Kui jumal oli jänes

Esmamulje raamatust jätab alati ikka pealkiri ja Sarah Winman`i jumalavallatu "Kui jumal oli jänes" kohe oli selline, mis kutsus lugema. Loomulikult mingit pettumust ei tulnud - nii väga minu teema. Sari "Moodne aeg" teenis taas minu silmis palju plusse.

Raamat on eelkõige tugevatest sõprus- ja peresidemetest, armastusest. Aga ka kõigist teistest tunnetest, mis käivad eelnimetatutega kaasas. Tegevus algab 70-ndate Inglismaal ja jõuab välja tänapäeva. Lugu on kirjapandud kahe-osalisena. Esimeses on minajutustaja Elly üheksa aastane, teises juba küps 27 aastane naine.

Elly oli enamasti täiesti tavaline laps, tal on tore pere, aga nagu ikka meie elud käisisd otsekui looded: sõprus, raha, töö, armastus - mitte miski ei olnud püsiv. Segu asjalikust ja ebapraktilisest, tuisupäisest ja igavast (lk 123). Lisaks tavalisele maailmale oli Ellyl oma fantaasia maailm;  jänes, kes temaga rääkis; sõprus Jenny Pennyga, mis ei saanud otsa ka siis, kui aeg ja saatus neid lahutas; eriline suhe oma venna Joega; filmistaarist tädi Nancy, kes oskas alati üllatada ja kellesse Elly oli väga kiindunud. See kõik on esitatatud väga värvika kirjelduse abil läbi lapsesilmade, kus on piisavalt huumorit, teatavat kurbust, oma iroonia ja traagika. Sündmused, millele täiskasvanud sageli ei pane suurt rõhku, võivad lapse jaoks olla midagi põnevat, teistsugust.

Selliseid lugusid, mis on ühtepidi natuke halenaljakad, pisut nukrad, on raamatu esimene osa täis. On ju lapsepõlv mööduv nähtus ja meie igapäevased tegemised sageli täiesti tähtsusetud teiste jaoks. Mõnikord peame maailmale meelde tuletama, et oleme erilised ja et me oleme ikka veel olemas (lk 107).
Väga meeldis Elly suhe iseendasse. Mina tahan ikka veel mängida [....] kõik teised minu klassis tahavad juba täiskasvanud olla. Nad ütlevad, et ma olen teistsugune [...]aga ainult nendega koos tundub, et see on vale (lk 129).

Kogu raamat on väga inspireeriv -  inimtundeid on kirjeldatud läbi looduse värvika prisma, samas ka mitte ülepakutult. ....hommikutuul nägi kõvasi vaeva, et mu kurbust peletada (lk 103).  Moodsal ajal, - kus kõige üle valitseb kiirus, tehnika, info üleküllus, soov omada asju, - on hea lihtsalt maha istuda ja lugeda midagi, mis on eluline ja mis puudutab ka kõige sügavamat hingesoppi.

Algarvude üksildus

Lugemishuvi tekitas eelkõige kummaline pealkiri, mis mõttes  arvud ja üksildased (minu isiklik suhe arvudega on absoluutselt negatiivne)?

Paolo Giordano esimene romaan, mis on minu arvates täiesti suurepärane - piisavalt tempokas, põnev. Laused, kus kõik on paigas, milles tühja juttu ei ole, iga sõna on vajalik öeldut väljendama.   Enne lugema asumist olin kuulnud, et teemaks koolikiusamine. Loetu põhjal päris nii öelda ei saa, pigem käsitleti seda muuhulgas. Millegipärast on üks tüüp inimesi, kes kiusavad ja teine keda kiusatakse.

