Umbes ülehomme

 

Marta Karu „Umbes ülehomme“

Kirjastus: Varrak, 2008

212 lk

Ann on 40aastane kõrgharidusega naine, abielus ja poja ema. Vanus on sealmaal, et abieluõnne asemel on alles vaid rutiin ning kui siis Anton, rikas ja meeldiv ülemus silma teeb, on Ann omadega sees. Raha mängib elu põhirolli, raha see on õnn ja armastus, saab selle abielu sisuks. Ilusa omandi roll jõukale mehele ei kesta kaua, sest mehel jätkub silmi teistelegi naistele, Annil jagub seevastu selgroogu minema kõndimiseks. Tühi koht asendub Oliveriga, noore haige mehega.

Lihtne eluline lugu, kust kumab raha ja jõukuse teema igat pidi läbi. Üks mees on rikas, aga mölakas, teine on ka rikas, aga tervist ei ole antud. Ann ise on ka heal järjel, aga hingerahu jõukus ei loo. Nii et teemat ja mõtlemisainet on, pisardamise kohti samuti. Kes ei taha lugeda noore inimese allavandumisest vähile, siis on targem jätta raamat lugemata.

Minu jaoks liigitub see oli kah lugemiseks. Selline ei midagi erilist, aga pole ka paha.

Hiirekõrvul

 

Piret Eesmaa „Hiirekõrvul“

Kirjastus: hapax legomenton, 2025

151 lk

Võtsin raamatu täiesti suvalise koha pealt lahti ja tundsin, et see kõnetab mind. „Hiirekõrvul“ ei ole tavaline raamat, siin on fragmendid ühe naise mõtetest, mis moodustavad tervikliku loo. Teema on naiste keskne – rasedaks jäämine ja raseduste kaotamine. Mõnikord on nii, et hing soovib, aga keha ei vea seda soovi välja. Seega keeruline teema. Eks neid klomp kurgus kohti oli mitmeid, sest see lugu äratab kaastunnet ka siis, kui endal taoline kogemus on olemata. Väga hästi joonistuvad välja meeleolu muutused ning lõpuks jääb ikkagi alles elujaatav ja helgem toon. Ma ei tea, kas see on autori isiklik kogemus, kuid need kirjeldatud tundmused on väga ehedad ja ausad, need puudutavad.

Aitäh selle puudutuse eest!

P.s Hiirekõrvul on armas öökapiraamat, ilusad mahedad värvid, minimalistlik ja mõjub kuidagi turvaliselt J

Elas kord tüdruk.

Ta oli väga õnnelik.

Tal oli tore pere.

Ja toreda sõbrad.

Ja head hinded.

Teda ei kiusatud kunagi.

Ega koheldud mingil moel halvasti.

Tema tulevik oli helge…..

Eisen

 

Guzel Jahhina „Eisen“

Vene keelest tõlkis Erle Nõmm

Kirjastus: Tänapäev, 2025

562 lk

Praegu ilmub üsna palju raamatuid päris inimestest ilukirjanduslikus võtmes. “Eisen” on üks nendest. Sergei Eisestein oli Nõukogude filmilavastaja, stsenarist ja ka teoreetik, kelle tegutsemisaastad jäid Nõukogude Liidu sündimise, kasvamise ja sõja aega.  Keerulise natuuriga mees tekitab küsimusi, et kes ta siis õigupoolest oli? Ellu jääda ja luua võimule sobivaid filme oli tol ajal üpris keeruline. Eisen aga jäi, kõige kiuste. See raamat räägibki mehe kujunemisest, s.h lapsepõlvest ning elust filmirežissöörina, mis on ohtralt kokku seotud ajaloolise õõvaga (näit. ohvrit peksti nii kaua, kui ta oli nõus allakirjutama oma süüle, jne). Kunst k.a filmikunst oli poliitilisele propagandale tugev relv ja ilmselgelt said sellel alal karjääri teha vaid need, kes survele allusid. Kas nad ka südamest nii tundsid, on teine teema. Mulle tundus, et Eisenile oli oluline luua ja läbilüüa, kuid mingi sisemine konflikt ideede ja loodu vahel temas oli. Igatahes oli tegemist tõesti väga huvitava persooniga, kes oskas kuidagi eriliselt hästi ujuda antud tingimustes.

Olen varasemalt lugenud ka Jahhina „Zuleihha avab silmad“, mis loo mõttes meeldis rohkem. „Eisen“ jääb üsna palju tema loomingusse kinni, mis nii eriliselt huvi ei pakkunud. Samas hr Eisen ise ja tema saatus oli põnev vägagi. Mixides kokku päris ja väljamõeldise, annab lugu edasist mõtteainet vast rohkem, kui oleks lugenud ainult kuiva elulugu. Nii et otseselt vaimustuses ei ole, aga mulle ikkagi pigem meeldis, sest jutustatud on hästi ning ka teisi tuttavaid nimesid Nõukogude filmist ja üldse ajaloost, kohtab raamatus mitmeid. 

Minu kangelased

Andrus Kasemaa „Minu kangelased“

Kirjastus Varrak, 2025

294 lk

Seekord tutvustab Andrus Kasemaa oma kangelasi - lood on emast, isast, vanavanematest, papist, ema sõbrannadest ja teistest inimestest, keda elu talle ette söödab, ning nii nad ongi lugulaulu sisse sattunud. Andrus loob oma lugusid tähelepanekute põhjal, et kuidas kunagi olid ja kuidas võiksid need asjad nüüd käia. Et siis mis asjad? Ikka kõik see, mida argielu on ette toonud, millise pagasi kanda andnud. Seega arutluse teemad on mõttevoona seinast seina ja enamasi nostalgiast kantud. Kusjuures lahkab ka oma unistusi, seiklusi ning enda olemustki. 

Nii et Andrus Kasemaa taas oma headuses - see on tekstiilu ja elu sügavuse raamat. Need 25 lugu on üsna seikluslikud, pisut iroonilised, natuke naljakad ja oma nukruseiva ka olemas. Mina tõesti nautisin. Ma ju tegelikult otsesõnu ei tunne huvi selle vastu, mis hullusi ajas tema isa või millega tegeleb ema või naabrimees, aga omamoodi läbilõike meie lähiajaloost kirjeldatud  inimeste kaudu annavad need lood küll. Ning lisaks, ka tavaline inimene oma tavalises argipäevas on kangelase tiitlit väärt, vähemalt iseenda või oma lähedaste silmis. 

Igatahes lugege teiegi!

