägisi käest lk 210
Eddy on sündinud vaesusest
viletsasse perekonda, isegi nimi on pandud talle matslik. Ka vanemate käitumismuster
poisile eeskuju ei ole, pigem perekonnalt nakkunud maneerid on probleemiks
kaasõpilaste silmis. Poissi alandatakse nii koolis kui kodus. Eddy teab, et
peenem ja suursugusem maailm on olemas ning eeskujusid valides hakkab ta sinna
poole püüdlema. Teekond unistuseni on raske, see nõuab pühendumist. Mida enam
poiss n.ö areneb, seda enam eemaldub ta kodust. Nii et muutumisest saab
kinnisidee, süsteemne püüdlemine eesmärgi poole: olla keegi teine, keegi enamat, intelligentsem,
rikkam, haritum. Samas tekib küsimus, kas kunagi saadakse päriselt valmis, äkki
on inimene ka nagu Tallinna linn?! On ju olemas veel rikkamaid, veel suursugusemaid...
Imetlusväärne on Eddy, hilisema Edouardi töökus eesmärgi heaks.
„Muutuda meetod“ on autobiograafiline,
ühe poisi unistuste lugu parema elu poole. Selle elu poole, mis oli tema
mõistes parem. Natuke kriipiv ja väga mõtlemapanev. On ju vast nii, et põgeneda
iseenda eest ei saa, sest minevik käib alati kaasas, kuigi et jah, miskit sealt
ka tuhmub. Lapsepõlvetaust on elus tahestahtmata paljugi määrav, aga mitte
kinnihoidev. Samas on see lugu ka ühe homona sündinud poisi taipamiste lugu oma
elu eri etappides. Mis tunded teda saadavad, kui sõna „pede“ käib kaasas
lapsepõlvest, millised heitlused on tal mõtteis, kui ennast salata ei saa.
Mõtlesin päris pikalt
sellele loetule. Ühtepidi oli Edouardist kahju, teisalt jällegi äratas austust.
Jah, võib olla ei olnud kõik vahendid parimalt valitud muutumise teel, kuid nagu
öeldakse, eesmärk pühendab abinõu. Samas jääb õhku ka hingerahu teema, tundub,
et suhted isaga, jäid meest häirima.
Minu kindel lugemiselamus
number üks sellel aastal! Väga puudutas! Arvan, et ka väga oluline lugemine ajal, mil vihkamist on palju ja mõistmisest kipub vajaka jääma.
Isegi vaikuses pole
võrdust lk 48
Minu elu lugu koosneb
reast purunenud sõprustest. Igal selle elu etapil, sellel võidujooksul
iseendaga olen ma pidanud lahkuma armastatud inimestest, et ikka ja jälle edasi
minna. See ei ole kunagi olnud minu otsus ega ka nende oma: ma nägin vaeva, et
end muuta, neil niisugust kinnismõtet ei olnud, nemad jäid ikka samasuguseks, kui
nad olid olnud meie kohtumisel, ja korraga me ei olnudki enam sarnased; me ei
osanud enam teineteisele midagi öelda, meie vahel polnud enam mõistmist. Mul ei
jäänud muud üle, kui ära minna, minna otsima uusi inimesi, kes mu omaks
tunnistaksid, kuni muutumisiha mind veel ühe uue elu poole kihutab ja ma
nemadki pean maha jätma lk 160
Mälestuste raamatuid võib luua ka nappidest katketest ja mälestuskildudest. Ja see töötab! Indrek kajastab mälupilte nooruspõlvest, kus rohi oli roheline vaatamata sellele, et punakultus valitses meie maal. Samas ei ole raamat sellest „normaalsusest“, vaid vanaisast ja lapselapsest. Mälestused vanaisast, tavalisest kolhoosi traktoristist, on heldima panevad. On ju mäletamine mingil moel kellegi edasi kestmine.
Igatahes on see tore kahe-õhtu lugemine, milles oli väga palju tuttavaid olukordi ja tundeid. Raamatut ilmestavad Ukraina kunstniku Olena Londoni joonistused. Võib olla ma nende joonistuste mõttele pihta ei saanud - minu jaoks kujutavad need sõda ja segadust.
On 1961. aasta.
Sõja haavad on enam-vähem lapitud ja elu kulgeks nagu paremuse poole. Isabel on
jäänud elama oma onu maamajja. Ema on surnud, vennad kodust oma ellu suundunud.
Noor naine on rangelt oma veendumustes ja harjumustes kinni. Kui mõneks ajaks
jääb tema juurde elama Eva, vend Louisi pruut, on Isabeli elu pehmelt öeldes
häiritud. Eva näpib ja näib, et ka näppab asju, ta on lärmakas ja häiriv. Kuid
lõpuks saab Isabeli elu hoopis teise tähenduse just tänu Evale.
