Thursday, December 29, 2022

Kord olid hundid

 

See kord sattus lugemislauale Austraalia kirjanik Charlotte McConaghy tõenäoliselt teine romaan.

Raamatu sündmustik viib meid Šotimaale. Kaksikõed Inti ja Aggie on alati koos olnud. Oli aeg, mil nende ema soovitas just Intil tugevamaks saada ning see ütlemine suunas noort naist pigem metsa poole. Nimelt loodab Inti, et ta suudab asustada Šotimaa taas huntidega. Lisaks on tal soov aidata terveneda õel, kes on kaotanud kõnevõime. Šotimaa külake aga ei ole huntidest ja seega ka Intist nii väga vaimustuses. Selles tunnete segaduses ja kitsarinnalisuses peab Inti leidma õige tee ja tegema valiku, seda enam, et lugu kisub ka kriminaalseks. Lihtsam oleks süüdistada looma. Kuid kes on metsikum, kas kahe- või neljajalgne?

Millegipärast mind hunditeema kõnetab – kui on pealkirjas sõna „hunt“, on mul raamat valitud. Seda enam, et seekord on ka kaanepilt suurepärane. Raamat ise oli nii ja naa. Põnevust jagus, armastus-story oli ka olemas, omajagu salapära ja müstikat samuti. Kõige rohkem meeldis siiski loodusega kooskõla ja see taju, mis Intis oli. Sündmused avalduvad jupiti, s.t tõde, mida lugedes teada tahaks, koorub aegamööda. Aga lõpp läheb liiga seebilikuks ning kokkuvõttes minu ootustele see lugu siiski ei vastanud. Iseenesest mõte, taastame metsiku looduse, on väga hea, kuid need õelikud suhted ja suhtedraamad ei köitnud. Ja peab tunnistama, tegin seda, mida pole ammu teinud: piilusin lõpplahenduse ära J

Kirjastus: Vesta, 2022

319 lk


Monday, December 19, 2022

Sellised väikesed asjad

 


Claire Keegani „Sellised väikesed asjad“ viib 1985. aasta Iirimaa väikelinna. Söekaupmees Bill Furlong elab seal oma naise ja viie tütrega üsna ilusat elu. Mees on linnas vajalik, sest sütt vajab külmal ajal iga pere. Nii ta vurab oma söeautoga perest peresse, täites klientide tellimusi. Ühel varahommikul nunnakloostrisse sütt viies näeb ta seal midagi, mis muudab tema mõttemaailma. Mees peab sisemisi heitlusi, kas sekkuda või mitte?

„Sellised väikesed asjad“ on väike armas raamatuke, mis sõltumata lehtede arvust sisaldab endas küllalt palju mõtteainet. On üllatav, et aasta 1985 näis nii mitmete asjaolude poolest 1885. aastana. Minu silme ees kangastusid pikkades tualettides naised ja väikesi ärisid täis tänavad ning selline lokkav vaesus, mille tõttu noortel tüdrukutel oli lihtne sattuda tuhkatriinu staatusesse,  mis siiski ei tohiks olla omane 20. sajandi lõpuveerandile. Samas raamatu saatesõnadest selgub, et ka tegelikkuses  tegutsesid nunnakloostrid Iirimaal raamatus kirjeldatud kujul 1996. aastani. Lugu ise on aga väga südamlik, mis suunab lugeja mõttedki jõuluaegsetele heategudele. Nii et minu arvates väga hea lugemine just jõuluperioodil.

Kui sa tahad elus edeneda, ei tohi mõningatest asjadest välja teha lk 55

Kirjastus: Varrak, 2022

126 lk

Thursday, December 15, 2022

Minu Ahvenamaa

 


Ahvenamaale tahaks minna küll, aga enne, kui see reis võiks teoks saada, oli meeldiv tutvuda nende saarte-koloonia hingeeluga Janne Kütimaa kirjapandu kaudu.

Janne läks Ahvenamaale tööle ja niimoodi saareellu sisse sulandudes tulevad ilmsiks muidu varjule jäävad nüansid. Mulle jättis Janne kirjeldatud Ahvenamaa väga hea ja ahvatleva mulje. Tema suhtumine sealsesse elu-olusse oli äärmiselt positiivne ja armas. Ta näeb Ahvenamaas ainult head ja ilusat ning ei virise millegi üle. Natuke põimib sisse ka ajalugu ja muud olustikku ning see kõik on mõnusalt tasakaalus.  Lisaks on kirjeldused hästi värvikad ja lõid kohalolu kujutluspildi, s.t et lugedes oli tunne nagu oleksin juba seal Kökari saarel, kus Janne põhiliselt viibis, ning naudin sealset rahu ja vaikust.

Nii et hästi mõnus lugemine! Minu jaoks üks paremaid minu-sarja raamatuid.

