Tulemees

 

Aadu Hint „Tulemees“

Kirjastus: Eesti Raamat, 1973

152 lk

Kirjandusklubis otsustasime lugeda seekord perekond Hindi loomingut, on ju selles peres nii ema kui isa ja ka mitu last Eesti kirjandusse oma arvestatava jälje jätnud.

„Tulemees“ viib möödunud sajandi algusesse, mil laevad liikusid veel auru jõul, nende kütteruume kattis tahmane nõgi ja mehed leemendasid sütt visates higist. Need mehed olid trimmerid (kütja abi) ja kütjad. KAPELLA trimmeriks on Eerik, kapteni poolvend, pärit sellest „ausamast“ abielust ning koolitarkustki omandanud üksjagu. Kapten Jüris oli olnud kerjuspoiss, sohilaps, kuid kavalus ja omakasupüüdlikkus oli teinud temast mere-veovoorimehe, laeva omaniku. Vaatamata kõigele suhtus ta poolvenda üsnagi inimlikult, kuigi, et nende vaated elule just ei ühtinud. Oma leib tuli aga väljateenida mõlemal, nii kaptenil laevaomanikuna, kes vastutas kauba lossimise ja mere stiihiaga võitlemise eest, kui trimmeril ausa töö rügamisega. Tingimused laeval ei olnud just kiita, aga oli ju hullemaidki kohti. Siiski tekkis päevakorda streigi küsimus, omas ju ka kommunisti poeg Erik oma isa vaateid.

Mere lood mulle on kogu aeg meeldinud. Inimesed on kokku pandud ühte n.ö kasti ja nad peavad seal toime tulema üksteisega, merega, seega on inimestevahelist suhtlemist ka selles loos palju. Lisaks kapteni sisemised heitlused ning toimetulek meeskonna ohjamisega ning Eeriku ühiskondlike vaadete sobitumine ja vennalike suhete loomise soov.  Nii et hästi ladus lugu, kus on üsna palju sellist elufilosoofiat, mis kehtib igal ajastul. Selle raamatu vaated ja konteksti võib väga vabalt üle kanda ka teise ajastusse. Otseselt n.ö punast propagandat ma nii väga ei tunnetanud. Oli küll jaa laevaomaniku mõtted ja töömeeste mõtted, aga minu hinnangul siiski autor siin otseselt pooli ei valinud. Küll aga plaanis kirjanik järge kirjutada, mis siiski ilmumata jäi. Raamatus on palju sellised laevandusega seotud väljendeid, mida tõenäoliselt tänapäeval ei kasutata: trimmer, midsipp, musser, bager jt.

Nii et mulle see lugu meeldis ja eks me kippume neid vanu lugusid kõrvale lükkama, aga tegelikult ju asjata. Vahelduseks oli päris tore!

 

Vana tahtis teha tinast kulda. Aga elu ei lase enesega mängida. Inimene jääb inimeseks, tina tinaks lk 35

Mitte armastuse, vaid enesearmastuse pärast ripub mees oma isamaa ja oma emakeele külejs, sest selles keeles ja isamaa meeles on tal kergem oma kaptenit kiruda. Kui inimestele on jumalat tarvis, siis pole see mitte armastuse, vaid enesearmastuse jumal. Pääsuke sööb kärbseid, kajakas kalu, lehm rohtu, lõvi lammast – aga inimene õgib neid kõiki. Sööb sedagi mis teistele süüa ei sünni. Peksab raua laevaks ja loksub sellega ühelt maalt teise, teeb puust paberit ja villast riiet, ehitab kivist maja ja meistardab alumiiniumist omale tiivad külge – eks ta ole üks söömine kõik lk 37

Looduses on surm ja tuhk sama pühad. Ja miks üksens surm ja tuhk, miks ei võiks pühd olla laev, vesi, plangud, sool, puuvill, püssikuul, suurtükk ja võllas. On ju ka pühi lehmi ja härgi, pühasid libusid. Aga kui kõik on pühad, mis siis veel sarnast tiitlit tarvitada? Lk 138

Minu Rumeenia

 

Triin Sööt „Minu Rumeenia“

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

 

Armastus võib viia igale poole, seega pole Rumeeniagi mingi erand. Raamatu autor sinna just toreda noormehe pärast elama asus ja lisaks elukaaslasele võttis ka omaks selle maa ja rahva. Vähemalt mulle jäi mulje selline. Ta  kajastab rumeenlaste olemust ja riigikorda, ajalooprohmakaid jms. Kirjeldab sööke ja traditsioone, tutvustab kultuurinähtusi, linna legende ning teeb seda sellise huvi äratava tooniga, et tahaks tuvuda isegi. Minu meelest on ta küllalt aus, ei ilusta asfaldi auke ja lutikaid toas. Samas tundub kaos sobivat talle rohkem kui korras Viin, kus elamise kogemus tal samuti olemas. Tiina rõhutab korduvalt, et ta reisimist ei armasta, ilmselt just sellepärast on raamat siiski enamasti Bukaresti keskne. Need paar väljasõitu ulatuslikku ülevaadet Rumeeniast ei anna. Ka ei pelga ta paljastada oma isikuga seotud nähtusi, nagu depresioon, sidumiskunst ja mitmiksuhted. Kummaline on  see, et sealses ühiskonnas oli homoseksuaalsus veel 2000. aastal karistatav.  