Esialgu tundus
mulle, et tegemist on tavalise suhtepuntra looga, kus on parasjagu palju
seksuaalsust erinevatest vaatenurkadest ja muud mitte midagi erilist. Kuid loo edenedes muutus süžee palju
tähenduslikumaks. Kui alguses ei saanud aru, kus need sõja mõjud, siis
raamatu lõppedes mõtlesin ikka veel sellele kaosele, mille tekitab ka aastakümneid tagasi toimunud vägivald, on ju sõda otsene vägivald inimsuse vastu. Lõpuks on tunne, et kõik on mingis mõttes represseeritud. Aga õnneks oli lõpp ikkagi
pigem positiivne ja vast ka pisut muinasjutulik. Tavalises elus ju
kõrvits tõllaks ei muutu!
Lena on väga
introvertne tüdruk, kõnelemine võõrastega ja isegi klassikaaslastega on talle
pigem piin. Nähtamatu olla oleks lihtsam. Kuid silmnähtav eraklikkus püüab
pigem Lena jaoks soovimatut tähelepanu ning pilkavad sõnad tüdruku aadressil on
koolis sagedased. Tüdruk, kelle enesekindlus on nulli-lähedane, kohtab kohvikus
noormeest, kes näib olevat temast huvitatud. Selle asemel, et tunda
kohtumistest rõõmu, genereerib Lena aju küsimusi oma väärtusetusest ning
kohmetusest on keeruline võitu saada.
Sellised suhete
ja eneseleidmise raamatuid on noortele vaja. Küllap praegune aeg, mil kodust
väljumata saab enamus toiminguid tehtud, sünnitab eraklikke ja
suhtlemisraskustega inimesi juurde. Ja siis on hea lugeda ning proovida mõista
seda sisemist monoloogi, mida Lena endaga peab. Mina olen ammu sihtrühma east
välja kasvanud, aga oleksin olnud väga tänulik, kui meie ajal oleks olnud
rohkem selliseid raamatuid lugeda. Küllap sellepärast saigi „Kadri“ ja
„Kasuema“ kapsaks loetud.
Vahva, tähelepanu
äratava pealkirjaga raamat kutsub lugema – tahaks ju teada, mis värk nende väljakirjutatud kassidega on. Raamatu
peategelased on inimesed, kellel elus on midagi halvasti, on need siis katkised
suhted, luhtaläinud unistused või lihtsalt identiteedi kriis, ja need inimesed
otsivad abi. Juba esimeses loos, kus Shüta läheb psühhiaatri juurde ja talle
kirjutatakse ravimina kass välja, on selge, et need raamatus olevad viis lugu
on toredasti üle võlli, kuid samas siiski tundeid puudutavad. Kassid ju otseselt
probleemidele vastuseid ei paku, kuid aitavad oma kohaloluga end inimesel taas
leida. Lemmikloomadel on oma mõju inimhingedele, kuid kassidelgi on iseloom
ning oluline on õige kass õige inimesega kokku viia. See kumab läbi ka neist
viiest loost. Kui ikka üks kass ei sobi, kirjutame teise välja 😀 Kusjuures
igal kassil oli alati kaasas ka kasutusjuhend. Kohati kaldus mõni lugu „nähes
silmale nähtamatut“ laadi, aga mina kui reaalsuse armastaja, sellest häiritud
ei saanud 😀
Nii et väga
sobilikud lood mulle. Need olid empaatilised mitte ainult inimese suunal, vaid
ka kasside suunal.Olen ka loomateraapia
usku, sest viimati kirjutasin endale kassi välja 3,5 aastat tagasi ning armas
nurrumootor poeb, kui talle sobib, ikka külje alla. 😀
Tema harjumustel on samuti üsna lai mõjuväli, nii
et ta võib teatavaid muutusi esile kutsuda ka inimestes, kellega koos elatakse,
aga teie puhul siis vist mitte. Proovime esmalt kümme päeva. Kirjutan teile
retsepti – palun näidake seda välja minnes vastuvõtus. Kohtumiseni kümne päeva
pärast.lk 235
Kaspar saab
sünnipäevaks endale telefoni, mis vähekese uurimise tulemusena osutub kellegi
vanaks. Poiss on pettunud, sest ta sai juba telefoni ja kellegi vana on
üleüldse kahtlane. Ka isa arvab, et vaja välja selgitada päris omanik, sest
kinkijad Timo ja Albert olid sattunud petise küüsi, kes neile telefoni müüs.
Asja asub uurima Kaspari vanem õde Mia, kes oskab juba googeldada. Kui siis selgub, et telefonis on midagi lausa
kriminaalset, ei suuda sõpruskond uurimisest end eemale hoida.