Raamat on kahest üksildasest hingest. Peategelased Alice ja Mattia kujunevad isiksusteks läbi sügavate sisevaatluste, õnnetuse, katsumuste. Ülimalt tundeerksad lapsed, peavad nad hakkama saama iseendaga, oma klassikaaslastega, vanematega (Alice oma suht autoritaarse isaga). Lapsepõlves elavad mõlemad läbi väga raske trauma, mis mõjutab kogu nende ülejäänud elu. Samas on mõlemas olemas mingid eraklikkuse, tavapärasest kõrvalekalde jooned  enne traagilist sündmust. Alice on anorektik, Mattias on geenius, kes elab end välja matemaatilisi valemeid täiuslikkuseni lihvides. Nad on isegi nii omas mullis, et tekitavad ka vanemates hirmu.

“Algarvud jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad seisavad oma kohal lõputus naturaalarvude reas, /…/ kuid ülejäänudest sammu võrra eemal". Kogu temaatika on tegelikult ääretult kurb, inimese loomuses ei ole olla üksik. On olemas ürgne kutse teise samasuguse poole.  Sarnane tõmbub sarnase poole, ka Alice ja Mattia tõmbusid teineteise poole, aga kui oled sündinud algarvuna, siis on see võimatu....Nad küll proovisid ka teineteisega jaguda, kuid selgus, et nad on jagamatud. Raamatu lõppedes näis, et Alice ei jagunud ka iseendaga...

Ega inimene ei olegi lõpuni läbipaistev, mõistetav, tema käitumine ei ole alati aimatav. Minu jaoks peab hea raamat jätma mingi tunde, millele mõtlen pikema aja jooksul. Selle ülesande loetu täitis ja rohkemgi veel...

Eugenie Grandet

Millegi pärast selliseid vanu teoseid enam vabatahtlikult lugeda ei taha, kuid õnneks on olemas ka kohustused. Ja  tõepoolest - pettuda ei tulnud.
Honore de Balzac´i esimene realistlik lugu räägib ihnsast pereisast Felix Grande´st, tema allaheitlikust naisest, pisut kergeusklikkust, kuid kindlameelsest tütrest Eugenie´st ja tema onupojast Charles´ist. Isa oli kohutavalt ihnus, ta valitses kõige üle: söögi üle, isegi valguse üle toas, ainus mis talle tõeliselt korda läks oli raha ja kulla nägemine. Hullem kui venna surm oli venna pankrot. "Teil ei ole mingisugust varandust"- neisse sõnadesse oli koondatud kõik maailma õnnetused. "See noormees ei kõlba kuhugi, talle on surnud tähtsamad kui raha". Vastupidiselt isale oli Eugenie valmis kinkima kogu oma kulla Charlesile. Pärast öist stseeni, kus onutütar annetas onupojale oma varanduse, järgnes ta südagi tollele varandusele.

Edasi on antud kogu ajastu süngus (minu jaoks on 19. saj algus süngetes tumedates toonides), süvausklikkus. Üks lause, mille surev isa ütleb oma tütrele, kannab minu arvates ka tolle aja ristiusu olemust. "Kanna kõige eest hästi hoolt. Sa annad mulle seal üleval siis aru", ütleb Grandet tõendades selle oma viimase sõnaga, et ristiusk peab olema ihnurite religiooniks. Ja ilmselt vana Grandet taoline ihnur ei olnud tol ajal mingi erand. Vaatamata sellele, et mingisugused tunded olid pereisas olemas,  mõjutas siiski raha suhtumist oma naisesse, tütresse, vennapojasse.

Ootasin pikka balzacilikku sissejuhatust, kirjeldusi - neid küll oli, kuid mitte tüütavaks muutuvalt. Samas tegemist ei olnud kaalult mahuka vaid pigem sisutiheda teosega.

Et head haldjad sind hoiaksid

Kadri Hinrikuselt taas kord üks imearmas lasteraamat. Lugema kutsus eelkõige heade soovidega pealkiri - on ju heade haldjate soovimine parim ja armsaim kõigist soovidest.

