Monday, December 18, 2023

Hickory Roadi saladused

 


Agatha Christie „Hickory Roadi saladused“

Tõlkis: Krista Suits

Kirjastus: Varrak, 2023

Hickory Roadi pansionaadis tegutseb pealtnäha pisisuli, kes varastab täiesti mõttetuid asju. Kuulsal Hercule Poirot´l on aga hea nina ja tema haistab selle taga suuremat kuritegu. Muidugi uurija vaist ei petnud ja selgub, et lisaks vargustele on ka mõrv uurida. No mis te arvate, kas saab uuritud? Pole kahtlustki hr Poirot võimetes.😉

Mõnikord tahaks lugeda lihtsat uurimise lugu, kus detektiiv hakkab loogilises järjestuses harutama lahti saladuste pundart. Seega mul raamatule mingeid ootuseid ei olnud. On ju teada, et Agatha Christie lood on lihtsalt loetavad ning detektiivilugu ise tagab selle, et  mõtted on kogu aeg lõpptulemuse ootuses  ja lugedes oled ise ka nagu mõrvari jälil detektiiv. Christie oskab kahtlusi hästi hajutada, nii tunduvad kõik need arvukad tegelased potentsiaalsed süüdlased.  Kui filmis mulle Poirot tegelaskuju üldiselt ei meeldi, siis raamatus on see vastuvõetavam, mis sellest, et ka lugedes on silme ees Sir David Suchet´i nägu.😊

Selline detektiivilugu oli minu jaoks ühekordne lugemisrõõm, homme ei pruugi ma seda lugu enam mäletada. Aga see mäletamine vast ei peakski lugemise eesmärk olema.😏

Tore ajaviide!

Thursday, December 14, 2023

Pärandmaa

 


Maria Turtschaninoff „Pärandmaa“

Rootsi keelest tõlkis Tõnis Arnover

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

Sookingu on pakkunud peavarju sajandeid. Selles paigas on õnnelik oldud, kurvastatud, tööd rügatud, lapsi saadud, pettumust tuntud, haige oldud, ehk teisisõnu sünnitud ja surdud, nii nagu loodusseadus kord on seatud. See põhjamaine paik on pakkunud lootusekiirt just loodusest - inimesed elasid ja toimetasid loodusega ühes rütmis, otsisid turvatunnet just sealt. Seda muidugi põlvkond põlvkonnalt aina vähem. Ka müstikasse usuti iga põlvkonna arenedes aina vähem. Sookingu on näinud palju inimsaatusi ja pakkunud turvatunnet. Nüüd, mil ema urn on taas kodutalus, on tütre kord olla suguvõsa vanim ning mõelda Sookingule.

„Pärandmaa“ on taas üks tore leid, mis hõlmab terveid inimpõlvi. Sookingu lugu algab juba 17. sajandist ja kulgeb 20. sajandisse. Pealtnäha üksikud lood on omavahel põimunud just paiga, aga ka looduse ja tegelaste kaudu. Huvitav oli lugude edenedes jälgida aja kulgu, kuidas muutuvad arusaamad, uskumused ja eluviis, kuidas kasvab, kustub ja süttib lootus, kuidas need põhjused, mis sütitavad lootust on põlvkonniti nii erinevad aga siiski samad.  Neis lugudes oli mingit teatud õrna olemist, vaatamata sellele, et tehti tööd ja nähti ka vaeva.

Ja siis ühel päeval on taas järg järgmise sugupõlve käes, aga kas nemad oskavad ja teavad neid eelmise põlve asju. Kas nii kaobki järjepidevus ja tekib ruum uutele arusaamistele, kommetele ja tavadele?

Mulle meeldis see raamat väga, sest see puudutas, kriipis hinge ning kutsus sohu. Mitte laudteele, kus meie 21. sajandi mugavad inimesed käime, vaid müttama sõna otseses mõttes ürgsete mätaste ja laugaste vahel.  

P.S Kaanepilt on ilus nagu Lihula lilltikand.

