Mount Kopenhaagen

„Mount Kopenhaagen“ on Kaspar Colling Nielseni debüüt, seega minu ootused lugemisele on kõik puhtalt lehelt pärit.

Mount Kopenhaagen on inimtekkeline mägi, mida ehitati ca 200 aastat. Ühes ehitamisega tekib sinna mäele elu : seal elavad inimesed ja ka loodus asub kujundama rajatut omasoodu, laotades peale aastate kihte, kasvatades taimestikku ja pakkudes kodu metsloomadele-lindudele. Inimene unistab, loob, ehitab, rajab, unustab ja siis tuleb loodus ning seab elu enda järgi. Sellest mäest on aga sündinud ka seitseteist omamoodi novellilaadset lugu, mis mingil viisil siiski ühilduvad ja jätavad pigem terviku mulje. Mägi on vaid platvorm, mis pakkus eluaset sellistele veidratele olevustele nagu lindinimesed, kompostihunnikuelanikud, tulnukapidajad ... Need on vaid mõned vihjed veidratele lugudele.

Seega tegemist on realismi ja millegi ebamäärasega seotud lugudega. Kirjanik on täiesti kastist välja mõelnud ja loonud originaalse kombinatsiooni nende inimkesksete lugude ja n.ö mäe tervise ülevaate kajastamisel. Mulle ei meeldi tavaliselt sellised fantaasiaküllased lood, mida päriselt ei saa ju olemas olla, kuid siin oli mingi fluidum, mis köitis ja pani mõtlema unistuste, tahtejõu ja asjade toimumise võimalikkuse üle. Need lood on pisut suuremad kui elu ise, mulle tundub nii, ja iga lugeja saab luua nende lugude juurde oma arusaama, sest kirjanik mingit selget sotti ju ei paku. Mõni lugu näib esialgu pisut vastikki, kuid lõpuks see vastikus ei jää siiski domineerima. Hoogsa sulega kirjutatud lood - mulle meeldis see lugemine, sest mõnikord tahaks ka ise ennast kastist välja lugeda.

Hiljuti Rummu karjääri inimtekkelistel mägedel ronides kangastusid mulle need Mount Kopenhaageni novellid ja mõtlesin, kui palatvorm (mägi) on olemas, siis lugusid sinna luua vast ei olegi nii raske. Ka need Rummu karjääri künkad on aastatega endale uut ilmet kasvatanud, tuul-päike-vesi vagusid süvendanud, puud ja muud taimed on kasvama hakkanud, vast ei olegi sinna lindinimesi jt imelikke olendeid nii raske juurde mõelda. Vähetreenitu loodaks küll ka selle künka tippu ronides, et tal oleks tiivad ja sabasuled :)

Kirjastus: Varrak, 2020

190 lk

Mäe tippu ja tagasi

Debüüdid on minu jaoks külgetõmbejõuga – on ootus avastada ja kogeda midagi, mida varem ei ole. Seega Triin Sinissalu romaanilt oli oodata küll. „Mäe tippu ja tagasi“ viib rännakule koos kolme noore inimesega. Mirt, Johan ja Luukas töötavad telemajas, kust neid lähetatakse Indiasse tegema üht filmijuppi rinpotše Dechen Lhamaga. Lühike komandeering pikeneb plaanitust kauemaks ja kulgeb  nii füüsiliseks kui hingeliseks rännakuks läbi erinevate India osariikide. Rinpotše oleks nagu kogu aeg mõne sammu võrra neist eest ja jääb igas paigas, kuhu noored jõuavad, kättesaamatuks.   Kolm omavahel seotud noort inimest avavad muuhulgas ka oma mälestustelaekad, et saada selgust endas ja teistes ka.

