Muda, higi ja pisarad

 

Bear Grylis´e nime olin kuulnud, aga täpsemalt ei teadnud temast midagi. Täiesti ootamatult sattus mulle kätte tema „Muda, higi ja pisarad“ ja avastasin, et täiesti loetav raamat.

Võib öelda, et tegemist on autori tahtejõu ja meelekindluse raamatuga. Ta kirjeldab enda kujunemist läbi tohtute kehaliste pingutuste koolipõlves, eriüksuslaseks saamisel ning hiljem ka alpinistina. Need kirjeldatud katsed iseendaga olid täiesti ebainimlikud, kuid kasvatasid iseloomu, õpetasid raskusi trotsima. Mul tekkis lugedes küll küsimus, et kas selline enesepiitsutamine ikka üldse on tervislik, kas see pigem ei sandista keha ja vaimu või kust maalt võib muutuda tahtejõud kehale ohtlikuks? Aga ilmselt on see pigem meeste teema - ilmselgelt vajavad rohkem mehed sellist adrenaliini. Bear kirjutab oma lugu hästi lihtsalt, annab kaasa ka õpetussõnu ja kutsub üles ikkagi ettevaatlikkusele.

Ütleme nii, et noortele meestele on see päris asjalik motiveeriv ja inspireeriv lugemine, sest siin on mõtteainet kuidas karastuda ja kas karastuda, kas ennast sundida ja kuidas ennast sundida, kui mina suudan, siis suudad sina ka. Ilmselt selle „tee tööd ja näe vaeva“ pärast haaras see raamat mindki.

Kirjastus: Tänapäev, 2015

421 lk

Kadunud tütar

 

Olen suur Ferrante austaja – tema Napoli tetraloogia meeldis mulle väga. Nüüd siis oli võimalus taas Elena Ferrante loomingut lugeda. Aitäh kirjastus Varrak!

Leda on keskealine lahutatud naine. Nüüd,  mil ta on endale vabaduse kätte n.ö võidelnud, on tal aega olla iseendaga. Naine sõidab mereäärde puhkama. Seal rannamelu ja inimesi jälgides jääb talle silma noor naine Nina, kes on väga pühendunud oma tütrekesele. Naiste vahel tekib midagi sõprusetaolist. Kui kaob tütre nukk, aitab Leda seda isegi otsida. Samas jah, musta südametunnistust välisel vaatlusel  ei näe.

„Kadunud tütar“ on hästi naistekeskne psühhoanalüütiline lugu. Siin jälgitakse inimesi, riietatakse neid mõttes teisiti, kujutletakse ette olukordi, kuid samas vaatab see jälgija (Leda) ka endasse ja leiab sealt väga vastuolulisi tundeid nii minevikust kui ka olevikust. Istuda rannas, juua kokteili, tegeleda oma loominguga on iseenesest idülliline väljakutse, kuid nii idülliline ei ole olnud see teekond selleni ja võib olla ei ole see üldsegi idüll võii privileeg`? Mõtteainet on.

Mulle väga sobib Ferrante stiil, need pikad tuumakad pikad laused, samas lihtsus ja inimese keerulisele minapildile keskendumine, teeb lugemise tõeliselt nauditavaks.

Milline tobedus on arvata, et saad lastele rääkida iseendast, enne kui nad on vähemalt viiskümmend. Eeldada, justkui näeksid nad sind kui inimest ja mitte otstarvet. Öelda: mina olen teie lugu, ta saate alguse minust, kuulake mind, vast tuleb teile kasuks lk 86

Kirjastus: Varrak, 2023

151 lk

Proua Lazare

 

Kui võõramaa kirjanik puudutab ükskõik mis moel raamatus meie Eestit, olen ma siiralt huvitatud.  Tadhg Mac Dhonnagáin on Iiri kirjanik ja tema Proua Lazares on üheks mõtteliseks liiniks loodud side Eestiga.

Levana on uhkusega juut. Naine on väga kiindunud oma vanaemasse, Hana Lazaresse, kes põgenes lapsepõlves Eestist holokausti eest. Nüüd, mil vanaema on vana ja vaevleb hootise dementsuse käes, saab Levanale selgeks, et vanaema jutustatu Eesti päritolu kohta ei pruugi olla tõde. Oma segasuse hetkedel kõneleb vana daam hoopis tundmatut keelt. Noor naine paneb töösse oma sidemed, et välja selgitada see, mis päriselt oli.