Ilmar Tomusk
hoiab alati kätt pulsil hetke probleemsetel teemadel ning punub need ka laste
lugudesse. Nii et siingi aktuaalne pettuse ohvri teema, kassikolooniate teema
ning vana hea googeldamise teema. Lugu on realistlik, õpetlik, natuke
kriminaalne ning haarab endaga kaasa - sobib kõigile, kes juba lugeda oskavad ja
tekstist aru saavad. Aeg ajalt on vahva lugeda laste lugusid, sest eks me
lapsepõlvest tuleme ja on hea teada, milliseid raamatuid tänapäeval lastele
kirjutatakse.
Ann on 40aastane kõrgharidusega naine, abielus ja poja
ema. Vanus on sealmaal, et abieluõnne asemel on alles vaid rutiin ning kui siis
Anton, rikas ja meeldiv ülemus silma teeb, on Ann omadega sees. Raha mängib elu põhirolli, raha see on õnn
ja armastus, saab selle abielu sisuks. Ilusa omandi roll jõukale mehele ei
kesta kaua, sest mehel jätkub silmi teistelegi naistele, Annil jagub seevastu
selgroogu minema kõndimiseks. Tühi koht asendub Oliveriga, noore haige mehega.
Lihtne eluline lugu, kust kumab raha ja jõukuse teema
igat pidi läbi. Üks mees on rikas, aga mölakas, teine on ka rikas, aga tervist
ei ole antud. Ann ise on ka heal järjel, aga hingerahu jõukus ei loo. Nii et
teemat ja mõtlemisainet on, pisardamise kohti samuti. Kes ei taha lugeda noore
inimese allavandumisest vähile, siis on targem jätta raamat lugemata.
Minu jaoks liigitub see oli kah lugemiseks. Selline ei
midagi erilist, aga pole ka paha.
Võtsin raamatu täiesti suvalise koha pealt lahti ja
tundsin, et see kõnetab mind. „Hiirekõrvul“ ei ole tavaline raamat, siin on
fragmendid ühe naise mõtetest, mis moodustavad tervikliku loo. Teema on naiste
keskne – rasedaks jäämine ja raseduste kaotamine. Mõnikord on nii, et hing
soovib, aga keha ei vea seda soovi välja. Seega keeruline teema. Eks neid klomp
kurgus kohti oli mitmeid, sest see lugu äratab kaastunnet ka siis, kui endal
taoline kogemus on olemata. Väga hästi joonistuvad välja meeleolu muutused ning
lõpuks jääb ikkagi alles elujaatav ja helgem toon. Ma ei tea, kas see on autori
isiklik kogemus, kuid need kirjeldatud tundmused on väga ehedad ja ausad, need
puudutavad.
Aitäh selle puudutuse eest!
P.s Hiirekõrvul on armas öökapiraamat, ilusad mahedad värvid,
minimalistlik ja mõjub kuidagi turvaliselt J
Praegu ilmub üsna
palju raamatuid päris inimestest ilukirjanduslikus võtmes. “Eisen” on üks
nendest. Sergei Eisestein oli Nõukogude filmilavastaja, stsenarist ja ka
teoreetik, kelle tegutsemisaastad jäid Nõukogude Liidu sündimise, kasvamise ja
sõja aega. Keerulise natuuriga mees
tekitab küsimusi, et kes ta siis õigupoolest oli? Ellu jääda ja luua võimule
sobivaid filme oli tol ajal üpris keeruline. Eisen aga jäi, kõige kiuste. See
raamat räägibki mehe kujunemisest, s.h lapsepõlvest ning elust filmirežissöörina,
mis on ohtralt kokku seotud ajaloolise õõvaga (näit. ohvrit peksti nii kaua,
kui ta oli nõus allakirjutama oma süüle, jne). Kunst k.a filmikunst oli
poliitilisele propagandale tugev relv ja ilmselgelt said sellel alal karjääri
teha vaid need, kes survele allusid. Kas nad ka südamest nii tundsid, on teine
teema. Mulle tundus, et Eisenile oli oluline luua ja läbilüüa, kuid mingi
sisemine konflikt ideede ja loodu vahel temas oli. Igatahes oli tegemist tõesti
väga huvitava persooniga, kes oskas kuidagi eriliselt hästi ujuda antud tingimustes.
Olen varasemalt
lugenud ka Jahhina „Zuleihha avab silmad“, mis loo mõttes meeldis rohkem. „Eisen“
jääb üsna palju tema loomingusse kinni, mis nii eriliselt huvi ei pakkunud. Samas hr
Eisen ise ja tema saatus oli põnev vägagi. Mixides kokku päris ja väljamõeldise,
annab lugu edasist mõtteainet vast rohkem, kui oleks lugenud ainult kuiva
elulugu. Nii et otseselt vaimustuses ei ole, aga mulle ikkagi pigem meeldis,
sest jutustatud on hästi ning ka teisi tuttavaid nimesid Nõukogude filmist ja
üldse ajaloost, kohtab raamatus mitmeid.
