Thursday, August 31, 2023

Kaheksas elu: (Brilkale)

 


Perekonna saagasid võiksin ma lõpututult lugeda. Nino Haratischwili „Kaheksas elu“ on ühe saaga esimene osa. Ootan juba põnevusega järgmist osa.

Sündmustik raamatus viib ajaliselt möödunud sajandisse, ja paikkonniti enim Gruusiasse, kuid ka Peterburgi, Moskvasse, Londonisse, Viini jm. Šokolaadivabrikandi peres armastatakse kunsti, kultuuri ja šokolaadi. Kui Gruusias tõstab pead punaste võim, saabub vägivalla, võimu, reetmiste ja valede aeg, tabab perekonda kõik see, millest said osa ilmselt enamus toonaseid inimesi. Romaan kätkeb endas kaheksa ühe suguvõsaga seotud inimese elu ja saatust, hingeosade ja ühe olulise retsepti edasikandumist. Kuid saatus ei hellitanud neist kedagi, sest toonane aeg ei olnud hellade killast.

Raamat haaras kogu mu tähelepanu ja mõtlemise nädalaks, sest siin on olemas kõik komponendid, mis teevad lugemise lummavaks. Selles loos on lahti kirjutatud Gruusia ajalugu ja „punase ajastu“ lugu laiemalt. Selles loos on palju väega naisi, palju vägivalda, petmist, pealesurumist, manipuleerimist, õudust, aga ka armastust, helluse otsimist, eneseleidmist, unistamist, hoolimist.... Väga hästi ja haaravalt jutustatud lugu, milles nii paljud nüansid kõlavad vastandlikuna, kuid samas tõid need reaalsuse kuidagi eriti hästi kohale. No näiteks inimeste halvad teod, koledad hetked mõjusid härdaks tegevalt, sest neid oli seotud-kirjeldatud inimesest sõltumatuga, loodusega: linnud leiavad oma laulu ka siis, kui on sõda, kui inimesed reedavad, salgavad maha, tapavad; ka päike särab taevas inimese kõige võikamate tegude päeval.

Vaatamata kõigile kirjeldatud koledatele sündmustele ei jää need kirjeldatud saatused painama, mingi helguse noot, kõrvaltvaataja pilk, muudab nende lood pehmemaks. Lugema hakates tundus mulle proloog pisut segane, aga kui algas päris lugu, siis see segasus kadus. Jutustaja jutustab seda lugu Brilkale ja ta tuletab seda aeg-ajalt meelde. Nii et proloogist ei maksa heituda (kui seda peaks kellelgi veel juhtuma). Lugesin seda proloogi pärast uuesti ning siis sai ka see segasus selgeks.  Aga jaa, sellega olen väga nõus, et see lugu on ood Gruusiale, sellele maale ja rahvale. Kõik need kirjeldatud sumedad suveõhtud, bulvarid, avarad vaated, veinid ja šokolaad loovad päriselt Gruusias viibimise tunde.

 

Liiga palju head võib endaga kaasa tuua liiga palju halba lk 72

Maailm lõi ringtantsu. Maa-alused luukered hoidsid rütmi. Roosidest olid kasvama jäänud vaid mustad. Kõik tundusid kui rippsillad, õõtsuvad, iga hetk lagunemas. Isegi lumel oli sinakas varjund. Taevas oli auguline. Kuuliauke nägi ka horisondil ja päike küll siras vaevaliselt, ent sooja see enam ei andnud.

Šokolaadist oli saanud vaid mälestus ühest teisest ajastust ja ilma šokolaadita unustati magus ja ilma magusata unustati lapsepõlv ja ilma lapsepõlveta unustati algus ja ilma alguseta ei tuntud enam lõppu ära lk 273

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

528 lk

Monday, August 28, 2023

Meie vana maja

 