Argipäevast taeva poole

 

Jaan Tammsalu „Argipäevast taeva poole“

Kirjastus: Hea Lugu, 2022

240 lk

Keeruline aeg nõuab lohutavaid raamatuid! Eks ajad on koguaeg keerulised, kui vaadata iseendast väljapoole: valimisvõitlus; kommentaariumid kubisevad halvasti ütlemistest; eksimine ei ole inimlik ja hukkamõist toimub väga kergekäeliselt (ka riiklikult); keegi mängib lihtsalt kellelegi mäkra; ja siis on kusagil jätkuvalt sõda; keegi on lootusetult haige….   Aga kui iseenda sees rahu leida ja seda hoida, siis vast ei olegi elu nii keeruline. Seda rahu aitavad leida ja hoida Jaan Tammsalu sõnad. Ta võtab ette tunded ja ükshaaval lahkab neid ning tuletab meelde hea sõna ja teo väge ning et andestamine kergendab südant ning andmine rõõmustab meelt. Kõik need lood on ilmunud varasemalt Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki lehel.

„Argipäevast taeva poole“ on armas öökapi raamat ka täiesti usukaugele inimesele. Pigem on siin näited elust enesest ning jumalasõna üleliia ei rõhutata.

Meil on sõna vaba. Aga kurjade sõnade vabadus… Kas see üldse on mingi vabadus või hoopis matslus, julmus, rumalus? Lk 123

Elu parim elu

 

Kertu Jukkum „Elu parim elu“

2025.a.

262 lk

Kertu särav naeratus ja hulljulged ettevõtmised äratavad tähelepanu ja külmaks kedagi ei jäta. Olen tema tegemistega kursis läbi Instagrammi ja varasemalt ilmunud raamatute kaudu, mis on mõjunud nagu värske inspiratsiooni- ja motivatsioonipuhang. Ikka tunned, et kui keegi suudab, siis tahaks ise ka natukenegi suuta 😀 Iseasi on see, millal see homme saabub, mil ma ise ka … 😊

Raamatusse „Elu parim elu“ on ta kokku kogunud oma sportlikud hullused – on ju mägironimine, maratonide jooksmine, triatlonide läbimine, keerulised matkad ja muu kestvussport vägagi crazy´d ettevõtmised, eriti neile, kes ise seda ei suuda. Kertu kirjeldab oma seiklusi sportlikul teel ausalt, mõnusa huumori, kire ning ladusa sulega. Väga mõnus oli lugeda. Isegi see, et üks spordivõistlus järgnes teisele ei muutnud spordikaugele inimesele lugemine igavaks, sest need võistlused olid lisaks ka seiklused. Õnnetundest ja optimistlikust meelest on hea osa saada. Oma raskeid hetki ta mainib küll, kuid ei jää neid halama. Siiski ei rõhu ta ainult iseenda saavutustele, vaid märgib alati ära ka sõbrad, kes on valmis toetama, ning teinekord on abi tulnud ka täiesti võõrastelt - Kertu usub inimeste headusesse. On siiralt hea meel, et elu andis talle ka emarolli täita.

Inimene vajab eeskujusid ning see raamat on selleks hästi sobiv. Ja ei pea ju tegema tervet rehkendust, võib ka pool või veelgi vähem.  😉

Mina lugesin pea ühe hingetõmbega, nii et soovitan soojalt!

“Mulle tundub, et meie elu on liiga lihtne. Meil on liiga palju mugavust ja me ei oska seda enam hinnata. Mulle tundub, et me peame ennast sundima mingisugustesse raskustesse ja kui me sealt väljume, oleme iseenesest õnnelikud.” 

https://aluik.blogspot.com/2021/03/ma-naeran-et-ma-nutan.html

https://aluik.blogspot.com/2024/02/onn-soosib-julgeid.html

Selgusetus

 

Elizabeth Jane Howard „Selgusetus“

Inglise keelest tõlkis Ann Alari

Kirjastus: Varrak, 2025

439 lk

Cazalet´ perekonna kroonika on jõudnud 3. osani. Esimene "Valguse aastad"  ilmus 2020., "Ootamise aeg" 2023. aastal.

Sõda liigub lõpu poole, perekond pendeldab endiselt Londoni ja vendade lapsepõlvekodu Home Place´i vahet. Noorem põlvkond elab noorusele omast elu: Louise abiellub ja sünnitab lapse, Polly särab kaunidusest ning on omamoodi iluetaloniks paljude silmis, Clary kirjutab päevikut oma kadunud isale. Vanem põlvkond püüab alles hoida perekonna ühtsust, kuid omad salakäigud on neilgi, millest keegi nagu teada ei tohiks.  Sõda on muutnud elamistingimusi, harjumusi ning paljuski ka suhtumist ellu. Daamid, kellel olid teenijad, on nüüd valmis ise käsi määrima, toitu hankima. Vendade ärivõimalused on muutunud. Pinnale on tõusnud sotsialistlikumad vaated.

Elu on pidevas muutumises ja Cazaletide kroonikas joonistub väga hästi välja, kuidas suhtub muutustesse noorem põlvkond ja millesse takerdub vanem, kuidas armastus ja kohustus ning unistused ja tegelikkus moodustavad sasipuntra. Samas on keskendutud veidi rohkem nooremale osale perekonnast. Lugu on hästi voolav, otseselt suuri sündmusi ja põnevust kruttivaid tegevusi siin ei ole, aga samas on nauditav osa saada ühe perekonna eri vanuses inimeste elude sobitumisest hetke olukordadega, juhustest haaramisest ja valikute tegemisest. Hästi realistlik, psühholoogiline, soe ja südamlik lugemine.

On raamatuid, mida loed nagu jookseks maratoni, sest on nii põnev, et ei saa rajalt maha. Käesolev sinna klassi ei kuulu, see raamat on pigem nagu metsasörk, kus sa märkad puudekohinat ja linnulaulu ning  sa tunned naudingut sellest tegevusest ja kogetust. Cazaletide kroonika eri osad on ilmunud nii pikkade vahedega, et olin lugemist alustades üsna veendunud, et ma ei mäleta ei tegelasi ega tegevust. Tegelikkuses tulid nad minu mälusoppidest kõik kenasti välja, lisaks on raamatu algusesse joonistatud kena sugupuu, mis aitab meelde tuletada. Oodata peaks olema veel kaks osa. Põnev!

 

…oleks aeg härjal sarvist haarata …. – kui kord sarvist haarad, pead arvestama, et sarvede taga on härg lk 143

Kas tõesti on nii, et kui viskad oma leiva vee peale, siis pikapeale saad lausa koogi?

Mõnes mõttes ehk küll – aga sa ei pruugi seda ära tunda lk 314

Minu Tšehhi

 

Kristel Halman „Minu Tšehhi“

Kirjastus: Petrone Print, 2017

304 lk

Minu Tšehhi lugu on ehe näide sellest, kui suurt rolli elus mängib juhus, millest kasvas välja midagi suuremat ja elumuutvamat. Kristel otsustas veeta ühe suvenädala Prahas, kuid sellest külastusest hakkas arenema armastus Tšehhimaa ja tšehhi vastu, mis viis teda ka aastateks sinna elama.