Seekord tutvustab Andrus Kasemaa oma kangelasi - lood on emast, isast, vanavanematest, papist, ema sõbrannadest ja teistest inimestest, keda elu talle ette söödab, ning nii nad ongi lugulaulu sisse sattunud. Andrus loob oma lugusid tähelepanekute põhjal, et kuidas kunagi olid ja kuidas võiksid need asjad nüüd käia. Et siis mis asjad? Ikka kõik see, mida argielu on ette toonud, millise pagasi kanda andnud. Seega arutluse teemad on mõttevoona seinast seina ja enamasi nostalgiast kantud. Kusjuures lahkab ka oma unistusi, seiklusi ning enda olemustki.
Nii et Andrus Kasemaa taas oma headuses - see on tekstiilu ja elu sügavuse raamat. Need 25 lugu on üsna seikluslikud, pisut iroonilised, natuke naljakad ja oma nukruseiva ka olemas. Mina tõesti nautisin. Ma ju tegelikult otsesõnu ei tunne huvi selle vastu, mis hullusi ajas tema isa või millega tegeleb ema või naabrimees, aga omamoodi läbilõike meie lähiajaloost kirjeldatud inimeste kaudu annavad need lood küll. Ning lisaks, ka tavaline inimene oma tavalises argipäevas on kangelase tiitlit väärt, vähemalt iseenda või oma lähedaste silmis.
Keeruline aeg
nõuab lohutavaid raamatuid! Eks ajad on koguaeg keerulised, kui vaadata
iseendast väljapoole: valimisvõitlus; kommentaariumid kubisevad halvasti
ütlemistest; eksimine ei ole inimlik ja hukkamõist toimub väga kergekäeliselt
(ka riiklikult); keegi mängib lihtsalt kellelegi mäkra; ja siis on kusagil
jätkuvalt sõda; keegi on lootusetult haige….Aga kui iseenda sees rahu leida ja seda hoida, siis vast ei olegi elu
nii keeruline. Seda rahu aitavad leida ja hoida Jaan Tammsalu sõnad. Ta võtab
ette tunded ja ükshaaval lahkab neid ning tuletab meelde hea sõna ja teo väge
ning et andestamine kergendab südant ning andmine rõõmustab meelt. Kõik need
lood on ilmunud varasemalt Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki lehel.
„Argipäevast
taeva poole“ on armas öökapi raamat ka täiesti usukaugele inimesele. Pigem on
siin näited elust enesest ning jumalasõna üleliia ei rõhutata.
Meil on sõna vaba. Aga kurjade sõnade vabadus… Kas
see üldse on mingi vabadus või hoopis matslus, julmus, rumalus? Lk 123
Kertu särav
naeratus ja hulljulged ettevõtmised äratavad tähelepanu ja külmaks kedagi ei
jäta. Olen tema tegemistega kursis läbi Instagrammi ja varasemalt ilmunud
raamatute kaudu, mis on mõjunud nagu värske inspiratsiooni- ja
motivatsioonipuhang. Ikka tunned, et kui keegi suudab, siis tahaks ise ka
natukenegi suuta 😀 Iseasi on see, millal see homme saabub, mil ma ise ka … 😊
Raamatusse „Elu
parim elu“ on ta kokku kogunud oma sportlikud hullused – on ju mägironimine,
maratonide jooksmine, triatlonide läbimine, keerulised matkad ja muu kestvussport
vägagi crazy´d ettevõtmised, eriti
neile, kes ise seda ei suuda. Kertu kirjeldab oma seiklusi sportlikul teel ausalt,
mõnusa huumori, kire ning ladusa sulega. Väga mõnus oli lugeda. Isegi see, et
üks spordivõistlus järgnes teisele ei muutnud spordikaugele inimesele lugemine
igavaks, sest need võistlused olid lisaks ka seiklused. Õnnetundest ja
optimistlikust meelest on hea osa saada. Oma raskeid hetki ta mainib küll, kuid
ei jää neid halama. Siiski ei rõhu ta ainult iseenda saavutustele, vaid märgib
alati ära ka sõbrad, kes on valmis toetama, ning teinekord on abi tulnud ka
täiesti võõrastelt - Kertu usub inimeste headusesse. On siiralt hea meel, et
elu andis talle ka emarolli täita.
Inimene vajab
eeskujusid ning see raamat on selleks hästi sobiv. Ja ei pea ju tegema tervet
rehkendust, võib ka pool või veelgi vähem. 😉
Mina lugesin pea
ühe hingetõmbega, nii et soovitan soojalt!
“Mulle tundub, et meie elu on liiga lihtne. Meil on liiga palju mugavust ja me ei oska seda enam hinnata. Mulle tundub, et me peame ennast sundima mingisugustesse raskustesse ja kui me sealt väljume, oleme iseenesest õnnelikud.”