Vana maja renoveerimisega mul tegeleda ei ole vaja olnud, kuid ometi köitis see raamat mind kohe. Tuuli Jõesaar on kirja pannud oma kodu rajamise-renoveerimise loo. Ta teeb seda väga hästi. Kuidas ühte maja renoveerida, kui eelarve on piiratud, töökäsi omast käest võtta ei ole, on keeruline ettevõtmine. Tuulil aga nii juhtus. Loogiliste sammudega käib ta läbi kõik vajalikud kodu remondiga seotud etapid ning annab ka asjaajamise ja muud ametialast nõu. Raamatu alapealkiri „remondipõnevik“ on siinkohal väga õige, raamat oligi otsast otsani põnev, kogu aeg toimus mingi action, see remont oli nagu mäkke ronimine – jõuad kusagile kaljunukile ja oled rõõmus saavutatu üle, kuid siis selgub, et ronida on veel.  Lisaks nõuannetele ja ehituslugudele on see raamat ka hingele lähedane, sest siin on ehedaid emotsioone, ka hoolimist ja hoidmist. Väga puudutas Pootsmani lugu, asjadest kinnihoidmise lugu, ning kui miski läkski kehvasti, siis igas halvas leidis Tuuli ka hea noodi.

Väga vahetu ja siiralt armas raamat sobib lugemiseks edukalt ka siis, kui silmapiiril pole mitte ühtegi majakökatsit, mida renoveerima hakata. See on üks mõnus protsessi lugu, kuidas võitled iseenda unistustega, kui palju oled valmis mööndusi tegema, kui see unistus on käega katsutav, kuid siiski mõni pisiasi ei lase sel juhtuda. Igal juhul motiveeriv!

Kirjastus: Petrone Print, 2023

168 lk

Thursday, August 24, 2023

Kingitud elu

 


Suzumi Suzuki „Kingitud elu“ soovitas mulle sõber. Jaapani kirjandus ei ole minu esimene valik kunagi olnud, aga usaldasin sõpra J

„Kingitud elu“ on autobiograafiliste sugemetega raamat ema ja tütre suhetest. Ema põeb vähki ja on peagi suremas. Tütar võtab ema enda juurde, kuid kui läheb raskemaks, viib ema haiglasse. Suhted, võib juba ette arvata, ei ole olnud kõige soojemad. Ema armastanuks kirjutada luuletusi ja heljuda oma unistustes, kuid tütre eest hool nõuab oma. Mustrid kipuvad korduma ja noor naine vaatab tagasi oma lapsepõlve ning sellega saab selgemaks ka ema elulugu.

Need 80 lehekülge said nüüd küll väga kiiresti loetud. Hästi puudutav ja kurb lugu. Minu arvates selline lugu, mille eest tahaks ka omakorda oma tütreid hoida. Mitte et siin nüüd midagi nii kohtutavat oleks olnud, aga eks ema ikka tahab et lapse saatus oleks enda omast kordi parem. Ja kui siis mingid märgid hakkavad näitama, et ei ole see muud, kui ajaloo kordus, siis see leppimise tee ei ole ka lihtne. Eriti kurb on see, et mõnikord on vaja selleks, et leppimise tee leida, haigust. Õnn jõuab aga siis kohale, kui sa ise usud sellesse, või siiski mitte? Küsimusi ja juurdlemist pärast raamatu kaane sulgemist jagub veelgi.

Tee endale selgeks ainult see, mida suudad mõista lk 73

Kirjastus: Tänapäev, 2023

80lk

Monday, August 21, 2023

Ootamise aeg

 


Cazaleti kroonika esimene osa on saanud nüüd järje. Esimene osa sellest Jane Elizabeth Howardi autobiograafilisest saagast oli minu lugemislaual 2020ndal aastal. Muljed raamatust olid head, seega ei olnud küsimustki – teine osa huvitas väga.

Selle raamatu sündmustik algab aasta pärast „Valguse aastad“ tegevusi. Sõda on nüüd juba päriselt pead tõstnud, esimesed sammud astunud ning perekond võtab vastu otsuse, et parim paik sõjapakku minna on taas vendade lapsepõlvekodu Home Place. See osa keskendub rohkem järeltulevale põlvele, s.t vendade lastele, nende võimalustele ja valikutele. Noor inimene unistab ikka suurelt, kuid sõda paneb ka nende unistuste täitumise võimalikkusele üsna sageli pitseri peale. Nii kulgeb konarlikult Edwardi tütre Louise näitlejaks saamise tee. Samas Ruperti tütre soov on saada kirjanikuks ja tema järjekindlus märkmeid teha viib teda oma unistusele lähemale. Hughi tütar Polly ei oma veel kindlat elukutsevalikut, kuid omad kahtlused ja unistused on temalgi. Tee unistuste poole ei kulge valututult, sest mure lähedaste pärast, sõja kulgemise pärast, mõjutab noorte inimeste elusidki.