Tegemist realistliku looga. 8-aastaste kaksikute Tuule ja Uku ema on surnud ja isa langenud masendusse. Laste tublidus ja usk, et ema on haldjaks muutunud, aitab neil igapäevaselt hakkama saada. Kõige selle taustal tekib ka isal tahe olla parem lapsevanem ja ta tõeliselt püüab. Koos mõningate äpardustega tuleb ta sellega ka toime.

Oma temaatikaga meenutab S.Rannamaa "Kadrit", ja kuigi käsitletev raamat on vanuseastmelt noorematele mõeldud, siis ometi on minu arvates  selline lasteraamat eatule lugejale. Laste tunded - rõõm, kurbus, sõprus, ühtekasvamistunne, armastus, igatsus on esile toodud lastepäraselt ja nii ehedalt, et paneb hetkekski aega tagasi keerama.

Ka oma kujunduselt väga ilus raamat, seega terviklik - kui selliseid raamatuid oleks rohkem, muutuks ka maailm paremaks paigaks.

Lila K ballaad

Blandine Le Callet´i "Nüüdisromaani" sarjas ilmunud romaan teemal, mis on tegelikult ka tänapäeval vägagi aktuaalne- on olemas elu asotsiaalne pool, millest küll räägitakse ja mida me kuigipalju märkame, aga kui palju me selle üle mõtleme? Lila K ballaad pani vägagi sellel teemal mõtlema. Lisaks on raamat vägagi nauditav - täis põnevust, huvitavaid võrdlusi, eneseanalüüsi, aga ka kurbust, igatsust.

Minajutustaja Lila K on tüdruk, kes on pärit asotsiaalsest perest. Ta on eraldatud oma emast ja viidud kasvama kinnisesse raviasutusse. Asotsiaalse emaga kasvades jäid arenemata kõik sotsiaalsed oskused - ta ei oska rääkida, kõndida ja on nii nõrk, et ei suuda ise süüagi. Säilinud on küll üksikud mälestustekillud lõhnadest, maitsetest aga ta ei oska neid seostada. Raviasutuses on talle määratud mentor, kes oma visadusega paneb teda maailma avastama. Lila osutub väga andekaks lapseks. Kuid  mälus on tal vaid üks - mälestus oma emast, kes ei saa ju olla halb. Ema ei teinud mulle seda. Ma olen selles kindel. Kui see oleks olnud tema, mäletaksin ma seda.... Ja Lilat hakkab kummitama  saada teada tõde oma ema kohta. Tal on plaan, mis õnnestub ka ellu viia. Ta oli minu ema, punkt, ongi kõik, ja ma teadsin, et ühel päeval näen teda jälle, isegi kui peab ootama palju kauem kui algselt arvatud. (lk.38)

Minu jaoks oligi väga muljetavaldav  tingimusteta armastuse teema. Ema peaks olema maailma kõige-kõige lähedasem inimene, aga kui hüljatuna saad teada valusa tõe, kas siis ikka südamepõhjas oskad andestada? Ma ei väida, et ema milleski ei eksinud; ma ütlen, et ta tegi, mis suutis. Ainult sel on tähtsust (lk 241).

Millegipärast on raamat liigitatud ulmekirjanduse valdkonda. Mina ulmet ei näinud, kõik oli vägagi realistlik, kui välja arvata, et tegemist oli tulevikuühiskonnaga - hooldeasutus kujutas endast väga kinnist asutust, kus hoolealused olid kaamerate pideva jälgimise all.

Tõeliselt hea lugemine!!!