„Mäe tippu ja tagasi“ oli nagu budistlik rännak: rännak mööda rinpotše jälgi, rännak läbi India ja ka rännak läbi kolme noore inimese hingeprobleemide. Mulle meeldis, et killukeste haaval avanesid mured, et ükski tegelane ei hakanud domineerima ja et igale tegelasele oli loodud lõpuks positiivne võimalus (selliste suurte probleemide puhul oleks olnud võimalus luua ka negatiivne stsenaarium). Üsna sageli on selliste filmilike lugude stsenaarium mingil hetkel keritud väga uskumatuks, selles loos olid aga kõik probleemid nagu elust enesest, täiesti inimlikud ja mõistetavad. […] millise illusoorse võrgu koovad inimese ümber tema ülesköetud lootused ja tahtmised ning neile järgnevad pettumused lk 99.  Kuigi see raamat on mahult üsna õhuke, pakkusid need suhete teemad mõtteainet päris palju.  Tunded, emotsioonid ja hetked on väga hästi ja ladusalt kirjeldatud. Samuti on siin ka piisavalt Indiat selleks, et aru saada ja mingi pilt endale ette manada sealsest olustikust.  

Mulle meeldis terve see õhtupoolik ja järgmine hommik, mil pühendasin oma aja sellele raamatule. Lugu haaras hästi endaga kaasa ja tahtnuks lugeda pisut edasigi.  

Kirjastus: Varrak, 2020

160 lk

Foto

Mõnus kaanevärv laseb end märgata ja nii sattus mulle näppu Penelope Lively „Foto“. See lugu viib ühe pere mälestuste radadele. Glyn Peters leiab ühe foto, millel on tema kadunud abikaasa silmnähtavalt lähedane oma õemehega. Glyni häirib see foto ja temas tekkiv kahtlus loob kinnisidee selgitada välja tõde: võib olla  tema piltilus abikaasa oligi tegelikult truudusetu, ja kes Kath tegelikult üldse oli. Nii keritakse aega tagasi ja mälestuste radadel kõnnivad kõik Kathiga lähedalt seotud. Selgub tõde Kathi kohta, aga ka kõikide teiste lähedaste olemus samuti.

See raamat just vaimustust ei sünnitanud, kuid ega midagi halvasti ei ole ka öelda. Kirjastiil oli selline mõnusalt haarav ja ma tahtsin nende tegelaste hinge piiluda. Kathi olemus oli küll mõistatus ja tegelikult jäi mulle arusaamatuks tema motiiv. Kuid küllap oli siin mõeldud üksteisest mööda elamist, valel ajal suu kinni hoidmist, et me elame külg-külje kõrval, armastame ja austame teineteist, aga ei räägi, ei ürita teist mõista, sest me oleme oma egodega liiga hõivatud. Minu jaoks oli „Foto“ selline kerge ja tundeline suvelugemine.

Kirjastus: Postimees, 2019

303 lk

Imelikud asjad juhtuvad ajaga, kui vanemaks saad. Aeg tõmbub kokku. Kunagi oli aeg elastne ja kümme aastat näis olevat terve igavik, siis nüüd on see kokku tõmbunud ja krimpsus – ja miski ei näi olevat kaua aega tagasi. Lk 140

Südasuvel

Otsisin  kodukandi seonduvat kirjandust ja jäljed viisid Paul Kuusbergi romaanini. Lugema hakkasin ühest küljest huviga, sest kodukandi mõte ju, aga teisalt kartsin, et see nõukaaegne kirjutis ei paku enam pinget. Eksisin muidugi, pakkus pinget küll ja rohkemgi veel.