Minu jaoks oli see hästi balansis „minu“ raamat,  eraelulised seigad vahelduvad kultuuri ja muu kohaliku teabega. Reisijuhiks see raamat ei ole, pigem ikka elamuslugu, aga miskit aimu ja inspiratsiooni pakub sellegi koha pealt. Igatahes elu on seiklus ja neid seiklusi on raamatu autoril jagunud erinevaid. Ning üldiselt saab ka aimu, mida need tšehhid endast tegelikult kujutavad 😊Kirjutatud on loogilises järjekorras ja hea tundega läbi kerge huumori - raamatut oli hea lugeda.  

Minu Tšehhi piirdub Karel Gotti ja Tšehhoslovakkia lõbustuspargiga 😀

Ja üks nunnu kohalik vanasõna:

Ilma tööta pole kooke lk 74

Süda nagu kodu

 

Christine Nolfi „Süda nagu kodu“

Inglise keelest tõlkis Krista Liidaru

Kirjastus: Ersen,

318 lk

Nova on pakkunud asenduskodu teismelistele, kuid nüüd palutakse tal enda juurde võtta üheksane Henry ja tema seitsme aastane õde Bella. Naise hooliv loomus ei lase keelduda ning algab ühine teekond koos kahe lapsega, kellele elu on pakkunud seni vaid mõrusid sidruneid.  Pildil on ka lastes vägivaldne isa Egan, kes võitleb agressiivselt laste tagasisaamise nimel. Siiski on varuks veel palju üllatusi, mis muudavad kogu olukorra veelgi üllatavamaks.

„Süda nagu kodu“ on lihtne ja põnev lugemine, kuhu jagub nii iselaadi inimhingi, ootamatuid üllatusi ja ka armastust erinevatest vaatenurkadest. Kuna on tegemist laste saatuse ja heaoluga, siis see lugu puudutab eriliselt. Turvaline perekond on võimeline parandama ka vanu hingetraumasid ning selles loos neid traumasid jagub nii lastele kui ka täiskasvanuile. Samas on aimata üsna vara, et kõik liigub ikka paremuse suunas ning midagi painavat piinama ei jää. Nova tegelaskuju on kuidagi väga turvaline võitlejahing, mis ennustab head lõppu.

Nii et üsna mõtlemapanev lugu, mis kutsus lugema.

Hea ja lihtne ajaviide.  

Minevikuga on selline asi … Me valime, mida mäletada. Me heidame kõrvale mälestused, mis ei klapi meie vaatenurgaga lk 249

Laul raamtust: 38 Special - Caught Up In You 

Maali Almeida seitse päeva

 

Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“

Tõliks: Riina Jesmin

Kirjastus: Postimees, 2023

563 lk

Olen seadnud endale isikliku väljakutse lugeda äsja reisil käidud maaga seotud kirjaniku loomingut. Aasta esimeses pooles õnnestus käia Sri Lankal ja nii ma Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“ lugema sattusin.

Maali Almeida oli sõjafotograaf. Nüüd on ta surnud ning on vahepeatuses, n.ö ootemaailmas, kus igale hingele antakse seitse kuud möödunud elu meenutamiseks ja unustamiseks. Hing saab rännata sinna, kus sa oled elus olnud. Maali ei tea, kes temalt elu võtsid. Kuid tema valduses olid tema fotod, mis paljastaksid Sri Lanka ajaloolised sündmused. Maapeal otsitakse Maalit ja fotosid. Maali oma vahejaamast püüab mõjutada sõpru, et nad avaldaksid need fotod. Samas peab ta tegelema nii oma isiklike mälestuste ja suhetega kui ka kummituste, hingede ja tumedate jõududega, kes teda vahepealses maailmas ümbritsevad.

Kunagi uudistest olen kuulunud Sri Lanka mässulistest, Tamili Tiigritest, mis on veel üsna lähiajalugu meile. Samas ei ole kunagi sellesse teemasse süvenenud, sest kauge maa näib võõras mure. Maali Almeida lugu on Sri Lanka ajalugu läbi ilukirjanduse. Kerge lugemine see ei olnud. Mingi osa vedas väga kaasa, ja siis oli see teine pool, mis liikus poliitikasse, korruptsiooni, mässuliste ja valitsusvägede vahelisse intriigi ja tegi lugemise keerulisemaks. Ka kummitusliku vahejaama kujutamine oli ebamäärane ja raskelt mõistetav.  Ning muidugi oli teemagi väga tume, ei ole ju surmast, vägivallast, sõjakuritegudest kerge lugeda. Igatahes tegelasi oli palju ja lugu oli keeruliselt üles ehitatud, samuti on Sri Lanka poliitika, ajalugu, kombed ja traditsioonid päris võõrad ning seda kompotti kokku oli raske jälgida.

Igatahes vajab selle raamatu lugemine pisut rohkem taustatööd ja huvi, kui ainult teadmine Tamili Tiigrite olemasolust. Ning ka sealse religiooni mõtestamise teadmist. Minul jäi hetkel puudu ja ei olnud tahtmist ka süviti minna selle lugemisega. Nii et kes otsib meelelahutust, siis see raamat ei sobi.

Mina ei otsinud ka meelelahutust, mina tahtsin lihtsalt teada ja nüüd siis tean :D

P.s raamatust sain teada, et  Arthur C. Clarke elas ka 1956. aastast Sri Lankal.

Iga tsivilisatsioon algab genotsiidiga. See on maailmaruumi reegel. Muutumatu džungliseadus, olgu džungel või betoonist. Sa näed seda tähtede liikumises ja iga aatomi tantsus. Rikkad orjastavad rahatuid. Tugevad lömastavad nõrku lk 215

Seadusi kirjutavad inimesed, … kellel poleks midagi selle vastu, et halba juhtub nende inimestega, kes pole nemad lk 257

Sa tahad universumilt küsida seda, mida kõik teisedki universumilt küsida tahavad. Miks me sünnime, miks me sureme, miks üldse peab midagi olema. Ja universumile pole öelda muud kui seda: ma ei tea persevest, ära küsi. Surmajärgne elu on niisama segadusse ajav nagu surmaeelne. Vahepealsus on niisama meelevaldne nagu elu Seal All. Niisiis loome lugusid, sest me kardame pimedust lk 299

 

 

 

 

Aadlipesa

 

Ivan Turgenev ,,Aadlipesa,,

Vene keelest tõlkinud Virve Grimm

Kirjastus: Eesti Raamat, 1983

271 lk

 

19. sajandi esimene pool, O....kubermangulinna servapealses uulitsas  ilusas uhkes majas elab aadliperekond. Lävitakse teiste omasugustega, peetakse balle ja õhtusööke, veedetakse aega kaardimängu laua taga ning pööblil sinna asja ei ole. Lavretski armub malbesse neidu, abikaasa on tal kuulduste põhjal surnud ning mehele on see pigem kergendus. On ju naine olnud truudusetu ning elanud aastaid Pariisis. Nooruke Liisa jagab oma armastust jumala ja mehe vahel. Aga  ega sellestki armusuhtest midagi head tulemas ei ole.

