Sünnipäev

 

Sofie Sarenbrant; Carina Bergfeldt „Sünnipäev“

Rootsi keelest tõlkis Allar Sooneste

Kirjastus: Pegasus, 2024

366 lk

On Samueli sünnipäeva hommik, poissi lähevad üles laulma ema, isa ja kasuema. Poiss on aga kadunud nagu tina tuhka. Üsna pea selgu, et peitusmäng see pole ning politsei hakkab oma tööd tegema. Kahtlusalused on kõik, ka lähedased. nii räägivad kordamööda kõik tegelased, kellest ei ole ilma saladusteta keegi ja kahtlus veereb nagu pall ühe tegelase juurest teise.

„Sünnipäev“ on põnevik ja kannab seda nimetust auga välja. Põnev oli kogu aeg ja tegevust toimub 24 tunni vältel. Kui esialgu tundus, et mida seal nii pikalt heietada on, siis ega heietamiseks ei läinudki ning vinti keerati koguaeg juurde. Samas ei tekkinud kordagi mõtet, et poisiga midagi fataalset on juhtunud. Mingeid õuduse piire, mida keeruline on taluda, ei ületatud.

Selle põneviku temaatika oli pisut laiem, kui ainult ühe haige inimese kinnisideed. Siin olid teemaks peresuhted ning ka sotsiaalmeedia mõjud. Kas ikka on turvaline oma kapisisu, unistuste ja elu üksikasjade jagamine või ka iseenda pidev pildil olemine? Sotsiaalmeedia võib süvendada pisut nihkes inimese kinnisideed ja mitte heas suunas. 

Sellega algab taas üks põnevussari - käesolev oli esimene osa. Mulle tundus see lugu üsna lõpetatud, väljaarvatud uue elukaaslase saladus. Eks siis näis.

Igal juhul mõnus puhkuselugemine!

Laul raamatust:

Öö häärber

 

Jo Nesbø „Öö häärber“

Norra keelest tõlkinud Marianne Tarkusep

Kirjastus: Varrak, 2025

190 lk

Neljateistaastasele Richardile meeldib rumalusi välja mõelda. Ühel õhtul õhutab ta Tomi tegema telefoniautomaadist tüngakõnet süngesse majja, Öö häärberisse. Selle tagajärjel imeb telefonitoru Tomi endasse ja poissi enam ei ole. Richardi seletust asja kohta ei usu keegi. Kaob veel üks sõber ja Richard satub üha suurema surve alla kahtlusalusena. Vaid Karen usub teda.

Olen enda lugemislaualt välistanud kõik üleloomulikud jõud, seega raamatut lugema hakates tundus küll, et mis jama see nüüd on😏aga olin juba sõrme andnud, seega pooleli ka jätta ei saanud. Kusagil poole raamatu peal tuli pööre, mis viis loo juba teise suunda. Algas klassikokkutuleku hetk. Aga muidu oli see lugu küll pisut absurdne, natuke humoorikas, õudne, üleloomulik ja ikkagi kriminaalne ka.  Lugedes tiirles peas ka mõte, et mis nüüd järgmiseks ja kas saab see lugu veel segasemaks minna? Samas on alati ühe kurbloo taga kellegi kurb saatus, seega on need eelnevalt nimetatud tundmused loo osad, ja kõigeks on põhjus.

Aga vahel on valedes, mida öeldakse liiga valjusti ja liiga tihti, ka veidike tõde lk 19

Sündmus. Noormees

 Annie Ernaux "Sündmus. Noormees"

Prantsuse keelest tõlkis Ulla Kihva

Kirjastus: Tänapäev, 2025

100 lk

Tudengineiu on soovimatult rase. On kuuekümnendad Prantsusmaal ning abort on ebaseaduslik. Siiski kusagil nurgataga seda ju tehakse, kuid kuidas leida kontakte?