[…] pärast ema keedetud viimase pohlamoosi söömist ei olda enam kellegi tütar lk 10

Thursday, December 7, 2023

Amberi kiiluvees




Christine Leunens "Amberi kiiluvees"

Tõlkis: Kersti Unt

Kirjastus: Varrak, 2023

270 lk 

Hipifestivalil kohtuvad kaks noort hinge: Amber ja Ethan. Pealtnäha tärkab armastuski, kuni Amber abiellub ootamatult endast tunduvalt vanema jõuka härrasmehega. Ethan jääb oma armastusega üksi, hoides seda toorena Amberi ümber tiirlemisega, ennast pidevalt meelde tuletades.  Kui Amberi abikaasa haigestub, tekib noormehes lootus ning seda kinnitab ka Amberi käitumine. Saatusel on aga varuks õnnetus, mis muudab kõigi osapoolte käitumist. Loo taustaks on tuumarelvastuse vastane võitlus ja Greenpeace´i laeva hukkumine ning seda lugu jutustab Ethan viibides polaarekspeditsioonil, kus tal on aega süüvida möödunusse.

Kahtlemata oli „Amberi kiiluvees“ armastuse lugu, s.t et armastus domineeris tugevalt kõrvalteema üle. Armastusloona oli see ilus, filmilik lugu, üldsegi mitte imal või lääge. Eristub jutustamise laadilt, teema puudutas ning pani erinevate nüansside üle mõtlema. Näiteks mässaja meis kõigis, trotslikkus trotsi pärast, miks me käitume nii nagu käitume. Raamat avas veidi ka tausta, mis jõudis ikkagi selle vana tuntud tõeni, et kõik algab lapsepõlvest.

Leunersi Vangistatud taevast“ olen ka lugenud, see meeldis mulle käesolevast raamatust siiski rohkem. Süžee oli erilisem, nüansirikkam. Kuid mulle meeldis ka „Amberi kiiluvees“ ja soovitan lugeda, mis muud.

Viimane peatükk võib muuta seda, mismoodi inimene näeb tervet raamatut. See võib raamatu tähendust täielikult muuta. Seda, kuidas ta näeb teisi karaktereid, kui ta hiljem mõttes kõik stseenid silme eest läbi laseb lk 143


Friday, December 1, 2023

Taeva tütred

 


Piret Jaaks „Taeva tütred“

Kirjastus: Varrak, 2023

269 lk

Misjonär Hedvig saadetakse Marashi linna orbudekodusse misjonäriks. Soov aidata on tema ammune unistus ja kirg. Samal ajal on aga Türgis sõda, mis tõi endaga kaasa armeenlaste genotsiidi. Kõige selle keskel on Hedvigi meel vankumatu, usk tugev ning vaim kindlameelne. Tema usaldusväärsust ja halastajalikkust hinnatakse nii omade seas, kuid ka vaenlastes tekib õhk-õrn respekt.  Mälestustekatked kodulinnast Haapsalust ja hr Kargeli õpetussõnad saadavad teda sel katsumuste teel.

Raamat põhineb tõsielul, toimetas ju baltisaksa päritolu, Haapsalust pärit  Anna Hedwig Büll päriselt Osmani riigis ja tema misjonäri tööd võrreldakse Ema Theresa omaga.  See teadmine on juba pool raamatu ilust. Raamatus on hästi palju ajastu detaile, on kirjeldatud Hedvigi õpingu ja kujunemisaastaid. Ja muidugi vankumatu usk jumalasse, see tugev usk, mis lohutab ning kannustab tegudele, on oluline loo osa.