Seadsin endale sel suvel eesmärgiks lugeda mõnda vana klassikut ja nii see Turgenev ette sattus. See Aadlipesa oli päris vahva lugemine. Kõiki neid kirjeldatud üllaid tundeid, peeneid väljaütlemisi, kõrgseltskonna kahepalgelisust oli vahva jälgida. Minnakse suguvõsati ka pisut kaugemale ajas tagasi ning see on Vene kultuurilugu. Härra Lavretski on sümpaatne tegelane ning tema sisemised heitlused tunnetega olid vägi tõetruud ning võikisid ju kehtida igal ajal. Kusjuures oli toonagi hinnas välismaa - peen oli omada guvernante Prantsusmaalt, heaks tooniks peeti prantuse keele oskust. Nii et see vene hing ei ole ka puhas sellest mujal on rohi rohelisem.

Igaahes lugedes kangastusid daamide kohevad kleidid ja härrade kaftanid.😉

 

Millekõige puhul olen ma vahel kärbseid kadestanud ja mõtelnud, et vähemalt nendel on maailmas hea elada: aga ükskord öösi kuulsin, kuidas kärbes ämbliku käes pirises – ja siis ma mõtlesin, et ei, et nedel on nisamuti omad hädad lk 232

Kolm

 

Valerie Perrin ,,Kolm,,

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev, 2025

635 lk

Adrien, Etienne ja Nina vannuvad juba varases koolieas üksteisele igavest sõprust. On 1986. aasta. Kaks poissi ja tüdruk teevad pea kõike koos, ka perekonnad, niipalju kui neil seda on, aksepteerivad sõprust. Koos plaanitakse minna Pariisi edasi õppima. Elu ja valikud tulenevad siiski juhustest, valikutest, võimalustest ning aastaks 2017 on alles vaid teadmine, et oli kord. Samas miskit püsivat on siiski jäänud.

Perrin on väga hea süžee ning ka tegelaskujude looja ja jutustaja. Tema varasemad eesti keelde tõlgitud raamatud meeldisid väga. Ja ega seegi siin ju alla ei jäänud. Kuigi et jah, ühel hetkel hakati natuke olnut kordama ning süžee läks pisut liiga upperpallitama – kriminaalsuse kahtlus ja veel mõned ootamatud juhtumised olid too much. Aga sellegipoolest ei vähendanud see põnevust ja lugemishoogu.

Kolme noore kujunemist, nende omavahelist toimimist - kord põkkumist, siis tõukumist ja taas põkkumist – oli huvitav jälgida. Mõnikord ei peagi ise otsustama oma elu üle, see pagas, mis on eluks ette nähtud on juba sündides kaasa pakitud. Ülejäänu on vaid juhuse tahe. Nii võib öelda nende kolme eludele mõeldes. Igatahes see lugu külmaks ei jäta, olgu ta siis ülevõlli või allavõlli. Need kolm tegelast jäävad hinge pisut kauemaks kui raamatu lugemine.

... aga armastusel ja ilul pole omavahel mingit pistmist. Neid topitakse ühte patta laiskusest. Sama hästi võiks sobitada kokku tähe ja naela, sest mõlema külge saab midgi riputada k 246

Lase süngetel mõtetel üle pea lennata, aga ära kunagi lase neil oma juustesse pesa teha lk 629

 

Vaata, kuidas vili kasvab

 

Jakob Hero „Vaata, kuidas vili kasvab“

Taani keelest tõlkinud Eva Hammer

Kirjastus: Tänapäev, 2024

268 lk

Iirise pere kolib pärast õnnetust kodusest Tartust eemale, teise linna, lootuses unustada juhtunu ja alustada otsast. Tüdrukul on uues kodus keeruline kohaneda ning ka koolis on ühist keelt klassikaaslastega raske leida, vaid Nastja oma kahe kahtlase kamraadiga pakuvad talle seltsi. Juhtub aga taas kohutav tragöödia ning põgeneda pole Iirisel enam kusagile. Vaid mets pakub lohutust.

Tegemist on väga kurva, dramaatilise looga, mis üsnagi raputab ja puudutab, ning ka salapärase looga, on ju esimene õnnetus pea raamatu lõpuni saladus. Omajagu müstikat lisab kõik metsaga seonduv. Kuid tegelikult on raamat loomulikest inimtunnetest ajal, mil oled hingest haavatud, sest kaotusvaluga tullakse toime erineval viisil ning iseenese taasleidmiseni võib olla pikk tee, seda enam, et 17-aastane on väga tundlik ka kõige välise suhtes (sõbrad, pilgud, ütlemised). 

Raamat on küll eelkõige mõeldud noorsoole, aga kõnetab vanemaid lugejaid ka. Isegi pigem vastupidi, on ju Iirisel ka vanemad ning nendegi hingehaavade üle mõtisklemist on. „Vaata, kuidas vili kasvab“ oli üsna minu raamat, sest ootamatud pöörded, segased inimsuhted ning mingis mõttes oli see ju nagu eneseabiraamat hingehaavadega toimetulemisel.

P.S Taani autor on loonud tegevuspaiga Eesti ning ka tegalased kõik eestlased. Selgub, et härra on seotud abielu kaudu Eestiga. Seegi fakt lisab raamatule toredust juurde.

Koletised ei ilmu ootamatult eikuskilt, nad kasvavad suuremaks tasahilju lk 86

Roosihullu päevaraamat

 

Mudlum „Roosihullu päevaraamat“

Kirjastus: Strata, 2024

240 lk

Kirglikul aiapidajal on mida jutustada – aed annab teemat igat pidi, alates külvist, lõpetades saagiga ning sinna vahele pidevat võitlust ilma, pahalaste, putukate ja taimehaigustega. Aga kui kord sõrm on antud, siis igal kevadel alustad hooga ning sügiseks on tülpimus käes, kuid kevadel alustad taas, sest see sügisene tülpimus on talvega ununenud ning uued mõtted tahavad teoks saada. Kõigest sellest ja paljust muust, mis pähe tuleb Mudlum kirjutabki ja teeb seda minu arvates suure lusti ja naudinguga. Kuigi et jaa, vahepeal on ka päeviku osa, kus ta kenasti oma päevaplaane kajastab ning nende põhjal näib, et see kirjutamine oli aeg-ajalt ikka sundus ka. Igatahes oli selle raamatu kirjutamise suvigi sama vihmane nagu tänavune ning peale selle on selles päevaraamatus väga palju äratundimisrõõmu. Just rõõmu, ikka on hea teada, et sa üksinda ei tunne raskusi ka armastatud tööd tehes, et sa üksinda ei lähe hulluks uusi taimi aiandist koju tirides, et sa üksinda ei proovi tänaseid töid homse varna visata. 😀

Oli vahva lugemine aiatööde vahele!