Ja Ahvenamaa on mul kindlalt plaanides. Küll see teoks ka saab J

 

Elus läheb tarvis märkamist ja paindlikkust, et hetkedest midagi kordumatut ja ajatut üles noppida lk 231

Kirjastus: Petrone Print, 2016

303 lk

Thursday, November 24, 2022

Ema

 


 Seekord jäi mulle näppu Pearl Bucki „Ema“. Buck on Nobeli kirjanduspreemia pälvinud 1938. aastal romaani „Hea maa eest“. Millegipärast tunnen end nobelistide ees võlglasena: kas on see aukartus või mis, aga ma olen selliselt pärjatuid vähe lugenud. „Hea maa“ on mul siiski loetud ja „Ema“ sirvides tundus, et võiks.  

„Ema“ tegevus toimub Hiina külas. Raske on täpset ajastut pakkuda, aga ilmselt kusagil 20. sajandi alguses. Ema on abiellunud nägusa, kuid kärsitu mehega. Nende kodus elavad vana ema(mehe ema), paari kolm last. Külgkülje kõrval haritakse põldu ja antakse andameid. Vaesus lokkab külas ja ka Ema peres. Emagi on kärsitu nagu mees ning vali sõim ja riid saadab nende igapäevaelu, kuid Ema armastab oma meest ja lapsi ning ennast seab alati tahaplaanile. See on ühe naise elutee lugu, mis hõlmab aega noorusest vanaduseni, kätekedes kõike, mida elu ette veeretab.    

See lugu eristub väga. Kujutluspildis kangastuvad hütikesed Hiinas, üleujutatud riisipõllud ning valjuhäälsed kuid õblukesed Hiina naised ja mehed. Samas inimene on inimene, naise süda tunneb õrnust, armastust, kirge, kaotusvalu, igatsust, leina, hüljatust igal ajastul, sõltumata rahvusest, elupaigast ja vanusest. Kõik need arusaamised, uskumused olid tänapäeva mõistes väga kummalised, kuid siiski elujaatavad. Kui sageli tunduvad sellised vaesust ja viletsust kirjeldavad raamatud sünged, tumedates toonides, siis selles oli ka midagi heledat olemas vaatamata raskustele. Lugesin seda raamatut üsna aeglaselt, mõnel õhtul vaid kaks lehekülge, kuid mitte kunagi ei pidanud lehte tagasi keerama ja meenutama, et kuhu nüüd pooleli jäi. Imesin seda endasse aeglaselt ja kahtlustan, et see raamat püsib pikemalt meeltes.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1994

152 lk

 

 

Monday, November 21, 2022

Ristideta hauad

 


11. aprillil oli Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäev ja tema mälestuseks lugesime kirjandusklubis tema 1952. aastal ilmunud „Ristideta hauad“.

„Ristideta hauad“ on meie Eesti 1944. aasta lugu, mis hõlmab kodumaale naasnud soomepoiste saatust, aga ka eestlaste saatust üldiselt. Lugu hargneb Taavi Raudvere pere kaudu. Romaani esimeses osas naaseb Taavi Soomest kodumaale. Võõras võim on kõikjal kanda kinnitanud ning soomepoisi staatuse ilmsiks tulek mõjunuks surmaotsusena. Seega vahetas mees nime ja salgas mineviku. Aga oli ju aeg, mil igast inimesest võis karta nuhki, mil inimene inimesele oli hullem kui  hunt, seega ka Taavi saladus vett ei pidanud.

Teine osa keskendub pigem Taavi naise loole, sest kui üks on jahitav, siis jahiti ka teisi, kelle kaudu saaks esimese tabada. Vangistusest vabanemiseks on Ilmel ainult üks võimalus, aidata vangistajatel leida Taavi.

Ma ei tea, kas asi oli selles, n.ö kohustulikus lugemises, kuid ei edenenud mul see lugemine. Kirjutamise laad on ladus, haarab kenasti kaasa, aga samas on lugu nii võigas ja vastik, et kohati tundsin: ei taha rohkem seda piinamist ja äraandmist lugeda. Samas tundus ka Taavi nõrk ja liiga enesekeskne, kui üldse on võimalik sellistes olukordades millelegi muule, kui enesealalhoidmisele mõelda. Aga kusagil käib endiselt sõda ja inimene tapab inimest reaalselt, nii et kogu selle praeguse fooni keskel tundsin, et olen seda teemat eelnevalt küllalt palju lugenud, ei taha rohkem.   

 

Ja mis viha sõduril sõduri vastu sai olla – ühesugune vesi kõigil ahjus lk 100


Kirjastus: Perioodika, 1991

238+253 lk

Thursday, November 17, 2022

Üksilduse lõpp

 


Benedict Wells on 1984. aastal sündinud kirjanik ning „Üksilduse lõpp“ on tema juba neljas romaan.