Minu jaoks oli raamatu ülesehitus igati loogiline, kõik need lood ja kirjeldused huvitavad, hea oli lugeda.

Looduse ja kulla kutsel

George Madison „Looduse ja kulla kutsel“

Kirjastus: Kultuur, 1964

264 lk

Tekkis küsimus, kas George Madison on Pärnu kandi kirjanik? Keegi kunagi väitis nii, aga internet sellele küsimusele ei vasta. Äkki keegi teab? Kuid ilmselt on ta emigreerunud eestlane, sest ka raamatus on mainitud kahte eestlast, neist John Holm on loo peategelane.

On 19. sajandi lõpu kullapalaviku aeg. John töötab ajalehe "Edmonton Heraldi" toimetuses. Ajalehe omanik on ärivaistuga mees, kes haistab kauges Klondikeses toimuvat midagi enneolematut. Nii otsustab ta saata  sinna reporteriks Johni, hea füüsilise ettevalmistusega uudishimuliku noormehe, kes seiklusrikast teekonda ei karda. Nimelt oli teekond Klondikesse pikk ja vaevaline, kuna puudusid maanteed ja korralik transport. Seiklus algab.

Mulle meenutas see lugu sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt", sest siin on samuti ürgse looduse ja kulla kutset, on looduse rütmide tajumist ning nii inimlikku tarkust kui ka lollust, vedamist ja ebaõnne looduse karmides oludes seigeldes. Ning muidugi on südant liigutav koer Lordy lugu. Ilusat armastust ja õnnelikku olemist on samuti, samas kirjeldatakse ka karmi reaalsust, mille tõid kaasa kullast hullunud inimeste hullud teod.

Nii et ehe ja aus nostalgiline lugemine. 

Kuld, see on nagu vanakuri ise. Anna talle sõrm, võtab terve käe. Mees, keda kullaläige on kord pimestanud, on päästmatult kadunud. Maasse peidetud kuld on kui sootuluke jaaniööl: kord ta vilgub siin, kord seal. Kutsub ja meelitab, lubab ja ahvatleb lk 221

Purunenud pärastlõuna

 

Simon Mason „Purunenud pärastlõuna“

Tõlkis: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak, 2025

333 lk

Uurija Wilkinsi krimisarja 2. rmt

Lasteaia juurest, üsna ema silme alt kaob jäljetult nelja aastane Poppy. Pea samal ajal jääb ka üks kahtlase minevikuga mees auto alla. Seda, et Ray Wilkins, Ryani endine paarimees hakkab asja uurima, näeb mees teleri vahendusel. Nimelt on Ryan politseist kehva käitumise tõttu minema löödud ja nüüd loodab mees ennistamist. Samas ei suuda uurimisest eemal olla temagi. Juurdlus haarab mõlemad mehed endasse ja kahtlusaluseid on lõpuks mitu.

Kui tahta osaleda lugemismaratonil, siis krimi valik on peaaegu alati kindel. Igatahes antud juhul nii oli: alustasin ja pidin ka ühe hooga läbi lugema., sest teisiti ei olnud võimalik.  Tegemist on hoogsa süžeega looga, kus on mitmed tegevusliinid ja kõik need liinid veavad kusagile ning hoiavad põnevust pingul. Paralleelselt on ka sisse toodud lapse teema – keegi kaotas lapse, keegi saab lapse, kellelgi on lapse saamine see ainus hea asi maapeal ja kellegi laps on tema suurim kurvastus. Siin seda mõtteainet, mille üle arutleda, on. Sest lisaks uurimistele on ka uurijate elud n.ö peo peal ning nende eludeski on hetk, mis peab kusagile välja jõudma. Nii et psühholoogiliselt põnev ning kriminaalselt põnev, kus segatakse osavalt jälgi ning kahtlusevari liigub ühelt persoonilt teisele. Kuigi et jaa, mingi aimdus enne lõppu mul mõrtsuka suhtes tekkis, aga lugu oli ikkagi lõpuni köitev.  Ütleme nii, et see lugu ise on väga kurb, sest kuritegudelgi on vahe. Vahet oli aga keeruline teha nimedel Ray ja Ryan ning Wilkins ja Wallace.