P.S Illustratsioonid on ka väga vahvad, Mudlum ise joonistas 😊

Milleks seda aeda tänapäeval tehakse? Aias olemiseks? Et saaki saada? Et naabril oleks kena vaadata? Et oma eiteamida maandada? Lk 144

Ei aita inimese hädade vastu see, kui ta mööda maailma ringi traavib ja elamusi otsib. Rahu tuleb iseenda sees üles leida, kasvõi läbi nutu ja hammastekiristamise, kivide tassimise ja kraavi kaevamise. Lk 162

Wayward

 

Emila Hart „Weyward“

Inglise keelest tõlkis Liisi Lees-Leesmaa

Kirjastus: Varrak, 2025

335 lk

Üks tare, kolm naist, kolm ajastut Inglismaal.

Altha on kohtualla mõistetud nõiakunstis, talle pannakse süüks ühe mehe õnnetu surma põhjustamist. On ju naine ühenduses loodusega ning väidetavalt sai ka õnnetust mõjutada. On 17. sajand. 

Violet elab suguvõsa suures häärberis, kuid tunneb tõmmet lindude ja loomade poole. Ema on surnud salapärastel asjaoludel ning sellest ei räägita. Vaid ripats ja W-tähe graveeringud viitavad ema minevikule. On 1942. aasta.

Kate põgeneb oma vägivaldse mehe juurest Waywardi, väiksesesse taresse, mille päris oma vanatädilt. Väikene hurtsiku moodi majake annab aimu esiemade nõiakunsti võimest ning ajalooallikaid uurides koorub ka suguvõsa minevik. On 21. sajand.

Pikema ajalooga suguvõsa lood on alati head lugeda, seda enam, et erinevad ajastud  kandsid oma tunnetuse väga hästi välja. Perekonna saladus hoidis põnevuse kuni lõpuni, ning omamoodi uskumatut maagiat ja eelarvamusi oli selles loos samuti. Samas on see lugu ühe suguvõsa naisliinist, kus meestel nagu kohta ei olnud või õigemini oli see naisliin pettunud ja haiget saanud just vastassugupoole vägivaldsest käitumisest.  Võib olla oli feministlikku suunda liiga palju, võib olla on raamatu kirjutaja üleüldse pettunud meessoos :D Kuid kõik need putukad, varesed, puude kohin ning looduse looming selles raamatus on nagu kaitse ja tugi toimetulekuks raskes olukorras.

„Wayward“ oli ühehingetõmbe lugemine,  kus müstika ja salapära kutsusid kenasti kaasa ning iga vabam hingetõmme pani raamatut haarama, sest tahaks teada, mis edasi. Samas jah, vaimustunud ma ei ole, sest need naistegelased olid kuidagi väga uskumatult ühte laadi ja meestegelased samuti.  Kui mulle enamasti sellised üleloomulikud jõud ja ebareaalsed nähtused on vastukarva, siis siin oli maagia läbiv joon ja sobis nende tumedate teemadega hästi. Aga suur ja filmilik lugu, hea ajaviide.

P.S. Raamatu kaanekujundus on ka väga sobilik ja ilus.  

Paljud asjad näevad kaugelt teistsugused välja. Tõde on nagu koledus: selle nägemiseks peab olema lähedal. Lk 173

Apelsinid pole ainsad viljad

 

Jeanette Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“

Tõlkis Kätlin Kaldmaa

Kirjastus: Hunt, 2024

240 lk

Jeanette on lapsendatud perre, kus valitseb range evangeelne religioon. Kasuemale on tema usk püha ning pereliikmed peavad järgima usuga kaasnevaid käitumisnorme, riitusi. Tüdrukut valmistatakse ette misjonäri eluks, kuid vanuse edenedes saab tüdrukule selgeks, et tema tõmme on samasooliste vastu ning see tunne välistab misjonäriks olemise. Konflikt ema ja usukogukonnaga on seega paratamatu. Ja samas tekib ka küsimus, kas ka kõik need usujärgijad ongi nii moraalsed nagu seda ususeadused ette kirjutavad.

Taas oli väga omamoodi lugemine just temaatika, loo ülesehituse ning ka kogu selle mõttearenduse pärast.  Iga peatükk kannab piibliraamatu nime, kuid see on Jeanette elu. Nii et siin on palju allteksti ning ka müütilisust, mis seguneb reaalsusega. Tekst ja mõttearendused on väga nauditavad lugeda. Ilmselt mõjutab seda ladusust ja ehedust ka asjaolu, et lugu on autobiograafilise olemusega, mis tuleb sügavalt inimese sisemusest. Mõtteainet pakub see lugu palju nii usu kui ka armastuse poole pealt. Äärmused on alati ülevõlli ning kui sellesse tiritakse kogu perekond, siis kõlab see pigem terrorina. Maailm on natuke avaram, kui see, mida kodus õpetati.  Igatahes selle teksti ilu pärast võib raamatu võtta lahti ka suvaliselt lehelt ja ka siis on tore lugeda.

Suurepärane lugemiselamus!

Miks on nii, et inimestele ei meeldi see, mis nad on, aga neile meeldib see, mida neile öeldakse, et nad olla võiksid?

Kurbus kummaline tunne. Killuke päikest jahedas vees

 

Francoise Sagan „Kurbus kummaline tunne“

                           „Killuke päikest jahedas vees“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Seitam

Kirjastus: Varrak, 1995

215 lk

„Kurbus kummaline tunne“: 17 aastane Cecile ja tema elumehest isa elavad lõbusat elu. Nende huumorisoon ja muretu meel klapivad hästi. Isa on naiste lemmik. Kas on see isa soov pakkuda tütrele ontlikumat elu või siis on tal tahe endal muutuda, kuid intelligentne Anne´i tundub olevat parim partii mehele, seda enam, et ka Anne´i näib armastavat meest. Siiski ei sobi tüdrukule Anne´i kasvatusmeetodid ning ainuke võimalus on suhet takistada omal moel. Kuid kas kellegi õnnetus saab muuta õnnelikuks?

Jaa, see kurbus on kummaline tunne. Ühel hetkel on soov ja teisel hetkel võid seda soovi kibedasti kahetseda. Kurbus võib väljakasvada kättemaksust, soovist koht kätte näidata ja lõppeks ju rõõmu ei ole.Inimmõtlemine pole alati üheselt mõistetav. Igatahes ajastu- ja seisusetruu novellilik lugu, mis ilmus 1954. aastal, mil autor oli vaid 17-aastane.