Aeg, mida raamat kirjeldab, on kahtlemata trööstitu, kuid raamat seda olukorda päriselt edasi ei kanna. Minu jaoks oli see ühe noore naise ed(l)ulugu, kui nii võib öelda. Hedvigi edu oli tema missioonis aidata ja selles oli ta vankumatu. Mulle meeldis, et see lugu eristus, tõi silme ette ühe seni teadmata ajalookillu. Tekst oli ladus ja lugeda oli hea. Päriselt seda tahan lugeda iga hetk, seni kuni raamat läbi, tunnet ei tekkinud lugedes. Samas ei saa ka öelda, et ei kõnetanud, ei meeldinud, ei haaranud. Kõnetas, meeldis ja haaras ka omal moel. Toonaste sündmuste valguses oleks saanud kirjutada palju hullumeelsema loo. Kuid seekord oli nii ja loodan, et see teistmoodi lugu samal ainesel tuleb veel, sest Piret sõnas Terevisooni saates, et kogu Hedwig Bülli elulugu kajastav materjal sellesse raamatusse ära ei mahtunud. Seega lootust on. Seda enam, et meie ajaloosalvest on võtta nii huvitava elukäguga isiksus nagu Hedwig Büll.

Patt ei ole eksida, kui tõde ei tunne, patt on eksimust mitte tunnistada lk 70

Millal on õnn üldse täielik? Kas siis, kui hinges on rahu? Kuid see oli vaid ju viivuke, sest  hing tahab alati juurde saada, uut saada, kisub kisub parema poole. Lk 102

... hirm ja ebakindlus, kaks suurt vaala, millel seisab kogu maailma nõrkus ja patu raskus lk 122

Thursday, November 23, 2023

Rabatud


Romet Vaino "Rabatud"

Kirjastus: Helios, 2023

269 lk

Minu arvates eestlased on uhked rabade rohkuse üle - toome rabad alati esile, kui kirjeldame Eestimaa erilisust. Meile meeldib käia rabas jalutamas, pildistamas, ka marjul käime, kuid pigem eelistame ikkagi seda laudtee võimalust, kus saab kõndida jalgu märjaks tegemata. See mättalt mättale hüppamise ning põlvist saadik vees sumpamise variant meile enamusele nii väga ei sobi. Küll aga sobib see Romet Vainole ja selle  rabaarmastuse on ta voolinud ka raamatuks.

Esialgu ootasin pigem fotoraamatut, sest olin kuulnud Rometist kui loodusfotograafist. Selgub, et raamat on üsna isiklik ja autor hakkab oma meelelaadi n.ö rappa minekut ravima rabaga. Nimelt tajub Romet, et selliselt elu enam jätkuda ei saa, on aeg keerata uus lehekülg ja ta hakkab käima rabas dialoogi pidamas iseendaga, et selgust saada, milline see uus lehekülg olema peaks.  Osava sõnaseadjana mõtestab ta lahti lisaks iseenda dialoogidele inimese suhte loodusega ja vaatleb seda looduse lugu üldse laiemalt.

See raamat oli minu jaoks üllatus väga heas mõttes. Esmalt meeldis mõtte valdamise ja sõnaseadmise oskus - Romet valdab väga hästi oma mõtet ja oskab asjad  lõpuni ära mõtestada. Ta ei kirjelda niivõrd loodust (seda teeb ta ka), aga rohkem iseenda sisekaemust - seda vajadust minna ja olla rabas, tõmmata võrkkiik rabasügavustesse üles, mõtiskleda, ujuda rabalaugastes ja kuulata vaikust. Selline filosoofiline mõtisklus on inspireeriv ja loob ideaalse rabaunelma, s.t kutsub ka rappa. Ja eelkõige meeldis mulle, kuhu ta oma mõtisklustega välja jõudis. See kinnitab tõsiasja, et raba on endas selguse leidmise koht. 

Suurepärased fotod ja igati tore lugemine!

Vaikus on see, mis kannab. Vaikus annab meile ruumi ja aega kogetava lahtimõtestamiseks, tähenduste loomiseks ja mälestuste talletamiseks lk124

Thursday, November 16, 2023

Reisija

 


Ulrich Alexander Boschwitz „Reisija“

Tõlkinud: Katrin Kaugver

Kirjastus: Postimees, 2022

278 lk

1938. aasta Berliinis oli ärev aeg eelkõige juutidele. Nende kodusid rüüstati, sünagooge põletati ning juudi rahvusest inimesi arreteeriti. Ka ärimees Otto Silbermanni koju saabusid natsimeelsed jõud, kes arreteerinuks mehe, kui too poleks tagaukse kaudu plehku saanud. Kuhu aga minna, kui piirid on kinni ja keegi sind enese turvalisuse pärast enda juurde ei taha? Nii jääbki ainsaks eluteeks raudtee, kus ta kohtab erinevaid inimesi. Senises elus heal järjel mees mõistab, kui väike abitu mutrike ta selles muutvas maailmas on.