Sõda liigub lõpu
poole, perekond pendeldab endiselt Londoni ja vendade lapsepõlvekodu Home Place´i
vahet. Noorem põlvkond elab noorusele omast elu: Louise abiellub ja sünnitab
lapse, Polly särab kaunidusest ning on omamoodi iluetaloniks paljude silmis, Clary
kirjutab päevikut oma kadunud isale. Vanem põlvkond püüab alles hoida perekonna
ühtsust, kuid omad salakäigud on neilgi, millest keegi nagu teada ei tohiks. Sõda on muutnud elamistingimusi, harjumusi
ning paljuski ka suhtumist ellu. Daamid, kellel olid teenijad, on nüüd valmis
ise käsi määrima, toitu hankima. Vendade ärivõimalused on muutunud. Pinnale on
tõusnud sotsialistlikumad vaated.
Elu on pidevas
muutumises ja Cazaletide kroonikas joonistub väga hästi välja, kuidas suhtub
muutustesse noorem põlvkond ja millesse takerdub vanem, kuidas armastus ja
kohustus ning unistused ja tegelikkus moodustavad sasipuntra. Samas on keskendutud
veidi rohkem nooremale osale perekonnast. Lugu on hästi voolav, otseselt suuri sündmusi
ja põnevust kruttivaid tegevusi siin ei ole, aga samas on nauditav osa saada ühe
perekonna eri vanuses inimeste elude sobitumisest hetke olukordadega, juhustest
haaramisest ja valikute tegemisest. Hästi realistlik, psühholoogiline, soe ja
südamlik lugemine.
On raamatuid,
mida loed nagu jookseks maratoni, sest on nii põnev, et ei saa rajalt maha.
Käesolev sinna klassi ei kuulu, see raamat on pigem nagu metsasörk, kus sa
märkad puudekohinat ja linnulaulu ning sa tunned naudingut sellest tegevusest ja
kogetust. Cazaletide kroonika eri osad on ilmunud nii pikkade vahedega, et olin
lugemist alustades üsna veendunud, et ma ei mäleta ei tegelasi ega tegevust.
Tegelikkuses tulid nad minu mälusoppidest kõik kenasti välja, lisaks on raamatu
algusesse joonistatud kena sugupuu, mis aitab meelde tuletada. Oodata peaks
olema veel kaks osa. Põnev!
…oleks aeg härjal sarvist haarata …. – kui kord
sarvist haarad, pead arvestama, et sarvede taga on härg lk 143
Kas tõesti on nii, et kui viskad oma leiva vee
peale, siis pikapeale saad lausa koogi?
Mõnes mõttes ehk küll – aga sa ei pruugi seda ära
tunda lk 314
Minu Tšehhi lugu
on ehe näide sellest, kui suurt rolli elus mängib juhus, millest kasvas välja
midagi suuremat ja elumuutvamat. Kristel otsustas veeta ühe suvenädala Prahas,
kuid sellest külastusest hakkas arenema armastus Tšehhimaa ja tšehhi vastu, mis
viis teda ka aastateks sinna elama.
Minu jaoks oli
see hästi balansis „minu“ raamat,eraelulised seigad vahelduvad kultuuri ja muu kohaliku teabega.
Reisijuhiks see raamat ei ole, pigem ikka elamuslugu, aga miskit aimu ja
inspiratsiooni pakub sellegi koha pealt. Igatahes elu on seiklus ja neid
seiklusi on raamatu autoril jagunud erinevaid. Ning üldiselt saab ka aimu, mida
need tšehhid endast tegelikult kujutavad 😊Kirjutatud on loogilises järjekorras ja
hea tundega läbi kerge huumori - raamatut oli hea lugeda.
Minu Tšehhi
piirdub Karel Gotti ja Tšehhoslovakkia lõbustuspargiga 😀
Nova on pakkunud
asenduskodu teismelistele, kuid nüüd palutakse tal enda juurde võtta üheksane
Henry ja tema seitsme aastane õde Bella. Naise hooliv loomus ei lase keelduda
ning algab ühine teekond koos kahe lapsega, kellele elu on pakkunud seni vaid mõrusid
sidruneid. Pildil on ka lastes vägivaldne
isa Egan, kes võitleb agressiivselt laste tagasisaamise nimel. Siiski on varuks
veel palju üllatusi, mis muudavad kogu olukorra veelgi üllatavamaks.
„Süda nagu kodu“
on lihtne ja põnev lugemine, kuhu jagub nii iselaadi inimhingi, ootamatuid
üllatusi ja ka armastust erinevatest vaatenurkadest. Kuna on tegemist laste
saatuse ja heaoluga, siis see lugu puudutab eriliselt. Turvaline perekond on
võimeline parandama ka vanu hingetraumasid ning selles loos neid traumasid
jagub nii lastele kui ka täiskasvanuile. Samas on aimata üsna vara, et kõik
liigub ikka paremuse suunas ning midagi painavat piinama ei jää. Nova
tegelaskuju on kuidagi väga turvaline võitlejahing, mis ennustab head lõppu.