Minu kindel soovitus!

Eksitus võib otsekohe virutada, või aastaid vaikselt oodata, jälitada sind su lapsepõlvest peale, läbi su kõige armsamatest lootustest ja rikutud unistusest, su abielu alguses ja lõpus, isarollis, vanglas, kogu tee rendikaubikute platsile vihmasel juulikuu ööl…  lk47

Väike süda

 

Valve Saretok „Väike süda“

Kirjastus: Eesti Raamat 2013

205 lk

Katrin on pärit igati korralikust keskklassi perest. Ta tudeerib Tartu Ülikoolis ja samal ajal töötab ka moeäris. Noore naise elu on nagu ikka sellele eale kohane - peod ja väljas käimised ning tüdrukule tekib ka silmarõõm. Samas on Katrinil elule reaalsed plaanid: kool lõpetada, mehele minna, kodu soetada. Neiu silmarõõm Tuurval (kui äge nimi) omab aga hoopis teistsugust ellusuhtumist. Teda huvitavad kauged maad, ootamatud seiklused, peod ja põnevus. Nii et romantikat igatsevale Katrinile on see suhe keeruline. Samas on tal turvaline tugi olemas ka Peetri näol.

„Väike süda“ annab väga hea ülevaate esimese vabariigi aegse noore naise elust, valikutest ja käitumismallidest. Tänases mõistes oli ellusuhtumine toona ikka hoopis teine, rääkimata kombestikust ning ka sellest, mida peeti heaks tavaks. Heas ladusas laadis jutustatud lugu, milles oli küll romantikat, kuid mitte kübetki naiivust, haaras kenasti kaasa ning paari õhtu lugemine see oli.  Vahva sõna leidsin siit ka: klimbimm :)

Mulle pigem meeldis!

Elu ja surma valitseja

Susan J.  Eischeid „Elu ja surma valitseja“

Eesti keelde tõlkis Elina Adamson

Kirjastus: Helios, 2024

478 lk

Maria Mandli, endine natsi vangivalvur Auschwitz-Birkenau naiste koonduslaagris, on selle raamatu keskmes. On kummaline, et ka jumalakartlikust kodust pärit naisest sai jõhkard. Seda kujunemislugu kirjeldatakse samm-sammult, alates lapsepõlvest, liikudes edasi õpinguteni, suheteni ning seejärel tööelu, s.h kujunemine SS-laseks, mida Mandli näis nautivat. Lõpuks jõutakse  välja aega, mil vangivalvuritest said ise vangid. Nüüd kirjeldavad kaasvangid ja vangivalvurid, mis mulje neile eksvangivalvur jättis. Jah, elus vahetuvad mõnikord poolused ja mingid asjad tulevad ringiga endale tagasi. Vähemalt suurele osale vangivalvuritele oli see nii.  Ning lõpuks tuleb teave ka sõjaroimari keha saatusest anatoomikumis.  Kas Mandli ise kahetses oma tegusid? Mida ta südames tundis, eks see jääbki teadmata, kuid sõjakurjategijate mõttemaailma püütakse lahata igast vaatenurgast ja see on huvitav. Imelik on mõelda, kuidas ühes inimeses kohtuvad kohutav julmus ja sinna sekka kübeke headust, või on see headus siiski nagu südametunnistuse lunastuse püüd?

Minu sõja-teemade doos sai vist küll täis nüüd. Raamat iseenesest oli hea, kutsus lugema, sest loo  ülesehitus oli loogiline ja teema just psühholoogilises mõttes ajatu. Paneb juurdlema küll, et miks mõnele inimesele meeldib teise kannatusi vaadata ja neid ka tekitada. Mis selle põhjustab? Samas jah,  lihtsam on pea liiva alla peita ja sellest kõigest mitte teada, sest kirjeldatud stseenid raamatus olid pehmelt öeldes häirivad ja jäävad meelde.  Annaks kõik maised ja taevased väed, et midagi taolist kunagi ei korduks. 

Felidae

 Akif Princci „Felidae“

Tõlkis Pille Runtal
Kirjastus: Varrak, 1995
263 lk

Valisin reisiraamatuks armsa kassipildiga raamatu lootuses, et hea lahe lennukis lugeda. Kahjuks ei haakunud mu mõte üldse selle kasside detektiivi looga. Mõte oli hea, aga kirjutamislaad ei kõnetanud. Igatahes oli kiisude maailmaski sarimõrvar ja kassist detektiiv Francis püüdis teda tabada.
Siiski läks kogu selle maailma julmuse taustal mulle korda n.ö eessõna, ja sellepärast otsustasin selle raamatu siiski siin blogis ka ära mainida.