Sündmused raamatus kulgevad kuidagi rahulikult, ka need, mis tegelikult võiksid ärritada, kurvaks teha. No näiteks insest, ravimatu haigus, teadmata kadunuks jäämine…  Kuid kõik need omavahelised suhted, siirad salasoovid ja unelmad, milliseid tundmusi tekitas sõda, keda sundis alalhoidlikuks ja keda kannustas tegudele, seda oli mõnus lugeda. Kuna tegemist on ikkagi Inglise kõrgema keskklassi inimestega, siis joonistuvad siin välja n.ö peenema perekonna kombed, harjumused ja tavad. Samas muutis sõda ka kõrgklassi elu, kasvõi juba toidulaua kasinuse ja küttedefitsiidi võrra. Noorte elu kulgeb vaatamata oludele julgemalt, uljamalt, moodsamalt ning ka see põlvkondade vaheline konflikt, mis aitaks leppida uue põlvkonna mõtteviisiga,  on selleski loos päevakorral. Perekonna saaga on suur, paljuhaarav lugu, see katab ühe perekonna mitmeid erinevaid liine, ja nii eladki neile kõigile eraldi kaasa.

Mulle väga meeldis. Cazaleti kroonika on tõeline sisutihe lugemisnauding. Nimesid on siin üsna palju, kuid spikker raamatu alguses aitab kenasti meeles hoida ja sotti saada sellest, kes on kes.

Muusika raamatus: Greenleeves

Marche Militaire

Kirjastus: Varrak, 2023

541 lk

Thursday, July 27, 2023

Jäätmeteta kodu

 


Bea Johnson annab oma raamatus „Jäätmeteta kodu“ nõu, kuidas elada prügivabalt. Prügi on igal juhul päevakorraline teema – kogu maailm põeb teatud moel asjade hullust ja sellest tekkivat prügihaigust. Kui enesele teadvustada probleem, siis tekib tahtmine vähema pahna sees elada küll. Selge on see, kui soetad endale mingi eseme, ükskõik siis, kui väikese, tahab see ese sinult tähelepanu. Sa pead tema kusagile panema, mõnikord eest ära tõstma, mõnikord teda otsima. Seega soovitab ka Bea vaadata oma asjadele kriitilise pilguga ja viia nende kontsentratsioon kodus miinimumini. Kõlab hästi küll ja nõustun üsnagi, kuid koristades ärkab nostalgia ja see vana tuntud „äkki läheb vaja“ räägib enda eest.😀 Raamatu mõned nõuanded on tegelikult üsna ekstreemsed, no näiteks äärmuslik on lasta koeral taldrik enne pessu panekut üle lakkuda.😂 Mõni idee tundus ka päris küsitav, näiteks koerale toidu sisse küüslaugupulbri panemine kirbupeletamise profülaktikaks on minu teada talle ohtlik. 😱

Aga muidu on siin toredaid ja kasulikke nippe, õpetussõnu, ja kirjastaja on lisanud ka iga teema kohta, kuidas meil Eestis on. Käiakse läbi üldiselt kogu elamine ja ka erinevad teemad nagu matkamine, kinkime jms. See eluke käibki kuidagi ringiratast, ka selles prügivabaduses oleme kunagi elanud: nõuka ajal oligi müügil enamasti lahtine kaup ja käisidki oma kilumannerguga ostmas. Paraku toona ei osatud jäätmeid käidelda. Nii et nõukaaegsetele inimestele selles raamatus on midagi uut küll, kuid mingi osa on ikkagi juba vana tuttav. Natuke aega võiks pärast raamatu lugemist pühendada ka erinevate veebilehtede uurimisele, mis on raamatu lõppu lisatud. Igatahes põnev lingikogu. Vaatamata sellele, et ma päris igat rida ei lugenud, on see siiski inspireeriv, tegudele ajav raamat. 