Raamatu idee ja sündmused on huvitavad. Erinevaid ajastuliine ja tegevuspaiku on mitu ning kõigel neil on oma raudne roll loo kujunemisel.  Lugu on jutustatud lihtsalt ja üsna hoogsalt, kuid minu jaoks jäi puudu miski sõnulseletamatu. Eesti osa selles loos oli samuti olemas, kuid seda pigem mainimise tasemel. Samas on huvitav mõelda, et miks autor on holokausti teema toonud just Eestisse? See maa oleks ju võinud olla Poola, Saksamaa või mõni teine Euroopa riik?  Minu jaoks oli see raamat ikkagi armastuse ja ellujäämise lugu. Mõnikord on vaja selleks, et elada, teha enda omaks kellegi teine mina, ja sõda andis selleks võimalusi igal juhul. Tegemist oli ka üsna filmiliku raamatuga, ja kujutan ette, et hea filmi jaoks oleks siin ainest küll.

Vaatamata sellele, et mul natuke venis see lugemine (võib olla ei olnud aeg ja koht selleks õiged), oli selles raamatus teemasid päris mitu ja need pakkusid mõttelõnga üsna mitme kandi pealt. Esmalt ikkagi usu ja lootuse teema, palved neitsi Maarja poole, kas need aitavad väestada usku?; juutluse teema, kui kasvatada oma last juudi traditsioonide vaimus, kas siis temast saab juut? rahvakultuuri kogumise teema, pärimuse kandumise oluline roll põlvest põlve. Ja muidugi iiri nimed, nende hääldusele on raamatu lõpus pühendatud pea paar lehekülge. On ikka keerulised J

Tore on aga teada, et HeadRead selle aasta festivalile tuleb ka Tadhg Mac Dhonnagáin, kelle „Proua Lazare“ on esimene gaeli keelest eesti keelde tõlgitud teos.

Kõige tähtsam ime juures on osata see ära tunda lk 217

Kirjastus: Varrak, 2023

294 lk

Kaotatud au

 

Loen ikka veel Jordaania reisi tuules. Seekord Norma Khouri „Kaotatud au“. Kui „Abielus beduiiniga“ kajastas Jordaania elu positiivsemat poolt, siis käesolev raamat räägib sealse kultuuri varjupoolest.

Norma ja Dalia olid parimad sõbrad, nad elasid oma peredega Ammanis, Jordaania pealinnas. Perekondades, kus ülekaalus meesliin, olid tüdrukud valvatud ning nende vabadus piiratud. Tütarlastel õnnestus siiski rajada oma juuksuriäri, kuid neid saatis alati Dalia venna valvas silm. Vaatamata valvele armus Dalia katoliiklasest noormehesse. Muhameedlannal on keelatud suhelda teisest usust noormehega ja tegelikult ka noormeestega üldiselt. Vaatamata tüdrukute valvsusele haistis vend ohtu…

Kurb raamat. Meie kultuuris on selline saatus karjuv ülekohus ja mingitele reeglitele ei allu. Kuidas on võimalik tõsta kätt oma lapse vastu? Neid Araabiamaades veel tänapäevalgi jätkuvaid iidseid tavasid raamat tutvustab. Üsna palju ka kordab, aga lugu ise on äärmiselt nukker ning toob ikka ja jälle oma kodusesse reaalsusesse mõistmist, et mis meil viga elada.

Kirjastus: Sinisukk, 2003

192 lk

Abielus beduiiniga

 

Ikka on nii, et mingid käimised, sündmused vms panevad tööle uudishimu või käivitavad mõne muu mootori, mille põhjal teed järgmisi käike või isegi valid raamatuid. Minu ootamatu Jordaania reis süstis minusse suure huvi selle maa rahva ja kultuuri vastu. Nii valin viimasel ajal ka lugemist Jordaania mõjul. Marguerite van Geldermalsen „Abielus beduiiniga“ tutvustab selle maa rahvast, kombeid-tavasid suurepäraselt.