Maailm on põrgu! Mis tähtsust on sel, mis seal sünnib? See on nii seatud, et üks mure käib teise kannul. Niikaua, kui maailm on eksisteerinud, toimub seal ka mure ja õuduste ahelreaktsioon. Aga võib olla pole ka mujal lugu parem, kaugetel planeetidel, tähtedel, linnuteel… Kes teab? Aga selle universumi ja tundmate universumite jõleduste kroon on suurima tõenäosusega inimene. Inimesed, nad on nii…. Kurjad, väiklased, salakavalad, omakasupüüdlikud, ahned, julmad, hullumeelsed, sadistlikud, oportunistlikud, verejanulised, kahjurõõmsad, reeturlikud, silmakirjalikud, kadedad ja – jah eelkõige seda – purulollid! Inimesed, sellised on inimesed!

Raamatu pealkirja luule

 

Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus

Meelis Kraft "Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus"

Kirjastus: Meelis Kraft, 2004

On Eesti kirjanduse aasta ja mõistlik on avastada seni lugemata autoreid. Seekord sattusin lugema Meelis Krafti kriminulli, mis viib möödunud aasta Tartusse, mil linna tabas tavatu veeuputus. Selline olukord lööb argielu rivist välja seda enam, et selles uputuses avastatakse mehe laip. Kust laip pärit on, see on mõistatus. Asja hakkab uurima ülikooli teadur Ove.

Tegemist on Ove-sarja esimese raamatuga. Olen rohkem telerikrimiga sinasõber, aga ega ka see Ove-lugu ei olnud paha. Kirjeldatakse korralikku kaost ja selle keskel hakkab lugu hargnema selliselt, et köidab ja hoiab ka põnevust meeltes. Lehekülgede arvult üsna õhuke ja mahutekitamiseks tühja loba ei ole loodud. Igatahes Tartu pakub äratundmisrõõmu, sest kirjeldatud paigad on ehtsad, ka ajastu on eilsest võetud ja värskelt meeles. Nii et lihtne ja põnev üheõhtu lugemine. 

Iiri päevik

 

Heinrich Böll „Iiri päevik“

Saksa keelest tõlkis: Mati Sirkel

Kirjastus: Varrak, 2025

144 lk

 

Saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega möödunud sajandi keskpaigas Iirimal ning oma tähelepanekud on ta sellesse raamatusse kirja pannud. Ta paneb tähele hetki, mida tavainimene isegi kui näeb, ei oska seda väljendada. Böll aga oskab näha samblatutte, kuivanud lillelehti ja iirlasi üldiselt, püüdes neid iseloomustada omal moel. Ta tajub aja voolu, selle teisenemist, maakohtadest ja isegi riigist elu väljavoolamise paratamatust. Iirlasi peab ta visaks ja huumorit armastavaks rahvaks. Siiski ei ole see raamat traditsiooniline reisikiri, pigem ta annab vihjamisi teada oma tundeid ja märkamisi, mida kirjeldab ladusa jutustamislaadiga. Natuke mõtisklev, kuid ilus lugemine oli.

Aga kõigepealt tuli teed juua, palju teed, ja palju rääkida ning külalised pidid maksma uudistetribuudi; sest hoolimata raadiost ja ajalehest on uudisel selle suust, kellel sa oled kätt surunud, kellega sa oled teed joonud, sellel uudisel on tegelikult kaalu lk 110

Dantelik auk

 

Maarja Kangro "Dantelik auk"

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus, 2012

140 lk

Seekord oli taas kirjandusklubi, mis seadis väljakutse lugeda novelle. Aeg ajalt mulle meeldib neid lugeda, kuid samas lemmik žanr ei ole. Kardan, et ei hammusta kirjaniku mõttest läbi. Alati nii ei lähe, aga seekord küll - ma ei saanud aru. Tekst mind ju kõnetas, aga mida iga novelliga öelda taheti, see jäi selgusetuks.

Esimese novelli Dantelik auk puhul oli äratundmisrõõmu lugedes Islandi tuttavatest paikadest. Mulle tundus, et mainitud suveniiri poes olen käinud.  Aga muidu jäid ju kõlama siiski inimsuhted, üks inimene on ühest puust, teine teisest, ühist vaadet elule ei ole, aga üksteist siiski talutakse – oli minu tõlgendus esimesele novellile. Veidi rohkem kõnetas ka novell, kus žürii tuleb koju, solvab, annab vastu lõugu, nagu paneks proovile su vaimu ja füüsise, tõestamaks kas sa väärid ikka seda auhinda. 