Kui ei olda kohustatud teiste puudusi kõrvaldama hakata, on nendega lihtne harjuda lk 61

 

„Killuke päiksest jahedas vees“ viib aastasse 1967. Gilles on depressioonis, elujõudu ei ole ning seda ei paku talle ka tema kallim Eloise. Mees sõidab Pariisit ära õe perele külla. Seal kohtab ta Nathaliet, kes toimib mehele ravimi eest. Abielus naine armub Gillesi ning tundub, et üksteisele ollakse see päästev õlekõrs.

Lootuse kiiluvees võib ju sõita, aga kui tunne on vaid petlik illusioon ning lahendust ei otsita õigest paigast, läheb nii nagu läheb. Igatahes on siingi suured ja üllad tunded mängus, samuti pettused ja valed ning kogu see nõrkuste plejaad, mis inimeses peidus on, kui ta selle valla laseb.

Mulle Sagani stiil väga sobib, sest selles on prantslaslikku suursugusust ja kerget minnalaskmist ning ka sügavaid sisevaatlusi. Ladus ja tõmbav. Lugude lõppudega ta just lahke ei ole, aga seekord sedamoodi.

Sünnipäev

 

Sofie Sarenbrant; Carina Bergfeldt „Sünnipäev“

Rootsi keelest tõlkis Allar Sooneste

Kirjastus: Pegasus, 2024

366 lk

On Samueli sünnipäeva hommik, poissi lähevad üles laulma ema, isa ja kasuema. Poiss on aga kadunud nagu tina tuhka. Üsna pea selgu, et peitusmäng see pole ning politsei hakkab oma tööd tegema. Kahtlusalused on kõik, ka lähedased. nii räägivad kordamööda kõik tegelased, kellest ei ole ilma saladusteta keegi ja kahtlus veereb nagu pall ühe tegelase juurest teise.

„Sünnipäev“ on põnevik ja kannab seda nimetust auga välja. Põnev oli kogu aeg ja tegevust toimub 24 tunni vältel. Kui esialgu tundus, et mida seal nii pikalt heietada on, siis ega heietamiseks ei läinudki ning vinti keerati koguaeg juurde. Samas ei tekkinud kordagi mõtet, et poisiga midagi fataalset on juhtunud. Mingeid õuduse piire, mida keeruline on taluda, ei ületatud.

Selle põneviku temaatika oli pisut laiem, kui ainult ühe haige inimese kinnisideed. Siin olid teemaks peresuhted ning ka sotsiaalmeedia mõjud. Kas ikka on turvaline oma kapisisu, unistuste ja elu üksikasjade jagamine või ka iseenda pidev pildil olemine? Sotsiaalmeedia võib süvendada pisut nihkes inimese kinnisideed ja mitte heas suunas. 

Sellega algab taas üks põnevussari - käesolev oli esimene osa. Mulle tundus see lugu üsna lõpetatud, väljaarvatud uue elukaaslase saladus. Eks siis näis.

Igal juhul mõnus puhkuselugemine!

Laul raamatust:

Öö häärber

 

Jo Nesbø „Öö häärber“

Norra keelest tõlkinud Marianne Tarkusep

Kirjastus: Varrak, 2025

190 lk

Neljateistaastasele Richardile meeldib rumalusi välja mõelda. Ühel õhtul õhutab ta Tomi tegema telefoniautomaadist tüngakõnet süngesse majja, Öö häärberisse. Selle tagajärjel imeb telefonitoru Tomi endasse ja poissi enam ei ole. Richardi seletust asja kohta ei usu keegi. Kaob veel üks sõber ja Richard satub üha suurema surve alla kahtlusalusena. Vaid Karen usub teda.

Olen enda lugemislaualt välistanud kõik üleloomulikud jõud, seega raamatut lugema hakates tundus küll, et mis jama see nüüd on😏aga olin juba sõrme andnud, seega pooleli ka jätta ei saanud. Kusagil poole raamatu peal tuli pööre, mis viis loo juba teise suunda. Algas klassikokkutuleku hetk. Aga muidu oli see lugu küll pisut absurdne, natuke humoorikas, õudne, üleloomulik ja ikkagi kriminaalne ka.  Lugedes tiirles peas ka mõte, et mis nüüd järgmiseks ja kas saab see lugu veel segasemaks minna? Samas on alati ühe kurbloo taga kellegi kurb saatus, seega on need eelnevalt nimetatud tundmused loo osad, ja kõigeks on põhjus.

Aga vahel on valedes, mida öeldakse liiga valjusti ja liiga tihti, ka veidike tõde lk 19

Sündmus. Noormees

 Annie Ernaux "Sündmus. Noormees"

Prantsuse keelest tõlkis Ulla Kihva

Kirjastus: Tänapäev, 2025

100 lk

Tudengineiu on soovimatult rase. On kuuekümnendad Prantsusmaal ning abort on ebaseaduslik. Siiski kusagil nurgataga seda ju tehakse, kuid kuidas leida kontakte?

Raamatu teises loos naine juba veidi üle viiekümne, kui temasse armub noor mees. Kõrvaltvaatajatele näib paar pentsik, kuid kas ka neile endile?

Autobiograafiline lugu, napp ja paljuütlev ühteaegu. Noor naine oma kehaga, millega on sündinud midagi soovimatut, on üksi oma ahastuses. Igal juhul mõtlemapanev oma aususes riskeerida tervisega, seadusega. Raamat on vaid napilt sada lehekülge, aga raamatu kaane sulgemine teeb veidi rahutuks ja mõtted keerlevad edasi naiseks olemise valude ja ühiskonna moraalinormide juures.

Raamat naiselt pigem naistele. Igal juhul soovitan!

Muusika raamatust:

Lõikejoon

Carolina Pihelgas „Lõikejoon“

Kirjastus: Lünk, 2025

112 lk

Liine kolib suveks maale Tsõriksoole, oma vanavanemate koju, et mõtteid koguda ja edasise suhtes selgusele jõuda. Tühjana seisva maja ümbruses surub loodus end üha rohkem peale, sellega tegelemine on naisele teraapia eest. Samas ei mõista tema lähedased selle talu fenomeni, nagu ka naabruses asuv polügoon, mis tuletab end laskudega pidevalt meelde. 

Õhuke ja paljuütlev raamat. Iga lause on pärl ja neist paljusid lugesin mitu korda. Alati ei ole vaja kirjutada paksu romaani, mõnikord teeb teksiilu ja sügavus raamatu suureks. Nii et „Lõikejoon“ oli minu jaoks lugemiselamus. Selles on seletamatu igatsuse maik man. On ju sageli nii, et tahaks peita end selle maailma halvema poole eest, aga samavõrd nagu ootaks, et sind leitaks. Selline tunne jäi minusse Liine lugu lugedes. Kõik need tema sisemised heitlused, lapsepõlve taak, suhted ja tähelepanekud olid ustutavad, tõetruud ning ka äratuntavad. Nagu ka see kirjeldatud olukord laskepolügooni naabruses elavatele inimestele.

Igal juhul soovitan! 