Nii et üsna
mõtlemapanev lugu, mis kutsus lugema.
Hea ja lihtne ajaviide.
Minevikuga on
selline asi … Me valime, mida mäletada. Me heidame kõrvale mälestused, mis ei
klapi meie vaatenurgaga lk 249
Olen seadnud
endale isikliku väljakutse lugeda äsja reisil käidud maaga seotud kirjaniku
loomingut. Aasta esimeses pooles õnnestus käia Sri Lankal ja nii ma Shehan
Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“ lugema sattusin.
Maali Almeida oli
sõjafotograaf. Nüüd on ta surnud ning on vahepeatuses, n.ö ootemaailmas, kus
igale hingele antakse seitse kuud möödunud elu meenutamiseks ja unustamiseks.
Hing saab rännata sinna, kus sa oled elus olnud. Maali ei tea, kes temalt elu
võtsid. Kuid tema valduses olid tema fotod, mis paljastaksid Sri Lanka
ajaloolised sündmused. Maapeal otsitakse Maalit ja fotosid. Maali oma
vahejaamast püüab mõjutada sõpru, et nad avaldaksid need fotod. Samas peab ta
tegelema nii oma isiklike mälestuste ja suhetega kui ka kummituste, hingede ja
tumedate jõududega, kes teda vahepealses maailmas ümbritsevad.
Kunagi uudistest
olen kuulunud Sri Lanka mässulistest, Tamili Tiigritest, mis on veel üsna
lähiajalugu meile. Samas ei ole kunagi sellesse teemasse süvenenud, sest kauge
maa näib võõras mure. Maali Almeida lugu on Sri Lanka ajalugu läbi
ilukirjanduse. Kerge lugemine see ei olnud. Mingi osa vedas väga kaasa, ja siis
oli see teine pool, mis liikus poliitikasse, korruptsiooni, mässuliste ja
valitsusvägede vahelisse intriigi ja tegi lugemise keerulisemaks. Ka kummitusliku
vahejaama kujutamine oli ebamäärane ja raskelt mõistetav.Ning muidugi oli teemagi väga tume, ei ole ju
surmast, vägivallast, sõjakuritegudest kerge lugeda. Igatahes tegelasi oli
palju ja lugu oli keeruliselt üles ehitatud, samuti on Sri Lanka poliitika,
ajalugu, kombed ja traditsioonid päris võõrad ning seda kompotti kokku oli
raske jälgida.
Igatahes vajab
selle raamatu lugemine pisut rohkem taustatööd ja huvi, kui ainult teadmine Tamili
Tiigrite olemasolust. Ning ka sealse religiooni mõtestamise teadmist. Minul jäi
hetkel puudu ja ei olnud tahtmist ka süviti minna selle lugemisega. Nii et kes
otsib meelelahutust, siis see raamat ei sobi.
Mina ei otsinud
ka meelelahutust, mina tahtsin lihtsalt teada ja nüüd siis tean :D
P.s raamatust sain teada, et Arthur C. Clarke elas ka 1956. aastast Sri Lankal.
Iga tsivilisatsioon algab genotsiidiga. See on
maailmaruumi reegel. Muutumatu džungliseadus, olgu džungel või betoonist. Sa näed
seda tähtede liikumises ja iga aatomi tantsus. Rikkad orjastavad rahatuid. Tugevad
lömastavad nõrku lk 215
Seadusi kirjutavad inimesed, … kellel poleks
midagi selle vastu, et halba juhtub nende inimestega, kes pole nemad lk 257
Sa tahad universumilt küsida seda, mida kõik
teisedki universumilt küsida tahavad. Miks me sünnime, miks me sureme, miks
üldse peab midagi olema. Ja universumile pole öelda muud kui seda: ma ei tea
persevest, ära küsi. Surmajärgne elu on niisama segadusse ajav nagu surmaeelne.
Vahepealsus on niisama meelevaldne nagu elu Seal All. Niisiis loome lugusid,
sest me kardame pimedust lk 299
19. sajandi esimene pool, O....kubermangulinna
servapealses uulitsasilusas uhkes majas
elab aadliperekond. Lävitakse teiste omasugustega, peetakse balle ja õhtusööke,
veedetakse aega kaardimängu laua taga ning pööblil sinna asja ei ole. Lavretski
armub malbesse neidu, abikaasa on tal kuulduste põhjal surnud ning mehele on
see pigem kergendus. On ju naine olnud truudusetu ning elanud aastaid Pariisis.
Nooruke Liisa jagab oma armastust jumala ja mehe vahel. Agaega sellestki armusuhtest midagi head tulemas
ei ole.