Raamatu teises loos naine juba veidi üle viiekümne, kui temasse armub noor mees. Kõrvaltvaatajatele näib paar pentsik, kuid kas ka neile endile?

Autobiograafiline lugu, napp ja paljuütlev ühteaegu. Noor naine oma kehaga, millega on sündinud midagi soovimatut, on üksi oma ahastuses. Igal juhul mõtlemapanev oma aususes riskeerida tervisega, seadusega. Raamat on vaid napilt sada lehekülge, aga raamatu kaane sulgemine teeb veidi rahutuks ja mõtted keerlevad edasi naiseks olemise valude ja ühiskonna moraalinormide juures.

Raamat naiselt pigem naistele. Igal juhul soovitan!

Muusika raamatust:

Lõikejoon

Carolina Pihelgas „Lõikejoon“

Kirjastus: Lünk, 2025

112 lk

Liine kolib suveks maale Tsõriksoole, oma vanavanemate koju, et mõtteid koguda ja edasise suhtes selgusele jõuda. Tühjana seisva maja ümbruses surub loodus end üha rohkem peale, sellega tegelemine on naisele teraapia eest. Samas ei mõista tema lähedased selle talu fenomeni, nagu ka naabruses asuv polügoon, mis tuletab end laskudega pidevalt meelde. 

Õhuke ja paljuütlev raamat. Iga lause on pärl ja neist paljusid lugesin mitu korda. Alati ei ole vaja kirjutada paksu romaani, mõnikord teeb teksiilu ja sügavus raamatu suureks. Nii et „Lõikejoon“ oli minu jaoks lugemiselamus. Selles on seletamatu igatsuse maik man. On ju sageli nii, et tahaks peita end selle maailma halvema poole eest, aga samavõrd nagu ootaks, et sind leitaks. Selline tunne jäi minusse Liine lugu lugedes. Kõik need tema sisemised heitlused, lapsepõlve taak, suhted ja tähelepanekud olid ustutavad, tõetruud ning ka äratuntavad. Nagu ka see kirjeldatud olukord laskepolügooni naabruses elavatele inimestele.

Igal juhul soovitan! 

Need üksindused, millega olen terve elu koos elanud, erinevad praegusest nii mitmel moel – minu üksindus nüüd on natukene kergem, selle on igatsust ühenduse järele, aga pole püüdu olla meele järele... lk 34

Kujutluse hävimine on enamasti hirmsaim osa lahkuminekust lk 40

Viimane kunstiteos

 

Sofia Lundberg „Viimane hingetõmme“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2025

417 lk

Hanna on maailmakuulus kunstnik, kelle lapsepõlv möödus kasuperes. Tüdruk oli jäänud oma vanaisa kasvatada juba päris beebina. Vanaisad aga ei kesta igavesti ning laps sattus naabriperre, kuhu oli asunud elama lastetu, kuid lapsi sooviv abielupaar. Hannast sai alguse Ingridi kasuemaks olemiste jada.  Kui nüüd kunstnik Hanna viib uue kunsti muuseumisse näitusele ühe vana kummuti, on see pettumus vaatajatele. Samas on see kummut oma detailidega nagu naise elusaatuse sümbol.

Lihtne lugemine tõsistel teemadel. Lahatakse ju ikkagi laste hülgamise, probleemsete vanemate elusid ning neid tagajärgi, millega peavad need hüljatud tegelema. Igaüks ei tule selle valu ja leinaga, mil  ema sind võtab ja taas jätab, toime. Minu arvates on see ka keerulises olukorras toimetulemist õpetav lugu, ning kuidas läbi raskuste ikka minnakse oma sihtide poole. Nii kasuema kui ka laste vaatenurgast. Muidugi on see paremini toimetulek tugevamatele natuuridele. Ka nõrgemad on loosse haaratud, seega nagu päris elu. Lugu kätkeb ka saladust, mis tuleb ilmsiks raamatu lõpus. Nii et põnevust jagub.