Need üksindused, millega olen terve elu koos elanud, erinevad praegusest nii mitmel moel – minu üksindus nüüd on natukene kergem, selle on igatsust ühenduse järele, aga pole püüdu olla meele järele... lk 34

Kujutluse hävimine on enamasti hirmsaim osa lahkuminekust lk 40

Viimane kunstiteos

 

Sofia Lundberg „Viimane hingetõmme“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2025

417 lk

Hanna on maailmakuulus kunstnik, kelle lapsepõlv möödus kasuperes. Tüdruk oli jäänud oma vanaisa kasvatada juba päris beebina. Vanaisad aga ei kesta igavesti ning laps sattus naabriperre, kuhu oli asunud elama lastetu, kuid lapsi sooviv abielupaar. Hannast sai alguse Ingridi kasuemaks olemiste jada.  Kui nüüd kunstnik Hanna viib uue kunsti muuseumisse näitusele ühe vana kummuti, on see pettumus vaatajatele. Samas on see kummut oma detailidega nagu naise elusaatuse sümbol.

Lihtne lugemine tõsistel teemadel. Lahatakse ju ikkagi laste hülgamise, probleemsete vanemate elusid ning neid tagajärgi, millega peavad need hüljatud tegelema. Igaüks ei tule selle valu ja leinaga, mil  ema sind võtab ja taas jätab, toime. Minu arvates on see ka keerulises olukorras toimetulemist õpetav lugu, ning kuidas läbi raskuste ikka minnakse oma sihtide poole. Nii kasuema kui ka laste vaatenurgast. Muidugi on see paremini toimetulek tugevamatele natuuridele. Ka nõrgemad on loosse haaratud, seega nagu päris elu. Lugu kätkeb ka saladust, mis tuleb ilmsiks raamatu lõpus. Nii et põnevust jagub.

Igal juhul soovitan! Lihtne suvine lugemine 😊

Mõnikord langeb ta maale.

Öötaevas

Kärgatuse

või tasase silitusena,

mis uputab kõik aeglaselt pimedusse.

Varjab väikestel vaatevälja.

Neil, kes juba teelt eksivad.

Põletab hinge kriimud,

kui nad vaevaliselt ülespoole ronivad.

Need väikesed.

Kerge on pimedas kukkuda.

Komistades häbist läbi minna.

Siruta mõnikord käsi,

sa ju saad?

Valgusta nende teed südame jõuga.

Nii, et nad jälle tõusta suudaksid.

Need väikesed.

Malnata nõiaplika

 

Beatrice Salvioni „Malnata nõiaplika“

Itaalia keelest tõlkis: Kaidi Saavan

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

283 lk

Maddalena, hüüdnimega Malnata, on kaheteistaastane metsiku olekuga tüdruk. Temal nagu lasuks nõiduslik mõjuvõim, sest kõik sajatatu näib tõeks saavat. Francesca, igati korralikust perest pärit tüdruk, ihkab väga Malnataga sõber olla. Ta on valmis pea kõigeks, et nõiaplika sõprust pälvida. Eesmärk kannab vilja ja tüdrukud seisavad üksteise eest nii heas kui halvas ning võitlevad tulihingeliselt ebaõigluse vastu.  Samas on 1936. aasta, mil Itaaliaski fašism tõstab pead. Inimesed on segaduses, ei olda kindlad, millise partei poole hoida. Mehi saadetakse rindele, noored elavad oma emotsioone erinevalt välja.

Taas kord olin lugemise lummuses, sest raamat lihtsalt oli lugemise nauding.  Lugu on hoogne ja itaallaslikku temperamenti kandev.  Romaan peegeldab 30ndate elu Itaalias nii poliitilises kui ka sotsiaalses mõttes. Loo esirinnas on tüdrukud ja naised, kes seisavad silmitsi rõhumise ja ebaõiglusega. Ning muidugi on teemaks seisuste vahe: vaesus vs ühiskondlik positsioon, millel püsimiseks ei valita vahendeid.  Mingi sarnasus oli siin just olustiku kirjelduses ja nende tüdrukute sõjakas olekus  Elena Ferrante Napoli-sarjaga. 

 

Väga haarav lugemine oli!

Kuidas keeta muna

 

Mari-Liis Ilover „Kuidas keeta muna“

Kirjastus: Varrak, 2025

200 lk

Muna keetmine ei tohiks olla mingi kunst, aga küllap on sellel lihtsalgi toimingul omad nipid, mis teevad protsessi tulemuslikumaks. Igatahes ei ole pealkiri „Kuidas keeta muna“ ainult üheselt mõeldud, siin on ideid, lihtsaid teadmisi, häid retsepte tegelikult kõigile, mis sellest, et raamat on mõeldud rohkem n.ö elluastujale. On ju siin ka õpetusi, millist kastrulit-panni valida, millisel kuumusel küpsetada jne. ja kuidas teha seda soodsamalt, rahakotti liigselt koormamata. Mulle tundub, et need nipid ja teadmised kuluvad ka kogenud perenaistele ära. Vast eriti meile, nõuka-aegsetele, kes me sousti-kartuliga üles kasvasime ning toidu tegemisele nii väga loovalt läheneda ei oska.😊 Selles raamatus on lihtsad retseptid, tegelikult ka üsna lihtsad koostisosad ning nende valmistamine ei olegi väga ajamahukas. Igatahes, kui on ideede nappus, mida süüa teha, siis siit raamatust neid ideid leiab.

P.s näeb raamat väga ilus välja. Ja kui süüa teha ei tahagi, siis on selle raamatu lehitsemine tore ajaviide lihtsalt silmadega söömiseks.👀

Suurepärane abielu

 

Frances Mayes „Suurepärane abielu“

Inglise keelest tõlkis: Anne Kahk

Kirjastus: Varrak, 2025

340 lk

Dara pereliini naistel on olnud eeskujulikud abielud – nii vanemate kui ka vanavanemate suhted on kantud harmooniast ja mõistmisest. Dara vanaema Charlotte, kes on elukutselt psühholoog, on isegi kirjutanud abieluteemalisi raamatuid. Ka Dara näib astuvat samale rajale: tema kihlatu Austin on tark, nägus ja intelligentne – igati vääriline kaaslane. Ometi tuleb ilmsiks asjaolu, mis paneb Dara langetama ootamatu otsuse: pulmad jäävad ära.

„Suurepärane abielu“ on rahulik ja mõtlikult kulgev romaan, millel algusest saati näib õnnelik lõpp olevat käega katsutav. Kuigi loos leidub ka kurbust, puuduvad selles viha, vägivald ja vaen. Frances Mayes’ile omaselt on tekst täis olustikukirjeldusi – maastikud, tänavad, toidud ja argipäevased detailid loovad tasakaaluka ja mõtiskleva meeleolu.