Tegevusi raamatus on vaid mõne päeva jagu, aga minu jaoks oli see raamat midagi natuke suuremat, kui ühe mehe ellujäämise püüdluse lugu. Siin kooruvad nii  inimlikud tunded, mis saavad tärgata vaid siis, kui sa oled kõigest sellest maisest elust ja ilust ilma jäämas. Omamoodi absurdi on selles loos, mingit pidi ka huumorit, aga samas ikka tohutult kurblooline. Kujutan ette, et ega see lugu poleks ju saanud teistmoodi lõppedagi.

Natsirežiimist olen lugenud varemgi erinevaid lugusid, aga see siin eristub ja nihutab taas mingeid mõistmise piire.

Suurepärane!

Monday, November 6, 2023

Murtud aprill

 


Ismail Kadare „Murtud aprill“

Tõlkinud: Pille Kruus

Sari: 20 sajandi klassika

Kirjastus: Varrak, 2007

149 lk

 

Minu jaoks võrdub reisimine ka huviga käidud maa kirjanduse vastu. Selle kevade rännukihk viis Albaaniasse, ja kui hakkasin uurima selle maa kirjanduse kohta, selgus, et Albaania kirjandust on eesti keelde tõlgitud väga vähe. Siiski on üks kirjanik, kellelt on tõlgitud lausa kolm teost. See kirjanik on Ismail Kadare.

Albaania külades toimivad teistsugused seadused, nimelt on kõrgem võim juba sajandeid vastuvõetud seadusel - Kanunil, - mis põhineb veritasul, s.t surmaseadused valitsevad eluseaduste üle. Mägikülade albaanlased on uhked oma veritasu üle, see on nagu surmakonstitutsioon, mida tuleb auga täita. Terved suguvõsad nõustusid kannatama isegi nälga selle nimel, et vere eest kätte makstaks. Õilis oli surra tapja käe läbi. Ühel päeval saabus mägiteedele uhke sametsalongiga kaless, mis sõidutas kirjanikuhärrat ja tema imekaunist pruuti pulmareisil. Sellel reisil loodab mees naise südant soojendada ja tema armastust äratada. Armastus ärkabki, aga vaid viivuks, kui kohtuvad surmaga märgistatud noore mägilase Gjorgi ja pruudi pilgud. Teel kohtavad nad ka vereinterdent Mark Ukacierret (amet, mis jälgib seaduse täitmist). Kõik nimetatud saavad puudutatud omal moel sellest seadusest.

Väga traagiline ja meie jaoks mõistetamatu lugu. Kas ja kes saakski mõista tapmist!?  Aga samas võttis raamat mind endaga kaasa nendele mägiteedele ning see kõik oli huvitav vaatamata tõsiasjale, et lugu keerles vaid surma ja kättemaksu ning sellega seonduvate seaduste ümber. See oli lihtsalt kõik nii teistsugune, omamoodi poeetilinegi ja pani mõtlema seadustele laiemalt.

Reisil kogetu põhjal võin väita, et albaanlased olid väga külalislahked ja raamatust loetud mägilasseaduste põhjal võiks väita, et isegi see külalislahkus on pärit Kanunist – oma külalist kostitati ja kaitsti nagu jumalat. …külalise reetmine on kõige alatum tegu. Isa ja venna vere võib andestada, kuid külalise oma mitte. Sama ütleb ka kuulus ettekirjutus, mille järgi albaanlase kodu on jumala ja külalise kodu lk 56 Külalise vere eest tuli ilmtingimata kätte maksta. Võib olla on vereseaduste järjepidevus pikem kui elu!?

Nii et selline verine raamat, aga minu kindel soovitus.

Igaühel on võimalus valida maisi ja kättemaksu vahel lk 103