Igal juhul soovitan! Lihtne suvine lugemine 😊

Mõnikord langeb ta maale.

Öötaevas

Kärgatuse

või tasase silitusena,

mis uputab kõik aeglaselt pimedusse.

Varjab väikestel vaatevälja.

Neil, kes juba teelt eksivad.

Põletab hinge kriimud,

kui nad vaevaliselt ülespoole ronivad.

Need väikesed.

Kerge on pimedas kukkuda.

Komistades häbist läbi minna.

Siruta mõnikord käsi,

sa ju saad?

Valgusta nende teed südame jõuga.

Nii, et nad jälle tõusta suudaksid.

Need väikesed.

Malnata nõiaplika

 

Beatrice Salvioni „Malnata nõiaplika“

Itaalia keelest tõlkis: Kaidi Saavan

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

283 lk

Maddalena, hüüdnimega Malnata, on kaheteistaastane metsiku olekuga tüdruk. Temal nagu lasuks nõiduslik mõjuvõim, sest kõik sajatatu näib tõeks saavat. Francesca, igati korralikust perest pärit tüdruk, ihkab väga Malnataga sõber olla. Ta on valmis pea kõigeks, et nõiaplika sõprust pälvida. Eesmärk kannab vilja ja tüdrukud seisavad üksteise eest nii heas kui halvas ning võitlevad tulihingeliselt ebaõigluse vastu.  Samas on 1936. aasta, mil Itaaliaski fašism tõstab pead. Inimesed on segaduses, ei olda kindlad, millise partei poole hoida. Mehi saadetakse rindele, noored elavad oma emotsioone erinevalt välja.

Taas kord olin lugemise lummuses, sest raamat lihtsalt oli lugemise nauding.  Lugu on hoogne ja itaallaslikku temperamenti kandev.  Romaan peegeldab 30ndate elu Itaalias nii poliitilises kui ka sotsiaalses mõttes. Loo esirinnas on tüdrukud ja naised, kes seisavad silmitsi rõhumise ja ebaõiglusega. Ning muidugi on teemaks seisuste vahe: vaesus vs ühiskondlik positsioon, millel püsimiseks ei valita vahendeid.  Mingi sarnasus oli siin just olustiku kirjelduses ja nende tüdrukute sõjakas olekus  Elena Ferrante Napoli-sarjaga. 

 

Väga haarav lugemine oli!

Kuidas keeta muna

 

Mari-Liis Ilover „Kuidas keeta muna“

Kirjastus: Varrak, 2025

200 lk

Muna keetmine ei tohiks olla mingi kunst, aga küllap on sellel lihtsalgi toimingul omad nipid, mis teevad protsessi tulemuslikumaks. Igatahes ei ole pealkiri „Kuidas keeta muna“ ainult üheselt mõeldud, siin on ideid, lihtsaid teadmisi, häid retsepte tegelikult kõigile, mis sellest, et raamat on mõeldud rohkem n.ö elluastujale. On ju siin ka õpetusi, millist kastrulit-panni valida, millisel kuumusel küpsetada jne. ja kuidas teha seda soodsamalt, rahakotti liigselt koormamata. Mulle tundub, et need nipid ja teadmised kuluvad ka kogenud perenaistele ära. Vast eriti meile, nõuka-aegsetele, kes me sousti-kartuliga üles kasvasime ning toidu tegemisele nii väga loovalt läheneda ei oska.😊 Selles raamatus on lihtsad retseptid, tegelikult ka üsna lihtsad koostisosad ning nende valmistamine ei olegi väga ajamahukas. Igatahes, kui on ideede nappus, mida süüa teha, siis siit raamatust neid ideid leiab.

P.s näeb raamat väga ilus välja. Ja kui süüa teha ei tahagi, siis on selle raamatu lehitsemine tore ajaviide lihtsalt silmadega söömiseks.👀