Seadsin endale sel suvel eesmärgiks lugeda
mõnda vana klassikut ja nii see Turgenev ette sattus. See Aadlipesa oli päris
vahva lugemine. Kõiki neid kirjeldatud üllaid tundeid, peeneid väljaütlemisi,
kõrgseltskonna kahepalgelisust oli vahva jälgida. Minnakse suguvõsati ka pisut
kaugemale ajas tagasi ning see on Vene kultuurilugu. Härra Lavretski on sümpaatne tegelane ning tema sisemised heitlused tunnetega olid vägi tõetruud ning võikisid ju kehtida igal ajal. Kusjuures oli
toonagi hinnas välismaa - peen oli omada guvernante Prantsusmaalt, heaks tooniks
peeti prantuse keele oskust. Nii et see vene hing ei ole ka puhas sellest mujal on rohi rohelisem.
Igaahes lugedes kangastusid daamide kohevad
kleidid ja härrade kaftanid.😉
Millekõige
puhul olen ma vahel kärbseid kadestanud ja mõtelnud, et vähemalt nendel on
maailmas hea elada: aga ükskord öösi kuulsin, kuidas kärbes ämbliku käes
pirises – ja siis ma mõtlesin, et ei, et nedel on nisamuti omad hädad lk 232
Adrien, Etienne ja Nina vannuvad juba varases
koolieas üksteisele igavest sõprust. On 1986. aasta. Kaks poissi ja tüdruk teevad pea kõike koos,
ka perekonnad, niipalju kui neil seda on, aksepteerivad sõprust. Koos plaanitakse minna Pariisi edasi
õppima. Elu ja valikud tulenevad siiski juhustest, valikutest, võimalustest
ning aastaks 2017 on alles vaid teadmine, et oli kord. Samas miskit püsivat on
siiski jäänud.
Perrin on väga hea süžee ning ka tegelaskujude
looja ja jutustaja. Tema varasemad eesti keelde tõlgitud raamatud meeldisid
väga. Ja ega seegi siin ju alla ei jäänud. Kuigi et jah, ühel hetkel hakati
natuke olnut kordama ning süžee läks pisut liiga upperpallitama –
kriminaalsuse kahtlus ja veel mõned ootamatud juhtumised olid too much. Aga sellegipoolest
ei vähendanud see põnevust ja lugemishoogu.
Kolme noore kujunemist, nende omavahelist
toimimist - kord põkkumist, siis tõukumist ja taas põkkumist – oli huvitav
jälgida. Mõnikord ei peagi ise otsustama oma elu üle, see pagas, mis on eluks ette
nähtud on juba sündides kaasa pakitud. Ülejäänu on vaid juhuse tahe. Nii võib
öelda nende kolme eludele mõeldes. Igatahes see lugu külmaks ei jäta, olgu ta
siis ülevõlli või allavõlli. Need kolm tegelast jäävad hinge pisut kauemaks kui
raamatu lugemine.
... aga armastusel ja ilul pole omavahel
mingit pistmist. Neid topitakse ühte patta laiskusest. Sama hästi võiks
sobitada kokku tähe ja naela, sest mõlema külge saab midgi riputada k 246
Lase süngetel mõtetel üle pea lennata, aga ära
kunagi lase neil oma juustesse pesa teha lk 629
Iirise pere kolib pärast õnnetust kodusest Tartust eemale,
teise linna, lootuses unustada juhtunu ja alustada otsast. Tüdrukul on uues
kodus keeruline kohaneda ning ka koolis on ühist keelt klassikaaslastega raske
leida, vaid Nastja oma kahe kahtlase kamraadiga pakuvad talle seltsi. Juhtub
aga taas kohutav tragöödia ning põgeneda pole Iirisel enam kusagile. Vaid mets
pakub lohutust.
Tegemist on väga kurva, dramaatilise looga, mis üsnagi
raputab ja puudutab, ning ka salapärase looga, on ju esimene õnnetus pea
raamatu lõpuni saladus. Omajagu müstikat lisab kõik metsaga seonduv. Kuid
tegelikult on raamat loomulikest inimtunnetest ajal, mil oled hingest haavatud,
sest kaotusvaluga tullakse toime erineval viisil ning iseenese taasleidmiseni
võib olla pikk tee, seda enam, et 17-aastane on väga tundlik ka kõige välise
suhtes (sõbrad, pilgud, ütlemised).
Raamat on küll eelkõige mõeldud noorsoole, aga kõnetab
vanemaid lugejaid ka. Isegi pigem vastupidi, on ju Iirisel ka vanemad ning
nendegi hingehaavade üle mõtisklemist on. „Vaata, kuidas vili kasvab“ oli üsna
minu raamat, sest ootamatud pöörded, segased inimsuhted ning mingis mõttes oli
see ju nagu eneseabiraamat hingehaavadega toimetulemisel.