„Südasuvel“ on meie Eesti noorte meeste lugu. Elias, Sookask, Niidas, Ruutholm jt olid ühe tehase töötajad, spetsialistid, kes tundsid oma eriala ja elasid-töötasid nii nagu ikka. Saabunud kommunistliku režiimi tingimustes ei teadnud nad enam, kellele või millele ustav olla, umbusaldati kõike ja kõiki.  Alanud sõda ei võimaldanud jätkata oma töömehe elu ja sundis valima pooli. Oli neid kes astusid hävituspataljoni, oli neid kes jäid ootama sakslaseid kui vabastajaid, oli neid kes lihtsalt sattusid kusagile ja oli neid kes pooldasid kommuniste ning ootasid venelaste pealetungi. 1941. aasta oli selles suhtes lahtine aeg ja seda raskem oli teha valikuid - kelle poolele hoida, kas liituda oma töökaaslastega, aatekaaslastega või mõelda vaid oma elu säilitamisele ja jätta kõik tõekspidamised ning kõikuda nagu tuulelipp s.t  jälgida mängu eemalt, kuniks saab selgemaks, kes võitma hakkab ning siis hoida nende poole. Rasked valikud! Just Eliase puhul tulevad siseheitlused hästi esile: kuhu ma kuulun, kelle poole pean hoidma, ma tahan rahumeelselt elada, ma olen insener, miks ma pean valima…. Elias ei uskunud praegu enam mitte millessegi lk 201.

Raamatut lugedes mõtlesin ma korduvalt, et kuidas on see võimalik, et sügaval nõukaajal, 1977. aastal väljaantud raamat laseb juurelda oma valikute üle selliselt,  et kommunismipool ei ole igal juhul see kõige parem pool. Meie suurpärasel nõukogude korral on üks viga: lõuamehed võivad vahel kergesti karjääri teha. Kes kõneleb suure suuga revolutsioonist, see on varsti tehtud mees lk 144. Kuidas tsensuur seda lubas?!  Kuusberg seab kohati kahtluse alla ka nõukogude korra organiseerituse, olles isegi pisut kriitiline. Või on oluline aeg, milles seda raamatut lugeda? Nõukaajal lugedes oleks vast rohkem patriotismile keskendunud ja ei oleks sellist  inimese vabaduse- ja rahupüüdu, nagu täna, sellest välja lugenud. Ei tea?!

Olen lugenud erinevaid raamatuid sõja-teemadel, kuid mulle läks just „Südasuvel“ väga hinge. Kuusberg oskas väga hästi inimest lugeda, tema sisse vaadata ning analüüsida selliselt, et ühe inimese motiiv ei tundu parem teise inimese motiivist. Minu jaoks oli see raamat väga hea leid. Ja seda, mis ma algselt otsisin (kodukandiga seotust), leidsin ka: on kirjeldatud lahinguid ka Pärnu-Jaagupis.

Üksikisik ei saa ise valida ühiskondlikku korda, milles elab, see ei sõltu tema tahtest. Oma vahekorda antud võimuga võib ta aga teatava määrani ise kujundada. Lk 234

Kirjastus: Eesti Raamat, 1977

303 lk

Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud

Elulooraamatutega on vist nii, et kui persoonid on sümpaatsed, siis on seda raamat ka. Katrin Helend-Aaviku kirja pandud Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro lugu on seega vägagi lugema kutsuv. Mulle on Epp Maria alati sümpatiseerinud. Minu arvates on temas nii õrnust kui tugevust ühteaegu. Temas on boheemlaslikkust ja kainet reaalsust. Isegi kodused dressipüksid kannab ta välja tõelise elegantsiga. Sama meeldib mulle ka Jaak Arros – ühest küljest maamiis, kummikud jalas, läkiläki peas, teisalt on pintsel peos, lips ees ja härra mis härra.

Raamat on lihtne ja tore ning minu arvates annab hästi edasi nende mõlema olemuse. Lisaks on see raamat nagu pisikene õpik või kogemusnõuanne: kuidas elada pikki aastaid koos nii et üksteisest ära ei väsi. Loomaarmastus, kõige kauni armastus, aukartus mere ja looduse ees, ise loomine ja ise tegemine – see kõik on väga inspireeriv. Lisaks koorub siit ka perekskujunemise lugu. Pereks ei saada, vaid pereks kasvatakse läbi kõigi kolmiste, kohanemiste, koosolemise. On tore, et oma sõna ütlevad ka lapsed ja peresõbrad ning Epu ema, ja lõpuks vestlevad peremees ja perenaine raamatu autoriga Sepamaal kolmekesi.