Minu tassike see raamat ei olnud, kuid isikliku statistika mõttes ma selle siia siiski kirja panen.

Liblikapoiss

 

Peter Stjernström „Liblikapoiss“

Rootsi keelest tõlkis Tiina Mullamaa

Kirjastus: Kunst, 2016

342 lk

Nad tegid oma riitused ja jätsid lapsed metsa meelevalda. Juba täiskasvanuna tõusevad hüljatutel päevakorda päritolu küsimused ning miks vanemad sellisel viisil oma lastest loobusid. Ka Jonas ja Nelly on hüljatud lapsed, kes sattusid kasuperre kasvama.  Neid kahte seob omapärane ühisosa  – mõlemal on liblikate külgetõmbejõud. Koos asutakse uurima minevikku, mis viib imeliku sektini, kus tarbitakse narkot, uuritakse liblikaid ning järgitakse ühte jumalat: Ray´d.  Selgub, et neid oli neli, kes said osaks suurest salakatsest, liblikakatsest, mis pidi selgitama välja: kuidas suudavad liblikad leida tee tagasi koju, sinna kuhu kunagi nukkusid nende eellased.

Hästi hoogne raamat, mille tegevus viib mitmel ajaperioodil Ojamaa saarele. Inimsuhted oma hulluses, manipuleerimine inimeste ja liblikatega, on omamoodi huvitav kombo. Väga kaasahaarav ja natuke ebareaalne ja hirmutav lugu ka, mis päris õuduka alla siiski ei kvalifitseeru. Aga jah, on nii, et kui on inimene, kes oskab end arvata jumala staatusesse ning suudab leida ka jüngreid, siis võidakse korda saata hulle tegusid. Raamatu ilusaimaks pooleks olidki liblikad, kellest see lugu oli igati läbi põimunud.  Igatahes lugemistuhin tabas pea esimesest leheküljest ning põnevus  keris ja keris.

 

Liblikas …. Olend, kes on olemas ainult selleks, et olla kaunis  ja et armastada, kes elas muna, larvi ja nukuna igavat elu võibolla mitu aastat, enne kui sai valmikuks. Ja kui temast sai valmik, elas ta oma elurõõmu ja uudishimu täielikult välja paari nädala või mõne kuuga. Liblikast sai peo, stiili ja vaba armastuse võrdkuju lk 224

Vendade vägi

 

Lønnebotn, Lasse „Vendade vägi : Tarjei Bø ja Johannes Thingnes Bø - rivaalid ning parimad sõbrad“

Norra keelest tõlkis Krista Suppi

Kirjastus: Tänapäev, 2022

216 lk

Olen kirglik tugitooli-laskesuusataja, vaatan igal võimalikul juhul ning oma lemmikud, kellele kaasa elan, on ka välja kujunenud. Miks ma just norrakatele alati pöialt hoian, ei oska põhjendada.  Võib olla mõjutab see, et Norra on minu kujutluspildis olnud alati postkaardi vaadetega unelmate riik.  Igatahes, ka minu ühed lemmikud on vennad Bo´d ja nüüd, mil nad on tippspordist loobumas, oli viimane aeg lugeda läbi raamat nende elust.

Vennad kõnelevad kordamööda oma teekonna kujunemist. Tarjei vanema vennana sammukese eespool, kuniks Johannes järele jõudis ning tulemuste mõttes ka möödus. Nad kirjeldavad oma pingutusi, kaotuskibedust ja võidurõõmu, s.h ka Tarjei kadeduseussi, mis temas noorema venna võidu puhul välja lõi ja oskust sellega toime tulla.  Natukene ka perekondadest ja vennaarmastusest. Väga armas on lugeda Johannese ülestunnistust, et kõik, mis ta on saavutanud, on tänu Tarjeile. Väga sümpaatsed tegelased on mõlemad, nii erinevad ja samas nii sarnased. Pühendunud igal juhul ja sellega ka suured eeskujud.

Küllap tulevad uued Bo´d kunagi, aga need kaks on kindlasti unustamatud.

Suured lootused

 

Charles Dickens „Suured lootused“

Inglise keelest tõlkis Asta Blumenfeld

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

502 lk

Raamatud võivad mõnikord lugemislauani jõuda ka teistsuguse loogika alusel, s.t et mitte lihtsalt tahan ja valin, vaid raamatud raamatutes loogika kaudu. Nimelt lugesin Perrini „Lilledele värsket vett“, kus loeti Irvingi „Siidrimaja reegleid“, milles omakorda loeti Dickensi „Suured lootused“ ja „David Cooperfieldi“ ja ka Bronte „Jane Eyre´i“. Esialgu minu lugemiste jada vast sellega piirdub, sest Suurtes lootustes ma otseselt järgmist kirjandusteost ei tuvastanud, Cooperfield jääb minust kindlasti lugemata ning Jane Eyre on nii ammu loetud, et kirjandust kirjanduses ma ei mäleta.😉