P.S Taani autor on loonud tegevuspaiga Eesti ning ka
tegalased kõik eestlased. Selgub, et härra on seotud abielu kaudu Eestiga. Seegi
fakt lisab raamatule toredust juurde.
Koletised ei ilmu ootamatult eikuskilt, nad kasvavad
suuremaks tasahilju lk 86
Kirglikul aiapidajal on mida jutustada – aed annab teemat igat
pidi, alates külvist, lõpetades saagiga ning sinna vahele pidevat võitlust ilma, pahalaste,
putukate ja taimehaigustega. Aga kui kord sõrm on antud, siis igal kevadel alustad
hooga ning sügiseks on tülpimus käes, kuid kevadel alustad taas, sest see sügisene
tülpimus on talvega ununenud ning uued mõtted tahavad teoks saada. Kõigest
sellest ja paljust muust, mis pähe tuleb Mudlum kirjutabki ja teeb seda minu
arvates suure lusti ja naudinguga. Kuigi et jaa, vahepeal on ka päeviku osa,
kus ta kenasti oma päevaplaane kajastab ning nende põhjal näib, et see
kirjutamine oli aeg-ajalt ikka sundus ka. Igatahes oli selle raamatu kirjutamise
suvigi sama vihmane nagu tänavune ning peale selle on selles päevaraamatus väga
palju äratundimisrõõmu. Just rõõmu, ikka on hea teada, et sa üksinda ei
tunne raskusi ka armastatud tööd tehes, et sa üksinda ei lähe hulluks uusi
taimi aiandist koju tirides, et sa üksinda ei proovi tänaseid töid homse varna
visata. 😀
Oli vahva lugemine aiatööde vahele!
P.S Illustratsioonid on ka väga vahvad, Mudlum ise joonistas
😊
Milleks seda aeda tänapäeval tehakse? Aias olemiseks? Et
saaki saada? Et naabril oleks kena vaadata? Et oma eiteamida maandada? Lk 144
Ei aita inimese hädade vastu see, kui ta mööda maailma
ringi traavib ja elamusi otsib. Rahu tuleb iseenda sees üles leida, kasvõi läbi
nutu ja hammastekiristamise, kivide tassimise ja kraavi kaevamise. Lk 162
Altha on
kohtualla mõistetud nõiakunstis, talle pannakse süüks ühe mehe õnnetu surma
põhjustamist. On ju naine ühenduses loodusega ning väidetavalt sai ka õnnetust
mõjutada. On 17. sajand.
Violet elab
suguvõsa suures häärberis, kuid tunneb tõmmet lindude ja loomade poole. Ema on
surnud salapärastel asjaoludel ning sellest ei räägita. Vaid ripats ja W-tähe
graveeringud viitavad ema minevikule. On 1942. aasta.
Kate põgeneb oma
vägivaldse mehe juurest Waywardi, väiksesesse taresse, mille päris oma
vanatädilt. Väikene hurtsiku moodi majake annab aimu esiemade nõiakunsti
võimest ning ajalooallikaid uurides koorub ka suguvõsa minevik. On 21. sajand.
Pikema ajalooga
suguvõsa lood on alati head lugeda, seda enam, et erinevad ajastud kandsid oma tunnetuse väga hästi välja. Perekonna
saladus hoidis põnevuse kuni lõpuni, ning omamoodi uskumatut maagiat ja
eelarvamusi oli selles loos samuti. Samas on see lugu ühe suguvõsa naisliinist,
kus meestel nagu kohta ei olnud või õigemini oli see naisliin pettunud ja
haiget saanud just vastassugupoole vägivaldsest käitumisest. Võib olla oli feministlikku suunda liiga
palju, võib olla on raamatu kirjutaja üleüldse pettunud meessoos :D Kuid kõik
need putukad, varesed, puude kohin ning looduse looming selles raamatus on nagu
kaitse ja tugi toimetulekuks raskes olukorras.
„Wayward“ oli ühehingetõmbe
lugemine,kus müstika ja salapära kutsusid
kenasti kaasa ning iga vabam hingetõmme pani raamatut haarama, sest tahaks
teada, mis edasi. Samas jah, vaimustunud ma ei ole, sest need naistegelased
olid kuidagi väga uskumatult ühte laadi ja meestegelased samuti. Kui mulle enamasti sellised üleloomulikud jõud
ja ebareaalsed nähtused on vastukarva, siis siin oli maagia läbiv joon ja sobis
nende tumedate teemadega hästi. Aga suur ja filmilik lugu, hea ajaviide.
P.S. Raamatu
kaanekujundus on ka väga sobilik ja ilus.
Paljud asjad näevad kaugelt teistsugused välja. Tõde
on nagu koledus: selle nägemiseks peab olema lähedal. Lk 173