P.S Lambaküpsetamise nipi, mis vajab katsetamist,  leidsin ka raamatust.

Kirjastus: Tammerraamat, 2019

272 lk

Minu Leedu

Sven Vahar on elanud ja töötanud Leedus ning sellest kogemusest on valminud raamat. Sveni Leedu on igati muhe ja asjalik. Puudutab tööelu ja isiklikku olemist, kuid selles on ka palju Leedut just sellise tavalise turisti vaatevinklist. On lihtsad soovitused, kuhu minna, kuidas liigelda, mida vaadata, keda kohata…  Igati tore lugemine, selline kerge ja helge. Eriti meeldis mulle, kuidas ta  kirjeldas otsust kolida Leetu ning kuidas sellesse suhtusid sõbrad-tuttavad. Ei ole ju tavapärane kolida välismaale, mis ei kõla üldsegi välismaa moodi,  ning lisaks ei ole ka prestiižne elada välismaal, mis nagu ei olegi välismaa. Minu jaoks oli see raamat mõnus vahepala argipäeva.  

Minule seostub Leedu täpselt samamoodi nagu raamatu autorilegi „see kolmas Baltimaa“ (nii ütleb raamatu alapealkiri samuti). Läti on naaber ja oluliselt tuttavam. Leedust ei tea suurt midagi. Olen kunagi nooruses käinud Vilnjuses ja mõne korra olen sõitnud läbi Leedu Euroopa poole, minu tütre sõbranna on leedulanna, olen lugenud Ruta Sepetyse  „Hallaaegade algus“ ning vanast ajast on mälus Kaunase Žalgiris ja Arvydas Šabonis – see on kogu minu Leedu vist. Nüüd võib minu kokkupuutepunktide ritta lisada ka „Minu Leedu“, mis lõi sellest riigist parema pildi küll.

Kirjastus: Petrone Print, 2020

264 lk

Laevakokk Wend

Raamatust „Eluterve pohhuist“ meelde jäänud mõttetera ütleb, et üks õige mees ehitab elujooksul maja, istutab puu ja kirjutab raamatu. Ma ei tea, kuidas Priit Kuusel selle maja ehitamisega on, aga kindlasti on temaealine istutanud puid ja raamat on nüüd ka olemas – seega kõva panus tiitli „õige mees“ saamiseks on tehtud.😊

Raamat siis laevameeskonna reisist Bellingshauseni pardal, kus Priit Kuusel oli au olla leemekulbiliigutaja. Nagu Priit ise ütleb, et plaanist kirjutada kokaraamat sai midagi rohkemat. See „rohkem“ olid fragmendid merelt, mõnest sadamast, tema isiklikust taustast, armastusest ja igatsusest, vast ka kahetsusest ja eneseotsimisest. Ja muidugi, miks Wend on Wend ja kes on Wennavend, seegi tuleb avalikuks.  Kuna merereisile eelnes lahutus, siis sellist sibulahakkimist oli tunda pea iga peatüki juures – mehel oli lihtsalt kahju, mida aga olematuks muuta ei saanud. Pisarapoetamisest ei kirjuta ta otsesõnu, vaid seda on tajuda tema peatükkides. Priit Kuusk aga ei ole oma raamatut hoidnud kiivalt ainult enda luua, ta on andnud sõna ka oma reisikaaslastele, nii et tubli veerand kirjatööst pärineb neilt.

Kokaraamatu osa on aga väga aus ja ahvatlev, mis kutsub oma köögis katsetama. Ja uue nipi, kuidas kala soolata, leidsin samuti. Väärib proovimist!

Hoogne lugemine see raamat ei ole, samuti ei leia siit erilisi mõtteteri, kuid aegamööda lugemiseks, sirvimiseks, retseptidega tutvumiseks, elu üle järele mõtlemiseks, ja selleks oli „Laevakokk Wend“ väga  hea.

Kirjastus: Hea Lugu, 2020

223 lk