Kirjavahetaja

 

Virginia Evans “Kirjavahetaja”

Inglise keelest tõlkis Kristina Uluots

Kirjastus: Varrak, 2026

288 lk

Sybil Van Antwerp on endine jurist, nüüd pensionil olev naine, kes armastab oma aeda, oma aega ja tema kirg on kirjade kirjutamine. Naine on teinud seda terve elu ja kirjutanud kõigile, kes on temas mõtteid tekitanud: kirjanikele, naabritele, eksabikaasale, diplomaatidele, vennale, juhuslikule tutvusele… Ühte kirja ei saada ta kunagi ära, seda kirja ta täiendab vastavalt elatule… Huvitaval daamil on elatud pikk elu ning sellesse ellu on juhtunud kõike, ka traagikat ja segaseid suhteid.

Oi, kuidas mulle meeldis neid kirju lugeda! Need olid sügavalt isiklikud, aga samas avasid nad tundelukke ning pugesid hinge. Nendes kirjades on üsna konservatiivse naise elukäik ja mõttemaailma avardumine läbi paberi ja pliiatsi, mis aitas omakorda langetada otsuseid ja jõuda välja andestuseni iseendale. Neid kirju lugedes jõudsin tõdemuseni, et võib olla see vananemine polegi nii hirmus, kui oskad olla tark ja tarmukas nagu Sybil seda oli.

Minul jagub vaid ülivõrdes sõnu selle romaani kohta – tõeline lugemise nauding. Lihtne, kerge ja samas nii eriline. Võib olla ongi maailma suurim probleem selles, et me ei väljenda oma tundeid, ei oska oma mõtteid väljendada, kirju kirjutada, et meil ei ole millestki peale valitsuse kirumise, hindade kallinemise rääkida. Need Sybile kirjad ei vaena kedagi, need ei ole ka ego-kesksed, vaid on põnevad ja pigem möönavad fakte ning hoiavad pinget kuni lõpuni.  Nii et see on raamat, kus saab avalikult teiste kirju lugeda.

Minu kindel soovitus!

 

Kujutlege oma maailma laiali saadetud kirju ning vastu saadetud kirju – need on nagu imeline pusle või kui neil on kuupäevad peal, siis oleks veel parem kõnekujund, et need on pika keti lülid isegi siis, kui neid kunagi enam kokku ei haagita, … isegi kui nad jäävad maailma laiali aegade lõpuni, nagu närbuva võilille haprad tuulde kanduvad seemned, ja kas pole siis imeline mõelda, et kellegi elu on mingil moel säilitatud, et seesama kiri võib ühel päeval kellegi jaoks oluline olla, isegi kui see on ainult pisiasi lk 55

Inimeses on selliseid keerukusi, mida ei saa mustaks ja valgeks taandada lk 222