Romaanis on palju kohalolu ja sisekaemust: tegelased analüüsivad oma olukorda, elukäiku ja võimalikke valikuid. Tsiteeritakse tuntud kirjanikke, eriti Yeatsi – see on loogiline, arvestades, et suurem osa tegelastest on kirjandusega seotud.

Kui võtta see lugu kui eluõpetus, siis selle keskne sõnum on andestamise oskus. Ka andestamine on valik – kui on tahe, on ka tee selleni.

„Suurepärane abielu“ on ilus, soe ja südamlik armastuslugu – just selline, mis sobib suurepäraselt rahulikuks suviseks lugemiseks.

Inimesed, kes suudavad nutta, on endaga sina peal lk 31

 

Täiskasvanud inimesed

 

Marie Aubert  „Täiskasvanud inimesed“

Norra keelest tõlkis Sigrid Tooming

Kirjastus Tänapäev, 2023

152 lk

Neljakümnene Ida teeb ettevalmistusi munarakkude külmutamiseks, võib ju olla, et tuleb veel see õige mees, kellega tahaks lapsi saada. Naine sõidab perekonna suvilasse, kus plaanis tähistada ema 65. sünnipäeva. Kohale tulevad õde oma mehe ja mehe tütrega ning ema ja tema uus elukaaslane. Ja kui siis selgub, et noorem õde Marthe on ka lapseootuses esimene, läheb Idal kops üle maksa.

Üsna õhuke raamat ning tegevus raamatuski paar päeva kestev, kuid samas on see lugu kuidagi väga kõnekas, sest meid viiakse nende tunnete keskele, mis on inimlikult enamasti kõigis olemas, aga neid tundeid ei taha tunnistada, need on ebamugavad ning ikka tahaks ju ennast paremast küljest näidata. Kui aga kadeduseuss närib, siis toob see uss välja ka nõmeda käitumise. Ja muidugi on teemaks see bioloogiline kell, mis armutult tiksub, antud juhul Ida kahjuks.

Nii et loetagu! Sest teemad on vägagi aktuaalsed ajal, mil lapse saamine on sageli lükatud üha hilisemasse vanusesse. Lugu on kirjutatud väga ladusalt ning lugemine edenes kiiresti. Oli hea raamat!

Ühe kassi ülestähendusi

 

Katja Kettu „Ühe kassi ülestähendusi“

Soome keelest tõlkis: Kadri Jaanits

Kirjastus: Koolibri, 2025

290 lk

Sündmused raamatus viivad möödunud sajandi alguse Põhja-Soome, Vene piiriäärde Näljanukile, kuhu seavad oma elu ühiskonna poolt põlatud kerjusplika Eeva ja perepoeg Mahte. Neid seob tõeline hingeside, sestap lepib naine mehe kommunismihulluse, ärakäimiste, ämma vastumeelsuse ning Mahte liiga leebe, lepliku, unistajaliku loomusega. Ikka Eeva on see, kes teeb ja toimetab, püüab valitsevat vaesust võita ning elu hoida. Seda enam, et on kelle eest hoolt kanda. Esimese looga jookseb paralleelselt ka Kirjaniku lugu, kes on lisaks kriisile armastuses ka loomisraskustes. Naasmine Näljanukile, oma vaarema koju, annab tallegi uue loomingulise võimaluse.

Lugu on lahendatud nelja osapoole vaatenurgast: Eeva päevikute, Mahte kirjade, Kirjaniku sisekaemuse ja Kassi märkamiste kaudu. Eeva jutustab seda elu ja meelsust, mis 1917. aasta paiku Soomes Vene piiri ääres valitses. Kass pendeldab kahe ajastu vahel. Kirjaniku hingel on ka lapse kaotusvalu ning bioloogiline kell, mis tiksub tema kahjuks. Tema päritolul on lugu, aga Kirjanikuga näib see liin katkevat, ja ainus viis seda mingil viisil päästa on kirjutada raamat.

Need perekonna lood on pea alati kümme kümnest. Siin on  „tee tööd ja näe vaeva“ ja unistus paremale homsele olemas,  ka ajalooline vaatenurk ning naise vastu suunatud vägivalla teema olemas. Samas on see lugu mütoloogiliste sugemetega, selles on nagu mingi nõiduse vägi ja salapära, mis seob oma võrku ning paneb märkama märke.  Väga meeldis mulle see murde tekst, mis tuli endagi esivanemate kõnet meenutades osalt tuttav. Siinkohal kiidusõnad tõlkijale, kujutan ette, et see töö lihtne ei olnud. 

Oli taas lugemiselamus, selline mis puudutas, pani sügavuti mõtlema erinevate ajastute elude ja olude üle. Kõige krooniks on muidugi see hurmav kass raamatu kaanel.

Inimeste sõnadel on säärane vägi, et need tungivad sisikonda, uuristavad end mõtteisse ja teevad sinna pesa lk 69.

 

 

Fred Jüssi ja inimesed tema ümber

 

 

 

Jaan Tootsen „Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“

Kirjastus: Paradiis, 2025

319 lk

 

Eestis on poolteist miljonit Fred Jüssit – nii palju,  kui on inimesi, nii palju on ka arusaamisi sellest, kes on Fred Jüssi. Nii arvab Valdur Mikita. Selles raamatus on kolmkümmend Jüssit, s.t nii mitu inimest jutustavad oma Fredist. Need inimesed on enamasti Frediga kõik rohkemal või vähemal määral kokku puutunud ning Fred on mõjutanud neid kõiki omal viisil.  Need jutukesed on südamlikud, filosoofilised, mõtisklevad, poeetilised, nii kuidas keegi tunnetab või on otseselt kogenud.

Mõni inimene on oma loomuselt, olekult, mõõtemaailma mitmetahulisuselt suurem kui teised. Ka meil Eestis on neid inimesi rohkem kui üks. Nende hulgas oli kindlasti ka Fred Jüssi. Temast õhkus mingi seletamatu rahu ja tarkus, oskus märgata pisiasju ning muidugi ka oskus oma mõttemaailma edasi anda sõnade kaudu. Sageli on ju nii, et võid ju omaette õhata ja imetleda, kuid seda edasi anda ei oska. Tema oskas nii sõnas kui pildis. Muidugi tema Linnuaabits on ja ilmselt ka jääb legendaarseks, nii suurt teadmiste pagasit linnuriigist ei ole võimeline kindlasti igaüks omama. Ka minul on olnud au kuulatada päris ehedas ettekandes tema loengut linnuriigist. Juba tema häälest kostus lummav rahu ja nii mõnigi tarkustera jäi igaveseks meelde.  

 

Kui inimesed tegutsevad mingitel dogmaatilistel printsiipidel: nii on ja see on sellepärast, et seda tehakse nii. Aga vaata teise nurga alt! […]  Ära jää kinni enda või teiste dogmadesse. Arvesta sellega, et nad on olemas, aga … lk77