Aga 19. sajand ja orvuks jäänud Philip Pirrip, keda hüüti lihtsalt Pipiks, elab oma õe pere juures. Elu just lill ei ole, sest käreda loomuga õde on nõudlik ning poissi ei hellita. Kui aga härrastemajast tuleb kutse Pip kostile võtta, muutub kõik, nii poisi argine elu, haridustee kui ka tema mõttelaad. Kasvukeskkond hakkab määrama saatust. Mis aga kergelt tulnud, see on kerge ka kaduma.

1861. aastal ilmunud romaan on ajastule kohaselt täis suuri tundeid ja muidu tundelist elu. Natuke võõristav oli lugeda ja olla päris ühel lainel. Siiski on lugu hästi ladus ning ka väga analüütiline. On tore jälgida, kuidas vaeslapse mõttelaad muutub kõrgklassi seltskonda sulandudes - millised sisemised heitlused noormeest painavad ning kuidas ta nende heitlustega toime püüab tulla. Kohati läks ka meelest ära see 19. sajand, inimene on ikka inimene hoolimata ajastust. Selles suhtes on siiski raamat ajatu, et inimese kujunemine kõnetab hoolimata sellest, millisesse aega on ta sündinud.

 

…džentelmen ei saa kõrtsi pidada […]… aga kõrts võib džentelmeni küll ülal pidada lk 184

Emadepüha

Graham Swift „Emadepüha“

Inglise keelest tõlkis Krista Kaer

Kirjastus: Varrak, 2025

128 lk

Jane Fairchild arvab, et tema kirjanikukarjäär sai alguse 1924. aasta 30. märtsil, s.o päeval, mil majateenijad lubati koju emadepäeva tähistama. Leidlaps Janel ei olnud selle päeva puhul minna mujale, kui naabermõisa perepoja voodisse. See suhe oli kestnud seitse aastat ja nüüdne kohtumine pidi olema vast viimane, sest sama päeva õhtupoole sõitis Paul naaberlinna oma tulevase mõrsja juurde. Oli imeilus päev, kuid nii see ei lõppenud. See viimane päev, need hetked Pauli voodis,  toas ja teistes eluruumides jäid saatma naist kogu elu.

Ütleks raamatust võetud mõtteteraga, et „Emadepüha“ on väga sügavamõtteline jutt, lugu, isegi jutustus – tekkis mingi tõestuse küsimus, mis hõljus kogu aeg taustal, ning võis olla raske öelda, kui palju tõtt käis igaühega neist kaasas lk 121. 

Ma ei oskagi öelda, kas see oli lahumise või pigem millegi uue alguse loomise lugu? Või oli see hoopis nagu olukorra nentimine, et oli kord… , kus väga üksikasjalikult kirjeldatakse viimase päeva kohtumise alasti olekut ning keelatud vilja (alasti teenijanna mööda naabrite mõisahäärberit ringi liikumas) maitsmist. Igal juhul natuke tuhkatriinulik lugu, kus vaeslapsele jagus vaid raasukesi rikaste elust, milleks olid ka raamatud, mis temale kui teenijale ei olnud keelatud. Meestekeskses ühiskonnas ja majas, kus olid pojad, olid kesksel kohal riiulis seiklusjutud. Neid jutte märkas naine ka Pauli majas. Orvust sai lugude armastaja ja looja. Nii on, et vaid üks päev  elus võib kujundada ülejäänud elu.

Seda lugu ümber jutustada on lihtne, kuid samas on selles väga palju detaile, nüansse, peenhäälestatust, mida edasi anda lihtsalt ei oska. See on see teksti ilu ja võlu ning mingi teistsugune poeetiline puudutus. Väga filmilik lugu.

Suurepärane lugemiselamus!

Selleks olidki raamatukogud olemas: et mehed saaksid neisse kaduda ja olla tähtsad, kuigi nad olid

kadunud lk 89

…asjad võivad õnnistada sõnu, mis neid esile tõstavad, sõnad võivad õnnistada kõike lk 95

Olemise mõnu

 