1976. aastal viis kahe noore uusmeremaa seljakotirändurist tütarlapse rännutee Jordaaniasse Petra kaljulinna. Marguerite armus seal Mohammadi. Pärast põgusat tutvust oldi juba abiellumisküpsed ning algas noore naise elu võõral maal ja hoopis teistsuguses kultuuris.

Kui Valge sari räägib enamasti probleemidest ja ohtudest, siis midagi taolist ma selles raamatus ei kohanud. Kohtasin pigem hästi palju sallimist, külalislahkust, üksteisega arvestamist ning tõelist kogukonnatunnet. Petra kaljukoopas elamine on midagi hoopis teistsugust, ja minu arvates kirjeldatakse siin seda väga tõetruult. Mind pani juba reisil hämmastama sealsete inimeste külalislahkus ning selle raamatu põhjal saan ma aru, kust see tuleb.

Üllatav oli lugeda, et juba seitsmekümnendatel olid seljakotirändajad. Meie oma raudsete kardinate varjus ei teadnud sellisest võimalusest midagi. Igatahes oli hästi mõnus lugeda, sest nii palju tuttavat tuli just paikade kaudu ette (kõndisime meie ka läbi Siqi kanjoni), ja tekst on mõnusalt ladus. Muutuste: majaelanikust koopaelanikuks, ei kohaneks ilmselt iga valge naine, kuid Marguerite suur armastus andis selleks tõuke. Mis sellest, et Mohammad oli mees, kellel polnud kitsegi hinge taga. Ta ei idealiseeri midagi, kirjutab nii nagu on, ka puudused ja ebausu jms toob lugejani. Väga mõnus lugemine!

 

360 lk

Kirjastus: Sinisukk, 2010

 

 

 

Võitjad

Fredrik Backmanist kui kirjanikust olen võlutud ja seega tema triloogia kolmas osa oli väga oodatud.

Viimase raamatu sündmustest („Meie teie vastu“) on möödunud kaks pikka aastat. Seni pildil olnud tegelastest mõned on laia ilma lennanud, mõned taovad edasi hokit, mõni on treeneriks hakanud, mõni on heaks hakanud ja mõni ei tea ikka, mida oma eluga peale hakata. Hiljaaegu tabas linna looduskatastroofilaadne torm, ning ühe linna jaoks olulise inimese lahkumine toob koju tagasi ka võõrsile rännanud. Kodukoht loeb, perekond on üle kõige ning inimesed neis paigus samuti, kui on…?!

Selle raamatuga on nii, et ka eelmised peavad loetud olema, muidu matsu ei jaga. 

http://aluik.blogspot.com/2021/07/karulinn.html

https://aluik.blogspot.com/2022/04/meie-teie-vastu.html

Minu vaimustus Backmani vastu säilis ka „Võitjaid“ lugedes. Tal on absoluutselt oma stiil, mis on nii lihtne, nii tabavalt lummav, sest ta kirjeldab neid tundmusi, mida me kõik aeg-ajalt tunneme (kuid sõnadesse panna ei oska) nii ilusasti, nii vaimukalt, nii kriipivalt, et lugedes tulevad lausa heldimuspisarad silma. Iga tegelane on oluline ja iga peatüki lõpus on omamoodi puänt.

Otseselt lugu selles raamatus nagu ei olekski, siin on pigem kogukonnad, perekonnad ehk teisisõnu elud, mis on kordumatud ja erilised, just nagu päris. Backman annab igale tegelasele hinge, need tegelased on nagu elusad, kõigi oma rõõmude ja probleemidega.  Küllap on igas kogukonnas olemas oma Peter, oma Mira, Benji, Amat, aga siin selles loos on nad sul peo peal ja sa lased nende elud läbi iseendast, ning tunned neile kõigile võrdselt kaasa. Kindlasti on „Võitjad“ neist kolmest osast kõige kurvem, pisaraid tagasi hoida lihtsalt ei õnnestunud, kuid siiski on siin ka palju elujaatust ning lõppkokkuvõttes proovitakse midagi ette võtta kogukondade erimeelsustega. Kas võidab poliitika või seob armastus või on see hoopis midagi muud?