Kirjastus: Helios, 2019

376 lk 


Monday, July 24, 2023

Dopamiinisõltlased



Täiesti juhuslikult sattus ette dr Anna Lembke „Dopamiinisõltlased“. Sõltuvuse teema on huvitav – ei teagi, kas on inimest, keda see teema ei puuduta, ükskõik siis, kas otseselt või kaudselt. Seda enam, et sõltuvust tekitavate toodete ahel aina pikeneb ning igasuguseid ohte kerkib juurde nagu seeni pärast vihma. Ole ainult mees ja oska end eemale hoida. 😉

Ega see raamat ju iseenesest neid sõltuvusi ära ei võta, kuid ta annab ikkagi mingid väikesed sammude juhised, mida võiks endale eesmärgiks seada. Esimene samm on kindlasti sõltuvuse tunnistamine ja enda sidumine mingi otsusega. Kui see juba tehtud, siis on osa probleemist lahendatud. Sõltuvust tekitavate asjade nimekiri on pikk isegi siis, kui jätta välja alko, narko, sigaretid ja digiuimasti. Üllataval kombel mainib autor ka selliseid sõltuvust tekitavaid tegevusi, millest ei oskaks arvatagi, et see ka nüüd probleem võiks olla. Anna tunnistab oma armastusromaanide lugemise sõltuvust. No jah, kui hakata mõtlema, siis võib sedagi tegevust hing nii väga vajada, et sellest loobuda kuidagi ei saa, seega  teatud mõttes on probleem. Igatahes rõhub autor aususele – ole eelkõige enda vastu aus ja julge tunnistada ka teistele. 

Ei ole minagi neist sõltuvuse teemadest prii. Digisõltuvus on igas eas inimesele väga kerge tekkima, kui oled kord juba selle maailmaga tutvust teinud. Eks ta võib su endale võtta kogu täiega, kui seda lasen teha. Mõtlen nüüd natuke. 😊

Meie heaolu võti peitub enese sohvalt püstiajamises ja oma tegeliku, mitte virtuaalse keha liigutamises lk 184

Kogetust rääkimine annab meile selle üle võimu lk 213

Siirus tõmbab inimesi ligi, eriti siis, kui oleme valmis oma haavatavust paljastama lk 220

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

274 lk, ilma registriteta


Friday, July 21, 2023

Rõõm ja Rahu



Hendrik Groeni loominguga olen varasemalt tuttav, tema huumorisoon ja kirjutamislaad on mulle üsna meeldinud. Nüüd, mil näpud satuvad endalgi aeg-ajalt mulda, jäi mulle silma tema aiandusühistu teemaline raamat – selle lugemine praegu tundus nii õige.😏

Pärast abikaasa surma leiab Emma Quaadvliegh pabereid sorteerides dokumendi, millest selgub, et nad on 11 aastat olnud aiamajakese järjekorras. Naisele hakkab see mõte meeldima, seda enam, et järjekord ongi temani jõudnud. Ta ei ole kindel oma rohenäpu-teadmistes, kuid  kuuluvuse tunne, leitud uued sõbrad, on hea sisend aiandusega tegelemiseks. Paraku kõik ei lähe parimal viisil, pinnuks silmas on aiandusühistu esimees, kes tõlgendab reegleid omamoodi ning armastab võimu ja domineerimist. Emma on aga rahuarmastav naine, kuid sellegipoolest otsustab ta heade reeglite ja suhete nimel võidelda.

Väga kerge ja lihtsakoeline lugemine oli. Tema „Ela ja lase elada“ meeldis mulle veidi rohkem. See siin muutus mingil hetkel tüütuks, sest midagi uut peatükkide lisandudes ilmsiks ei tulnud, lisaks jäi üsna kordav nii mitmes mõttes. Emma oli väga sümpaatne ja elurõõmus tegelane, tema tegelaskuju võiks olla nakkav 😊- see oligi vist parim osa raamatust. Sümpaatne on ka aiandusühistute teema, kus kamp inimesi toimetavad ühes ühingus enamasti sõbralikult koos, jagades muljeid, õpetussõnu, saaki ja  aiainventari. Rõhk siis sõnal "enamasti", aeg-ajalt see kõik nii lõbusalt ei lähe – inimesed on erinevad, arusaamad erinevad. Ka selles raamatus tulid päevakorrale elementaarsete ühiselureeglite eiramised, valesüüdistused jms,  alates koera kakajunnidest lõpetades lihtsalt kiusuajamisega.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

221 lk