Fred Jüssi „Olemise mõnu“

Fred Jüssi loengud „Raadio Ööülikooli“ sarjas aastatel 2000-2019

195 lk

Emakeele päeval oli päris asjakohane lugeda Fred Jüssi loomingut, oli ju vanahärra üks eestluse ikoon või etalon oma mõtiskleva oleku, targa jutu ning arutleva tekstiga ning lisaks oli hiljuti ka tema sünniaastapäev. Raamatu esimene osa on Jaan Tootseni küsitlus. Mr Fred vastab küsimustele lapsepõlve ja lihtsalt elu kohta. Imetlen hr Jüssi  analüüsivõimet ja ka varajast mälu - ta mäletab seiku üsna noorest peast. Paljud faktid tema lapseeast sh tema isapoolsed juured on mulle uus teave. Kuid ega sellist raamatut otseselt ju teada tahtmise pärast ei loegi,  lihtsalt naudid mõnusalt kulgevat teksti, mis toob hinge rahu ning tuleb tahtmine metsagi minna. Mets on kirik lk 78

Igatahes on see raamat kujutluspildiks idüllilisest lugemishetkes ideaalne. No näiteks kaminas praksub tuli, on aurav tassike teed, villased sokid, soe pleed, nurruv kiisuke ning pehme tugitool. Kõik on kusagil turvaliselt ära ja siis ongi see sinu hetk molutada koos Fred Jüssi mõtisklustega. 😊

Helid on üldse nagu sool supi sees – seda ei panda sinna selleks, et suppi soolaseks teha, vaid selleks, et sool tooks välja supi maitse. Ja helid meie ümber on ka nagu sool: nad toovad välja vaikuse varjundid, annavad sellele vaikusele maitse. Linnamüra on ülesoolatud supp lk 93

Kaskede aegu

 

Christine Kabus „Kaskede aegu“

Saksa keelest tõlkis Õie Ristioja

Kirjastus: Tänapäev, 2024

509 lk

Kaks ajajärku, kaks riiki ja põimuvad elud. On 1938. aasta. Baltisaksa perekonna peretütar saadetakse Hiiumaale sugulaste juurde koduabiliseks. Noor naine armub tavalisse eestlasesse, mis perekonnale on täiesti vastuvõetamatu. Sõda viib perekonna Saksamaale ning selle põlvkonna Eesti eluperiood on otsa saanud igaveseks.

1977. aasta Schelswig-Holsteinis. Gesine armastab üle kõige hobuseid - tema vanemad omavad hobusekasvandust. Tüdruku isa palkab ratsastajana tööle noore venelase Grigori, kellesse tüdruk peagi armub. Tunded on vastastikused, kuid ühel päeval on mees kadunud. Jäävad vaid perekonna varjatud saladused, millesse tüdruk püüab selgust luua.

„Kaskede aegu“ on  suur ja kaunis lugu, mis hõlmab üsna ulatuslikult Baltisaksa aadlike ja ka Eesti ajalugu aastatel 1938 kuni 1941. See ajaloo osa on natuke nagu õpikust, sest faktid tunduvad õiged -teadaolevalt ajalooliste sündmuste kulg raamatus kirjeldatutele vastab. Teine elu kulgeb Saksamaal ning kogu aeg on aimata, et need kahe ajastu lood põimuvad.

Raamatu parim osa ongi vast  ajalooline taust,  lugu ise on natuke mesimagus, täis suur tundeid ja lõputuid igatsusi. Aga ajaviite romaanina toimib ta hästi :)

Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud

 

Benajamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“

Inglise keelest tõlkis Bibi Raid

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

429 lk

Perekond Cunningham saab kokku Austraalia suusakuurortis. Leitakse laip. Keegi ei tea, kuidas lumele sattus põlenud mees. Selgust ei oska tuua ka algaja politseinik. Paraku ei jää see laip ainsaks. Kuurort muutub kahtlaseks paigaks. Lugu jutustab Ernest, kes kirjeldab kuurortis toimuvat ning lahkab ka perekonna minevikku. Politseiga kokkupuude on selle suguvõsa loosse juba eelnevalt sisse kirjutatud, see praegune ei ole esimene kord. Ernest võtab ükshaaval ette kõik pereliikmed ning püüab välja uurida tegeliku mõrvari.

Raamatupealkiri on väga intrigeerivalt hullumeelne, et kui kõik perekonnas on tapnud, siis võiks karta lausa tapmiste jada. Tapmisi oli jah, aga lugu on kirjutatud väga värvikalt ja isegi humoorikalt. Selgub, et raamatu autor on püstijalakoomik ning seda oli lugedes tajuda, sest tekst oli tõesti vaimukas. Samas lugu ise kippus kohati venivalt lappsesse minema. Lõpplahendus oli ootamatu ja lahendust ei osanud mitte kusagilt varem pakkuda. Olen vist suurem filmikrimi fän, kui raamatukrimi. Või siis ikkagi ei olnud see päris minu krimi.  Vaatamata kurjakuulutavale pealkirjale, liigitub see krimka  siiski pisut pehmemate hulka ja eristub oma loogikas traditsioonilisest tapja-politsei lugudest. 