Taas kord ma lugesin ja lugesin ning kahju oli midagi muud teha. „Võitjad“ on üsna mahukas raamat, ca 600 lehekülge, aga ma nautisin igat sõna ja oleksin rõõmuga valmis veel lugema. Lugeda on alati hea, aga see eriline mõnu ei ole 100% kohal iga raamatu lugemisel. „Võitjad“ oli lugemismõnu J

Öeldakse, et mida vanemaks, seda targemaks, aga meist enamiku puhul ei vasta see ju tõele, kui me vanaks saame, oleme lihtsalt saanud rohkem kogemusi nii kõige paremast kui ka kõige halvemast. […] kui me oleme noored, et tea me mitte midagi kõige jubedamast, mis võib meid tabada, ja hea on, sest vastasel korral me lähekski iial uksest välja. Mitte mingil juhul ei laseks me välja neid, keda armastame lk 31

Lood poistest ja nende isadest on kõikidel aegadel ühesugused, kõikides kohtades. Me armastame üksteist, vihkame üksteist, igatseme üksteist, tõrjume üksteist, aga ei suuda iial elada üksteist mõjutamata… lk 197

Pettumus oma lastes on alati üksnes pettumus meis endis ja millelgi pole pikemat pidurdusmaad kui sellel. Lk 332

Peaaegu mitte keegi ei tea, mida tähendab edu. Nad arvavad, et see on mäetipp, kuhu jõutakse, aga Frakk teab paremini, tippu ei ole, on kõigest otsatu nõlv. Sa kas kistud end küüntega üha ülespoole või siis tiritakse ja lüüakse sind allapoole. Kui jääd hetkekski vaadet imetlema, tuleb altpoolt keegi tugevam ja näljasem ning võtab su  koha ära. Lk 340

 

Aitäh kirjastusele Varrak sellest loost osasaamise eest! 

Christy

 

Tuulutasin aastaid tagasi ilmunud raamatuid reisikaaslase valimise mõttega, ja näppu hakkas Catherine Marshall´i „Christy“. Raamatu kaks osa näisid olevat täpselt paras annus lugemist muude avastuste kõrval. :)

Loo sündmustik viib meid 20. sajandi alguse Põhja-Ameerikasse. Üheksateistkümneaastane Christy tahab oma elus midagi korda saata ning suundub üsna metsikusse mägisesse piirkonda, Puulõikajakurusse, õpetajaks. See on paik, kus rahvas koges pimedat ebausku ja vaesust, samas olid mägede inimesed uhked, sõjakad ning raskesti taltsutatavad. Jõukast kodust Christy pole siiski allaandja tüüp ning ka vaid primitiivsed olud panid naise tegutsema ning otsima lahendusi selle piirkonna elujärje parandamiseks. Sealset elu aitavad järjele aidata ka kirikuõpetaja David ning doktor MacNeill. Kaks sümpaatset meest seavad noore naise dilemma ette, ta peab oma tunnetes selgusele jõudma.

Nii poolkogemata koperdasin ma täiesti huvitavale loole. Raamat jutustab üsna detailselt mägirahva elu ja uskumusi, mis olid sealsete inimeste elustiili juurdunud aastasadadega. Lisaks kirjeldatakse ka kveekerite püüdu tegutseda sotsiaalse võrdsuse ja õigluse nimel. Kui nüüd misjonärid jt väljaspoolt tulnud püüdsid pisut tsiviliseerida seda piirkonda, sattusid nad alailma takistuste otsa. Ka Chrityt saatis üsna sageli ebaedu, kuid ta oli õppimisvõimeline ning mõistis taktika muutmise vajalikkust.  Nii et vaeva nägemist oli, kurbust ja pisaraidki, kuid lisaks ka armastust ja ilusaid hetki. Seega üsna helge raamat kõigi raskete hetkede kiuste, haaras kenasti kaasa ja täitis kenasti minu aega ühest punktis teise kulgemisel.

Enesesüüdistuses püherdamine ja enesehaletsus on hullem kui näoli lendamine lk 185 I osa

Kui põlgate ära naerid, sest neile on mulda külge jäänud, siis naeri magusat maitset tunda ei saa lk 109 II osa

Kirjastus: Kupar, 2019

213 + 206 lk