Julesi lapsepõlv lõpeb teatud mõttes sellest ajast, mil tema vanemad hukkuvad liiklusõnnetuses. Poiss koos vanema venna ja õega pannakse internaatkooli. Kõik nad otsivad omal moel väljundit eluteele. Julesi mõjutab väga Alva. Noorepõlve kiindumus kannab teda pikki aastaid, kui mingil hetkel kohtutakse taas. Armastusel on oma võim, samas saatus ei mängi alati kõige paremaid palasid ette. Kuid me oleme tugevad munas :) See viimane mõttetera on noorte omavaheline mõttevälgatus, mida kasutatakse korduvalt ning mis on omamoodi vahva ja innustav. 

Lugu kätkeb endas umbes kolmekümneviie aastast perioodi ühe pere, eelkõige Julesi elus. Nendes eludes on rõõme ja kurbust, minevikuvalu ning homsesse vaatamise elujaatust. Tegelikult oli see ju kurb raamat, sest lähedate lahkumised seda on, kuid samas on mingi poeesia ja eluilu imekauni armastusloo näol selles ka olemas.  Minu jaoks hästi filmilik lugu, mis kannab end hästi, mille jooksul rõõmustad ja kurvastad, kuid pikemalt ta ilmselt meeles ei püsi.

Läbiv muusika raamatus Paolo Conte Via Con Me

Raske lapsepõlv on nagu nähtamatu vaenlane. Iial ei või teada, millal ta hoobi annab lk 99

...  kui joosta kogu elu vales suunas, kas võib see siis sellest hoolimata õige olla? lk 137

Me oleme sünnist saati Titanicul. ... me vajume põhja, me ei ela seda üle, see on juba otsustatud. Midagi ei saa muuta. Ent me saame valida, kas jookseme paanikas kisades ringi või oleme nagu pillimehed, kes vapralt ja väärikalt mängimist jätkavad.... lk 249

Rahva Raamat, 2021

267 lk

Thursday, November 3, 2022

Uueks loomine

 


Olen isetegemise usku, mulle meeldib kududa, heegeldada, niisama nokitseda, ja sellepärast olen rõõmus iga uue käsitööraamatu üle.  Käistöiste ideeallikate puudust tänapäeval ju ei ole, internetist leiab alati ideid, kuid raamat on midagi enamat – midagi käega katsutavat, kergelt mõistetavat, head tunnet loovat. Ja seda just sellisel pimedal aastaajal, mil õhtutundidel raamatut lehitsedes on mõnus haududa isetegemise mõtteid. Kui alati kõik need mõtteid teoks ei saagi, siis mõtelda ja unistada on ometi meeldiv.😊

Siire Vanaselja nimi on mulle tema varasemate käsitööraamatute kaudu tuttav. Seekord tutvustab ta ideid kasutatud kangaste uueks kasutamiseks. Erinevad kangad on kenasti materjalide kaupa ära jaotatud ning neist sündinud tooteid ta tutvustab. No näiteks mida saab vanast tekikotist, vanast saunalinast, laualinast, kardinast teha. Olemas on ka samm-sammulised õpetused, seega selliste õmblustöödega peaks saama hakkama algaja õmblejagi. Väga meeldib mulle, et tegemist ei ole ainult tuima õpetusega, vaid neis juttudes on ka emotsiooni ning teotahet (vot seda tahan ma kindlasti järgi teha) loovat tunnet. Minu to-do list kasvas küll üsna pikaks. Näiteks ei ole ma kunagi ise taibanud, et vanast lambikuplist ja pitskardinast saab aretada toreda koogitaldriku katte. Selline ese on suvel kärbsehooajal lausa hädavajalik, kui tahad mõnusalt suvemajakeses külalisi kostitada. Pidžaamakott on suurepärane leiutis lastele: pidžaamal on kindel koht ja lapsel tore tudukad lamba kõhtu tuttu panna. Samuti jäi silm peale ujula jalamatile, pehmele jalatsiriiulile, kangaga kaetud kõrvarõngastele... Tegemist jagub mul selle raamatu abil pikaks ajaks.

Ära peab märkima ka maailma päästmise aktsiooni, kui me kogu aeg ei osta, vaid vaatame juba kodus olevaid esemeid taastava pilguga, siis vast on prügi vähem, asju vähem, asjade äraviskamisele kuluvat energiat kulub vähem. Lisaks oma kätega loomine on tegevus, mis maandab pingeid, parandab kujutlusvõimet ning loob teisigi häid tundeid.

Nii et see raamat loob uusi mõtteid ja innustab.

Aitäh kirjastus: Varrak, 2022

144 lk