 

Kate Sawyer “Rannale uhutud”

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

366 lk

 

Ruthil on hea elu või vähemalt näiliselt olemas kõik tingimused, et ta võiks olla õnnelik. Nii see aga pole. Naise hinges pesitseb rahutus ja väike tüli Alexiga ajendas naist ostma üheotsa pileti Uus-Meremaale, et alustada otsast ja leida sellele rahutusele täide. Selle täite ta sealt leiab, sest hetkel, kui ta püüab kaldale uhutud vaala päästa, kohtab ta Niki ja suurt plahvatust, mis hävitab ümbritseva elu. Jäävad nemad kaks..

See ei ole päris Robinson Crusoe lugu, ainult enda elushoidmise teema kattub. Pigem on siin keskmes õnne küsimus. Mida on õnneks vaja, kas seda ilusat elu, kus on kohvikud, poed, peod või siis see teine elu, kus ongi ainult hea kaaslane ja ellujäämise võitlus.  Lootus sureb viimasena.

Lugu jutustati üle peatüki, üks Ruthi esimene  ja siis teine elu. See esimene elu oli üsna klassikaline etteaimatav suhetedraama, kuid teine elu juba põnevam ja pakkus pinget rohkem. Üldiselt päris minu raamat see ei olnud, kuid niipalju siiski ju oli, et lõpuni ta lugesin. Kokkuvõttes: selline klassikaline filmilik lugu, kuhu on pikitud omajagu põnevust ja ka armastust. Samas mõtteainet ju oli ka, nii et polnud paha.

Alla 65 keelatud

 

Jaak Aru „Alla 65 keelatud“

Kirjastus: Otto Wilhelm, 2024

128 lk

Astusin keelatud viljast üle ja lugesin ikkagi. Nimelt on ju raamat alla 65-stele keelatud. Aeg lendab aga kiiremini kui linnutiib, nii et tuleb valmistuda.

Selles raamatus keerulist teaduse keelt ei räägita, küll aga tehisaru ja Aru-keelt. Mängib ju autor isegi tekstis oma nimega.😀 Selle tulemina on head nõuanded, millega oma päevi täita, mida süüa, kuidas liikuda, kirja pandud. Kirjutatakse ka surmast ja eutanaasiast. Selliste raamatutega on ikka nii, et igaüks leiab oma.  Kõik, mis vähegi motiveerib, tõstab toonust ja innustab olema liikuvam, rõõmsam, lahkem, ja seda need peatükid kindlasti õpetavad. Lisaks vahvad tehisaru joonistatud pildid, mis väärivad samuti uurimist. Elurõõm tuleb inimese enda seest ja ka see raamatuke võib aidata seda rõõmu leida. Seda enam, et raamatu autor on endine doktor ja teab, millest kirjutab.

36 urni

 

Sirpa Kähkonen „36 urni“

Soome keelest tõlkis Piret Saluri

Kirjastus: Koolibri, 2024

256 lk

See on kirjaniku isiklik lugu, mis hõlmab perekonna ajalugu, suhteid erinevate põlvede vahel ning ka Soome ajalugu üldiselt.

Ema on lahkunud ja tütar jääb harutama suguvõsa suhete sasipundart. Eelmistest eludest on selleks ainest küll: on soovimatuid lapsi, tulihingelisi punaste pooldajaid, avariide, alkoholi ja muude eksimiste tagajärgi. Naiste elud mitme kandi pealt, mis on toonud pettumusi ja pannud ühiskonna ees teesklema ning olnut isegi ilustama. Samas paneb loetu mõtlema selle üle, et kui palju head või halba omandame esivanemate käitumistest teadlikult või alateadlikult, kas omadega suhte hoidmine tuleneb geenidest või on see ikkagi põlvkondade vaheline konflikt, mis tekitab eriarvamused.

Väga kriipiv on lause: „Ma ei leina su surma, ma leinan su elu“, ja sama kriipiv on see lugu, mille lugemine nii väga kergelt ei tulnudki. Kohati haaras hooga ja siis nagu takerdus. Enim paelus mind tekst ja see kirjaniku mõttelaad vabastada end kirjutamisega suguvõsa taagast. Minu arvates ta tegi seda oma loo kirjapanemisega. Väga sügav ja laia põhjaga lugu.

Soovitan!

Algainet nimega raud on inimeses kaduvväike osa. See teeb vere punaseks. Mõnedest teeb ta tagasituleja. Kui kaugele neid ka pillutakse, nad tulevad alati tagasi. lk 55

…kui lapsele antakse katkiste inimeste mõistmise ülesanne, siis võetakse temalt õigus toetuda ise teistele, olla mõistetud, pooleli lk 216