Sillamäe passioon

Andrei Hvostovi tagasivaade oma minevikku igas mõttes. Siin on siskaemuslikke  vaatlusi enesesse, meenutusi, analüüsi ja kriitikat nõukogudeaegse elu kohta.
Kui kirjanik ei meenuta just nostalgiaga oma lapsepõlve, siis mulle tekitas selline tagasivaatamine nostalgiat küll. Ilmselt mitte küll päris üheaegsed, kuid enam-vähem, näeme asju erinevalt. Ja loomulikult elu Läänemaal või Sillamäel erinesid kindlasti oluliselt. Arvatavasti on mingi osa ka sellel (nagu loetu põhjal järeldasin), et talle ei meeldinud oma kodukoht, mulle meeldis. Minu jaoks ei tundunud tühjad poed, pikad järjekorrad või muud nõukogudeaegsed veidrused midagi imelikku, see lihtsalt oli nii - teisiti ei kujutanud ettegi. Kuid eks ka autor nendib fakti, et nii oligi.
Lugu on kirjapandud väga otsekoheselt, ilmselgelt natuke Elisabeth Jõhvilikult (Elisabeth Jõhvi- nõukogude aegne estraadinähtus), algab ühe teemaga, vahepeal käib ka kusagil ära, kaldub natuke teemast kõrvale, kuid lõpuks jõuab ikka selleni, mida öelda tahtis.
Mulle absoluutselt ei meeldi ebatsensuursed väljendused kirjanduses, siin neid paraku ikka oli. Ilmselt ei oska jagada arusaama, et kirjanik väljendab nii oma maailmavalu? Või mida?
Kui kirjanik ütleb, et mõnikord on selline tahtmine, et võtaks oma lapse ajamasinasse ja viiks ta vaatama minu noorusaega ja lapsepõlve, siis mulle näib, et meie lapsi see ilmselt praegusel ajal ei huvitaks. Kui meile, nõukaaja inimestele, tekitab loetu mingeid seoseid, tuttavaid olukordi, äratundmisrõõmu, siis tänapäeva inimesele on käsitletud temaatika arvatavasti ebahuvitav, igav. Võib-olla kunagi hiljem, kui meie lapsed on vanemaks saanud, nende huvid teisenenud?
Kui mõtelen sellele, kas raamat meeldis või ei meeldinud, siis ühtepidi nagu meeldis, aga kirjaniku väljatoodud  lapsepõlvefantaasiaid ei oleks ma sellesse ajamasinasse kaasa võtnud. See oleks pigem teine teema.

Seltsimees laps ja suured inimesed

Leelo Tungal on kirja pannud oma lapsepõlve loo, esitades selle nähtuna läbi lapsesilmade. Lugu on ju tegelikult  kurb (ema vangistamine, ärevad-rasked ajad) , kuid ometi jäi üldmulje raamatust, kui väga humoorikast, kaasahaaravast, lõbusast lugemisest, mis on vürtsitatud autorile ainuomase huumoriga. Pean mainima, et neid kohti, kus ma lausa kõva häälega naersin ikka oli...  Kindlasti on lisandunud tõsielule ka kirjanikule omast fantaasiat, kuid ajastupilt on esitatud tõetruult ja värvikalt kirjeldatud seigad toovad selle kõik paremini esile. Hämmastav on autori sõnade seadmise  ja ajastu edasikandmise oskus selliselt, et üldpilt 50ndatest ei jäänud sugugi masendav.

 Kõik suured inimesed on alguses olnud lapsed, kuid vähesed neist mäletavad seda.- on öelnud Antonie de Saint-Exupery. On ääretult tore, et Leelo Tungal mäletab lapseks olemist - vastasel juhul ei oleks meil sellist suurepärast raamatut.

Lenin ja Stalin kõlasid kenasti [....], aga Engels - vaat see oli juba midagi! Kahju, et memme ja tata ei taibanud mulle sellist imeilusat nime panna [....] ütlesin tatale, et kui mul vend sünnib, siis paneme talle kindla peale nimeks Engels...

Ja ka väga kaunilt kujundatud raamat. 2008. aasta 4.aprilli Eesti Päevalehes on küll Jaak Urmet väitnud, et raamat on ülekujundatud. Ilu ei ole kungi liiga palju!!!